Teispool pühadust

Pühaduseteotusest kõnelda tähendab ühtaegu kõnelda pühadusest. Kui me peame midagi pühaduseteotuseks, siis peame seda mingil moel püha ruumi rikkuvaks. Viimastel aastatel on nii pühaduseteotuse kui ka pühaduse mõiste hakanud muutuma. Ma soovingi siin vaadelda just seda muutust ja selle tähendust sõnavabadusele.

Usklike silmis seisab pühadus kõlbelise elu elamisel kesksel kohal. Irdumine pühadusest, kinnitas endine Westminsteri peapiiskop kardinal Cormac Murphy-O’Connor oma järglase Vincent Nicholsi ametisse pühitsemisel, on toonud kaasa sõjad ja terrori, patu ja kurjuse. Nii käsitledes on pühaduse tunnistamine täiesti hädavajalik kõlbluse raamide paikapanemisel ning elule endale tähenduse ja eesmärgi andmisel.

Ma ei soovi hakata siin arutama religiooni ja kõlbluse vahekorda. Ma olen küll ateist, aga ei arva, nagu puuduks mul kõlbeline kompass, nagu ei teaks ma piire või peaksin vaevlema sihita elu raske koorma all. Küll soovin ma lähemalt uurida seda, mida mõeldakse “püha” all. Marksistist kristlaseks saanud Poola filosoof Leszek Kołakowski nentis, et religioon on “inimese viis tunnistada elu kui paratamatut lüüasaamist”. Ta sõnas, et “tõrjuda püha tähendab tõrjuda meie enda piire”. Inimolu traagilises käsitluses on “püha” roll kaitsta inimesi nende enda loomuse puudujääkide eest. Kołakowski sõnab, et “püha maailmakorraldus on alati kas otsesõnu või kaude kuulutanud: “Kõik on just nii ega saa olla teisiti.””

Selles mõttes on pühadus seotud pigem tabu kui transtsendentsusega. Prantsuse sotsioloog Émile Durkheim märkis juba saja aasta eest, et pühadus kujutab endast eraldatud sotsiaalset ruumi, mida kaitstakse rüvetamise eest, teatavate eeskirjade ja kommete kogumit, mida ei seata kahtluse alla. See ei kaitse mitte taevast kuningriiki, vaid just maise võimu kantse. Kołakowski kirjutas, et pühadus “lihtsalt kinnitab ja stabiliseerib ühiskonna struktuuri, selle vorme ja jagunemissüsteeme, samuti selles leiduvat ebaõiglust, privileege ja paikapandud rõhumisvahendeid”. Teisisõnu ei seondu pühaduseteotus ja pühadus pelgalt teoloogia ja religiooni, vaid ka poliitika ja võimuga. Kui me uurime pühaduseteotuse ajalugu Suurbritannias, võime selgelt näha, et blasfeemia ja pühadus annavad võimaluse kõnetada sotsiaalset ja poliitilist võimu.

Pühaduseteotus „kuulub niisuguste kriminaalkuritegude hulka, mille mõte on kindlustada kuningriigi sisemine rahu”.

Enne kustutamist kuritegude nimekirjast 2008. aastal sätestasid Briti seadused pühaduseteotuse kui “igasuguse kirjutise, mis puudutab Jumalat või Kristust, kristlikku religiooni, piiblit või mõnda püha teemat ja kasutab sõnu, mis on ropud, mõnitavad või solvavad ning kalduvad teotama kristlikku religiooni”. Seadus ulatub aastasadade taha. Pärast 1066. aasta normanni vallutust rajati kaht laadi kohtud. Kirikukohtud lahendasid kõiki kiriklikke küsimusi, juhindudes kanoonilisest õigusest, mis käsitles kõlbelisi eksimusi. Ilmalikud ehk kuningakohtud tegelesid isiku- või varavastaste süütegudega. 1401. aastal andis kuningas Henry IV piiskoppidele õiguse vahistada ja mõista vangi hereetikuid, sealhulgas “kõiki hereesia jutlustajaid, kõiki hereesiast nakatunud kooliõpetajaid ja kõiki hereetiliste raamatute omanikke ja autoreid”. Kui hereetik keeldus väärusust lahti ütlemast või sattus hiljem taas hereesia küüsi, võidi ta “anda üle kuninga ametnikele, kes viivad ta kõrgele inimeste ette ja põletavad ta seal, et tema karistamine tekitaks hirmu teiste südametes”.

