Süüria kevad?

Pärast kiireid muudatusi Egiptuses ja Tuneesias jõudis muutustevaim viie kuu eest Süüriasse. Sealne olukord on märksa keerulisem, sest Süüria on nähtavasti kogu Lähis-Ida kõige suletum riik. Rahvusvahelisel kogukonnal pole aimugi, kuidas sealsesse olukorda suhtuda, veel enam, neil pole isegi täpset teavet, mis õieti Süürias toimub. Riik on välisajakirjanikele piirid sulgenud. Uudised jõuavad meieni juhuslikult interneti ja anonüümsete telefonikõnede vahendusel.

ÜRO inimõiguste voliniku Navi Pillay sõnul on rahutuste käigus elu kaotanud 2200 inimest. Süüria vabaühenduse Avaaz juulikuise hinnangu kohaselt on 12 000 inimest vahistatud, 3000 aga teadmata kadunud. Võib-olla on nad vahistatud, aga nende kinnihoidmiskoht pole teada. Kui meeleavaldused algasid, saatis president Bashar al-Assad kohe tänavatele tankid ja suurtükid. Algul kõneles ta ainult relvade keeles. Süüria valitsus nimetas opositsiooni relvastatud kuritegelikeks jõukudeks, kellega ei saagi mingit dialoogi pidada. Hiljem on al-Assadi toon mahenenud. Kuid sagedastest hoolimata lubadustest, et sõjaliste sammudega on lõpp, tuleb reedest reedesse aina uudiseid tapetud tsiviilisikute kohta. Reede on teatavasti islamimaades püha päev. Paljudel süürlastel on komme koguneda pärast reedest palvust mošees tänavale. Sõjaväe jõuline kasutamine näitab, et Bashar al-Assad on hirmul ega oska leida kriisile poliitilist lahendust. Tavaliselt on sõjalise jõu kasutamine siseriikliku kriisi puhul viimane, mitte esimene samm.

Siiski leidub märke, et al-Assad ja valitsev Ba’athi partei kaotavad riigi üle kontrolli. Opositsioonil võib kuluda valitsuse kukutamiseks rohkem aega kui teistes araabia riikides. Kui see aga juhtub, muudab see poliitilisi vahekordi kogu Lähis-Idas. Bashar al-Assadi Süüriat peetakse problemaatiliseks riigiks, kuid aastakümnetega on ümberkaudsed maad oma keerulise naabriga harjunud ning suudavad ka keerulisi olukordi kontrolli all hoida. Al-Assadi järgne Süüria aga kujutab endast tohutut küsimärki, millega tegelemine võib olla praegusest palju keerulisem.

Ba’athi võimu pikk ajalugu

Ligikaudu 22 miljoni elanikuga Süüriat on Ba’athi partei valitsenud alates 1963. aastast. Ba’ath on kõige rohkem tuntud kui Iraagi Saddam Husseini partei, aga tegelikult asutasid Ba’athi liikumise juba 1946. aastal just Süürias Michel Aflaq ja Salah al-Bitar. Sealt levis see ideoloogia teistesse araabia maadesse. Lühidalt võib Ba’athi ideoloogia kokku võtta väljendiga „araabia fašism”. See toetab panarabismi, mis ühelt poolt tähendab süvenevat koostööd araabia riikide vahel ja teiselt poolt mittearaabia vähemuste rõhumist neis riikides.

Erinevalt kristlikust religioonist ei ole islamil kuigi palju usulahke. Võib kõnelda vaid kahest: sunniidid ja šiiidid. Iraagis on valdav osa elanikkonnast šiiidid, kuid alates riigi loomisest 1920. aastatel kuni Ameerika sissetungini 2003. aastal kuulus poliitiline võim sunniitidele. Iraagis oli võim Ba’athi parteis sunniitide käes ja nad kontrollisid kogu Iraaki. Süürias on asjad vastupidi. Enamik elanikkonnast on sunniidid, kuid Ba’athi partei valitsev eliit kuulub alaviitide sekka, mis on üks šiiitide sekte.

Al-Assadi järgne Süüria kujutab endast tohutut küsimärki, millega tegelemine võib olla praegusest palju keerulisem.

