Süüria kodusõja välispoliitiline taust

Süürias 2011. aastal alanud rahvarahutused arenesid peagi kohalike sunniitide ülestõusuks ilmaliku võimu vastu, mida ka kurdid sedamaid ära kasutasid riigi kirde- ja põhjaosas „oma asja“ ajamiseks. Naaber- ja lääneriikide sekkumisel muutus piirkond 2012. aastaks vargsõja tallermaaks. Nüüdseks arvutatakse sõjategevuses hukkunud süürlasi ja sõdima saabunud välisvõitlejaid sadades tuhandetes, kodudest lahkuma sunnituid aga miljonites.

Lisaks „kaevikusõjale“ võib Süürias eraldada veel vähemalt tosinat võitlustasandit. Usulisel rindel püüab alaviidi religioon meeleheitlikult šiiitide abil ellu jääda nusairiite ja rafidi’sid (sunniitliku islami halvustavad terminid alaviitide ja šiiitide kohta) hävitava üleilmse sunnismi vastu. Ideoloogiliselt põrkuvad Assadite viljeldud araabia rahvuslus ja araabia sotsialism idast pealetungiva islamiäärmusliku vahhabismi, salafismi ja internatsionaalse džihadismiga ning läänest ründava „rahakapitalismi ja neo-kolonialismiga“, mille tagant nii mõnegi süürlase veendumuse kohaselt „üleilmse juutluse kõrvad“ välja paistvat. Raevukas ajakirjandussõjas püüavad Lääne meediahiiud koostöös sunniitlike al-arabiya’de ja aljajzira’dega luua fiktsiooni „oma rahvast tapvast Assadist“, millele vastuseks Süüria riigimeedia liidus venelaste RT ja Lääne alternatiivväljaannetega tõrvab kõiki mässulisi valimatult islamiäärmuslasteks. Vihased vastasseisud leiavad aset „fatvaade sõjas“, kus sunniitlikud imaamid kuulutavad kõik Assaditega seotu ebaislamlikuks, millele Süüria riigiimaamid ja šiiitlikud vaimulikud üle maailma ümberlükkavaid vastu-fatvaasid annavad. Kuid egas sellega Süüria sõjatandrid piirdu: valitsusvastaste sunniidi statistikute andmetel langeb enamik tsiviliste Süüria režiimi ja selle liitlaste käe läbi, kuid täiesti vastupidiste arvandmetega tulevad lagedale Assadi pooldajad; sarnane sõda toimub vastastikustes süüdistustes keemiarelva kasutamises, haiglate ja koolide hävitamises ja milles kõiges veel ning mahus, mida ühes kirjutises vaadelda pole võimalik.

Alljärgnev artikkel püüabki avada vaid ühte, rahvusvahelist tahku Süüria kodusõjast küsimuses „kes seal kellega käib?“.

Süüria rahvusvahelised „sõbrad“ ja „vaenlased“ võib jagada nelja seltskonda, millest igaühel on selged liidrid ja kaasajooksikud.

Süüria vaenlased läänemaailmas

Süüria-vastase „läänerinde“ sümboolseks sõjakuulutuseks oli 2011. aasta augustis tehtud USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa juhtide avaldustega, mille sisuks oli nõudmine: „Süüria tuleviku otsustavad süürlased ning nende demokraatiasoovi vastustav Bashar al-Assad peab võimust loobuma“.¹ Demokraatia ebaõnnestunud eksporti Afganistani ja Iraaki näinud Bashar siiski ei kiirustanud võimu mässulistele andmisega. Seepeale tunnustasid lääneriigid eesotsas USAga Istanbulis asuvat Süüria Rahvuslikku Koalitsiooni ainsa Süüria legitiimse esindajana² ning hakkasid selle šariaadiihalusest kantud relvajõude Vaba Süüria Armeed (FSA) relvastama, sellist teguviisi läänemaailma massimeedias õigustades „mõõdukatest režiimivastaste“ toetamisega.

USA oli kujunenud Süüria vaenlaseks juba 1970. aastatel jõulise sisenemisega Lähis-Ida poliitikasse Camp Davidi kokkulepetega. Suhete madalpunkt saabus USA süüdistustega Süüria aadressil, et see mahitas 1983. aastal Hizbollah’d korraldama ligemale kolmesaja ameeriklase ja prantslase elu nõudnud suitsiidiaktsiooni ning pantvangistama kümneid läänlasi.

Kuid suhted paranesid imeväel 1990. aastal, mil USA vajas liitlast Iraagi isoleerimiseks. Hafiz al-Assadi kohtumine USA riigisekretäri James Bakeri ja seejärel president Georg H. W. Bushiga võttis Süürialt igasugused terrorismisüüdistused, mispeale võluväel vabanesid Liibanoni äärmuslaste käes juba aastaid pantvangis hoitud Lääne kodanikud. Pragmaatilised suhted kahe maa vahel toimisid tosinkond aastat. Kohaliku islamiäärmuslusega võitlev Süüria edastas USAle oma luureteenistuste kogutud materjalid alqaedalastega seotud isikutest ja see teave ületas ameeriklaste endi sõnul igasugused ootused ja aitas ära hoida suuremaid terroritegusid nii Lähis-Idas kui ka laias maailmas, mispeale Süüriale ajutiselt „andestati“ nii äärmusšiiidi rühmituste toetamine kui ka koostöö Iraaniga.

Kuid Süüria häälekas vastuseis Iraagi ründamisele USA poolt 2003. aastal kindlustas neile sedamaid koha „kurjuse teljel“.

Alates 2012. aastast on USAst kujunenud Süüria islamimässuliste suurim toetaja, väljaõpetaja ja relvastaja, kusjuures suur osa Assadi kukutamiseks mõeldud abist on lõpuks jõudnud islamiäärmuslikele rühmituste kätte. USA poliitikat Süürias islamofiilse B. Hussein Obama ajal ei saa pidada mitte millekski muuks kui uue Talibani väljavoolimiseks, millisest sõgedusest ka Donald Trump pole suutnud välja rabeleda oma suuresõnalistest lubadustest hoolimata.

Prantsusmaa suhted oma endise mandaatterritooriumi Süüriaga on alates selle iseseisvumisest 1946. aastal olnud pingelised. Süürlased ei suuda senimaani andestada prantslastele suurte alade (kogu Hatay piirkond ja Aleppost põhjapoole jääv piirkond) mängitamist Türgile 1930.aastate teisel poolel, millega Prantsusmaa lootis osta türklaste liidusuhet kasvava Saksamaa ohu vastu.

Kuid Prantsusmaa püüd ületada ajaloolist taaka näis Süüria kodusõja eelsel kümnendil vilja kandvat: president Jacques Chirac osales ainsa lääneliidrina Hafiz al-Assadi matustel 2000. aastal ning proovis isegi ettevaatlikult Süüriat toetada Liibanoni küsimuses 2005. aastal; Nicolas Sarkozy presidentuuri ajal aga toimus lausa 2008. aastal Bashar al-Assadi riigivisiit, kuid 2011.aasta teisel poolel asus Prantsusmaa Assadi kritiseerijate leeri ning suhted halvenesid drastiliselt François Hollande’i (2012–2017) ajal, kes hakkas Bashar al-Assadi arvates liigset muret tundma keskvõimu vastu üles tõusnute heaolu pärast. Hollande’ist saigi islamistidest mässuliste kõige esimene ametlik tunnustaja Läänes (november 2012) ning Prantsusmaa nõudis pärast Ghouta keemiarünnakut 2013. aasta augustis otsest sõjalist sekkumist. Mitte midagi uut pole suhetesse toonud ka Emmanuel Macroni presidentuur.

Teised lääneriigid paistavad silma väiksema Süüria-vastasusega, tunnustades mässuliste Türgis viibivat eksiilvalitsust, ning püüavad Assadi režiimi murendada pigem varjatud operatsioonidega, mille parimaks näiteks on Suurbritanniast koordineeritud ning Hollandi ja USA rahastatud islamistide propagandamasina „Valged kiivrid“ tegevus lahingutegevuses kannatanute ideoloogilisel ärakasutamisel.

Lääneriikide Assadit kukutada püüdva tegevuse taustal väärib tähelepanu Süüria ajaloolise peamise välispoliitilise vastalise Iisraeli positsioon, kes ei püüa mitte kuidagi kaasa aidata Assadi režiimi langemisele, mõistes hästi, et kordades hullemaks alternatiiviks oleks võimule tulnud islamiäärmuslased!

Süüria vaenlased islamimaamilmas

Süüria suurimaks vaenlaseks islamimaailmas on hetkel Osmanite endist hiilgust taaselustav ja taasislamiseeruv Türgi, teiseks aga naftarikkad vahhabiitlikud Araabia poolsaare riigid. Mõlemad rakendavad kõiki Läänes välja töötatud ideoloogilisi võtteid Assadi vaenamiseks, kuid kasutavad ka ära sunniitliku islami ajaloolist viha alaviitide vastu.

Türgi. 1930. aastate lõpus põhjanaabrile kaotatud Hatay provints on Süürias seni tunduvalt valusam teema kui meil Tartu rahu piir. Türgi aga süüdistab oma lõunanaabrit nii Hatay alaviidi separatistide kui ka kurdide ja armeenlaste ülesässitamises. Kuigi 2000. aastatel püüti pragmaatiliselt lävida, halvenesid 2011. aastal suhted sedamaid Erdoğani avalduste peale Süüria muslimite rõhumisest Bashari ilmaliku režiimi poolt. Aastaks 2012 kujunes Türgist Süüria režiimi suurim vaenlane, Istanbuli koondus Süüria eksiilvalitsus, Türgist sai Süüriasse suunduvate džihaadiinternatsionalistide sissesõiduhoov. Pärast FSA fiktsiooni lõplikku kokkukukkumist aga edendavad „Assadite farmis“ Süürias Türgi huve nii Türgi Vaba Süüria Armee kui ka türklaste regulaararmee, mis võib sinna oma huve jääda kaitsma ka sama kauaks kui näiteks Põhja-Küprosele.

Saudid jt Araabia poolsaare vahhabiidid. Religioosses ja ideoloogilises plaanis on Süüria sotsialistlik alaviitlik režiim täielikuks õudusunenäoks Araabia poolsaare naftavahhabiitidele – maailma rikkaimale, aga samas ka ksenofoobseimale riikide kooslusele. Kuigi vahhabiidid varem mõnevõrra hindasid Süüriat südika Iisraeli-vastasuse tõttu, on viimastel kümnenditel aina enam võimust võtnud arusaam Süüria režiimi ebaislamlikkusest.

Seega Süürias sunniitide rahutuste puhkedes said Saudi Araabiast, Katarist ja Ühendmiraatidest 2012. aastal suurimad islamimässuliste toetajad USA kõrval. Peagi aga mõisteti, et Süüriasse võitlema mahitatud vabatahtlikest saavad tagasi pöördudes uued bin Ladenid, seega keelati paari aasta pärast oma kodakondsetel Süüriasse minek ning vähemalt riiklikul tasandil on nüüd ka mässuliste rahakraanid kinni keeratud ja viimasel aastal on isegi hakatud rääkima Süüria tagasilubamisest araabia ja islamiriikide perre.

Ajalooliselt pinevad suhted on Süürial ka oma naabri Jordaaniaga, mis alates 1970. aastatest korduvalt toetas Süüria islamiste ning kritiseerib Süürias valitsevat alaviitide sekti. Praeguses kodusõjas toetas Jordaania aktiivselt mässulisi, kuid viimastel aastatel sõjaõnne pöördudes Bashari kasuks püüab afäärist käsi puhtaks pesta neutraliteeti kuulutades.

Süüria sõbrad islamimaailmas

Süüria suurimad sõbrad islamimaailmas on šiiidid eesotsas Iraani ja selle käepikenduse Hizbollah’ga Liibaonis. USA harukordse soperdamise tulemusel Iraani šiiitide mõjusfääri langenud Iraak kuulub nüüd ka kindlalt Süüria sõprade leeri. Seega ei räägi saudid asjata Afganistani idaosast Vahemereni ulatuvast suurt ohtu kujutavast „šiiidi teljest“. Pärast Muslimi Vennaskonna kukutamist 2013. aastal võib Süüria oma sõbraks pidada ka Egiptust.

Kuna šiiidid möönavad Süürias valitsevaid alaviite šiiitideks (Süüria enda käsitluses on nad „šiiidi-alaviidid“), on Iraani jt riikide ideoloogiliseks põhjenduseks „omade“ kaitsmine „religioonimoonutajate“ sunniitide ja eriti vahhabiitide eest; ühine keel on leitud ka „lääneliku neokolonialismi“ ambitsioonide vastustamises.

Iraan. 1980. aastate alguses tekkis maailmapoliitikasse esmapilgul üks eriskummaline liit keskaegset šiiidi ideoloogiat evivate turbanites Iraani ajatollade ning pintsakuid kandvate Süüria sotsialistide vahel. Sõpruse põhjus oli geopoliitiline – mõlema poolt vihatud ja nende vahel asuv Iraak. Tublisti aitas sõprusele kaasa nii Süüria kui ka Iraani rõhutatud imperialismivastasus. Esmapilgul ületamatuid religioosseid erinevusi aga aitas mahendada asjaolu, et ajavahemikus 1930–1970 olid esmalt Prantsuse mandaatvalitsus ja siis Süüria võimud lasknud alaviidid nende paremaks Süüriasse sobitumiseks Iraani ja Iraagi šiiidi õpetlastel šiiitideks kuulutada. Religioosse teeskluse varjus sajandeid oma usku praktiseerivatel alaviitidel polnud selle vastu midagi, Süürias võimul oleval üdini ilmalikul Assadi klannil polnud samuti raske end iraanlastele šiiitideks väita.

Süüriast sai Iraanile platsdarm Liibanoni šiiitide kaitsmisel ja nende kaudu oma mõju kehtestamisel Levandis lõppeesmärgiga „islamimaailma vaevav“ kurja juur Iisrael hävitada.

Sõbralike suhete seisu ilmestasid viisavabadus Iraani ja Süüria vahel 2011. aastaks, riiklikul tasandil aktiivne koostöö kõigis valdkondades, olmes aga elav turistide voog „suure“ ja „väikse venna“ vahel.

2011. aastal nn araabia kevade puhkedes õhutas Iraan rahutusi takka küll läänemeelsetes Tuneesias ja Egiptuses, määratledes seal toimuvat „muslimite legitiimseks vabaduspüüdluseks rõhujate alt“, kuid Süürias toimuva kuulutas „välismaiseks konspiratsiooniks“.³ Juba 2011. aastal hakkas Iraan varustama Süüriat tooraine, raha, relvade ja eriüksuslastega; alates 2013. aastast õhutavad Iraani kõrgvaimulikud oma fatvaadega šiiite kaitsma oma usuvendi Süürias, makstes kinni ka nii Iraagi kui Afganistani šiiitide sõdima sõitmisi. Sellel abil on ka oma hind: Iraan kuulutab „suure venna“ ülbusega, et iraanlasteta oleks Bashar ammu kukutatud⁴ ning viimastel aastatel Süürias toimuv hoogne rohujuuretasandil šiiiastumine märgib Iraani saavutatud uut võitu religioossel rindel pärast Iraaki.

Süüria ajakirjanduses kutsuti Saddam Husseini juhitud Iraaki põlastavalt „tribalistlikuks Tikriti klikiks“, sealt aga Süüriat vastu „Assadite klannigängiks“.

Iraak. Kuigi ka Iraagis oli 1960. aastatest alates nagu Süüriaski võimul Sotsialistlik Baathi Partei, vihati võimuküsimusest lähtuvalt teineteist sama jäägitult, nagu kiskus aastakümneid varem Stalini seltskond trotskistidega või praegu alqaedalased ISISega: Süüria ajakirjanduses kutsuti Saddam Husseini juhitud Iraaki põlastavalt „tribalistlikuks Tikriti klikiks“, sealt aga Süüriat vastu „Assadite klannigängiks“.

Kuigi Süüria toetas rahvusvahelist koalitsiooni 1990–1991 Iraagi vastu, püüdis ta viimse hetkeni rahvusvahelisel areenil takistada oma vihavaenlase Iraagi ründamist 2003. aastal, hoiatades vältimatult kaasneva islamiäärmusluse tõusu eest; pärast Iraagi kaosesse langemist võttis Süüria sealt vastu umbes kaks miljonit põgenikku.

Pärast Saddam Husseini hukkamist ja Iraagis võimuohjade šiiitide kätte minekut paranesid kahe maa suhted sedamaid ning Iraagist sai Süüria üks väheseid lojaalseid araabia maade liitlasi kodusõjas. Enne ISISe tõusu 2014. aastal võitles arvukalt Iraagi šiiite Süüria valitsuse poolel, nende abi oli otsustav kriitilisel perioodil 2012–2013 Assadi režiimi püsimajäämisel ning praeguseks on sõlmitud lausa Iraani-Iraagi ja Süüria sõjaline koostööleping.

Süüria truu liitlane on ka Liibanonis asuv Iraani regionaalne käepikendus Hizbollah, mille proportsionaalsed kaotused (u 2000 langenut kokku u 30 000 Hizbollah’ liikmest) Süüria konfliktis on suurimad alaviitide järel (Süürias elavate alaviitide koguarv on u kaks miljonit, kellest ainuüksi võiltusvõimelisi noormehi on praeguseks mässulistega võideldes langenud u 150 000, rääkimata hukkunud alaviidi tsivilistidest).

Vanadest sõpradest on Süürial veel alles islamimaailma ilmalikkuse ja sotsialismi relikt Alžeeria.

Egiptus. Süüria suhted Egiptusega halvenesid 1973. aastal järjekordse araabia-Iisraeli sõja tulemusel, milles Egiptuse reetlik tegevus tõi Süüriale kaasa Golani kõrgendike kaotamise Iisraelile, millisele haavale raputas veel Niilusemaa soola peale Iisraeliga 1978. aastal Camp Davidi rahu sõlmides. Toonane Egiptuse vaarao Anwar Sadat asendas Nasseri-aegse sotsialismi välispoliitiliselt läänesuunaga, sisepoliitiliselt aga islamiga ega varjanud oma viha ilmalike Assadite vastu, kuulutades oma avalikes esinemistes Süüria juhituks „räpaste alaviitide“ poolt“.⁵ Hosni Mubaraki ajal (1982–2011) diplomaatilised suhted taastati, need katkesid uuesti Muslimi Vennaskonna võimule tulles 2012. aastal, mil Kairos sunniitlikud vaimulikud jälle Süüria islamimässulisi toetasid avaldustega „islamivaenlastest Süüria alaviitidest“⁶, ning diplomaatilised suhted katkesid. Kuid pärast vennaskondlaste kukutamist al-Sisi poolt 2013. aastal on Egiptusest kujunenud Süüriale kindel liitlane islamiäärmusluse vastu võitlemisel.

Süüria sõbrad väljaspool islamimaailma

Suurimad Süüria sõbrad Iraani kõrval aga leiame endisest – ja ka praegusest – sotsialismileerist eesotsas Venemaaga. Alates 1960. aastatest „araabia sotsialismi” viljelev Süüria sai Nõukogude Liidule loomulikuks liitlaseks ja tähtsaimaks külma sõja aegseks sillapeaks Lähis-Idas. Lähenemine algas juba 1950. aastatel ning pärast Egiptuse pöördumist Lääne poole Sadati võimuletulekuga sai Süüriast truu liitlane Nõukogude Liidule/Venemaale, kus isa ja poeg Assadid õppisid hävituslenduriks.

Suurimad Süüria sõbrad Iraani kõrval aga leiame endisest – ja ka praegusest – sotsialismileerist eesotsas Venemaaga.

Hafiz al-Assadi võimuletuleku aastal 1971 said venelased ainsa Vahemere sõjabaasi Tartusi sadamas, 1980. aastal sõlmitud sõprusleppe (mis sõnaselgelt garanteeris Nõukogude Liidu sõjalise vahelesegamise Süüria sõjalise ründamise puhul⁷) tulemusel tekkis Süürias lausa mitmesajatuhandeline sotsialistlike vennasrahvaste kogukond ja viidi läbi uhkeid sõjaväeõppusi. Venelastest instruktorid ja moodsaim relvastus olid tõhusaks toeks aastatel 1978–1982 sunniitide vastuhaku – mida võib pidada praeguse islamistide ülestõusu eelprooviks – mahasurumisel. Novembris 1982 Brežnevi matustele tõtanud Hafiz al-Assad uuendas Andropoviga peetud eravestluses liitlassuhet nõnda edukalt, et tulevikus piisas vaid Moskvasse saadetavast telegrammist uute relvatarnete saabumiseks.⁸

Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud madalsuhete dekaadi järel on nüüd „vennasrahvad“ üksteist jälle leidnud, Süüriast on saanud Venemaa rahvusvahelise „tagasitulekudoktriini” kese. Venemaa on kustutanud suurema osa Süüria 15 miljardi dollarisest vanast võlast, toetab alates kodusõja puhkemisest Süüriat poliitiliselt ning alates 2015. aastast kaitseb Süüriat islamiäärmuslaste vastu oma lennuväega õhus ning arvukate nõunikega maa peal. Vastu saab Venemaa aga Süüria täieliku toetuse Gruusia ja Ukraina küsimustes ning Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvuse tunnustamise. 2017. aastal sõlmitud lepinguga lausa omandati Tartusi sõjameresadam pooleks sajandiks koos täieliku eksterritoriaalsusega. Võib liialdamata väita, et Venemaa abita oleks Bashar al-Assad võimult kukutatud, heal juhul valitseks ta 1920–1930. aastate protektoraadiaegset „alaviitide riiki“ rannikuribal Latakiast Tartusini, halvemal juhul tabanuks aga kuni paari miljonit alaviiti kurb usuvähemuste saatus sunniidi äärmuslaste ülemvõimu all.

Lisaks Venemaale toetab idamaadest Süüriat enim Hiina, vetostades rahvusvahelisel tasandil Süüria hukkamõistmist ning sõlmides tulusaid lepinguid kodusõjale järgnevaks ülesehitustööks; ning loomulikult huvi tundes islamistide ridades võitlevate uiguuride vastu. Kalliks liitlaseks võib Süüria pidada juba pool sajandit ka Põhja-Koread, mille spetsialistide rajatava tuumajaama Iisraeli õhuvägi küll 2007. aastal purustas, kuid väidetavalt osalevat kimjongunlased nüüd Süüria armee „võimlemiskavade“ koostamisel. Ning head suhted on assadistidel säilinud vaat et kõigi endiste sõpradega sotsialismileerist alates Indiast, Kesk-Aasia vabariikidest, Vietnamist, Venezuelast, Kuubast, Myanmarist ja Valgevenest ning lõpetades kõige kirjuma seltskonnaga Zimbabwe ja Burundi näol.