Hoolimata kõigist muredest Jumala ja kristluse pärast oli blasfeemia keelustamine seotud rohkem riigi pühalikkuse kui jumaliku sfääri au kaitsmisega. 1676. aastal mõisteti John Taylor süüdi pühaduseteotamises, kui ta oli öelnud, et Jeesus Kristus on sohilaps ja hoorapoeg ning kogu religioon üks suur tüssamine. “Et sellised nurjatud ja Jumalat teotavad sõnad ei ole ainult Jumala ja religiooni solvamine,” nentis Kuningakohtu eesistuja (Lord Chief Justice) Sir Matthew Hale, kelle ette Taylor oli kohtumõistmiseks toodud, “vaid ka kuritegu seaduste, seisuste ja valitsuse vastu ja kuulub seepärast selle kohtu pädevusse; et religiooni nimetamine tüssamiseks tähendab kõigist neist kohustustest lahtiütlemist, mille varal tsiviilühiskond koos seisab; ja et kristlus on osa Inglismaa seadustest, seepärast tähendab kristliku religiooni taunimine seaduste trotsimist.”

Niisiis oli vastuseis kristlikule doktriinile ühtlasi vastuseis ilmalikule ühiskondlikule korrale. Hale’ile muret valmistanud hereesia ähvardas “seaduste trotsimisega” ehk niisuguse lahkmeelsusega, mis võinuks ühiskonda ohtlikult lagundada. Seepärast tähendas pühaduseteotuse keelustamine ühtlasi traditsioonilise poliitilise võimu kindlustamist.

Kolm sajandit pärast Taylori süüdimõistmist kõneles lord Denning, keda võib ehk pidada Suurbritannia 20. sajandi tähtsaimaks kohtunikuks, 1949. aastal üsna samamoodi pühaduseteotuse ja ühiskondliku korra vahekorrast, ehkki ta tegi seaduse vajalikkuse osas vastupidise järelduse. Ta nentis, et ajalooliselt “peeti seda seadust vajalikuks, sest arvati, et kristluse eitamine võib raputada kogu ühiskonna põhikude, kuivõrd ühiskond ise tugines kristlikule religioonile”. Kuid Denning lisas: “Praegu ühiskonnas sellist ohtu ei varitse ja blasfeemia pidamine kuriteoks on vaid igand.”

Jah, järgmise poole sajandi vältel on kristlus veel rohkem hargnenud ühiskondlikust põhikoest ning pealegi on viimasesse oma lõimi lisanud teised usud ja kultuurid. Suurbritannia muutumine multikultuurseks on pannud traditsioonilised väited blasfeemiaseaduse toetuseks kõlama veel jõuetumalt. 1985. aastal, kolm aastat enne Rushdie juhtumit, avaldas õiguskomisjon sel teemal aruande pealkirjaga “Religiooni- ja usuvastased süüteod”. “Meie riigis praegu valitsevates oludes,” leidis komisjon, “ei saa põhjendada õiguskaitse piiramist ainult kristluse ja sellest johtuvalt eelkõige Inglise kirikuga.” Seadus tulnuks komisjoni arvates kaotada, ilma et seda millegagi asendataks.

Aga kui Briti ühiskondliku koe teisenemine andis mõnedele argumente blasfeemiaseaduse kaotamiseks, siis mõnedele andis see hoopis põhjenduse seadust muuta, et see hõlmaks ka kristluseväliseid uske ja kultuure. “Märkimisväärne hulk juriste, vaimulikke ja ilmalikke,” kirjutas Richard Webster raamatus “Pühaduseteotuse lühiajalugu”, mis ilmus aasta pärast “Saatanlikke värsse” ning suhtus väga kriitiliselt Rushdiesse ja tema toetajatesse, “on jõudnud seisukohale, et inimeste religioossete vaadete teatav kaitse on hädavajalik – mitte niivõrd religioossetel või vaimsetel põhjustel, kuivõrd sotsiaalse harmoonia huvides.”

Üks neist oli lord Scarman. Kaks aastat enne seda, kui ta kirjutas kuulsa Brixtoni rahutuste aruande¹, kuulus ta õiguslordide hulka, kes istusid kohtunikulaua taga Suurbritannia viimasel suurel pühaduseteotuseprotsessil.² 1977. aastal algatas Mary Whitehouse ajalehe Gay News vastu kohtuasja süüdistusega pühaduseteotuses. See oli avaldanud James Kirkupi luuletuse “Armastus, mis söandab end näidata”, milles oli juttu tsentuurio armuvahekorrast Jeesuse Kristusega viimase ristilöömise ajal. Whitehouse võitis protsessi ja Gay News kaebas otsuse edasi.

Hoolimata kõigist muredest Jumala ja kristluse pärast oli blasfeemia keelustamine seotud rohkem riigi pühalikkuse kui jumaliku sfääri au kaitsmisega.

1979. aastal jõudis asi lõpuks lordide koja ette, mis oli toona Briti kõrgeim apellatsioonikohus. Õiguslordid, kelle sekka kuulus ka lord Scarman, tunnistasid algse otsuse õigeks. “Ma ei poolda arusaama, et Jumalat teotava laimu tavaõiguslikul karistamisel pole enam tänapäeva õiguses mõistlikku põhjendust,” kirjutas Scarman oma arvamuses. Siiski tulevat seadust laiendada, et see “kaitseks mittekristlaste religioosseid veendumusi ja tundeid”. Pühaduseteotus “kuulub niisuguste kriminaalkuritegude hulka, mille mõte on kindlustada kuningriigi sisemine rahu. Üha pluralistlikumas ühiskonnas nagu tänapäeva Suurbritannia on hädavajalik austada kõigi inimeste religioosseid veendumusi, tundeid ja kombeid ning lisaks kaitsta neid sõimu, naeruvääristamise ja põlguse eest.” Tähelepanu väärib väljend “kuningriigi sisemine rahu”: sellega tunnistati taas, et pühaduseteotuse karistamine ei kaitse niivõrd religiooni, kuivõrd sotsiaalset rahu.

1985. aastal uuris õiguskomisjon asja ja asus sellise tõlgenduse suhtes eitavale seisukohale, väites, et seaduse puudujäägid on “nii tõsised ja nii fundamentaalsed, et … ükski muu meede peale tühistamise ei ole suuteline neid puudujääke kõrvaldama”. Komisjon ei olnud nõus, et religioon vajab erilist kaitset, märkides, et “Jumala austamine … ei erine oma iseloomult põhimõtteliselt mis tahes isiku austamisest nende poolt, kes selle austuse tõttu ei soovi kuulda mingit kriitikat oma austusobjekti vastu”. Samuti märkis komisjon, et “ühe inimese terav (ja sealjuures pealtnäha süütu) kommentaar võib teise silmis olla “pühaduseteotus” ning tundub, et ei ole sugugi vastuvõetav keelustada jõulist keelekasutust näiteks kommete suhtes, mis mõne isiku arvates ei teeni parimal viisil ühiskonna kui terviku huve”.

Õiguskomisjon ei olnud aga oma seisukohtades kaugeltki ühtne. Viiest liikmest kaks esitasid enamuse poolehoiu saanud aruande kohta eriarvamuse. Teisitimõtlejaid mõjutas eriti tugevasti eraldi tegutsenud töörühm, mis kinnitas, et sotsiaalse harmoonia kaitsmiseks on teatavad juriidilised piirangud hädavajalikud. “Kui usuveendumusi laimavad rünnakud jäävad seadusega karistamata,” leidis töörühm, “võib see tekitada märkimisväärsetes elanikkonna rühmades tõsist kibestumust, purustada eri rühmade seni toiminud suhted ning kui religioon ja rass peaksid olema tihedalt seotud, süvendada pingeid, mis juba praegu kipuvad häirivalt iseloomustama mõningaid meie riigi osi.” Eriarvamus tegi ettepaneku asendada pühaduseteotus uue kuriteoliigiga, mis kehtestaks “meie kodanikele meie eri rassidest ning eri uskudest või ka usuta inimestest koosnevas ühiskonnas kohustuse mitte solvata ega halvustada teadlikult teiste inimeste usulisi tundeid”.

Lõpuks saatis edu nii enamuse kui ka vähemuse arvamust. Blasfeemiaseadus tühistati viimaks 2008. aastal. Aga juba varem oli selle asemele astunud mitu seadust, mis sisuliselt ilmalikustasid pühaduseteotuse. Kaks aastat enne blasfeemiaseaduse kaotamist võttis parlament vastu rassi- ja usuviha seaduse, mille kohaselt muutus kuriteoks viha õhutamine teise isiku või teiste isikute vastu usu põhjal. Selle eesmärk oli laiendada muslimitele ja muudele usurühmadele kaitset, mida varasemate rassisuhete seadustega oli juba kohaldatud rassiliselt määratletud rühmadele, sealhulgas sikhidele ja juutidele. Õigupoolest oli vihkamist õhutav kõnepruuk keelatud varemgi. 1998. aastal muudeti avaliku korra seadust ja muudeti kuriteoks “kirjas, märgina või muul viisil nähtavalt esitada ähvardusi, mõnitusi või solvanguid isiku kuulmis- või nägemisulatuses, mis võivad viimast ahistada, häirida või masendada”.

Pühaduseteotus oli ühiskondliku regulatsiooni vorm ühiskonnas, mis pidas ennast homogeenseks. Ühiskonna puhul, mis peab ennast pluralistlikuks, ei saa pühaduseteotus enam etendada sama osa, vähemalt mitte tavapärases mõttes. Tegelikult ei ole muidugi ühiskond olnud kunagi nii homogeenne, nagu me võime seda tänapäeval varasemate aegade kohta ette kujutada. Ka tänapäeva ühiskond pole nii pluralistlik, kui paljud väidavad. Loeb aga ennekõike arusaam, et ühiskond on muutunud, ning sellest arusaamast tulenevad tagajärjed pühadusele ja pühaduseteotusele. Kui inimesed hakkasid kogema, et nad elavad tunduvalt pluralistlikumas ühiskonnas, hakati ka pühaduseteotust mõistma mitte esmajoones süüteona jumala või isegi religiooni, vaid süüteona üksikisiku identiteedi vastu.

Vaatame näiteks Ziauddin Sardari kirjeldust kokkupuutumise kohta “Saatanlike värssidega”. Sardar on liberaalne muslim ning suhtub väga kriitiliselt islamismi ja teistesse fundamentalistlikesse vooludesse. Ta räägib raamatus “Moonutatud kujutlusvõime”, kuidas luges Rushdie romaani lennul Kuala Lumpurist Londonisse. Kui ta lõpuks Heathrow’s maandus, oli tal tunne, et “Rushdie on laastanud kõike, mida ma olin pidanud kalliks, ja rüvetanud minu identiteedi sisemise pühamu. Iga sõna oli suunatud otse minu vastu ja ma võtsin kõike isiklikult. Ma mäletan, et mõtlesin, et küllap just nii tunnevad end need, keda on vägistatud.”

Pühaduseteotus ja pühadus ei seondu pelgalt teoloogia ja religiooni, vaid ka poliitika ja võimuga.

Sardari sõber, Ottawa Carletoni ülikooli arhitektuuriprofessor Gulzar Haider “lebas diivanil”, kui kuulis uudist ajatolla Khomeini fatvaast. “Selle mõju oli nii katastroofiline,” annab Sardar teada, “et ta ei suutnud liigutadagi, otsekui oleks haigus tema keha liikumisvõimetuks muutnud.” Ta oli diivani külge aheldatud ligi aasta. Sardari sõber ja kolleeg Merryl Davies “möirgas nagu raevunud lohe, keda on üle külvatud miljoni noolega ja kes väänleb nüüd leinas ja raevus”. Jääb mulje, nagu oleks Sardari ja tema sõpru tabanud isetekitatud hüsteeriapuhang, nagu pidanuksid nad isiklikult kannatama, et nende usk omandaks taas tähenduse.

