Tony Lawrence: Kuidas kiirendada Balti riikide kaitsevõime kasvu

Alates iseseisvuse taastamisest 1990. aastate alguses on kolm Balti riiki seadnud modernsete ja tõhusate relvajõudude loomise väga prioriteetseks. Enamik külma sõja lõpus vabanenud Euroopa riike sai kaitsevõime ülesehitamisel tugineda Varssavi pakti ajast pärit maa-, mere- ja õhujõududele. Üleliigse Varssavi pakti aegse sõjatehnika, sealhulgas soomukite, lahingutankide ja reaktiivhävituslennukite annetamine on olnud lääneriikide poolt Ukrainale osutatavas sõjalises abis tähtsal kohal.

Balti riigid pidid relvajõude nullist ehitama. Lahkuvad Vene väed olid kasarmuist kaasa haaranud isegi vasktraadist juhtmed. Ajateenistuse läbinud meeste väljaõpe ja kogemused sobisid kehvasti relvajõududesse, mida Balti riigid otsustasid luua vastavalt NATO standarditele.

Üldjoontes on Eesti, Läti ja Leedu relvajõududel kaks otstarvet. Esimene on mõistagi riigikaitse kas liitlastega koos või omapäi.

Fakt, et veidi üle kümne aasta hiljem võeti kolm Balti riiki NATO-sse vastu, annab tunnistust selle ajajärgu poliitikute ja tippametnike ideaalidest ja sihikindlusest ning relvajõudude arukast kasutamisest riikluse tugevdamiseks.

Üldjoontes on Eesti, Läti ja Leedu relvajõududel kaks otstarvet. Esimene on mõistagi riigikaitse kas liitlastega koos või omapäi. Selleks on kolm riiki kaitset planeerides alati keskendunud Venemaale, ainsale riigile regioonis, keda on alust pidada eksistentsiaalseks ohuks rahule ja julgeolekule.

Kõigi kolme riigi kaitsestrateegias on olemas esmase enesekaitse kontseptsioon. See on idee, et relvajõud peavad olema piisavalt tugevad rünnaku tõrjeks (ja seega heidutamiseks) vähemasti kuni liitlasvägede saabumiseni. Väikestena jääb Balti riikidel kaitsevõime paratamatult piiratuks. Nende heidutushoiak sõltub niisiis tugevasti Põhja-Atlandi lepingu artiklist 5 ja arusaamast, et rünnaku korral tulevad NATO liitlased appi.

Balti relvajõud peavad olema piisavalt tugevad rünnaku tõrjeks vähemasti kuni liitlasvägede saabumiseni.

Teiseks on relvajõud Balti riikidele vahendiks, kuidas liitlasi mõjustada. Näiteks oli osavõtmine NATO ja koalitsioonide rahutagamisoperatsioonidest 1990. ja 2000. aastail oluline abivahend vastavate riikide veenmiseks, et Eesti, Läti ja Leedu väärivad liikmelisust. Alates 2014. aastast, kui Venemaa annekteeris õigusvastaselt Krimmi poolsaare ja sekkus Ida-Ukrainas, aga eriti alates Venemaa täiemahulisest kallaletungist Ukrainale 2022. aasta veebruaris, on Balti riigid hoogustanud jõupingutusi riigikaitse tugevdamiseks.

Selleks, et veenda liitlasi samamoodi tegutsema, annavad nad eeskuju, kuidas luua sõjalist kohalolekut, mida vajatakse agressiivse naabri heidutuseks ja vajaduse korral tema rünnaku tõrjeks. Erineval määral on kõik Balti riigid kaitsekulutusi suurendanud, kaitsepoliitikat ja -struktuure kohendanud ning suutlikkustesse investeerinud.

Kaitsekulutused

2014. aastal leppisid NATO liikmesriigid kokku, et kümne aasta pärast kulutavad nad kaitsele vähemasti 2% SKT-st. NATO värskeimate hinnangute kohaselt on 31 liikmesmaast selle eesmärgi saavutanud vaid üheksa (NATO andmed ei hõlma veel Soomet, aga Soome enda statistikast nähtub, et temagi jääb veidi maha). Nende üheksa hulgas on kolm Balti riiki. Eesti hoidis kaitsekulutusi kõrgel tasemel koguni 2007.–2008. aasta ülemaailmse finantskriisi ajal ja edaspidi. Läti ja Leedu on seatud sihini küündimiseks oma kulutusi oluliselt kasvatanud alates 2014. aastast.

NATO tippkohtumisel juulikuus Vilniuses on kaitsekulutused tõenäoliselt üks tähtsamaid teemasid.

Kolm Balti riiki kavatsevad kaitsekulutusi veelgi suurendada. Poliitikud on ühte meelt, et tänapäeva julgeolekukeskkonnas on kohasem eesmärk 3% SKT-st. NATO tippkohtumisel, mis toimub juulikuus Vilniuses, on kaitsekulutused tõenäoliselt üks tähtsamaid teemasid. Balti riigid ja teised hakkavad õhutama kõiki liitlasi, et needki kaitsekulutusi suurendaksid.

Püünistraadi-strateegiast tugevdatud eesliini kaitseni

Kaitsekulutuste suurendamise on põhiliselt vajalikuks teinud üleminek tugevdatud eesliini kaitse (forward defence) poliitikale, mida edendavad kolm Balti riiki ja teised NATO idatiiva riigid. NATO vastus Krimmi poolsaare annekteerimisele Venemaa poolt 2014. aastal ja agressioonile Donbassis hõlmas pataljonisuuruste mitmeriigi lahingugruppide siirmist Balti riikidesse ja Poolasse – liitlaste suurendatud kohalolekut.

NATO heidutus- ja kaitsehoiak idatiival peaks olema piisavalt jõuline, et Venemaa rünnak ära hoida.

Need jõud tõid Balti regiooni täiendavaid sõjalisi võimeid. Veelgi olulisem on, et nad tegid usutavamaks ootuse, et NATO liikmesriigid tugevdavad kriisiaegadel regiooni – NATO kollektiivvastuse andmiseni oleks püünistraat (tripwire) olemas.

Samas on Venemaa täiemahuline kallaletung Ukrainale olnud sedavõrd jõhker ja hoolimatu, et Balti riigid koos teiste samameelsete toetajatega on hakanud rõhutama, et senise lähenemisega kaasneb liiga palju riske. Lihtsalt vastuvõetamatu on, et NATO vihmavarju alla pääsenud elanikkondadel tuleks taluda Vene okupatsiooni õudusi samal ajal, kui liitlased arutavad suurte vägede siirmise detailide üle. NATO heidutus- ja kaitsehoiak idatiival peaks olema piisavalt jõuline, et Venemaa rünnak kõigepealt ära hoida.

Ootused ja vastused

Üleminek eesliini kaitsele nõuab sisuliselt seda, et Balti regioonis oleks rohkem sõjalisi võimeid. Balti riigid soovivad liitlastelt muuhulgas õhutõrje- ja kaugtulevahendeid ning ettesiirdud liitlasbrigaade, mis rajaneksid olemasolevatel suurendatud kohaloleku pataljonidel. Samuti soovitakse laskemoona ja muu tarviliku ettepoole paigutamist.

Liitlased andsid sellele lahendusele 2022. aasta juulikuus Madridi tippkohtumisel oma nõusoleku, ent praktiline teostus on alles pooleli. Näiteks on (vahetevahel tuliseid) arutelusid esile kutsunud küsimus, milline peaks olema vahekord tandrile ettesiirdud vägede ning nende vahel, mis jäävad kodumaale, aga on määratud Balti riikides sõjaaja ülesandeid täitma.

Üleminek eesliini kaitsele nõuab sisuliselt seda, et Balti regioonis oleks rohkem sõjalisi võimeid.

Lahendamata küsimusi on veelgi, näiteks kui sageli ja millises ulatuses tuleks regiooni ajutiselt tuua täiendavaid vägesid ja võimaldiüksusi (enabler units) ning millised õppused on vajalikud, et tagada heidutushoiaku usutavust, mis vähemasti tõsisemates erandolukordades endiselt vajab abivägesid.

Kollektiivkaitse taastamisel peab NATO leidma õige vahekorra oma vastutusala idaosas paiknevate liitlaste soovide vahel näha koduregioonis võimalikult palju suutlikkusi ja tugevamate riikide tõrksuse ees siduda oma (tunduvalt kärbitud) relvajõude suurel määral staatiliste ülesannetega. Probleemi teravdavad NATO uue väemudeli nõudmised, mis kehtestati samuti vastusena Venemaa täiemahulisele sissetungile Ukrainasse ning mis nõuab kõrgvalmidusega väe isikkoosseisu tõstmist 40 000 inimeselt rohkem kui 300 000 inimeseni. Kahtlemata väideldakse Vilniuse tippkohtumisel nende küsimuste üle veelgi.

Balti riigid paluvad küll liitlastel enam teha, aga ei kavatse NATO kohanemise järjekordses peatükis istuda käed rüpes. Nad on võtnud kohustuse tagada siirdud vägedele adekvaatse vastuvõtva riigi toetuse (näiteks suurendada harjutusväljakuid, et õppusi saaksid teha kõrgema taseme üksused) ning veelgi tõhustada omaenda relvajõude.

Sõjatehnika

Siia kuulub uute ja enamate suutlikkuste hankimine, et täita ammu mööndud võimelünki, millele heidavad täiendavat valgust õppetunnid Venemaa sõjast Ukrainas. Tänu USA sõjalisele abiprogrammile omandavad kolm Balti riiki ühtekokku 20 suure liikuvusega mitmikraketiheitjasüsteemi (HIMARS), mis on neile esimesed kaugtulevahendid. Läti ja Eesti on leppinud kokku kavas ühiselt hankida keskmaa-õhutõrjesüsteeme, mis üheskoos Leedu kahe NASAMS patareiga (samuti keskmaa õhutõrje raketisüsteem) suurendavad võimekust, mis on Ukrainale osutunud Vene agressiooni tõrjel oluliseks.

Mitmed hanked oleksid Balti riikide relvajõudude sujuval edasiarendamisel tõenäoliselt niikuinii juhtunud, aga nüüd on olukord pakilisem.

Lisaks on Eesti muuhulgas ostnud Lõuna-Koreast iseliikuvaid haubitsaid ja kavatseb hankida varitsevat õhuründemoona. Läti investeerib oma logistikavõime suurendamisse, täiustab elektroonilise võitluse suutlikkust ning hangib rannikukaitserakette. Samal ajal varustab Leedu kahte jalaväepataljoni jalaväesoomukitega Boxer ning tellib uusi soomustatud maastureid, iseliikuvaid haubitsaid ja väiksel arvul transpordihelikoptereid Black Hawk. Need hanked oleksid Balti riikide relvajõudude sujuval edasiarendamisel tõenäoliselt niikuinii juhtunud, aga Venemaa sõjategevus Ukrainas lisas kahtlemata kaitsevõime parandamisele pakilisust.

Üksused ja isikkoosseis

Organisatoorse raamistikuna on Eesti, Läti ja Leedu soovitanud, et NATO-l oleks kollektiivkaitse operatsioonideks Balti regioonis olemas kolm võitlusvalmis diviisi – üks igas riigis. Need hõlmaksid kohalikke ja teiste liitlaste määratud manööverüksusi ning võimaldisi ja staape, mida on niivõrd suurele väeüksusele tarvis.

Kõige kiiremini on tegutsenud Eesti: Briti ja USA toetusel moodustas ta 2022. aasta lõpus diviisistaabi, kes juhatab Eesti 1. ja 2. jalaväebrigaadi, väiksemaid eriotstarbelisi Eesti üksusi ning kriisiaegadel lisatavat Briti brigaadi.

Balti riigid on soovitanud, et NATO-l oleks kollektiivkaitse operatsioonideks siin olemas kolm võitlusvalmis diviisi.

Isikkoosseisu vallas on oluline muudatus olnud sõjaväekohustuse taaskehtestamine Leedus 2015. aastal ja Lätis 2023. aastal (Läti oli kohustusliku ajateenistuse kaotanud 2007. aastal, Leedu oli selle peatanud 2008. aastal, aga Eesti jätkas endiselt). Põhjuseks on olnud nii märguandmine liitlastele ja vastastele kui ka sidemete tihendamine sõjaväe ja muu ühiskonna vahel.

Tõenäolisemalt kõige olulisem on see, et sõjaväekohustus aitab tegev- ja reservüksusi täielikumalt komplekteerida. Koos mitmesuguste algatustega regulaarväeosade ja vabatahtlike reservüksuste suurendamiseks võimaldab ajateenistus kõigil kolmel riigil rakendada kriisiaegadel suuremaid väeosi.

Mida veel teha

Kirjeldatud arengud puudutavad peamiselt maismaa tegevusvaldkonda. Kolmekümne aasta jooksul relvajõude üles ehitades on kolm Balti riiki pidanud olulisemaks investeerida maavägedesse, erinevalt mereväest ja õhujõududest. Suurte kulude tõttu pole Balti riigid suutelised võimeid merel ja õhus siia vajalikul määral ise looma.

Seega on neis domeenides tõsiseid puudujääke, mis kaitsetegevuses osutuvad haavatavusteks. See, et NATO-sse astub Soome ja loodetavasti ka Rootsi, loob paremaid võimalusi mere- ja õhujõudude koostööks Balti regioonis, millest Eestil, Lätil ja Leedul on hõlbus osa võtta. Kui lennuvägi käib neile finantsiliselt peaaegu kindlasti üle jõu, siis mitte tingimata laevastik, kes võib täita arvukaid rannikuriigi turvalisusele olulisi ülesandeid.

Koostöö hangetes annab liitlastele märku, et ressursside nappusele vaatamata tahetakse saavutada võimalikult head kaitsehoiakut.

Otsustav tegur on Balti riikide valmidus teha koostööd vananevate miinitõrjelaevade väljavahetamisel, mis kõik kõrvaldatakse aastakümne lõpuks kasutusest. Üldisemalt on kolmel riigil vaja tugevdada praktilist kaitsekoostööd. Nad on küll olnud edukad ühiste poliitiliste eesmärkide taotlemisel NATO-s ja mujal, ent peaaegu kõik kaitsehanked on sooritanud iga riik eraldi, sealhulgas suured projektid üpris sarnaste suurtükkide, jalaväesoomukite ja õhuseireradarite omandamiseks.

Koostöö hangete vallas mitte üksnes täiustab koostegutsemisvõimet relvajõudude vahel ning soodustab hanke- ja hooldustoimingute efektiivsust, vaid annab liitlastele märku, et ressursside nappusele vaatamata tahetakse saavutada võimalikult head kaitsehoiakut. See on arukas nii praktiliselt kui ka poliitiliselt.