juuni 20, 2014

Sõjalise kriisi anatoomiast Ukrainas

Vene-meelsete toetus Ida-Ukrainas ei ole olnud suur ning järjest rohkem ukrainlasi on valmis võitlema oma riigi eest.

27. mail möödus kolm kuud hetkest, kui „tundmatud rohelised mehikesed“ vallutasid Krimmi Ülemraada ja panid alguse sündmuste jadale, mida on iseloomustatud kui tõsiseimat väljakutset Euroopa julgeolekule peale külma sõja lõppu. Esmapilgul leidis Ukrainas aset midagi üsna erakordset. Venemaa annekteeris Krimmi sisuliselt ühegi lasuta ja seal paiknenud rohkem kui 20 000 Ukraina sõjaväelasest koosnenud väegrupp koos sõjalaevastikuga osutas vaid mõningast vastupanu. Toimuvast jäi mulje kui Vene erioperatsioonide vägede ülioskuslikust operatsioonist. Samuti võib toimunus näha Venemaa relvajõudude kindralstaabi ülema armeekindral Valeri Gerassimovi arusaama, et asümmeetriline ja kaudne tegevus võib olla mõjusam kui traditsioonilised relvajõudude rakendamise viisid, rakendust praktikas.
Vaidlustamata hetkekski seda, et Vene Föderatsioon demonstreeris sõjalise jõu kasutamisel naaberriigi vastu otsustavust ning ründas kiirelt ja salakavalalt, tasub siiski vaadata mõlema poole tegevust nende sündmuste käigus. See aitab mõista, kui suur osa oli toimunus Venemaa kasvanud sõjalisel jõul ning millisel määral soosis selle rakendamist Ukrainas võimuvahetusest tulenenud kaos ning riigi sisemine nõrkus.
Sõjalises plaanis võib Vene Föderatsiooni sõjalise tegevuse Ukraina vastu jagada kaheks. Ukraina heidutamiseks ja pideva sõjaähvarduse loomiseks kuulutas president Putin 26. veebruari keskpäeval välja ootamatu õppehäire, mis puudutas ca 150 000 meest. Alanud õppusest informeeriti OSCE liikmesriike 2011. aasta Viini dokumendi raames, kusjuures eitati igasugust seost õppuse ja Ukrainas mõned päevad varem aset leidnud president Viktor Janukovõtši tagandamise vahel. Märtsi keskpaigas oli Ukraina kaitseministeeriumi hinnangul riigi idapiiri läheduses ligi 60 000 Vene sõjaväelast ning see väegrupp saavutas täieliku lahinguvalmiduse märtsi lõpuks. Siis saabusid teated, et loodi staabid sõjategevuse juhtimiseks, avati välihospidal ja otsiti selle jaoks Belgorodist meditsiinilist personali. Ukraina juhtkonna hirmutamiseks ja terrorivastaste operatsioonide peatamiseks riigi idaosas alustati piiri läheduses korduvalt erinevate väeliikide õppusi (11.03., 24.04., 30.04.) ning nihutati vägesid vahetult piirile (30.-31.03., 24.04.).
Mõningate muutustega püsis Vene väegrupp Ukraina piiri taga 19–22. maini, pärast mida andis president Putin vägedele käsu naasta alalistesse paiknemiskohtadesse ning esimesed rongid vägedega hakkasid piirist eemale liikuma.
Krimmi annekteerimine algas samuti Vene Föderatsiooni üksustele antud õppehäirega. Üllatusmomendi saavutamiseks järgis Venemaa Viini dokumendi  sätet, mille kohaselt ei pea teisi riike informeerima üksustele ootamatult algavatest õppustest, mis ei kesta üle 72 tunni. Kell 4.00 ööl vastu 27. veebruari andis president Putin käsu alustada Mustal merel õppusi 36 sõjalaeva ja kuni 7000 sõjaväelase osalusel, kelle hulka kuulusid Vene Föderatsiooni kiirreageerimisjõudude, õhudessantväe üksuste, merejalaväe ning sõjaväeluure GRU eriüksuste liikmed.1 Pisut rohkem kui tund aega hiljem sisenesid Vene eriväelased Krimmi Autonoomse Vabariigi Ülemraada ja valitsuse hoonetesse ja võtsid need oma kontrolli alla. 48 tunni möödudes operatsiooni algusest oli Krimmi toodud juba 2200 Vene sõjaväelast, kes jälgisid ja piirasid Ukraina relvajõudude tegevust ning valmistusid hõivama nende baase ja sõjalaevu.
Ukraina relvajõudude reageeringu kohta Vene eriväelaste ilmumisele Krimmi Ülemraadasse ja valitsushoonetesse on seni avaldatud üsna vähe teavet. Meediakanalitest jäi mulje, et väeosad lihtsalt jäid oma väeosadesse ning laevad sadamasse ja ei võtnud midagi ette. Ukraina jõustruktuuridele lähedastest allikatest aga on kuulda olnud, et tegelikult reageeris Ukraina mereväe ja Krimmi väegrupi juhatus toimuvale selge arusaamisega olukorrast ja vajalikest sammudest. Väidetavalt otsustati viia Ukraina sõjalaevad merele ning Ukraina üksused hakkasid võtma valitsusobjekte oma kaitse alla ja blokeerima ühendusteid Krimmi poolsaarel. Vastutegevusele aga tegi väidetavalt lõpu Kiievist tulnud korraldus jätta laevad sadamasse ning väeosadel „mitte alluda provokatsioonidele“.2 Endine Ukraina kaitseminister Ihor Tenjuhh on väitnud, et Ukraina kindralstaabi endine ülem admiral Juri Iljin oli see isik, kes käskis juba merele läinud Ukraina sõjalaevadel naasta sadamasse, mis järel Vene merevägi blokeeris nad mahakantud aluste uputamisega lahesuudmesse.
Ukraina sõjaväelaste õige olukorrahinnangu ja vastupanukatse toimumise toetuseks räägib ka õppus, mille Ukraina Krimmi väegrupp korraldas 2013. aasta oktoobris. Siis harjutas 36. rannakaitsebrigaadi pataljoni lahingugrupp Ukraina valitsusobjekti hõivanud ja kergesoomukitega varustatud kompanii suuruse vastase üksuse otsimist ning hävitamist. Vaid mõned kuud hiljem liikusidki Vene Föderatsiooni „rohelised mehikesed“ veoautodel, soomukitel Tigr ja BTR-80 ning BTR-82 mööda Krimmi, hõivates ja blokeerides erinevaid objekte.
Vene eriüksuste kukutusrünnakule järgnenud kohalike separatistide kiire ja üsna ulatuslik organiseerumine3 ning tegevus Ukraina võimu lõpetamisel tõstatab küsimuse ka Ukraina julgeolekuteenistuse SBU tegevuse kohta Krimmis. On ju ilmne, et piirkonnas, kus 58 protsenti elanikkonnast on venelased ja kus paikneb Venemaa Musta mere laevastik, võib oodata separatistlike meeleolude õhutamist ja teket.
Ka SBUs oli neid, kes seda mõistsid ja jälitustegevuse käigus koostati väidetavalt kümneid ja isegi sadu toimikuid separatistide kohta. Küll aga ignoreeris neid SBU kõrgem juhtkond, kellest märkimisväärne osa põgenes Moskvasse kohe peale president Viktor Janukovõtši kukutamist. Tasapisi avalikkusse imbuvate andmete kohaselt oli SBU kõrgem juhtkond eesotsas Aleksandr Jakimenkoga otseselt seotud Venemaa julgeolekuteenistuse FSBga ning erinevate Vene eriteenistuste heaks võis töötada kuni 30 protsenti SBU töötajatest(!).4
Siia võib vaid lisada, et praktiliselt kohe peale president Janukovõtši võimuletulekut muudeti oluliselt SBU vastuluurelise tegevuse prioriteete. Kui varem oli esikohal töö Vene eriteenistuste vastu, siis alates 2010. aastast sai selleks töö USA eriteenistuste vastu ning Vene „kolleegide“ ohjamine jäi tähtsuselt alles neljandale kohale.
Lisades nimetatud asjaoludele Ukraina relvajõudude pideva alafinantseerimise (Ukraina relvajõududel oli neli korda väiksem isikkoosseis, kaks korda vähem tanke ja kuus korda vähem lennukeid kui Vene relvajõududel, kuid 50 korda väiksem eelarve), mitmed juhtkonnas toimunud „puhastused“ ja president Janukovõtši poliitilise kursi, mis ei tähtsustanud kuigivõrd Venemaalt lähtuvaid ohte, saamegi eeldused praegu Ida-Ukrainas arenevatele sündmustele.
Märtsi esimeses pooles võis võitlusvõimeliseks lugeda ehk 15–25 protsenti Ukraina maaväest; armee logistika oli lagunenud, moraal madal ning piirile koondunud Vene väegrupile, mille koosseisus olid ka Tamani ja Kantemirovi eliitdiviiside allüksused, ei olnud suurt midagi vastu panna. Ukraina kaitseministeerium tegi meeleheitlikke jõupingutusi, et osalise mobilisatsiooni abil viia Ukraina üksusi sõjaaja koosseisudeni ja siirata neid riigi idaossa. Vägede liikumist püüdsid takistada kohalike separatistide grupid, kelle tegevusele aitas kaasa asjaolu, et Kiiev ei suutnud välja kuulutada ei erakorralist seisukorda ega sõjaseisukorda. Sellegipoolest suutis Ukraina luua vastukaalu Vene väegrupile ja veenda Vene juhtkonda, et vastu hakatakse igal juhul.
Rünnak Ukraina terviklikkusele jätkus asümmeetriliselt ning 7. aprillil kuulutati välja Donetski Rahvavabariik ja 11. aprillil deklareeriti Luganski Rahvavabariigi suveräänsus. Separatistide tegevust soosis õiguskaitseasutuste seesmine nõrkus. Ukraina siseministeerium on teatanud, et Donetski ja Luganski oblastis ei täitnud oma kohust ja läks separatistide poole üle ligi 17 000 miilitsat. Ka mõlema oblasti SBU töötajate seas oli neid, kes ühinesid separatistidega ning tegid koostööd Ukraina territooriumile saabunud Vene eriteenituste (FSB, sõjaväeluure GRU) töötajatega.
7. aprillil alanud terrorivastaste operatsioonide läbiviimisel on selgelt esile tulnud kõik ülalmainitud probleemid – reetmisest ebakompetentsuseni. Slovjanskis reedeti separatistidele SBU terrorivastase eriüksuse Alfa kolme töötaja viibimine linnas. Operatsioonis osalevad Ukraina üksused on vahel olnud mitmeid päevi näljas, neile pole antud selgeid käske ning operatsiooni juhid on sageli eelistanud tegevusetust vastutuse võtmisele ja otsustavatele sammudele.
Sellegipoolest on surve separatistidele pikkamööda tugevnemas. Selle taga on suuresti vabatahtlikest koosnevate omakaitse ja rahvuskaardiväe pataljonide loomine ja rakendamine, üksuste juhtimise ja koordinatsiooni mõningane paranemine ning raskema sõjatehnika rakendamine. Juuni alguseks oli mässulistest vabastatud esimene Ukraina asula – Krasnõi Liman. Uueks ohumärgiks on aga mässuliste tugevnevad rünnakud Ukraina piirivalvele, mille eesmärgiks on avada piir Venemaalt tulevatele võitlejatele ja relvastusele.
Kui Ukraina piir avaneb, siis võib 10 000 – 20 000 praegu Ida-Ukrainas tegutsevale separatistile saabuda tugev täiendus ning Ukraina vajab mässu mahasurumiseks palju rohkem vägesid, kui tal hetkel kasutada on. Et nende loomine on reaalne ja sõjaline kriis lahendatav, kinnitab tõsiasi, et separatistide toetus Ida-Ukrainas ei ole olnud suur ning järjest rohkem ukrainlasi on valmis võitlema oma riigi eest.
______
1 Vene Föderatsioon viis samasuguse õppuse läbi ka eelmise aasta 28. märtsil. Ka siis algas õppus kell 4.00 öösel. Неожиданные учения на Черном море, Интерфакс, 28.03.2013.
2 Д.Тымчук, О предательстве,  http://gazeta.ua/ru/blog/42707/o-predatelstve (28.03.2014)
3 Täpsustatud andmetel hääletas Venemaaga ühinemise poolt 16.03.2014 referendumil 50–60% hääletanuist, kusjuures referendumil osales 30–50% hääleõiguslikest kodanikest. www.president-sovet.ru/structure/gruppa_po_migrats… (25.04.2014)
4 30% личного состава СБУ были агентами ФСБ и ГРУ – эксперт. news.liga.net/news/politics/1483915-30_lichnogo_so…. ЛIГА.Новости (27.04.2013)

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar