Süüria mitmed kriisid võivad olukorra tagasi algusesse viia

Seni killustunud Süüria opositsioon reaktiveerus. Kurdide juhitud Süüria Demokraatlikud Jõud (SDF), USA sõjaväebaasis baseeruv Vaba Süüria Armee (SFA) ja türklaste vasall Süüria Vahevalitsus (SIG) alustasid samuti pealetunge, kuid HTSi initsiatiiv oli ületamatu. Peagi tõusid al-Assadi vastu ka seni vaherahu hoidnud opositsionäärid Damaskuse ümber ja kohtusid HTSi vägedega Damaskuses.

8. detsembril põgenes Bashar al-Assad riigist Venemaale ja Damaskus hõivati, heites al-Assadi režiimi ajaloo prügikasti. Siiski oli ba’athistlike jõudude valduses kaks piirkondliku pealinna – Latakia ja Tartus. Latakia ja Tartusi kubermangud moodustavad alaviitide – kohaliku islami etnoreligioosse sekti – kodumaa. Alaviidid olid Bashar al-Assadi režiimi toetuse alustala ning al-Assad on ise alaviit. Seal piirkonnas paiknevad ka Tartusi sadam ja Khmeimimi lennubaas, mis on de facto siiamaani venelaste, al-Assadi režiimi suurima välissponsori, käsutuses (Tartusi sadama kommertsleping Vene ettevõtega on küll tänaseks lõpetatud). Siiski ei tekkinud alaviitide kodumaal lahinguid valitsusvägede ja -vastaste vahel – selle asemel puhkesid Latakias ja Tartusis meeleavaldused al-Assadi režiimi vastu ja piirkond võeti ära võitluseta.

Välismaal jälgiti sündmusi pingsalt. Valitsuse ülikiiret kollapsi ei oodanud keegi, kuna Süüria kodusõda oli neli aastat paigal seisnud ning paljudele vaatlejatele jäi mulje, et konflikt oli külmunud ja al-Assad võitnud. Tagantjärele tarkusega teame, et al-Assad oli oma vägesid demobiliseerinud. Süüria tugevaim liitlane Venemaa oli samal ajal hõivatud sõjaga Ukrainas ning juba reetnud oma liitlase Armeenia oma tegevusetusega 2023. aastal.

Esimesed päevad pärast võitu

Pärast al-Assadi kukutamist tõusis aga tähtsaks küsimuseks Süüria tulevane kord. Al-Sharaa, seni tuntud oma nom de guerre al-Julani nime all, tegi kõik endast oleneva, et jätta rahvusvahelisele kogukonnale head muljet. Tema ja HTSi endiseid seoseid al-Qaedaga ja sellest tekkinud kartusi uue valitsuse suhtumisest Süüria usulistesse ja rahvuslikesse vähemustesse prooviti esimesest päevast rahustada: al-Sharaa ise vandus, et kõik Süüria vähemused on tema all kaitstud. Esmalt tunduski tal tõsi taga olevat. Aleppos tõusis kristlaste kogukonna juhina esile õigeusklik piiskop Efraim Maaluli, kes oli sealne piiskop ka al-Assadi ajal. Ta kinnitas, et Aleppo linnas ei toimunud sektantliku vägivalda kristlaste vastu.

Esimestel päevadel, mil peamisteks küsimusteks olid Iisraeli avantüürid Lõuna-Süürias ja venelaste sõjaväebaaside edasine staatus, tundus ka alaviitide seis olevat võrdlemisi turvaline. Al-Sharaa oli eiranud esmaseid stereotüüpe ja eelarvamusi ning kartuste kõrval oli levinud ka ettevaatlik optimism, et Süüria on nüüd teel normaalsema riikliku korralduseni.

On selge, et sõjategevus ja verevalamine jätkub al-Assadi kukutamisest ja Süüria kodusõja lõpust hoolimata.

Üpris kiiresti tekkisid aga esimesed ohumärgid, et al-Sharaal pole Süüria üle täielikku võimu ja et tema kontroll võib olla üpris habras. Kõik Süüria opositsiooni liikmed, kes olid võtnud osa al-Assadi režiimi kukutamisest, võeti Süüria relvajõudude koosseisu. Erandiks oli SDF, mis oli al-Assadi režiimi kukutamise järel sattunud kokkupõrgetesse SIG-ga alade üle, mille SDF oli enda kontrolli alla hõivanud al-Assadi languse päevadel. Lisaks oli al-Sharaa vastus Iisraeli pommitamistele ja 1967. aastal kehtestatud Golani kõrgendikul asuva “lilla joone” vaherahujoone ületamisele olnud suhteliselt nõrk ja ebaefektiivne – Iisrael oli võtnud sihiks Lõuna-Süüria demilitariseerimise ning sattunud konflikti al-Sharaa valitsusega.

Peagi oli olukord Süürias aga märgatavalt halvenenud. Oli ilmselge, et Süüria võimuvahetus ei saa toimuda ühegi pauguta, aga nüüdseks on Süürias esile kerkinud al-Assadile lojaalne relvastatud opositsioon, mille taga seisavad Hezbollah ja Iraan. See on neo-ba’athistlik Süüria Populaarse Vastupanu (SPR) ja fašistliku Süüria Sotsialistliku Rahvusliku Partei (SSNP) poolt moodustatud Süüria Islami Vastupanurinne (IRFS), mille liikmed olid enne al-Assadi valitsuse osa, kuid nüüdseks süüdistavad al-Assadit kaotuse põhjustamises ja on kuulutanud välja oma poliitilise iseseisvuse. Alanud on vägivaldne sissisõda al-Sharaa valitsuse vastu. Olenemata samaaegsest SDFi ühinemisest Süüria relvajõududega oli selge, et sõjategevus ja verevalamine jätkub al-Assadi kukutamisest ja Süüria kodusõja lõpust hoolimata.

Verevalamine rannikul

Sellise pöörde ba’athistlik vastupanu võttiski. Just Latakia ja Tartusi kubermangus Süüria rannikul puhkesid 6. märtsil vägivaldsed ülestõusud al-Sharaa vastu Jablehi linnas. SPR ja teised eks-assadistlikud väed alustasid lahingutegevust Tartusi ja Latakia linnades, kuid peagi löödi nad sealt välja ja lahingutegevus jätkus maapiirkondades. SPRi väitel võitlesid nad valitsuse vägedega mööda M4 maanteed ja et maanteel toimusid rasked lahingud.

Lahingutega Latakia ja Tartusi kubermangudes puhkes ka veresaun, pakkudes kontrasti nii al-Sharaa väljakäidud rahustavatele sõnadele kui ka vähemuste senisele kohtlemisele näiteks Aleppos. Juba 6. märtsi õhtul, mil Latakia ja Tartusi kubermangu oli Põhja-Süüriast sisse voolamas lisavägesid neo-ba’athistlike partisanide mahasurumiseks, oli kuulda alaviitide suunal genotsiidile iseloomuliku retoorikat. Mošeed levitasid üleskutseid džihaadile ja järgmisel päeval, mil partisanid olid Latakia ja Tartusi linnadest enamjaolt välja löödud, algasid verised ja kättemaksuhimulised pogrommid.

On loogiline, et nii kiirelt paisunud ja võidule jõudnud võim ei ole kõige stabiilsem, ent al-Sharaa valitsuse haprus on murettekitavalt seadnud ohtu riigis elavaid erinevaid vähemusgruppe.

Inimsusevastased kuriteod levisid mööda terve Süüria rannikut: 6. ja 14. märtsi vahel tapeti Süüria inimõiguste observatooriumi (SOHR) väitel 1476 alaviiti. Kuritegudest ei pääsenud ka kohalikud kristlased ja muud vähemused. Ba’athistlikud partisanid ei jätnud veresaunu vastuseta ning alustasid omi kuritegusid – Süüria inimõiguste võrgu (SNHR) andmetel tapsid assadistid 211 tsiviilisikut.

Selle intsidendi põhjal võib järeldada, et al-Sharaa pole Süüria situatsiooni üle saavutanud piisavat kontrolli, et kaitsta alaviite – eeldusel, et tema kui Al-Qaedast alguse saanud islamist tõesti soovib seda teha. On loogiline, et nii kiirelt paisunud ja võidule jõudnud võim ei ole kõige stabiilsem, ent al-Sharaa valitsuse haprus on murettekitavalt seadnud ohtu riigis elavaid erinevaid vähemusgruppe.

Euroopa Liit, mis pretendeerib maailma moraalse ja regulatiivse supervõimu tiitlile, oli vaiki. Samal ajal kui USA ja Venemaa alaviitide massimõrva hukka mõistsid (Venemaa võrdles seda isegi 1994. aasta Rwanda genotsiidiga), väljastas Euroopa Liit umbmäärase sõnastusega ühismeediapostituse, milles mõistetati hukka “Assadi jäänukite rünnakud ja kõik kuriteod tsiviilisikute vastu.”

Uue kriisi koidik?

Süüria, olles suutnud üle elada ja viimaks lõpule viia üle kümne aasta kestnud kodusõja, on ilmselt oma kõige kriitilisema ja ohtlikuma valiku ees. Kuigi ISIS, vasakäärmuslased, ba’athistlikud ja muud radikaalsed jõud on sisuliselt kõrvaldatud või surutud põranda alla, on al-Sharaa valitsus silmitsi enda kõige keerulisema väljakutsega – kuidas üles ehitada pluralistlikku riiki. Mitmed riigid, mis on möödunud kümnenditel tõusnud külma sõja ajal tekitatud diktatuuride rusudest, ei ole jõudnud midagi paremat asemele ehitada ning on langenud Richard Nixoni poolt kirjeldatud “uude despootlusesse.” Neist ilmekaim näide on Venemaa.

Süüria, mis võitleb vanameelsete ba’athistlike ja fašistlike radikaalidega partisanisõjas keset sotsiaalset, poliitilist ja majanduslikku ebakindlust, on sarnase ohu ees. Võimu stabiliseerimiseks on al-Sharaa teinud esimesi samme: vastu on võetud uus ajutine põhiseadus, moodustatud uus valitsus ja on alustatud asutava kogu moodustamist. Lääneriigid on hakanud leevendama al-Assadi režiimi vastu kehtestatud sanktsioone: USA tühistas kõik sanktsioonid 30. juunil president Donald Trumpi otsusega, Euroopa Liit ja Ühendkuningriik on teinud seda järk-järgult.

Samal ajal jätkuvad massimõrvad ja kokkupõrked uue valitsuse vägede ja erinevate vähemusrahvaste vahel. Juunis avaldatud Reutersi uurimus leidis, et märtsis 1500 alaviidi tapmise eest vastutavate üksuste käsuliin viib otse Damaskusesse ja mitmed neist on või olid varem seotud HTSiga. Uue valitsuse oli rajanud mitmekesine kogum erinevatest Assadi-vastastest liikumistest, mida domineerisid eeskätt islamistid ja kelle hulgas oli ka välismaalt tulnud džihadistlikke rühmitusi nagu Turkestani Islamierakond. Uus Süüria on poliitiliselt äärmiselt pluralistlik, mistõttu viiks tõsisem katse veresaunade eest vastutavaid isikuid enda positsioonidelt eemaldada uue kodusõjani. Selle jaoks ei pruugi al-Sharaal ka tahtmist olla, sest varem al-Assadi toetanud alaviitide vastu on paljudel süürlastel suur kättemaksuiha.

Süüria on oma praeguse ebastabiilsuse ja nõrkuste kiuste ikkagi riigi iseseisvusperioodi kõige suurema võimaluse ees.

Seetõttu on avanenud ELile ja USAle Süürias risk, aga ka võimalus, mida tuleks maksimaalselt ära kasutada nii strateegilistel kui ka väärtuspõhistel kaalutlustel. Minnes kaugemale vaid sanktsioonide eemaldamisest, suudaksid USA ja Euroopa Liit koos diplomaatia ja koostööabi kaudu pakkuda rahvusvahelist vastukaalu Venemaale ja Iraanile. Kreml oli küll varasemalt al-Assadi tähtsaim liitlane, aga Süüria uues riigikorras pole midagi, mis oleks Putinile lausa vastumeelt. Venemaal on palju võita Süüriaga heade suhete säilitamisest, ennekõike Khmeimimi lennubaasi valdamiseks, mis andis Venemaale võimaluse Lähis-Idas tegutseda ja hõlbustas selle sekkumisi üle maailma.

Lisakihistuse olukorrale annab Iisraeli tegevus. Iisrael on toetanud druuse, Lähis-Ida usuvähemust, kes elavad nii Süürias kui ka Iisraelis, kus nad osalevad aktiivselt Iisraeli sõjaväe töös. Juuli keskpaigas tipnes Süüria ebastabiilsus tõsiste kokkupõrgetega druuside, beduiinide ja valitsusüksuste vahel Lõuna-Süürias Suwaydas, milles SOHRi andmetel hukkus üle 900 inimese. Samas tundub, et Iisrael ajab vastasseisu Süüria uue valitsusega rohkem peaminister Benyamin Netanyahu enda sisepoliitilistest ambitsioonidest.

Kuigi uue valitsuse vägivaldsust ei saa eitada, pole riikliku jõukasutuse tase kuidagi kõrgem kui Süüria kodusõja perioodil. Ent Iisraeli casus belli Süüria ründamiseks on olnud just uue valitsuse etniline vägivald alaviitide, druuside ja teiste vähemuste vastu. Kui USA ja/või EL suudaks(id) avaldada Iisraelile piisavalt survet, et see lahkuks Süüria pinnalt, oleks al-Sharaa olukord Süürias oluliselt stabiilsem ning USA-ELi mõju Süürias tervitatavam.

Palju sõltub valitsusest endast, mis peab näitama, et ei anna voli islamiradikaalidele. See kuivataks igasuguse lääneriikide ettevaatliku poolehoiu, mis on seni al-Sharaad saatnud. Süüria on oma praeguse ebastabiilsuse ja nõrkuste kiuste ikkagi riigi iseseisvusperioodi kõige suurema võimaluse ees. Paraku on mitmed tegurid, nii sisemised kui välised, muutmas arenguid positiivsemate väljundite suunas keerulisemaks ja ebatõenäolisemaks. Euroopa Liit ja USA ei tohiks aga ennast lasta heidutada radikaalsetest leeridest Süüria valitsuses või Iisraeli sõjalistest avantüüridest. Kui meie ei paku Süüriale abi, siis pakub seda keegi teine ja võimalus ongi luhta läinud, meie julgeolek on suuremas ohus ning Süüria on taas diktatuuri rüpes.