Süüria ja Iraagi Ba’athi koostöö lõppes 1970. aastatel, kui nii Saddam Hussein kui ka Süüria juht Hafez al-Assad tahtsid olla panaraabia Ba’athi liikumise juhid. Süüria Ba’ath kaldus aegamööda vasakule, tehes koostööd Nõukogude Liiduga. Selle kokkuvarisemise järel toetas Süüriat edasi Venemaa. Iraagi Ba’athi on peetud parempoolseks liikumiseks. Külma sõja ajal tegi see koostööd lääneriikidega. Nad toetasid Saddami eriti Iraani-Iraagi sõja ajal aastail 1980–1988. Paljud Iraagi Ba’athi vasakpoolsed liikmed põgenesid 1970. aastail Süüriasse. Mõned neist elavad seal seniajani. Iraagi põgenike arv Süürias ületab miljoni piiri, paljud on sinna saabunud pärast Ameerika sissetungi Iraaki 2003. aastal.

Ehkki Süüria ja Iraagi Ba’athi parteil olid tõsised omavahelised lahkhelid, tegid mõlemad riigid siiski teataval määral koostööd. Kui USA okupeeris 2003. aastal Iraagi ja kukutas Saddam Husseini võimult, jäi Süürias Ba’ath endiselt võimule. Süürlased ootasid, et Ameerika väed tungivad ka Süüriasse, ja alustasid ülestõusu. Et nad ei saanud väljast mingit abi, oli tulemuseks veresaun, mille käigus kaotas elu 20 000 inimest. See, et Ba’ath on Süürias võimul, on kindlustanud püsiva toetuse Iraagi Ameerika-vastasele vastupanuliikumisele. Süüria on otsekui värav, mille kaudu Al-Qaeda ja teiste terrorirühmituste liikmed jõuavad Iraaki. USA ei suuda Iraaki rahustada seni, kuni Süürias on võimul Ba’ath.

Mitte kõik Süüria elanikud ei ole araablased. Seal leidub ka kurde, kristlastest armeenlasi, assüürlasi ja kaldealasi. Ba’athi ideoloogia kohaselt on mitmekultuurset riiki kõige tõhusam valitseda diktaatorlikult. Nad usuvad, et demokraatia puhul keelduvad vähemused koondumast ühe lipu alla. Süüria suurim vähemus on kurdid, keda on umbes kaks miljonit. Viimase kevadeni polnud neil isegi kodakondsust, neid koheldi välismaalasena nende enda kodumaal. Neile ei antud isikutunnistust, nad ei saanud käia koolis, kasutada riiklikke tervishoiuteenuseid ega teenida riigiametis. Kurdid on Süüria vastasrinna kõige organiseeritum rühm. 2011. aasta suvel andis president Bashar al-Assad 150 000 kurdile kodakondsuse, lootes sellega nende protestimeelsust leevendada.

Võimuvahetus on Süürias märksa mitmemõõtmelisem probleem kui näiteks Liibüas, kus kõike juhtis üksainus isik, Muammar Gaddafi. Ba’ath on loonud keeruka haldussüsteemi, mida ei ole kuigi lihtne asendada. Sama võis näha juba Iraagis. Et Süüria on olnud peaaegu täielikult välisilmale suletud maa, kulub aega, enne kui inimesed õpivad teistmoodi elama ja käituma ning hirm ei saada neid enam päevast päeva.

Lähis-Idas on kaks võimsat riiki: Iisrael ja Iraan. Bashar al-Assad ja Süüria poliitiline eliit kuuluvad alaviitide sekka. Alaviidid on säilitanud mõned piirkonna islamieelse religiooni elemendid ning erinevad tugevasti 12. imaami ehk Jaafari šiiitidest, kelle uskumused on Iraani riigireligiooniks. Siiski on mõlemad ühtmoodi šiiidid. See ühendab Süüriat teise piirkonna muret tekitava riigiga ehk Iraani Islamivabariigiga. Iraani jaoks on Süüria liitlane võitluses Iisraeliga, sest Süürial ja Iisraelil on ühine maismaapiir. Iraan toetab Süüriat mitmel moel. Lisaks majandusabile on Iraan saatnud Damaskusse nõunikke, kes aitavad Süüria juhtidel paremini opositsiooni vaigistada.

Kas sõjavägi jääb Bashar al-Assadile ustavaks?

Süüria rahvas soovib uut valitsust. Kuid Ba’athi režiimi jäiga valitsemise tingimustes on opositsioonil olnud raske oma ridu korraldada. Praeguse olukorra arengu stsenaariume on õige mitu. Tundub ilmselgena, et kui protsess läheb edasi ja valitsus nõrgeneb, leiab üha rohkem süürlasi endas julgust asuda opositsiooni toetama. Viimastel nädalatel on opositsioonirühmitused pidanud Euroopas nõupidamisi omavahelise koostöö edendamiseks. Teisalt on oht, et usurühmitused kaugenevad üksteisest ja nende vahel süvenevad pinged. Usulahkude sõda on Süüria puhul kõige hullem stsenaarium. Ba’athi valitsus on vaigistanud mõõdukad ilmalikud hääled, mis seavad sihiks pluralismi ja reformid. Opositsioonipoliitika islamiseerumine on araabia Lähis-Idas üldine suundumus. Mõned vaatlejad usuvad, et vabade valimiste korral võidaksid islamistid neis Süüria piirkondades, mille elanikkond koosneb araablastest.

Siiski leidub märke, et al-Assad ja valitsev Ba’athi partei kaotavad riigi üle kontrolli.

Kõige olulisem küsimus on aga see, kui kauaks jääb valitsusele ustavaks sõjavägi. Tuneesias ja Egiptuses muutus jõudude vahekord, kui sõdurid keeldusid tulistamast tsiviilelanikke. Samalaadseid uudiseid on Süüriast tulnud alates juunist. Siis leiti Daraas massihaud. Mõne väite kohaselt on seal üle saja surnukeha ning osa neist olevat politseinikud ja sõdurid, kes ei allunud korraldustele. Süüria võimud on takistanud Daraa inimestel massihauda lähemalt uurimast. Juunis teatas Iraagi uudisteagentuur Peyamner, et mõned Süüria sõdurid peidavad ennast protestijate kodudes. Täpne statistika puudub, aga nähtavasti on praeguseks keeldunud käske täitmast mitusada sõdurit. Sõjaväe juhtkond on al-Assadi suguvõsa käes: presidendi vend Maher on vabariigi kaardiväe (ihukaitsevägi) ja elitaarse 4. diviisi ülem, presidendi naisevend Assef Shawkat aga maaväe staabiülema asetäitja. Nad on alaviidid. Lihtsõdurid on suuremalt jaolt sunniidid. Rahutuste käigus on surma saanud vähemalt 350 politseinikku ja sõdurit.

Muutused Süürias tooksid kaasa doominoefekti

Diktaatorid ei lahku võimult vabatahtlikult. Kui Saddam Hussein valitses Iraaki, ei suutnud ta uskuda, et mõni välisriik võiks ta võimult kukutada. USA sundis Iraagi väed 1991. aastal Kuveidist lahkuma, ent ei sekkunud Iraagi sisepoliitikasse. 2011. aasta araabia kevade järel on diktaatorid mõistnud, et asjade seis on muutunud. Esimene riik, kus poliitiline süsteem kukutati, oli Iraak 2003. aastal. Iraanlaste ülestõus 2009. aasta suvel kukkus läbi. Tasub kindlasti meeles pidada, et muutusi nõudev liikumine algas Lähis-Idas juba tükk aega enne Tuneesia mässu 2011. aasta jaanuaris.

USA ja Euroopa Liit on teinud avaldusi, milles nõutakse Süüria demokratiseerimist. Paljude meelest ei ole see piisav – rahvusvaheline üldsus peaks astuma praktilisi samme süürlaste toetamiseks. Siiski on rahvusvahelisel kriitikal mitmeid mõjusid, nii on naaberriigid, näiteks Jordaania, märksa vähem altid Bashar al-Assadi toetama.

Võimuvahetus Süürias mõjutaks Lähis-Ida veel enam kui Hosni Mubaraki võimu varisemine Egiptuses.

Esiteks kaotaks Iraan liitlase võitluses Iisraeli vastu. See tugevdaks Iisraeli ja teiselt poolt muudaks palestiinlaste olukorra eriti Gazas märksa ebakindlamaks, sest nad peavad juba praegu taluma Iisraeli majanduslikku embargot. Sõjakad islamirühmitused, näiteks Hizbollah ja Hamas, saaksid vähem toetust. See leevendaks pingeid Lähis-Idas. Teiselt poolt satub suure küsimärgi alla olukord Iraanis, kui Süürias peaks alaviitide võim langema. Lähis-Ida demokratiseerimisliikumised on eskaleerunud nagu doominos: inimesed saavad innustust naaberriikides toimunust. Iraani vastuhaku nurjumise järel pole pinged maal kuhugi kadunud.

Sõjaväe jõuline kasutamine näitab, et Bashar al-Assad on hirmul ega oska leida kriisile poliitilist lahendust.

Teiseks tuleks Süüria demokraatlik valitsus kasuks kurdidele kõigis Kurdistani osades. Teatavasti jaguneb Kurdistan nelja riigi vahel: Iraak, Iraan, Türgi ja Süüria. Põhja-Iraagis on kurdidel peaaegu iseseisvusega võrduv autonoomia: nii peavad näiteks Iraagi teistest osadest saabuvad inimesed hankima endale kurdi võimudelt elamisloa. Paljud kurdid unistavad iseseisvast või autonoomsest riigist, sest neil puuduvad oma asukohamaal elementaarsedki õigused. Nende unistuste täitumist on takistanud geograafilised tingimused: Kurdistanil pole merepiiri, pole ühtegi sadamat. Kui kurdid tahaksid  iseseisvuse suunas edasi liikuda, sulgeksid naaberriigid piirid ja kehtestaksid majandusembargo. Kui aga Süürias oleks demokraatlik valitsus, mis teeks kurdidega koostööd, annaks see neile ligipääsu Süüria sadamatele. See annaks kurdi vabastusliikumisele jõudu kõigis Kurdistani osades. Kurdid on ühtlasi olulised Iraani ja Süüria suhetes, sest nad asustavad kahe riigi vahele jäävaid alasid.

Kolmandaks, kui kurdide olukord muutub Iraagis ja Süürias paremaks, hakkaksid nad avaldama suuremat survet Türgile, et ka see annaks kurdidele suuremaid õigusi. Valdav osa 35 miljonist kurdist elab Türgis. Süüria-Türgi suhted on kulgenud kui Ameerika mägedel. 1990. aastatel lubas Süüria Kurdistani Töölisparteil (PKK) rajada Süürias laagrid ja rünnata Türgi sõjaväge Süüria pinnalt. Põhjus ei peitunud mitte sümpaatias kurdide suhtes, vaid Süüria soovis Türgit nõrgestada. 1999. aastal sundis Süüria PKK maalt lahkuma. Ehkki Süüria-Türgi suhted on nüüd paremad, on Süüria varasem toetus PKK-le olnud taagaks suhete normaliseerimise teel. Türgi on praeguse kriisi puhul niigi keerulises seisus: ta on lubanud Süüria põgenikke oma territooriumile, kuid isoleerinud nad rahvusvahelisest ajakirjandusest.

Kui president Barack Obama kritiseerib Süüriat, on teistel Lähis-Ida riikidel väga raske kasutada teistsugust tooni. Siiski väljenduvad nad väga ettevaatlikult, sest kõigil neil on ligilähedaselt sama probleem, nimelt liiga vähe demokraatiat. Naaberriigi olukorda kommenteerides ei taha valitsused sugugi oma kodumaal kirgi üles kütta. Nad ei toeta tegelikult opositsiooni, vaid lihtsalt kritiseerivad diktaatorlikke valitsusi. Aga isegi see on Lähis-Idas täiesti uus asi.

Ba’athi Süüria kujutab endast suurt ohtu Liibanonile. Kui Süüriast saab riik, mis ei sekku naabermaade poliitikasse, võidab sellest Liibanon ja vahest enamgi kui ükski teine riik.

Iraagis on Ba’ath olnud keelatud alates Ameerika sissetungist 2003. aastal. Iraagi olukord pole ikka veel stabiilne ja riigi tulevik on ebaselge. Iraagi valitsus on Süüria rahutuste osas suu kinni hoidnud. See näitab, et Iraagis on endiselt hulk jõude, mis usuvad araabia maailma ühtsusse.

Kas kurdid saavad Süürias autonoomia?

Iraagi kurdid rajasid pärast Esimest Lahesõda 1991. aastal Põhja-Iraagis Kurdistani autonoomse piirkonna, kui see ala kuulutati ÜRO poolt lennukeelutsooniks. Samal aastal hakkas Iraan pommitama Iraani ja Türgi piiri lähedal asuvaid Qandili mägesid. Iraani valitsus väitis, et Iraani opositsioon ründas Iraani just Qandili piirkonnast. Tegelik põhjus paistab siiski olevat Iraani pelgus, et autonoomia innustab ka Iraani kurde suuremaid õigusi nõudma. Alates 1991. aastast on Iraan Qandili pommitanud igal aastal.

PKK sissid saabusid Qandili 1999. aastal Süüriast. See on Kurdistani kõige raskemate tingimustega mägipiirkond, enam-vähem võrreldav Tora Boraga Afganistanis. Iraagi sõjavägi ei suutnud seda kontrollida isegi Ba’athi võimu ajal. PKK oli Kurdistani piirkondlikule valitsusele ebameeldiv külaline, kuid jõudu nende lahkuma sundimiseks samuti polnud.

Kõige olulisem küsimus on see, kui kauaks jääb sõjavägi valitsusele ustavaks.

Türgi valitsus on keeldunud PKK-ga läbirääkimisi pidamast. Türgi õhujõud on mitmel korral Qandili pommitanud. Viimane laine algas selle aasta augustis. PKK ja PJAK-i (viimane on Kurdistani Vaba Elu Partei lühend) sissid varjavad ennast koobastes. Pommitamisel on sõjalises mõttes väike väärtus, nende peamine siht on rahustada Iraani ja Türgi kodumaist avalikku arvamust. Viimaste nädalate võimsad pommitamised on näidanud, et nii Iraan kui Türgi kardavad, et PKK kasutab Süüria rahutusi ära tugevnemiseks. Augustikuiste pommitamiste tõttu on saanud surma mitu Iraagi kurdist tsiviilelanikku ning üle 200 küla on evakueeritud.

Iraagi kurdid said autonoomia 1991. aastal, kui Ba’athi valitsus kaotas kontrolli Põhja-Iraagi üle. Sama võib juhtuda Süürias, kui seal lõpeb Ba’athi võimuperiood. Et Süürias on aastakümneid valitsenud üheparteirežiim, ei ole Süüria kurdidel ühtegi erakonda, mis võiks neid esindada. Tugevaim poliitiline jõud on PKK, millel on ka süürlastest liikmeid. Kui Süüria kurdid saavad autonoomia, võib seal võimule tulla PKK – samamoodi, nagu on Iraagi Kurdistani autonoomses piirkonnas valitsenud Kurdistani Demokraatlik Partei (KDP) ja Kurdistani Isamaaline Liit (PUK). Saddam Husseini võimu ajal pidasid mõlemad erakonnad valitsuse vastu sissisõda. Kui Süürias peaks Bashar al-Assadi võim kokku varisema, võib Türgi mõned Süüria alad okupeerida, et vältida kurdi autonoomse piirkonna teket.

Süüria silmitsi keskkonnakriisiga

Seni ei ole Süüria keskkonnaprobleemid saanud rahvusvahelises ajakirjanduses vähimatki tähelepanu. Süüria seisab silmitsi terava veekriisiga, mis süveneb kõrbepiirkondades, mis praegu hõlmavad juba 60 protsenti riigi pindalast. Keskkonnaprobleeme tingib peamiselt kaks tegurit. Esiteks avaldub kliimamuutuste mõju Lähis-Idas temperatuuri tõusus ja sademete vähenemises. Põhjavee taseme langemise ja muude tõsiste probleemide teine põhjus seisab keskkonnateadlikkuse puudumises. Alates 2008. aastast on ligikaudu 200 000–250 000 Süüria põllumeest olnud sunnitud oma maa kuivuse tõttu maha jätma, väidab ÜRO uuring. Süüria on seni olnud Lähis-Ida üks suuremaid põllumajandussaaduste tootjaid. Nüüd aga tundub, et peagi muutub Süüria nisueksportijast nisuimportijaks. Täiendavaid raskusi tekitab toiduainehindade ülemaailmne tõus, mis on kaasa toonud pingeid kõikjal Kolmandas Maailmas.

Muutusteprotsessi kestus sõltub välismaise toetuse tugevusest.

Üks Süüria peamisi veeallikaid on Türgist algav Eufrati jõgi. Türgi arendab suurejoonelist projekti GAP ( e.k: Kagu-Anatoolia projekt, türgi keeli Güneydoğu Anadolu Projesi), mille raames rajatakse Eufratile ja Tigrisele kokku 22 hiigeltammi. Kui kõik tammid on valmis, saab Türgi kasutada jõgede vett palju suuremal hulgal kui varem. Kontroll veeressursside üle on üks peamisi Süüria ja Türgi pingete põhjusi.

Süürlased vajavad rahvusvahelist toetust

Bashar al-Assad on viimasel ajal üritanud ellu viia mõningaid reforme, ent ta ei soovi sugugi poliitilist süsteemi põhjalikult muuta ja meeleavaldajate nõudmistele vastu tulla. Tundub, et viimased pole nõus millegi vähemaga kui al-Assadi tagasiastumisega. Demokraatlikku valitsust on hädasti vaja ka Süüria keskkonnakatastroofi peatamiseks.

Rahvusvaheline üldsus peab kaitsma süürlasi samamoodi nagu liibüalasi, kehtestades lennukeelutsooni. Muutusteprotsessi kestus sõltub välismaise toetuse tugevusest. Ilma selleta võib liikumine demokraatlike reformide suunas saada tõsise tagasilöögi.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane