Soome valib Vene kriisi varjus

Soome rahvusvaheliselt menukas peaminister Alexander Stubb loovutab pärast valimisi riigijuhiameti poliitikas veel väheste kogemustega Põhja-Soome ärimehele Juha Sipiläle, kelle juhitud Keskerakond saavutab 18. aprilli valimistel väga kindlalt suure võidu.

Neli aastat opositsioonis veetnud Keskusta ehk Keskerakonna toetus on kasvanud Vene kriisi kaasabil nii suureks, et isegi Soome sisepoliitika ülim test – Sipilä hiljutine kommentaar piirata toidukauplustes õllemüüki – ei suutnud kärpida Keskerakonna toetust küsitlustes. Need ennustavad Keskerakonnale umbes 25-protsendilist toetust ja ülejäänud kolm suuremat erakonda on jäämas kõik 14–17 protsendi vahele. Soome poliitikat on läbi viimaste aastakümnete juhtinud kolm suhteliselt võrdse suurusega erakonda: Keskerakond, sotsiaaldemokraadid ja Kokoomus ehk Koonderakond, kellest tavaliselt kaks on moodustanud suurima erakonna juhtimisel valitsuse. Viimaste valimistega on põhjanaabrite suurte parteide hulka tõusnud ka populistlik Põlissoomlaste Partei, kelle maailmavaateliselt lähim vaste on Eestis ilmselt EKRE.

Soome järgmine peaminister on peaaegu kindlasti muule maailmale suhteliselt tundmatu parlamendisaadik Juha Sipilä, kes astus poliitikasse alles 2011. aastal, kui sai parlamendivalimistel 5543 häält ja pääses kohe parlamenti. Keskerakonna liider Sipilä tähistab nädal pärast valimisi, koalitsiooniläbirääkimiste ajal, oma 54. sünnipäeva. Ta ise on peaministriks saamise teema lõpetanud peaaegu alati suhteliselt kiirelt sõnadega, et kõigepealt on ikka valimised.

Majandusküsimused on järgmisele valitsusele otsustava tähtsusega. Sipilä majanduspoliitilise mõtlemise peamised punktid on selged: võla kasv tuleb peatada, makse tõsta ei saa ja igasuguste turgutamisprogrammidega peab olema äärmiselt ettevaatlik.

Oulu ülikoolist inseneripaberid saanud Sipiläst sai 1996. aastal üks esimesi Oulu tehnoloogiamiljonäre, kui ta müüs oma ettevõtte ja asutas investeerimisfirma, mille kaudu oli järgmise 17 aasta jooksul suurinvestoriks paljudes Põhja-Soome tehnoloogiaettevõtetes. Aastatel 2002–2005 juhtis ta nende hulgas Elektrobitti ka tegevdirektorina. Peagi pärast seda, kui Sipilä valiti juunis 2012 Keskerakonna juhiks, müüs ta oma osaluse Elektrobitis, kus oli olnud suurimate aktsionäride hulgas, ja ka teised aktsiad. „Ütlesin kohe pärast erakonnajuhiks saamist, et isegi väikeses mõõtkavas ettevõtlus ei ole enam võimalik. Küsimus ei ole ainult aja kasutamises, vaid ka vabaduses ajada kõikide ettevõtete ja ettevõtluse asja ilma igasuguste seosteta enda omanduses olevate ettevõtete kaudu käsitletavate teemadega,“ on ta ise kommenteerinud ärimaailmast väljumist.

Oma esimeses kõnes erakonnajuhina rõhutas ta „hajutatud“ ühiskonna rolli, kus on tähtsal kohal kasvukeskused, maakonnakeskused ja maapiirkonnad – traditsiooniliselt on Keskerakond maarahva erakond –, samuti teatas ta, et Soome suudaks biomajanduses luua 200 000 töökohta. Sipilä huvitus sellest sektorist pärast seda, kui oli võtnud pakkumise elektriliini viimiseks suvilasse. Hind oli miljonärilegi kõrge ja ta otsustas suvila riigi elektrivõrgust eraldi hoida. Alguses tootis Sipilä elektrit tuulest ja kasutas tuulevaiksete ilmade korral diiselgeneraatorit. Viimase otsustas ta mõned aastad hiljem vahetada keskkonnasõbralikuma puiduhakke vastu – sellest sai alguse uus ettevõte Volter Oy, mis toodab puiduhakkest energiat ja arendab seda valdkonda. Volteri energiat kasutatakse Oulu naabruses asuva Kempele linna ökokvartalis, mis on muust elektrivõrgust eraldi.

Lisaks ettepanekule õllemüüki piirata on Sipilä jõudnud kohalikus ajakirjanduses skandaali tekitada ka teatega, et riigi ja valdade ametnike hulka tuleks kümnete tuhandete võrra kärpida, suuremalt jaolt võiks seda tema arvates teha „loomulikul teel“ – jätta pensionile minevate inimeste asemele uued palkamata. Väide on kindlasti tõsi, kuid sellest tõusnud poliitiline skandaal maksis muuhulgas sellest kirjutanud ajakirjanikule töökoha.

Majandusküsimused on järgmisele valitsusele otsustava tähtsusega. Sipilä majanduspoliitilise mõtlemise peamised punktid on selged: võla kasv tuleb peatada, makse tõsta ei saa ja igasuguste turgutamisprogrammidega peab olema äärmiselt ettevaatlik. Kommunistliku taustaga Vasakliit on hellitanud lootust, et riik võtaks lausa miljardite kaupa laenu toetamaks majandust ja töökohti, kuid Sipilä valitsus midagi sellist kindlasti ette võtta ei kavatse.

Soome majandusajakiri Talouselämä jõudis Sipilä majanduspoliitilisi kommentaare analüüsides tulemuseni, et sihiks on parempoolse valitsuse moodustamine koos Koonderakonna, Põlissoomlaste ja kas rootslaste, roheliste või kristlastega. Seda takistaks vaid Koonderakonna väga halb valimistulemus, mille tagajärjel erakond võiks otsustada opositsiooni suunduda ja uue juhi valida. Samuti kalduvad Keskerakonna toetajad soosima koostööd sotsiaaldemokraatidega.

Soome järgmine peaminister on peaaegu kindlasti muule maailmale suhteliselt tundmatu parlamendisaadik Juha Sipilä, kes astus poliitikasse alles 2011. aastal, kui sai parlamendivalimistel 5543 häält ja pääses kohe parlamenti.

Koonderakonna kavas seisavad järsud kärped töötuabirahade ja arenguabi arvelt, samuti on kavas tulumaksu vähendada nii eraisikutele kui ka ettevõtetele. Teised suured erakonnad on käinud välja väiksemad kärped ja ka maksukoormuse mõningase kasvatamise, et riiklike investeeringute kaudu majanduskasvu turgutada. Kust täpselt on erakonnad valmis raha võtma, on nagu ikka enne valimisi suhteliselt keeruline küsimus enamikule poliitikutele, sest keegi ei soovi oma potentsiaalseid hääletajaid kaotada.

Riigi probleemid kirjutab osa hääletajatest alati tegutseva valitsuse arvele – ja selle all kannatab Koonderakond, kes on viimastel valimistel võitnud nii peaministritooli kui ka presidendikoha. Erakonna liider peaminister Alexander Stubb kuulub samasse sarja Jürgen Ligiga, võisteldes maratonijooksudes ja triatlonis ja tegutsedes aktiivselt sotsiaalmeedias. Eristavaks on vaid veidi noorem iga ja natuke ettevaatlikum sõnavalik.

Populaarsust on aga valitsusvastutust kandnud erakond viimaste aastate jooksul kaotanud osaliselt sisepoliitiliste reformide ebaõnnestumise tõttu, lisaks on Koonderakonna toetust otseselt kärpinud Venemaa olukord. Venemaa rünnak Ukrainas ja sanktsioonid on halvanud Venemaast sõltuva Soome ekspordisektori ja samuti on julgeolekupoliitika tõusmine pealkirjadesse kärpinud neljast suurest kõige NATO-meelsema erakonna toetust. Koonderakond ei ole küll Soomet NATOsse suunamas, aga on siiski järjekindlalt nõudnud, et sellise võimalusega tuleks ikkagi arvestada.

Eestist vaadates on soomlaste suhtumine NATOsse suhteliselt omapärane. Sügav idakummardamine Nõukogude ajal ja Talvesõja-aegne üksijäämise trauma on midagi sellist, mis on sügaval soomlaste hinges. Mõttekäik kulgeb umbes nõnda: „Me saime venelastega üksi hakkama Talvesõjas ja Nõukogude Liidu ajal, saame ka nüüd hakkama. Kui me tahaksime NATOga liituda, siis venelastele see ei meeldiks ja see võiks meie julgeolekule halvasti mõjuda.“

Üldiselt peetakse Stubbi valitsust, mida algusaastatel juhtis Jyrki Katainen, üheks aastakümnete kehvimaks, sest ebaõnnestuti nii planeeritud tervishoiusüsteemi uuendamises kui kohalike omavalitsuste finantseerimise muutmises, samuti ei suudetud läbi suruda osa planeeritud eelarvekärbetest. Alates praeguse valitsuse moodustamisest on selle tööd häirinud kesksete parteide – Koonderakonna ja sotside – radikaalselt erinevad vaated majanduse olukorrale.

Riigi rahakoti eest on rahandusministeeriumi eesotsas hoolitsenud viimastel aastatel sotsiaaldemokraatide juht Antti Rinne – seda omapärasemad on sotsiaaldemokraatide endi majandusennustused, mis ootavad ministeeriumi prognoositust tublisti kiiremat majanduskasvu.

Rinne on Soomes viimastel nädalatel meedia tähelepanu all olnud eelkõige tänu oma peekonipasta retseptile. Mõnel pool ajakirjanduses on see lausa valimiste kõige märkimisväärsemaks tekstiks ristitud. 800 grammi peekonit, 1,5 punast paprikat, 6 suurt küüslauguküünt, 1 tl jahvatatud musta pipart, 800 grammi riivitud juustu, 500 grammi spagette, 6 dl koort ja 5 sl oliivõli. Roheliste ajaleht arvestas kokku, et selle pasta ökoloogiline jalajälg on suurem kui 100 kilomeetrit maasturiga sõitmist. Poliitikatoimetustes löödi kokku kalorid – 10 053.

Rahandusministri vestlusteema muutus rahvale igavatest majandusnumbritest kiiresti palju südamelähedasemaks – mida süüa, ja kas teiste inimeste suutäisi sobib ikka lugeda, ja mitu pastat nädalas võib Rinne teha enne, kui ta pereliikmed infarkti saavad.

Üldiselt peetakse Stubbi valitsust, mida algusaastatel juhtis Jyrki Katainen, üheks aastakümnete kehvimaks, sest ebaõnnestuti nii planeeritud tervishoiusüsteemi uuendamises kui ka kohalike omavalitsuste finantseerimise muutmises, samuti ei suudetud läbi suruda osa planeeritud eelarvekärbetest.

Soome majandus on juba tükk aega infarktieelses seisundis ja aprilli alguses viskas õli tulle veel rahandusministeerium, tulles välja oma uusima analüüsiga, mis teatas, et majandusolukorra paranemist pole lähiajal oodata, kärpis 2015. aasta majanduskasvu prognoosi vaid 0,5 protsendi peale ja teatas, et erasektori investeeringud on eelmisest aastast kahanenud. Järgmisel kahel aastal on majanduskasvu ootus 1,4–1,5 protsenti, kuid rahvusvahelised riskid võivad seda kärpida. Soome sisemajanduse kogutoodang tõuseb alles aastaks 2018 samale tasemele, kus ta oli aastal 2008.

Heaoluühiskonna reformimine ja turumajandusega kokkusobitamine on järgmise valitsuse suur väljakutse. „Me peame ehitama ühiskonna, kus töötamine ja tööandmine tasuvad ära,“ ütles Stubb hiljutises intervjuus uudisteagentuurile Reuters. „Ma kardan, et kui me ei tee radikaalseid muudatusi, seisab meil ees veel üks kaotatud aastakümme.“

Napp majanduskasv riigikassat ei aita ja Soome eelarvepuudujääk on ka sellel aastal üle Euroopa Liidu stabiilsuse ja kasvu pakti kolme protsendi piiri, samuti on Soome ületamas võlgade 60 protsendi piiri.

Aastaid eurotsooni pailapseks olnud Soome majandus on tänaseks olukorras, kus põhjanaabritel poleks mingisugust lootust saada eurotsooni liikmeks. Kuigi Soome riigijuhtide finantspoliitiline sõnavara ja vaated on sarnased eelkõige Saksamaaga, sarnaneb nende majandus juba mõnda aega rohkem Kreeka kui Saksamaaga.

Soome majanduse probleemide juured on eelmises finantskriisis, mis mõjutas põhjanaabreid suhteliselt raskelt seetõttu, et samal ajal algas ka paberitööstuse ja Nokia sektori allakäik. Olukorra tegid hullemaks kallis euro ja kõrged toorainehinnad, lisaks kauplesid ametiühingud vahetult enne finantskriisi endale korralikud palgatõusud, mis läksid tööandjatele kalliks.

„Soome ametiühingud lihtsalt tapsid oma ettevõtted ära,“ võttis tuttav Eesti ehitusäri juht kokku oma konkurentsiolukorra Soome turul. Kui Eesti firmad kärpisid majanduskriisi ajal nii töötajate kui ka – tihti – juhtide palku, siis tänu ametiühingute poolt ettenähtud palgatasemetele ja palgatõusudele oli Soome ehitusfirmadel Eesti ehitajatega konkureerimine isegi Soomes võimatu.

Soome majanduse lähiaastate suurim probleem on tööealise elanikkonna kahanemine, mis algas juba 2009. aastal. Soomes on kaks rühma, kelle panus majanduse arengusse on selgelt väiksem kui teistes vastavates riikides. Üle 57-aastased mehed on Soomes tihtilugu siirdefaasis pensionile ja viljakas eas olevate naiste tööpanus on Soomes kuni 20 protsenti väiksem kui Rootsis, sest naised on tihtilugu kolm aastat iga lapsega tööelust eemal. Paljudes Lääne-Euroopa riikides loetakse tööelust eemalolemist kuudes, mitte aastates.

Lisaks on teistes Põhjala riikides selle probleemi lahendamisel kesksel kohal immigrantide roll: näiteks Norras toob immigratsioon üle poole tööjõukasvust. Soome valimiste eel on kindlasti oodata Põlissoomlaste poolt mahlaseid sõnavõtte välismaalaste teemal. Kuulutustes teatavad nad juba rõõmsalt, et Soome oleks parem riik, kui immigrante oleks vähem. Soomlaste suurima päevalehe ettepanekud selle kohta, kui palju ryssä’ks võiks eestlasi kutsuda, on selle kõrval naljanumber.