Selline sügavalt isiklik ja tugevalt emotsionaalne reageerimine tähistab muutust selles, kuidas hindavad usklikud oma suhet usuga. Usul on alati olnud emotsionaalne komponent ja mõne usu puhul on see lausa keskse tähendusega. Siiski võib väita, et viimastel kümnenditel on usuveendumuste iseloom põhimõtteliselt muutunud. Sotsioloogid kõnelevad “teraapiakultuuri” tekkest, iseloomustades nii meie ajastu süvenevat emotsionaalsust. Mitmed õpetlased, näiteks filosoof Charles Taylor ja sotsioloog Olivier Roy, on kirjeldanud, kuidas selline emotsionaalsus on kerkinud “ekspressiivse” usu uute vormide keskseks tunnuseks. Usk, nendib Charles Taylor raamatus “Ilmalik ajastu”, on lahti ütelnud oma ajaloolisest kultuurist ja hakanud avalduma “ekspressiivse individualismi” kultuuri raames, mille puhul usklikkus kasvab välja eelkõige individuaalsest kogemusest ja leiab tuge minu-põlvkonna, kui kasutada kirjanik Tom Wolfe’i käibele toodud mõistet, sotsiaalsetes väärtustes. “Kõiki 20. sajandi lõpu usulise taassünni liikumisi,” kirjutab Olivier Roy, iseloomustab “antiintellektualism, mis soosib emotsionaalsemat religioossust”, mistõttu tunded on palju tähtsamad kui teadmised. See ei käi ainult radikaalse islami, vaid ka teiste taassünnireligioonide, näiteks karismaatilise kristluse, ühe suurema juudi-hassiitliku kogukonna ljubaavitšite ja hindu taassünniliikumise Hindutva kohta. Roy sõnul rõhuvad sellised usud “emotsioonidele rituaali ja kollektiivse usuväljenduse kaudu, kasutades sümboolseid ja näilisi ühtekuuluvuse markereid”.

Sotsioloogid Paul Heelas ja Linda Woodhead näitavad teoses “Spirituaalne revolutsioon”, mis käsitleb ühe Põhja-Inglismaa väikelinna usukombeid, et kui traditsioonilised usukogudused teevad vähikäiku, siis täidavad neist jäänud tühiku new age’i laadis vaimuelu ilmingud. Veel enam, paljud kunagised tavalised usklikud on hakanud üle võtma new age’i ellusuhtumist ja rituaale, kujundades uued usuvormid, mis tõstavad kilbile vaimsuse emotsionaalsed tahud ja püüavad rahuldada usklike sisemisi vajadusi. Neis kogudustes võib sageli kohata pühakirja sõnasõnalist käsitlemist ja veendumust, et usutõed ei muutu ajas, kusjuures Jumal kõnetab iga usklikku eraldi, just nende konkreetsetest vajadustest johtuvalt. “Me ei lähe missale sellepärast, et me arvame, et see meile meeldib, ega jäta minemata, sest tunneme, et see meile ei meeldi, vaid me läheme sinna sellepärast, et kirik pani meile kohustuse käia missal,” sõnas üks varem roomakatoliku usku naisterahvas. Uute usuvormide bukvalismist hoolimata on niisugused kohustused neile võõrad. Küll aga jätavad nad “igale osavõtjale rohkem ruumi ja võimalust selgusele jõuda oma emotsioonides ja väljendada neid isikupäraselt, nii et need emotsioonid määravad kindlaks usu sisu, mitte vastupidi”.

Jumala austamine … ei erine oma iseloomult põhimõtteliselt mis tahes isiku austamisest nende poolt, kes selle austuse tõttu ei soovi kuulda mingit kriitikat oma austusobjekti vastu.”

Teisisõnu on usk viimastel aastakümnetel muutunud õigupoolest identiteedipoliitika religioosseks haruks. Omamoodi irooniana on usk ise ilmalikustunud, juhindudes vagaduse ja püha otsingu asemel rohkem identiteedist ja ühtekuuluvusest. Identiteedipoliitika esilekerkimine on muutnud nii religiooni kui ka pühaduseteotuse tähendust. Varem peeti pühaduseteotust patuks Jumala vastu. Praegu peetakse seda pigem patuks iga konkreetse uskliku vastu, kuriteoks mina ja identiteedi vastu. Just seepärast sõnas Sardar, et “Saatanlike värsside” “iga sõna oli suunatud otse minu vastu ja ma võtsin kõike isiklikult”, just seepärast arvas ta, et Rushdie on “rüvetanud minu identiteedi sisemise pühamu”. Ja just seepärast kõnelevad paljud tänapäeva seadused, mis peaksid nime poolest kaitsma usku, näiteks Briti rassi- ja usuviha seadus, esijoones üksikisikute ja kogukondade kultuuri ja identiteedi kaitsmisest. Tänapäeva maailmas on identiteet rohkem kui ühel viisil võtnud sisse Jumala koha.

Pühaduseteotuse tähenduse muutumine ei ole aga muutnud selle rolli. Pühaduseteotuse keelamine on endiselt, kui kasutada Kołakowski sõnu, vahend, millega “kinnitatakse ja stabiliseeritakse ühiskonna struktuuri”, kuulutatakse, et “kõik on just nii ega saa olla teisiti”. Ent sellest on saanud vahend, mis kaitseb veendumusi, mis ei ole omased ühiskonnale tervikuna, vaid konkreetsetele kogukondadele ning üksikisikute identiteedile ja enesehinnangule. Mis aga määratleb kogukonna? Ja kes määrab, millised veendumused on kogukonnale eluliselt vajalikud? Või ka selle konkreetse liikme, indiviidi identiteedile? See ei ole õieti teoloogia ega isegi kultuuri, vaid just võimu otsustada. Võitlus mõne veendumuse või arvamuse määratlemiseks solvava või jumalat teotavana on võitlus võimu kehtestamise nimel kogukonnas, et kehtestada üks kindel seisukoht, mis esindaks ja iseloomustaks antud kogukonda. See, mida peetakse süüteoks kogukonna vastu, peegeldab tegelikult enamasti vaid arutelu kogukonna sees, aga kui hakata arutelu käsitlema süüteo või pühaduseteotuse võtmes, saab ühe poole kiiresti vaikima sundida.

Võtame näiteks tüli Salman Rushdie esinemise või õigupoolest mitteesinemise üle Jaipuri kirjandusfestivalil. ³ Islamistid, kes osariigi võimude ja festivali korraldajate kaasabil suutsid edukalt takistada Rushdie esinemist kas või videoülekande vahendusel, on sama head muslimi kogukonna esindajad kui Rushdie. Mõlemad esindavad eri arvamusi eri muslimi kogukondades. Nii on see olnud juba Rushdie afääri algusest peale. 1980. aastatel kujutas Rushdie endast Aasia kogukondades sügavalt juurdunud radikaalse ilmaliku meelsuse eestkõnelejat. Rushdie kriitikud esindasid mitmeid padukonservatiivseid voole. Nende kampaania “Saatanlike värsside” vastu ei pidanud kaitsma muslimi kogukondi muslimivastaste usuhullude karjuvalt ülekohtuse rünnaku eest, vaid hoopis nende enda privilegeeritud positsiooni kogukondades radikaalsete kriitikute poliitilise rünnaku eest, mistõttu nad väitsid, et just nemad on islami tõelised esindajad, mitte aga kriitikud. See õnnestus neil osaliselt sellepärast, et ilmalikud liberaalid pidasidki neid muslimi kogukonna “autentseks”  esindajaks.

Sama kehtib näiteks skandaali kohta Gurpreet Kaur Bhatti näidendi “Behzti” asjus, mille protestijad suutsid 2004. aastal lavalt pagendada.⁴ Kaur Bhatti näidendist raevunud protestijad Birminghami repertuaariteatri ees ei esindanud sikhi kogukonda sugugi rohkem kui Kaur Bhatti ise. Mõlemad esindasid lihtsalt kogukonna eri harusid. Aga nagu Rushdie korral, peeti ka nüüd protestijaid oma kogukonna autentseteks esindajateks, Kaur Bhattit aga sarnaselt Rushdiega liiga läänestunuks, ilmalikuks ja progressiivseks, et ta võiks tõeliselt sikhi kogukonda esindada. Niisiis peab ilmalik liberaal tõeliseks muslimiks seda, kes tunneb end solvatuna “Saatanlikest värssidest”, ja tõeliseks sikhiks seda, keda solvab “Behzti”. Sel moel selgub, et väited blasfeemiaseaduse vajalikkuse või selle tühistamise kohta tulenevad tegelikult eheda muslimi või eheda sikhi stereotüübist ja aitavad neid kinnistada. Sel pole mõistagi midagi pistmist tõeliste muslimite või sikhidega, küll aga identiteedipoliitika reaalsusega. Identiteedipoliitika on muutnud kogukonnad homogeenseteks eristuvateks autentseteks rühmadeks, mis koosnevad ühel häälel kõnelevatest inimestest, kes kõik mõistavad oma usku ühtmoodi. Kui autentsus on sel moel paika pandud, saab kogukonna tõeliseks esindajaks veel pidada vaid kõige konservatiivsemaid reaktsioonilisi tegelasi.

Usul on alati olnud emotsionaalne komponent ja mõne usu puhul on see lausa keskse tähendusega.

Mõte, et mõningad seisukohad on vastuvõetamatud nende solvava või jumalat teotava iseloomu tõttu, väljendab ühtaegu arusaama kogukonna põhiolemusest ja vahendit, millega seda arusaama õigustatakse. Ühelt poolt on tänapäevasel identiteedist lähtuval pühaduseteotuse mõistel mõtet ainult siis, kui me soostume müüdiga kogukondadest kui homogeensetest eristuvatest autentsetest üksustest, mis koosnevad ühel häälel kõnelevatest inimestest. Teiselt poolt kujutab see vahendit, millega mainitud müüt püsistatakse, kinnitades kogukonna arvamuskihtidest ühe võimu, hinnates seda tõeliseks ja autentseks ning sellega ühtlasi vaigistades kõik opositsioonilised hääled. Või kui teisiti öelda, siis on “Sa ei saa seda öelda!” võimulolijate vastus kõigile, kes püüavad nende võimu vaidlustada. Möönda, et teatavaid asju ei tohi öelda, tähendab möönda, et teatavaid võimuvorme ei saa vaidlustada, et teatavad veendumused on nii tähtsad, väärtuslikud või olemuslikud, et nende puhul tuleb välistada isegi võimalus, et neid saaks solvata, karikeerida, kas või pelgalt kahtluse alla seada. Nii luuakse püha ruum, mis on kaitstud nii praeguste kui tulevaste rikkumiste eest.

Pühaduseteotuse või solvamise mõte on võimuga seotud ühes teiseski tähenduses. Sellest on saanud lisaks konkreetsete kogukonnajuhtide võimu põlistamisele oluline vahend, mis aitab riigil reguleerida sotsiaalsete rühmade suhteid. Tänapäeva liberaalid, näiteks lord Scarman või Richard Webster, toetavad blasfeemiaseadust väitega, et need on vajalikud “sotsiaalse harmoonia huvides” kaitsmaks “kuningriigi sisemist rahu”. Tegelikult on sellised seadused tekitanud hoopis suuremat disharmooniat ja rahutust. Iga rühm püüab luua oma püha ruumi, millesse ei või tungida keegi teine, mistõttu on plahvatuslikult kasvanud sektantlikud kokkupõrked, sest kõik kinnitavad, et kellelgi pole õigust neid solvata. Kirjanik Monica Ali on öelnud: “Kui luua vihaturg, võib oodata, et sinna tahavad pääseda kõik. Kõik tahavad praegu öelda: “Minu tundeid on rohkem solvatud kui sinu omi.””

Kuid vihaturg ei ole ainult probleem, vaid ka võimalus. Killustunud ja kildkondlikus ühiskonnas saab riik esineda rahuloojana. Sõnavabaduse reguleerimine on kujunenud mehhanismiks, millega korraldada eri rühmade sotsiaalseid suhteid identiteedipoliitika ajajärgul. See eeldab veelgi selgemalt ilmalikku püha ruumi või õigemini tervet hulka ilmalikke pühi ruume, millest ühegi piire ei tohi rikkuda.

Pühaduseteotuse tähtsus seisneb selles, et see annab võimukeelele väljundi. Teatud vaadete, ideede, kommete, isegi mõtete sätestamine tabuna tähendab nõuda, et teatavaid võimuvorme ei saa vaidlustada. Sõnavabaduse põhimõtte tähtsus seisneb ühelt poolt selles, et see seab lakkamatult kahtluse alla idee, nagu peaksid mõned küsimused jääma küsimata, ja seab võimu sel moel pidevalt katsumuse ette. Kui me loobume õigusest solvata või jumalat teotada, kui me võtame omaks püha ruumi idee, olgu see siis religioosne või ilmalik, siis jätame ennast ilma võimalusest vastustada võimukandjaid. Inimesed, nagu ütles Salman Rushdie, “kujundavad oma tuleviku vaidlustes ja võimatut üritades ja öeldamatut üteldes, mitte aga jumalate või inimeste ees põlvili laskudes”.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane