Stardiloendus

1999. aasta 14. mai varahommikul sõitis hulk Serbia omakaitseväelasi, sõdureid ja politsei eriüksuslasi Lääne-Kosovos asuvasse Cuska ehk Qyshki külla. Serblased olid seal varemgi käinud, otsides relvi ja väärisesemeid, aga seekord ajasid nad elanikud – kõik albaanlased – keset küla kokku. Nad teatasid, et otsivad Kosovo Vabastusarmee staabiülema Agim Çeku isa Hasani. See toimus Serbia presidendi Slobodan Miloševići ja KVA võitluse haripunktis, seitse nädalat pärast seda, kui NATO oli Belgradi ja ülejäänud Jugoslaaviat pommitama asunud, püüdes peatada Miloševići jõhkrat sõjakäiku Kosovo elanikest enamuse moodustavate albaanlaste vastu. Serblased peksid külaelanikke püssipäradega ja torkasid jahinugadega, nõudes infot Kosovo Vabastusarmee (KVA) kohta. Nii selgub inimõigusteorganisatsiooni Human Rights Watchi ja kahe Ameerika raadioajakirjaniku sündmuste rekonstruktsioonist. Serblased valisid teiste seast välja küla rikkaima mehe Qaush Lushi. Tunnistaja sõnul küsinud üks ründajatest Lushi käest: „Tahate oma riiki, jah Meid, serblasi, on üksteist miljonit, nii et kui te tahate riiki, siis paluge abi Clintonilt ja Blairilt. Paluge kohe NATOlt abi.” Lushi vastas: „Meil on oma riik.” Ta andis serblastele oma auto ja kümme tuhat Saksa marka, lootes, et nad jätavad ellu vähemalt tema kahekümneaastase poja Ariani. Kuid mõlemad tapeti. Lushi abikaasa Ajsha leidis mehe surnukeha väljakäigust. Ta üks käsi oli peaaegu otsast ära rebitud, kui röövija püüdis kella kätte saada.

Tunnistajate sõnul astuski kuuekümne üheksa aastane Hasan Çeku ette. Tõenduseks näitas ta oma poja pilti. „Nad lasksid Hasani otsekohe maha ja panid põlema,” rääkis teine tunnistaja. Serblased tapsid ka Agimi onu Kadri Çeku.

Serblased eraldasid Qyshki mehed perekonnast, rivistasid nad üles ja lasksid kuulipildujast maha. Seejärel panid nad surnukehad põlema. Sel hommikul tapeti Qyshkis nelikümmend üks inimest. Vanim oli Hasan Çeku, noorim üheksateistkümneaastane nooruk.

Qyshk asub Bistrica jõe viljakas orus suure tee ääres, mis kulgeb Kosovo pealinnast Prištinast läänepoolsesse Peći ehk Pej linna. Madal marmorist monument toob ära veresauna kõigi ohvrite nimed. Veidi eemal seisab lubjatud majake, mis kuulub seniajani Çeku perekonnale ja kus nägid ilmavalgust Hasani üheksa last. Tema poeg Agim, endine KVA juht, on nüüd Kosovo peaminister.

(17. novembril toimunud Kosovo üldvalimistel tuli 34,3 protsendilise toetusega võitjaks opositsiooniline Kosovo Demokraatlik Partei eesotsas teise endise KVA tippkomandöri Hashim Thaciga, kellest saab piirkonna järgmine peaminister. Seni võimul olnud Kosovo Demokraatlik Liiga jäi 22,6 protsendilise toetusega teiseks. Et ÜRO administratsioon kinnitas valimistulemused 5. detsembril, polnud Thaci Diplomaatia trükkimineku ajaks veel valitsusjuhi kohuseid täitma asunud ning peaministriks oli endiselt Çeku. Küll oli aga Thaci lubanud moodustada Demokraatliku Liigaga laiapõhjalise koalitsiooni. –Toim.).

„Minu isa tapeti sellepärast, et ta oli minu isa,” lausus Çeku lõpuks. Ja lisas: „Tal oli oma nimi.”

Kui pidada silmas Kosovo albaanlaste hulka, kes tapeti sõjas serblastega – hinnangute kohaselt suri kümme tuhat inimest ning nende laipu on leitud massihaudadest ka päris kaugel Serbias –, pole vahest üllatav, et ohvriks langes ka Çeku perekond. Küll aga tundub üllatav, et väljaspool Qyshkit ei paista keegi teadvat, et peaministri isa mõrvasid serblased.

Hiljaaegu Çekuga kohtudes küsisin, miks ta ei räägi kunagi oma isa mõrvamisest. Me istusime tema kabinetis Priština uues valitsushoones. Mõne kvartali kaugusele jäi Miloševići kunagise politsei peakorteri tugevasti kannatada saanud seitsmekorruseline hoone, mida oli pommitatud ja rüüstatud ning mille seintest rippusid välja armatuurirauad. Çeku, suurt kasvu karmide näojoontega nudipäine tõsise pilguga neljakümne seitsme aastane kutseline sõdur, vaatas mulle otse silma. „Minu isa tapeti sellepärast, et ta oli minu isa,” lausus ta lõpuks. Ja lisas: „Tal oli oma nimi.”

Ma sain sellest aru nii, et tema isal oli oma elu ja pojal pole selle kohta midagi öelda. Çeku jätkas veidi puisel häälel: „Minu meelest ei oleks aus, kui ma püüaksin oma isa arvel mingit kasu lõigata.” Pealegi, arvas ta, võib selline poolehoiu taotlemine sõjajärgses Kosovos kalliks maksma minna. „Mõned on kaotanud oma lapse,” ütles ta. „See on palju hullem kui isa kaotamine.”

Ta möönis siiski, et teatud eravestlustes ei pruugi ta olla nii tagasihoidlik. „Võib-olla mõnikord, serblastega vaieldes, ma ka kasutan seda,” sõnas ta. „Et vaadake, minu isa tapeti. Aga jätame selle. Meie ees seisab nüüd ülesanne muuta tulevik paremaks. Selliseid asju juhtus kõigiga. Juhtus sinuga, juhtus minuga. Aga praegu räägime tulevikust, mitte sellest, kes kannatas rohkem.”

NATO ajas Serbia väed välja juba kaheksa aasta eest, aga Kosovo on endiselt pooleldi kolooniast eimiski. Juriidiliselt on tegemist Serbia provintsiga, tegelikult ÜRO protektoraadiga, kus viibib endiselt kuusteist tuhat rahuvalvajat kolmekümne neljast riigist. Kosovo albaanlased, kes moodustavad elanikkonnast üheksakümmend protsenti, taluvad „internatsionaale” aina vähem. Valdavalt soovivad nad iseseisvust. Vaest, peamiselt muslimitest elanikega väidetavat albaania maffia kantsi Kosovot kujutatakse sageli – eriti Belgradi poolt – kuritegeliku käitisena, mis vaid maskeerib end riigiks, potentsiaalse Al Qaeda sillapeana või juba ette läbikukkunud riigina. Tihti kuuleb arvamust, et sõltumatust Kosovost võib saada „must auk keset Euroopat”.

ÜRO Kosovo missioon on alates 2000. aastast korraldanud neljad valimised ning praegu on Kosovol vähemalt formaalselt oma parlament ning muud riikluse tundemärgid. Valitsuse pädevus on piiratud, aga et riigistruktuurid on sisuliselt olemas, tundub üha usutavam, et ühel päeval kuulutab Kosovo end iseseisvaks, ja kui vaja, siis ka ühepoolselt. Kosovo iseseisvust toetavad kõik Euroopa tähtsamad riigid ning väga jõuliselt ka Ühendriigid. Iseseisvusele seisab ägedalt vastu Serbia ning selle sammu heakskiitmise on ÜRO julgeolekunõukogus blokeerinud serblaste traditsiooniline liitlane Venemaa.

Sõjas serblastega tapeti hinnanguliselt kümme tuhat albaanlast ning nende laipu on leitud massihaudadest ka päris kaugel Serbias.

„Vägivallavõimalus on siin väga suur, ütles mulle Richard Holbrooke, president Clintoni Kosovo erisaadik 1990. aastate lõpul. Ta nimetas praegust olukorda „kiiresti lähenevaks diplomaatiliseks rongiõnnetuseks” ning nentis, et iseseisvuse väljakuulutamist võib oodata juba käesoleva aasta lõpul. USA on valmis uut riiki tunnustama, aga Euroopa Liit läheb selles küsimuses tõenäoliselt lõhki ning võib Holbrooke’i sõnul „lõpetada abistamise, mis oleks katastroof”.

Kui Çeku sai möödunud aastal peaministriks, oli ta Kosovo kõige populaarsem isik. Oodati, et temast saab juht, kes saavutab lõpuks Kosovo iseseisvuse. Selle asemel on ta aga järjest tähtaegu mööda lasknud. Aprillis sõnas ta ajalehele International Herald Tribune: „Ma loodan, et iseseisvuse väljakuulutamine tuleb mai lõpus.” USA riigisekretäri asetäitja poliitilistes küsimustes Nicholas Burns ütles sisuliselt sedasama kaks nädalat hiljem Zagrebis, sõnades et „Kosovo iseseisvus ootab meid selle kuu lõpus”. Aga see ei tähendanud, et Washington oleks midagi otseselt lubanud. Ühe ÜRO Kosovo ametniku sõnul oli see „signaal”. Çeku nähtavasti ei mõistnud vahet.

Çeku ei ole poliitik. Ta on sõjaväelane, kes asjaolude sunnil kõigub visade edenemisnõuete ja Kosovo mõjuvõimsate „partnerite” alandliku järgimise vahel. „See on masendav,” sõnas Çeku meie vestluses. ÜRO missioonil on „absoluutne võim”, aga „internatsionaalid ei tee kõike, mida võiksid,” ütles ta. „See on hoopis teine asi, kui sa teed midagi kellegi teise heaks. Meie teeme seda ise paremini, sest me teeme seda oma laste pärast.”

Pinge rahvusliku uhkuse ja rahvusvahelise järelevalve vahel on muutunud Kosovos sama teravaks nagu pinged albaanlaste ja serblaste vahel. 2004. aastal puhkesid laialdased rahutused. Seda kajastati peamiselt kui rahvajõukude rünnakuid allesjäänud serbia ja romi vähemuse vastu ning kindel on see, et ühtekokku tapeti 19 inimest ja 900 sai vigastada, hävitati üle 700 serblase ja teiste rahvusvähemuste kodu, 30 õigeusu kirikut ja kaks kloostrit; ühel juhul põletasid märatsevad koolilapsed maha keskaegse kloostrihoone ja võtsid ühe nunna pantvangi. Aga viha ja vägivald oli ühtlasi suunatud otseselt ÜRO vastu, mis kaotas hulga masinaid ja vaid õnnega pooleks ei ühtegi inimest.

Lisaks muule imetletakse Agim Çekut Kosovos suuresti sellepärast, et ta tegi edukat karjääri Jugoslaavia sõjaväes, kuigi oli pärit tavalisest talupojaperest. Enne Jugoslaavia lagunemist olid 80 protsenti ohvitseridest serblased ning albaanlastest ohvitsere polnud peaaegu üldse. Çeku, kes lõpetas riikliku sõjaväeakadeemia üliheade tulemustega, saadeti teenima tänapäeval Horvaatias paiknevasse mereäärsesse Zadari linna. Ta abiellus pooleldi serblasest, pooleldi horvaadist Dragicaga. (Neil on kolm last ja nad üritavad veeta aega nii Prištinas kui ka Zadaris.) Kui Horvaatia kuulutas end 1991. aastal iseseisvaks, astusid serbia poolsõjaväelised organisatsioonid sellele vastu, Çeku aga ühines Horvaatia sõjaväega. Ta tõusis brigaadikindraliks ja teenis välja üheksa Horvaatia medalit. Samuti tabas teda jalga neli kuuli.

Kosovot kujutatakse sageli – eriti Belgradi poolt – kuritegeliku käitisena, mis vaid maskeerib end riigiks, potentsiaalse Al Qaeda sillapeana või juba ette läbikukkunud riigina.

Ameeriklastega puutus Çeku esimest korda kokku Horvaatias sõdides. Horvaatia valitsus oli palganud oma sõjaväe väljaõpetamiseks Virginias tegutseva Ameerika eraettevõtte Military Professional Resources, mille korraldatud kursused läbis ka Çeku. 1995. aastal aitasid firma väljaõppe saanud mehed, nende seas ka Çeku, Horvaatiast välja tõrjuda hinnanguliselt sada viiskümmend tuhat serbia tsiviilisikut, mis kujutas endast toona Jugoslaavia sõja suurimat etnilise puhastuse operatsiooni (hiljem suutis Milošević selle küll Kosovos ületada). Haagis tegutsev Rahvusvaheline Endise Jugoslaavia Kriminaaltribunal mõistis lõpuks kolm Horvaatia kõrgemat sõjaväelast süüdi inimsusevastastes kuritegudes.

Çeku Haagi süüpinki ei sattunud, kuid Serbia kohus süüdistas teda 2002. aastal sõjakuritegude toimepanemises Horvaatias. Ta olevat kandnud vastutust sadade serbia tsiviilisikute surma eest. Veel samal aastal mõisteti ta teisel Serbias algatatud protsessil tagaselja süüdi Kosovo serblaste vastases genotsiidis. Serbia nõudel välja antud Interpoli vahistamiskäsk tõi kaasa Çeku lühiajalise kinnipidamise Ungari ja Sloveenia lennujaamades, kuid mõlemal juhul sekkusid ÜRO ametnikud ja mees vabastati. Kui asi puudutab sõjakuritegusid, on serblastel väga keeruline oma süüdistusi usutavana näidata, sest neid peetakse üldiselt agressoriks kõigis Balkani sõdades. Peale selle on serblased sõjakuritegudes süüdistanud ka näiteks Bill Clintonit ja Tony Blairi ning mõistnud nad kahekümneks aastaks vangi. Çeku süüdistamine Kosovo genotsiidis on eriti nõrkadel jalgadel. Ajakirja Jane’s Defence Weekly andmetel etendas ta siiski juhtivat osa Horvaatia 1995. aasta pealetungis ning mängis olulist rolli ka varasemas, 1993. aasta pealetungis, millega samuti kaasnes ulatuslik ja korralikult dokumenteeritud vägivald tsiviilisikute vastu.

Ma pärisin Çeku käest sõjakuritegude kohta. „Minu asi vaadati Haagis põhjalikult läbi,” sõnas ta rahulikult. „Midagi ei leitud. Ma olin professionaalne sõdur. Ma täitsin oma kohust väga hoolikalt. Ma tegin oma tööd väga professionaalselt. Nii et minu südametunnistus on puhas. Tõesti, ma võin kindlalt öelda, et ma ei ole kunagi andnud korraldust panna toime kuritöö. Ma ei ole ise ühtegi kuritööd toime pannud. Ma ei ole isegi kuritööd pealt näinud.” (Haagi tribunali pressiesindaja ütles küll Çeku kohta esitatud pärimise peale: „Väär oleks öelda, et kuna mõne konkreetse isiku vastu pole esitatud süüdistust, ei ole see isik kindlasti mitte osalenud mingis kuritegelikus tegevuses.”)

Çeku ütles, et ta on alati arvanud, et ainuke viis, kuidas Kosovo albaanlased saavad Serbia võimu alt vabaks, on sõda. 1990. aastatel prooviti siiski valdavalt läbi saada mittevägivaldsete meetoditega. Milošević kõrvaldas sisuliselt albaanlased Priština ülikoolist, riigiametitest ja isegi mitmetelt kutsealadelt. Sestap rajasid albaanlased paralleelse ühiskonna: põrandaaluse tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalsüsteemi. 1991. aastal kuulutati välja iseseisev vabariik, mille juhiks oli kirjanduskriitik Ibrahim Rugova. Nende ühistele pingutustele ei pööratud Läänes kuigi palju tähelepanu ning 1996. aastal alustasid Kosovo albaanlased esialgu tagasihoidlikku relvastatud võitlust.

KVA püüdis äkkrünnakutega politseinike ja sõdurite vastu ärgitada Miloševići sellistele sammudele, mis tõmbaks lõpuks konflikti ka Lääne. See strateegia oli äärmiselt edukas. 1998. aasta veebruaris nimetas üks Balkanil tegutsev kõrge Ameerika diplomaat KVA-d „ilma igasuguse kahtluseta terrorirühmituseks”. Ent pruukis mööduda vaid aasta ning pärast seda, kui Miloševići jõud olid alustanud järjekordseid repressioone, võttis Clintoni administratsioon Kosovo oma südameasjaks ja KVA sai, nagu kosovolastele meeldis öelda, äkitselt endale lausa lennuväe – NATO lennukite kujul. Serblased sundisid peaaegu miljon albaanlast lahkuma Makedooniasse, Albaaniasse ja Montenegrosse.

Euroopa Liit läheb Kosovo küsimuses tõenäoliselt lõhki ning võib Richard Holbrooke’i sõnul „lõpetada abistamise, mis oleks katastroof”.

Selleks ajaks oli Çeku tõusnud juba KVA juhiks. Ta oli tulnud Kosovosse Albaaniast Makedoonia kaudu üle sügava lumega kaetud mägede. Ta ütles, et see oli kogu tema elu kõige rängem füüsiline katsumus. Ta liikus mööda vähekasutatavaid ja peaaegu olematuid radu, et keegi ei suudaks tema jälgi leida, ning läbis korduvalt serblaste positsioone. Pärast juhtimise ülevõtmist oli tema peamiseks ülesandeks KVA hävitamise vältimine.

„Serblased tahtsid sõja lõpetada koos KVA täieliku purustamisega,” sõnas ta. „Me kaotasime palju sõjamehi.” Çeku üksused suutsid siiski abistada NATOt, meelitades Serbia väed peidupaikadest lagedamatesse kohtadesse. Kui sõda pärast seitsekümmend kaheksa päeva kestnud NATO pommitamist lõppes, oli KVA-l alles veel paarkümmend tuhat sõjameest (nende seas ka kolm Çeku venda – Afrim, Arsim ja Besim). Paraku polnud neil NATO võidust hoolimata ikka veel riiki.

Paddy Ashdown, kes täitis üle kolme aasta ÜRO Bosnia ja Hertsegoviina kuberneri ülesandeid, kirjutas, et ükski humanitaarne sekkumine ei saa olla edukas, kui pole määratud „interventsiooni lõppseisu”, see tähendab üksikasjalikku ja saavutatavat eesmärki. Koalitsioon, mis ajas Miloševići väed Kosovost välja, jättis paraku sõnastamata, et sõja eesmärk on tagada kosovlastele oma riik. Sellele pole õieti kunagi olnud mingit mõistlikku alternatiivi, vähemalt mitte sellist, millega oleks nõus ka kosovlased. See oleks pidanud olema selge juba 1999. aastal ning sõja lõppedes oleks see tulnud ka sõnaselgelt välja öelda.

Richard Holbrooke on teist meelt. Sõja lõpetamine tingimustel, mis oleks ette näinud iseseisvuse, „oleks nõudnud tohutult enam võitlust ja maavägede sissetungi”, sõnas ta meie vestluses. Antud juhul NATO ohvreid ei kandnud. Koalitsiooni suur läbikukkumine saabus Holbrooke’i sõnul alles 2000. aasta lõpul, kui Milošević võimult langes. „Bushi administratsioonil olid esimesel ametiajal igati vabad käed Kosovo iseseisvuse teostamiseks,” sõnas ta. „Serbias valitsesid mõõdukad reformistid, Ühendriigid domineerisid kogu maailmas ja mis kõige olulisem, venelased olid ikka veel selili.” Aga administratsiooni liikmed, sealhulgas Donald Rumsfeld ja Condoleezza Rice, seisid avalikult vastu Ameerika sekkumisele Balkanil. Holbrooke ütles, et siis, kui Valge Maja pööras lõpuks Kosovole tähelepanu, oli soodus hetk juba läbi: Belgradis olid võimule tulnud vanameelsed ning „tegemist oli juba end taas jalule ajava Venemaa ja agressiivse Putiniga, kellele tuli kasuks Iraagi tõttu nõrgenenud Bush”. (Vladimir Putin on nimetanud iseseisvat Kosovot ohuks Euroopa rahule.)

Iraak seadis muidugi untsuläinud sekkumistele uue mõõdupuu ja Kosovos tegutsevad „internatsionaalid” võivad end lohutada mõttega, et kui keeruline poleks ka olukord Prištinas, ei ole see kaugeltki nii raske kui Bagdadis. Paraku ei erinenud mitmed Kosovo „rahuloomise” vead kuigi palju hilisematest vigadest Iraagis. Algul ei suudetud kuidagi tagada korda. Kosovo puhul tähendas see serblaste ja teiste vähemuste karistamatut tapmist, mille tõttu peaaegu pool Kosovo serblastest pages Serbiasse ja Montenegrosse. Paigale jäi vaid sada tuhat serblast, kes elavad peamiselt ÜRO rahutagajate valve all enklaavides. See tähendas ka seda, et õitsele puhkesid kuritegelikud võrgustikud, mis tegelesid salakaubanduse, prostitutsiooni ja „katusepakkumisega”.

Veel praegugi on niinimetatud halli majanduse osakaal päris suur. Prištinas valitseb tõeline ehitusbuum, aga see ei tundu sugugi kajastuvat ametlikus statistikas. Enamik kuritegevusega seotud maismaamarsruute Edela-Aasia ja Lääne-Euroopa vahel läbivad Balkanit ning tundub, et Kosovo jääb nende keskmesse. Šveitsis tuntakse Kosovo albaanlasi heroiinituru valitsejatena ning arvatakse, et nad saadavad oma tulu kodumaale, kus see „puhtaks pestakse”.

Serblased on sõjakuritegudes süüdistanud ka näiteks Bill Clintonit ja Tony Blairi ning mõistnud nad kahekümneks aastaks vangi.

Eriti pärast 11. septembrit on muret valmistanud ka islamiterrorism. Nagu Afganistan ja Tšetšeenia, on ka Balkan olnud mudžahiidide lahingutanner, üks peatus püha sõja võitlejate teekonnal. Bosnia sõjas võitlesid muslimite poolel välismaised muslimid, niinimetatud El Mujahedid, ning kuulu järgi liitunud Bosnia džihaadi veteranid ka KVAga. Arvatakse, et Osama bin Laden rajas 1990. aastatel Albaanias kattevarjuna mitmeid heategevusorganisatsioone ja üks tema käsilastest olevat väidetavalt võtnud 1998. aastal kontakti KVAga, pakkudes rahalist abi. Kosovlased olevat selle tagasi lükanud, sest nende strateegia nägi ette Lääne toetuse taotlemist ja nad teadsid, et Al Qaeda ei olnud juba siis Läänes heas kirjas.

Albaanlased on teatavasti läbi aegade suhtunud religiooni üsna leigelt ning Kosovos läheb ka tänapäeval baaridel väga hästi ja naised kannavad liibuvaid rõivaid ning kõrgeid kontsi. Kosovos tegutseb küll islamierakond, aga see sai parlamendis kõigest ühe koha ja kogus isegi vähem hääli kui kristlik-demokraatlik erakond. (Albaanias endas on kolmkümmend protsenti elanikest katoliiklased või õigeusklikud.)

Siiski on Saudi Araabia ja mitmed Pärsia lahe riigid pärast sõda eraldanud heldelt raha Kosovo mošeede taastamiseks. (Serbia väed hävitasid või tekitasid kahju enam kui 200-le mošeele.) Saudide rahaga ehitatud mošeesid võib ära tunda kilomeetrite kauguselt. Lehtmetallist minaretid kerkivad taeva poole kui nooljad raketid, mis vahest on ideaalne kõrbes, kuid ei sobi arhitektuuriliselt kuidagi Balkanile. Islami heategevusorganisatsioonid on jaganud noortele kosovlastele stipendiume ning osa Lähis-Idas õppinuid on kodumaale naasnud nii muutununa, et nende vastne vagadus on ajanud ärevusse isegi nende perekonnad. Neid on küll vähe, aga nad tunneb hõlpsasti ära: noored mehed habemete ja džellabatega, noored naised hidžabides. Haridusministeerium keelas hiljaaegu kooliskäimise kolmel neiul, kes kandsid pearätti. Balkanile iseloomulikult levivad kuuldused, et saudid maksavad noortele selliste võõramaiste kostüümide kandmise eest. Teiste kuulduste kohaselt on maksjaks serblased, kes üritavad jätta Kosovost halba muljet.

Kahekümne seitsme aastane meditsiinitudeng Arber Vokrri ütles mulle: „Tegelikult ma isegi imetlen neid. Inimesed on nii vaenulikud, nii kahtlustavad: „Miks nad toovad siia neid imelikke ideid Nad tõrjuvad meie liitlased eemale!” Selline suhtumine ägenes tublisti pärast 11. septembrit. Aga nad on alati nii rahulikud. Mitte meie ei ole ohus, vaid nemad – meie võõraviha tõttu.”

Vokrri on veetnud peaaegu kaks aastat Saksamaal, kus elas barakkides koos kogu maailmast pärit põgenikega. „Ma kohtusin paljude mudžahiididega, Tšetšeenia radikaalide, Hamasi omadega,” ütles ta. „Enamik neist vihkab Saudi valitsust, Pärsia lahe riike, üldse iga islamimaad, millel on head sidemed USA-ga. Nii et on lausa naljakas tulla kodumaale ja näha, et mõned mu vanad sõbrad on hakanud käima mošees ja muutunud usklikuks. Varem rääkisid nad aina sellest, kui tänulikud me peame olema NATO-le meie vabastamise eest ja et meie sõbrad on kristlikud riigid. Ma ei ole kordagi näinud, et need siinsed noorukid, isegi kui nad on sõdinud, oleks võtnud omaks sellise kurja poliitika nagu Al Qaedal.”

Kui serblased olid 1999. aasta juunis välja tõmbunud, korraldas Çeku tihedas koostöös NATOga KVA demobiliseerimise ning hakkas juhatama selle väikesearvulist järglast Kosovo Kaitsekorpust, mida peeti Kosovo tulevase armee tuumikuks. Çeku esimene asetäitja oli üks KVA endisi kõrgemaid juhte Ramush Haradinaj. Neile allus otseselt mitu tuhat sõjameest.

Kui sõda pärast seitsekümmend kaheksa päeva kestnud NATO pommitamist lõppes, oli KVA-l alles veel paarkümmend tuhat sõjameest.

Çeku ja Ramush, nagu Haradinajd enamasti kutsutakse, kujutavad endast albaania rahvusluse kaht eri tahku. Çeku kasutas ära võimalusi, mida pakkus Jugoslaavia süsteem, aga ei unustanud kunagi oma päritolu. Haradinaj on pigem klassikaline kaak, külamässaja ja ühiskondliku vastuhaku õhutaja, kellesugustest pajatavad ohtralt kohalikud legendid. Tema perekonnal oli pidevalt võimudega probleeme ning ta lahkus Kosovost juba noorena. Ta töötas Šveitsis ihukaitsjana, seejärel aga ühines KVAga ning toimetas oma kulul üle mägede Albaaniast relvi kohale. Ta sai vähemalt kolm korda lahingus haavata, kuid suutis koondada enda taha tugeva sissiväe ja omandas sõjalise kuulsuse. Kui tema vend Luan sattus varitsusele ja tapeti, tassis Haradinaj venna surnukeha vaenlase tulest hoolimata minema ning marssis seda kandes üle mägede Albaaniasse, et see nagu kord ja kohus maha matta. Ta oli kolmekümneaastane, kui Miloševići väed Kosovost välja tõmbusid.

Kindral Wesley Clark, kes juhtis Kosovo sõja ajal NATO vägesid, kasutas kaaki kujundit, sundimaks Miloševići rahu sõlmima. „Milošević kartis albaanlaste tohutut ja kirglikku sõjakust, mida väljendas KVA,” sõnas Clark meie vestluses. „Sellepärast ta alistuski. Ta kartis, et albaanlased tõusevad meie abiga üles ja võidavad.” Çeku kohta aga sõnas ta: „Tema võiks edukalt hakkama saada ükskõik millises sõjaväes.”

Haradinaj läks poliitikasse ja sai pärast 2004. aasta parlamendivalimisi peaministriks. Ta üllatas paljusid oma jõulise käitumisega uues ametis. Ühtlasi ehitas ta – või lasi ehitada – uhke villa keset Prištinat, mille stiili võiks nimetada „Balkani peegelsiledaks plastkarbiks”. Çeku kodu ilmetus äärelinnas teel lennujaama poole on samas tagasihoidlik tellismaja, mille katusel turritab roosteplekkidega kattunud satelliiditaldrik.

Kohalikud ajakirjanikud rääkisid, et Haradinaj raha tuli kuritegelikest ettevõtmistest, mida juhtisid tema toetajad, aga „internatsionaalidele” ta meeldis, sest Haradinaj suutis tagada julgeoleku. Üks ajakirjanik meenutas, et Bernard Kouchnerile, liikumise Arstid Ilma Piirideta rajajale (ja praegusele Prantsusmaa välisministrile), kes tegutses aastail 1999–2001 ÜRO peasekretäri Kosovo eriesindajana, niisiis sisuliselt Kosovo kubernerina, meeldis öelda: „Me saame teha koostööd inimestega, kes täidavad oma lubadusi.” Teine ajakirjanik sõnas: „Ta pidas silmas jõuke, kes suudavad täita lubadusi.”

Kolm kuud ametis olnud, langes Haradinajle kaela Haagi süüdistus sõjakuritegudes. Selle kohaselt olevat KVA jõud Haradinaj ja veel kahe mehe juhtimisel mõrvanud üle kolmekümne tsiviilisiku 1998. aasta etnilise puhastuse ajal, kusjuures paljudel juhtudel eelnes tapmisele vägistamine või piinamine. Haradinaj astus otsemaid ametist tagasi ja sundis oma hambuni relvastatud poolehoidjad rahulikuks jääma. Praegu on ta Haagis kohtu all.

Prokuröridele ei meeldinud kahtlemata ÜRO missiooni suhtumine. Süüdistuse avalikustamise päeval nimetas toonane ÜRO kuberner Søren Jessen-Petersen Haradinajd „lähedaseks partneriks ja sõbraks”. Ta lisas, et on kindel, et „härra Haradinaj teenib ka edaspidi Kosovot, mille parema tuleviku nimel on ta nii palju ohverdanud ja nii palju ära teinud”. Kosovo iseseisvuse pooldajast USA Delaware’i osariigi senaator Joseph Biden nimetas Haradinajd „väga karmiks ja jõuliseks isikuks”, kes „näeb välja, nagu suudaks härja mülkast välja tõmmata”. Biden lisas: „Ma kiidan avalikult tema isiklikku vaprust ja riigimehelikkust, mida ta on kõigiti välja näidanud… Ma soovin talle kõike head.”

Ramush Haradinajd ümbritsev folkloorikiht on pärast tema Haagi minekut ainult paksenenud. Kosovo albaanlased on valdavalt arvamusel, et KVA tegeles enesekaitsega, vastaseks marodööritsevad Serbia väed. Kuid paljud tsiviilisikud, sealhulgas koostöös serblastega süüdistatud albaanlased, hukkusid sisside käe läbi ning nende saatusel ega ellujäänute kannatustel pole tänase albaania Kosovo rahvuslikus narratiivis mingit kohta. Plakateid lihtsa kirjaga „Koos Ramushiga” leiab kõikjal. Tema kaitsjatele tasumiseks korraldatakse rock-kontserte ja soovi korral võib tasuda isegi mobiiltelefoniga tasulisele numbrile helistades. Tribunali süüdistajad kurdavad, et tunnistajad kaovad, surevad kahtlastel asjaoludel või lihtsalt ei ilmu välja.

Šveitsis tuntakse Kosovo albaanlasi heroiinituru valitsejatena.

Haradinaj lahkumine tekitas juhtkonnas vaakumi, mille tema enda palvel täitis Çeku. Çekul puudub isiklik poliitiline baas, ta oli sõjamees ja kohust täitma kutsutud avalik teenistuja. Kuid see, et Çeku polnud seotud tavapärase poliitilise lehmakauplemisega, on jätnud ta ilma tuhandetest pisikestest võimuhoobadest, mis aitaksid panna korralikult tööle väheste oskuste ja kogemustega bürokraatia. Tema administratiivne saamatus on pannud paljusid eraviisiliselt või isegi aeg-ajalt avalikult nördima.

Çeku vapustas kaasmaalasi oma esimeses kõnes peaministrina, kui pöördus Kosovo serblaste poole serbia keeles ja kutsus neid osalema uue riigi ülesehitamisel. Sõjakangelase maine kaitseb teda poliitiliste rünnakute eest, mis seaksid kahtluse alla tema patriotismi, ning äärmusrahvuslaste püüded määrida tema nime tõigaga, et ta abikaasa on pooleldi serblane ning laste esimene keel horvaadi keel, ei ole andnud erilisi tulemusi. Çeku katsed kohalike serblaste kaasatõmbamiseks ei ole samas andnud märkimisväärseid tulemusi: peaaegu kõik Kosovo serblaste juhid, kellega ma vestlesin, ütlesid, et ei soostu temaga isegi rääkima. Serblaste vaatenurgast on ta parandamatu sõjakurjategija.

Ühel suvepäeval sõitsin koos tõlgiga Qyshki, tihedalt teravilja, kõrvitsaid ja ube täis põldude keskel asuvasse tellistest taluhoonetega külla. Tolmusel teel, mida ääristasid paplid, tuli meile vastu mees, kõblas õlal. Tõlk päris, kus elavad Çekud. Mees juhatas meid kitsale teerajale ja näitas käega, et me seda mööda edasi läheksime.

Me leidsime Afrimi ja Arsimi koos abikaasadega kahekorruselise maja verandalt. Ehkki nad ei olnud meid oodanud, võeti meid hea meelega vastu. Neljakümne kolme aastane Arsim oli töötanud Šveitsis ja kõneles veidi inglise keelt. Neljakümne viie aastane Afrim oli palju vaiksem. Tal olid võimsad käsivarred ja tugevalt rakkus käed. Vennaksed näitasid mulle maja taga asuvat ruumi, traditsioonilise albaania oda tänapäevast versiooni, kuhu kogunevad kogu küla mehed. Nurgas seisis Albaania lipp, seinal rippus mitu jahipüssi ja üks kulunud välimusega AK-47. „See oli sõja ajal Agimi relv,” ütles Arsim.

Meid kutsuti lapsi pungil täis autodes kaasa sõidule, mis viis läbi tiheda hoonestusega iidse Pej linna mägedesse, karjamaa ääres paiknevasse onni. Seal ei olnud elektrit ega veevärki, küll aga veranda, kus me võtsime istet. Afrim osutas üle oru kõrguvale mäeahelikule. „KVA vedas kõik oma relvad ja varustuse just siinsete kurude kaudu üle mägede,” sõnas ta. „Täiesti jalgsi.”

Mõne aja pärast küsis keegi, kas ma olen näinud Qyshki mälestusmärki.

Vastasin jaatavalt.

„Ta oli seal,” osutas Afrim oma abikaasale. „Seal” tähendas veresauna.

Blond ümara näoga naine uuris mind pingsalt. Lõpuks avas ta suu: „Nad ütlesid, et tapavad minu ja mu lapsed, sest ma olen Agimi vennanaine.” Ta viipas pikka kasvu kõhna poisi poole, kes kandis Iron Maideni sportsärki. „Ta oli alles päris väike, sülelaps.”

„Nad põletasid isa surnukeha,” lausus Afrim. „Ma korjasin ta oma kätega üles. Matsin maha.”

Ajakirjanikud Stephen Smith ja Michael Montgomery, kes pärast sõda aitasid taastada veresauna üksikasjad, tegid kindlaks mõne selles osalenud ja toona Montenegros elanud serblase ja isegi vestlesid nendega. Pole küll usutav, et keegi neist kunagi kohtu ette satub. Haagi tribunal enam uusi asju vastu ei võta. „Lõpetamisstrateegia” ühe osana antakse paljude veel käivate juurdlustegi tõendid üle kohalikele võimudele. Kosovos toimub samuti sõjakurjategijate protsesse, aga süüalused on siin endised KVA võitlejad, sest serblasi ei anna keegi välja, isegi kui nad õnnestub üles leida.

Õitsele puhkesid kuritegelikud võrgustikud, mis tegelesid salakaubanduse, prostitutsiooni ja „katusepakkumisega”.

Sel suvel arvas tribunali peaprokurör Carla Del Ponte, et Kosovo iseseisvuse küsimus tuleks edasi lükata, kuni ta üritab veenda Belgradi kinni pidama ja välja andma Bosnia serblaste juhti kindral Ratko Mladićit, kes on nimekaim seni tabamata süüdistatav. Kosovolased reageerisid tema ettepanekule väga vihaselt ja Del Ponte loobus ettepanekust.

Kosovolased on endiselt Ameerikale sekkumise eest tänulikud. Sõbralikku suhtumist Ühendriikidesse kohtab kõikjal. Tähelipu nägemine pole kaugeltki haruldane ning Prištinas on isegi omapärane „parteiristmik”, kus saavad kokku Bill Clintoni bulvar ja Bob Dole’i tänav. USA peamine sõjaväebaas Camp Bondsteel võtab enda alla tervelt neli ruutkilomeetrit Makedoonia piiri lähedal ja on ilmselgelt mõeldud sinna jääma pikemaks ajaks. Kui ma pärisin Agim Çekult suhtumise kohta ameeriklastesse, ei jõudnud ta neid ära kiita. „Nad on väga praktilised,” sõnas ta. „Sihikindlad. Pragmaatilised. Põhimõttelised. Kui nad midagi otsustavad, siis nad seda ka teevad. Alati teevad.”

Ühendriigid ei ole mõistagi seni veel iseseisvust „ära teinud”. Aga Çekutoonitab, et ei süüdista selles ameeriklasi. „Ameerika ei saa seda üksi teha,” lausus ta. „Me teame, et Euroopa Liidus langetatakse otsuseid ja seotakse end väga aeglaselt. Nii et see võtab veidi aega. Probleemiks on Venemaa.”

ÜRO, mis ei olnud aastaid suutnud Kosovo staatusele keskenduda, hakkas kiirustama pärast 2004. aasta rahutusi. Prištinast ja Belgradist sõitsid kõrgetasemelised delegatsioonid Viini, kus üritati neljateistkümne kuu jooksul jõuda kokkuleppele. Soome endine president Martti Ahtisaari, kel on juba varasemast kogemusi Balkaniga, juhtis meeskonda, kelle ülesanne oli vormistada Kosovo staatuse lahendamise ettepanekud.

Niinimetatud Ahtisaari pakett tehti teatavaks käesoleva aasta algul. See soovitas tugevdada Kosovo serbia vähemuse kaitset, anda neile üsna suur omavalitsus ja lubada erisuhteid Belgradiga. Ahtisaari paketi põhielement oli aga Kosovo „iseseisvus järelevalve all”, mis pidi hiljem viima normaalse riigi tekkimiseni. Kõik Kosovoga seotud Lääne valitsused toetasid Ahtisaari ettepanekuid. Kuid Belgrad, ja mis veel tähtsam, Moskva olid neile vastu.

Enamik Kosovo serblasi, kellega ma kõnelesin, mõistis Ahtisaari paketi hukka ja väitis, et nad ei ole sellega tutvunud. Seda ei olnud neil vajagi: see soovitas iseseisvust ja sellest juba piisas. (Serbia ajakirjandus oskab samuti asju kenasti seletada – toon vaid ühe pealkirja: „Albaania maffia ostis Ahtisaari ära.” Tema hind: nelikümmend miljonit eurot ja kaks kena neidu.)

Prištinast mõni kilomeeter lõuna pool asuvas serbia külas Gračanicas sain kokku arstiga, kes ütles, et ei ole käinud Prištinas juba kaheksa aastat. Tema hirm linnasõidu ees võib olla isegi õigustatud, aga ometi oli midagi fantastilist selles, kuidas ta nimetas järjekindlalt KVAd illegaalseks organisatsiooniks, otsekui oleks see kohaliku ajaloo sõlmpunkt, mis muidu võiks mul jääda kahe silma vahele. See oli levinud seisukoht ja püsinud sellisena juba 1999. aastast.

Lisaks privileegidele ja turvalisusele, mille Kosovo serblased kaotasid Miloševići vägede väljatõmbamise järel, kaotasid paljud ka töö. Valitsusametid ja riigiettevõtted, kus nad olid töötanud, lihtsalt kadusid. Enamik neist, kes töötavad veel ka täna, saab palka Belgradist – nii teatab näiteks kirillitsas silt Graāanica haiglas, et see allub Belgradi tervishoiuministeeriumile.

Arvatakse, et Osama bin Laden rajas 1990. aastatel Albaanias kattevarjuna mitmeid heategevusorganisatsioone.

2004. aasta Kosovo parlamendivalimistel osales vähem kui üks protsent valimisõiguslikke serblasi, ehkki nende esindajatele oli eraldatud kümme kohta parlamendis ja kaks ministrikohta. Üks vähestest kandidaatidest oli Oliver Ivanović. Ta valitigi parlamenti, aga üsna varsti lasksid tundmatud ründajad, kelleks arvatavasti olid serbia vanameelsed, tema auto õhku.

Ivanovići ründamine oli tema minevikku arvestades üllatav. Ta oli Põhja-Kosovos Mitrovica linnas tegutsenud kurikuulsate „sillavalvurite” üks algseid juhte. Mitrovica jagab pooleks Ibari jõgi ning serblased elasid peamiselt põhja pool või põgenesid sinna pärast sõda, nii et peasild muutus enesestmõistetavalt tulipunktiks. Ivanović oli oma meestega aastaid silla juures laagris, astudes relvadega vastu rahutagajatele ja albaanlastele, kes üritasid silda ületada. Ivanovićil pole erilisi sõjalisi kogemusi (ta juhtis kaevandusettevõtet), aga nagu ta mulle ütles, „sellist sõdimist West Pointis ei õpetata”.

Siiski on Ivanović ebatavaline selle poolest, et ta tunnistab, et lisaks serblastele on kannatada saanud ka albaanlased. Ühel 2000. aasta veebruarikuu öösel ajas raketirünnakust bussi pihta ja miinitabamusest kohalikus kohvikus raevunud serbia rahvajõuk Põhja-Mitrovicas kodudest välja tuhandeid albaanlasi, kellest seitse või kaheksa tapeti. „See oli hirmus, nagu kristalliöö,” sõnas ta. „Inimesed lihtsalt ei tahtnud albaanlasi isegi enam näha.”

Me vestlesime ühes Põhja-Mitrovica kohvikus. Ivanović uuris mind viisakalt. „Kui albaanlased ja serblased kokku saavad, on mõlemal oma lugu,” ütles ta. „Kuulaja peab lihtsalt valima, mida ta kuulda tahab. Ja tavaliselt valitakse albaanlaste lugu.”

Ma küsisin, miks ta on jäänud Kosovosse.

„Seda on ameeriklasele väga keeruline seletada,” vastas ta. „Ma olen selline, kes võiks igal pool tööd saada.”

Tõepoolest, noored keskklassi Kosovo serblased kipuvad lahkuma, nii et maha jäävad vanurid, põdurad, talupojad ja harimatud. Mõned on jäänud seepärast, et on kuulnud, kuidas neid Serbias halvasti koheldakse: paigutatakse põgenikelaagrisse, sõimatakse „Kosovo mustlasteks”. Teise seletuse kohaselt ei suuda nad taluda mõtet, et peavad maha jätma vanemate hauad.

Põhja-Mitrovica ja selle tagamaa, mis ulatub oma kuuskümmend kilomeetrit põhja poole Serbia suunas, on kujunenud Kosovo serblaste suurimaks ja tähtsaimaks enklaaviks, „gangsteririigikeseks”, nagu seda tihtipeale kutsutakse. Siin tegutseb vabalt Serbia salapolitsei ning majandus tiirleb peaaegu eranditult salakaubanduse ümber. Leposavići linnas, mis on tuntud vanameelsuse poolest, kohtan siiski Miscut, kes tahab rääkida ainult tennisest – ta on vaimustatud praegusest noorte serbia tennisistide lainest. Miscu on elanud Virginias ja räägib, et kavatseb avada pitsabaari nimega Las Vegas. Ta küsis, kas Finnegan on juudi nimi. Kui ma ütlesin, et see on iiri nimi, tegi ta ettepaneku minna õhtul õlut jooma.

Saudide rahaga ehitatud mošeesid võib ära tunda kilomeetrite kauguselt.

Belgrad on päris edukalt üritanud muuta Kosovo põhjaosa selliseks, mida Prištinast pole võimalik valitseda, aga seni ei soovi kumbki pool arutada territoriaalküsimust, mis võiks jätta näiteks Põhja-Kosovo Serbiale. Kosovolased peavad juba juttugi territooriumi loovutamisest reetmiseks ning serblaste seas on Kosovo säilitamine kõige tähtsam poliitikaküsimus. Enamik serblasi ei ole küll kunagi viibinud Kosovos ega soovi ka sinna minna, nii et seos on üsna abstraktne: Kosovol on müütiline staatus kui serbia õigeusu kiriku sünnikohal. Belgradis valitsev partei on ägedalt rahvuslik, kuid eelistab jätta välismaalastele mulje, et kui Kosovo osas antakse järele kas või kriipsuke, siis tuleb järgmistel valimistel võimule opositsioon, mis on veel sõjakam.

Asi pole mitte selles, et inimesed ei arutaks lahkulöömise võimalust, vaid selles, et nad räägivad sellest ainult hirmuäratavate stsenaariumide raames. Kui Kosovo kuulutab välja iseseisvuse, puhkeb põhjas mäss. Kui põhjas puhkeb mäss, tõusevad üles Edela-Serbia albaanlased. Kui Ramush mõistetakse õigeks, puhkeb põhjas mäss. Kui põhjas puhkeb mäss, üritab Bosnia Serblaste Vabariik liituda Serbiaga. Ja nii edasi ja nii edasi.

Mitme aasta kestel tundus, et „internatsionaalid” on põhjast juba lahti ütelnud. Viimasel ajal on rahutagajad siiski üritanud end taas näidata ja avanud baasi Leposavići lähedal. Miskipärast nimetatakse seda Nothing Hilliks. (Minu serbia tõlgi meelest on see nimi „veidi solvav”) Parajasti viibisid seal Ameerika väed – Massachusettsi Rahvuskaardi väeosa – ning selle ülem kolonelleitnant Thomas Williams soostus mulle PowerPointi slaidide abil olukorda tutvustama.

Saabumisel ameeriklasi ei tervitatud, sõnas Williams, „aga me teenisime ära rahva usalduse”. Patrullid liiguvad pidevalt ringi. „Me hoiame madalat profiili,” ütles ta. „Pargime Humveed linnaserva. Jalutame linnas, relvad seljas. Sööme ja joome kohvi kohalikes kohvikutes.” Väeosal on kaksteist tõlki, enamikus Bosnia serblased, kes on nüüdseks saanud USA kodakondsuse.

Küsisin, kas nad on kunagi ületanud ka piiri ja käinud Serbias. „Ei, mitte kunagi,” vastas kolonelleitnant. „Aga seda ei tohi mingil juhul riigipiiriks nimetada. See on halduspiir.”

Williams näitas slaidi pealkirjaga „Konkurendid” – Serbia salapolitsei, „Slobodan Siminovići jõuk”, kes nähtavasti on salakaubavedajad, Serbia armee. Viimane üllatas mind, aga kui ma selle kohta pärisin, kõhkles Williams hetke ja küsis vastu: „Milline on teie teabeluba?”

Raška–Prizreni ja Kosovo–Metohija piiskopi Artemije residents asub Graāanicas. Graāanica kirik on viie kupliga neljateistkümnenda sajandi ehituskunsti pärl. See paikneb keset suurt puuderohket kivimüüriga ümbritsetud ala. Sel hommikul, kui ma läksin piiskopiga vestlema, valvasid ala igavlevad rootslased.

Väikest kasvu vanaldane pika valge habeme ja leebe naeratusega piiskop Artemije kandis musta rüüd, jäika ümarat musta peakatet ning tema kaelas rippus suur särav medaljon, millest paistis madonna lapsega. Ta käed olid nagu lapsel kahvatud ja pehmed. Ta on väga auväärne isik, kelle sõnu jälgivad serblased suure tähelepanuga. Me vestlesime avaras seinakaunistustega ruumis, kus meie peale vaatasid vapid ja õigeusu ikoonid.

„Kui albaanlased ja serblased kokku saavad, on mõlemal oma lugu. Kuulaja peab lihtsalt valima, mida ta kuulda tahab. Ja tavaliselt valitakse albaanlaste lugu.”

„Kosovos ei olnud mingit sõda,” ütles piiskop. „Kosovos oli terrorism. Siis oli veel võimul Milošević, kes ei koogutanud „internatsionaalide” ees.” Oleks igati väär anda albaania terroristidele nüüd tasuks veel ka iseseisvus. „No pasarán!” sõnab piiskop välkuvail silmil.

Serblased on pikka aega püüdnud kujutada võitlust KVAga usukonfliktina ja piiskop ei jätnud kasutamata juhust seda ära mainida. „Islamil ei ole piire,” ütles ta. „Terrorismil ei ole piire. Kosovos ja Bosnias võidab pinda vahhabism. Me arvame, et ameeriklased tahavad Bosnia ja Kosovo abil jagu saada pingetest, mis neil on tekkinud islamiriikidega. Ameerika peab võitlust ülemaailmse terrorismiga Afganistanis, Iraagis, Lähis-Idas ja islamiriigid on ta selle eest hukka mõistnud. Nad väidavad, et tegelikult ei käi võitlus terrorismi, vaid islamiga. Sellepärast peabki Ameerika kuidagi näitama, et ei sõdi tegelikult muslimitega: „Vaadake, me aitame Bosnia ja Kosovo muslimitel kätte võita nende demokraatlikud õigused, nende oma riigi.”” (Selles võib oma iva olla. Senaator Biden kirjutas hiljaaegu: „Kosovo rahvas, kes on juba kogu islamimaailmas kõige ameerikameelsem, annab meile nii hädasti vajaliku näite USA ja muslimite eduka partnerluse kohta.”)

Piiskop Artemije usub, et iseseisvast Kosovost saab „islami džihaadi baas, mis ähvardab mitte ainult Balkani, vaid kogu Euroopa ja Ameerika julgeolekut. Kas me peame tõepoolest meelde tuletama 11. septembrit?”

Religioonidevaheline dialoog muslimitega on mõttetu, lausus Artemije. Ta on seda juba proovinud, enne 2004. aasta rahutusi. „Kõik meie vestlused ja tulemused olid täiesti tulutud,” ütles ta. „Alates 2004. aasta pogrommist ei ole meil mingeid kontakte. Me ei räägi omavahel. Sellel ei ole mõtet.” Kas piiskop on tutvunud Ahtisaari ettepanekutega „Osaliselt,” vastab ta tõrjuvalt. (Ma küsisin ka Çekult, kas ta on üldse kõnelnud piiskop Artemijega. „Me püüdsime kõnelda,” lausus ta. „Ma saatsin kirja, et sooviksin temaga kohtuda. Aga ta ei vastanud midagi.”).

Piiskopi hääl oli leebe, aga sõnad kibedad: „Rahvusvaheline üldsus sallib kõike, mida albaanlased teevad Kosovos kristlastega,” ütles ta. „Tuhanded mõrvarid jalutavad täna vabalt Kosovos ringi.”

Kosovo kindlasti kõige levinum grafiti on punase ja mustaga kirjutatud „Jo Negociata – Vetvendosje!” („Ei mingeid kõnelusi – enesemääramine!”). Vetvendosje liikumine, nagu seda on hakatud nimetama, tõmbab ligi peamiselt noori haritud linlastest kosovlasi, kel on kõrini „internatsionaalidest”, poliitikutest ja iseseisvuse takerdumisest.

Veebruaris tekitas rahvarohke Vetvendosje meeleavaldus Priština ÜRO hoone ees seda valvanud Rumeenia sõdurite seas paanika ja nad tulistasid kummikuulidega rahvast. Kaks inimest sai surma, üle kaheksakümne vigastada. ÜRO politseiülem tagandati, kuid rumeenlasi ei karistatud. Vetvendosje juht võeti kinni ja on praegu kohtu all.

Ligikaudu viissada inimest osales suvisel Vetvendosje meeleavaldusel. Seal sammusid üksteise kõrval üliõpilased ja vanamehed, kes olid ilmselgelt küladest kohale sõitnud talupojad, peas traditsioonilised valged ümarad mütsid plis’id. Nad hõikusid: „KVA! KVA!”

Hoone ees keriti lahti hiiglaslik veripunane Albaania lipp, millel laiutab must kahepäine kotkas, ning meeleavaldajate suult vallandus möire. See on viimasel ajal muutunud eriti võimsaks sümboliks, sest ÜRO missioon teatas, et sellest ei saa iseseisva Kosovo lippu. Otsus vihastas Kosovo albaanlasi. Ja veel enam: ÜRO missiooni rahadega on korraldatud avalik konkurss uue, neutraalse lipu leidmiseks, millel ei tohi leiduda musta ega punast värvi, samuti mitte kotkast, sest neid sümboleid peetakse liiga lõhestavaks.

Meeleavaldus liikus trummipõrinal läbi Priština kesklinna. Rahvusteatri trepiastmetel oli seatud toolidele viis ülikonnas inimkuju, kelle pead asendasid kõrvitsad. Need kujutasid Kosovo läbirääkijaid Belgradis. Mikrofoniga lokkisjuukseline noor naine astus kujude juurde ja rebis kõrvitsatelt ülaosa ära. Endise KVA väepealiku peast leidis ta „unistused tehastest ja luksusest”. Eaka poliitiku peas leidus „unistus Titost”. Agim Çeku peas aga oli „Ramush!” Rahvas möirgas naerda.

Haagi tribunali süüdistajad kurdavad, et tunnistajad Haradinaji kohtuasjas kaovad, surevad kahtlastel asjaoludel või lihtsalt ei ilmu välja.

Meeleavaldus lõppes ÜRO missiooni peakorteri ees, üle mille värava heideti suur valge kast kirjaga „Ahtisaari”. Sõnum oli ingliskeelne: „Take this Package and Go to Hell!” („Võtke see pakk ja kerige põrgusse!”)

Meeleavaldus lõppes rahumeelselt, aga Kosovos püsib vägivallaoht pidevalt õhus. Ka 2004. aasta rahutused said alguse rahumeelsetest protestidest. KVA veteranide ühendus teatab järjepidevalt, et ei pruugi olla võimeline kontrollima oma liikmeid, kes on aina rahulolematumad, et iseseisvus pole ikka veel käes. Ning Kosovo on õigusega saanud kuulsaks oma relvakultuuriga. Seal elab napilt üle kahe miljoni inimese, aga arvatakse, et tsiviilisikute käes on ligemale pool miljonit relva.

Septembris muutus olukord Kosovo tuleviku osas veel ärevamaks. Belgradi valitsus teatas, et kui Lääs tunnustab ühepoolselt iseseisvuse välja kuulutanud Kosovot, tähendab see 1999. aasta sõja lõpetanud kokkuleppe tühistamist. Serbia kehtestab kaubandusembargo ja võtab endale õiguse saata uuesti relvajõud Kosovosse.

Peaminister Çeku ei paistnud seda millekski pidavat, nimetades iseseisvust „otsustatud asjaks”. Ta on koos oma läbirääkijatega Lääne partnerite nõudmisel taas kõnelustelaua taga, aga keegi ei oota, et seal sünniks kokkulepe. Kõneluste lõpptähtaeg on 10. detsember. Kosovos ootavad peaaegu kõik – ja Çeku on neid ootusi vaid tagant kihutanud –, et seejärel kuulutatakse ühepoolselt välja iseseisvus, arvatavasti juba enne aasta lõppu.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Käesolev artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas The New Yorker 15.10.2007.