juuli 29, 2008

Slobodan Miloševići pärand ja vahekord rahvusvahelise üldsusega

Slobodan Milošević on Serbiale ja serblastele rohkem kahju teinud kui ükski teine serblane kogu ajaloo vältel.

Slobodan Milošević on Serbiale ja serblastele rohkem kahju teinud kui ükski teine serblane kogu ajaloo vältel.


William Montgomery

Slobodan Miloševići pärand ja vahekord rahvusvahelise üldsusega

Slobodan Milošević on Serbiale ja serblastele rohkem kahju teinud kui ükski teine serblane kogu ajaloo vältel.

Slobodan Milošević suri Haagi vangikongis oma kohtuprotsessi viimastel päevadel. Teda süüdistati kuuekümne kuues Bosnias, Horvaatias ja Kosovos kaheksa aasta jooksul toime pandud sõjakuriteos. Nagu mees ise, tekitas ka tema surm vastakaid arvamusi. Lugeja võib uskuda kas seda, et ta võttis sihilikult sisse tugevaid ravimeid, mis nullisid teiste, südame turgutamiseks mõeldud arstimite mõju (seda kas oma taotluse läbisurumiseks lubada ta ravile Moskvasse – kust ta vahest polekski enam tagasi tulnud – või siis enda tapmiseks), arvata, et Haagi ametnikud “mürgitasid” ta meelega või siis jääda seisukohale, et ta suri südametute Haagi prokuröride süül, kes ei soovinud kuulata tema korduvaid soove minna Moskvasse, või peatada protsess niikauaks, kuni ta on tervise tagasi saanud.

Juba praegu on Serbia sotsialistlik partei ja radikaalid hakanud tema surma oma poliitiliste eesmärkide huvides ära kasutama. Nad loodavad enda kasuks pöörata avalikkuse reaktsiooni ning seda katalüsaatorina pruukides kukutada valitsuse või vähemalt tugevdada oma positsioone ja õhutada toetajaskonnas läänevastast ning natsionalistlikku meeleolu. Kahtlemata võimendas see sündmus nende inimeste hoiakut, kes juba varem kaldusid sõjakuritegude tribunalist ainult halba uskuma.

Ma olen veendunud, et Miloševići seisukohalt oleks kõige hullem alternatiiv olnud protsessi lõppemine vältimatu süüdimõistmise ja eluaegse vanglakaristusega kaugel kodumaast ning avalikkuse rambivalgusest. Tema abikaasa Mira Marković tegelikult ennustaski mehe surma ette meie kohtumise ajal minu Belgradi residentsis 2003. aastal. Ta oli tulnud mulle üle andma kirja president Bushile, milles palus tolle sekkumist endise Jugoslaavia rahvusvahelise kriminaaltribunali (ICTY) töösse, et protsess peatataks aastaks, mille kestel Milošević saaks puhata ja jõudu koguda. Vestluse ajal avaldas naine kahtlust, et mees sureb ennast kaitstes, et ta on tahtlikult ennast üle koormanud ega võta mõnigi kord vererõhu ravimeid. ICTY ametnikud on hiljem kinnitanud, et asi nii oligi. Ma olen ka kindel, et Milošević naudiks praegu tekkinud probleeme, vandenõuteooriaid ja Haagi prokuröride (ning Balkani sõdade arvukate ohvrite) masendust, mida ta tekitas oma surma ja protsessi enneaegse lõpetamisega.

ICTY kannab täit vastutust selle eest, et kõik just nii läks. Nürnbergis kulus 22 natsist kohtualuse protsessile vähem kui aasta. Slobodan Miloševići protsess kestis juba viiendat aastat ja oli läinud maksma 200 miljoni dollari ringis. Eriti halvasti mõjusid kolm otsust: Miloševići süüdistamine 66 kuriteos, mis tähendas, et nende kõigi tõestamiseks tuli kohale kutsuda üüratu hulk tunnistajaid ja esitada lõputu kuhi tõendeid; Kosovot, Bosniat ja Horvaatiat puudutavate süüdistuste koondamine ühe protsessi raamesse ning lubamine tal endal ennast ise kaitsta. Kõigi nende kolme kriitilise tähtsusega otsuse taga seisab oma loogika, kuid lõpptulemusena protsess aina venis ja venis ning juba oma pikkuse ja loomu poolest ei pakkunud mingeid lepitusvõimalusi Balkanile, küll aga kasvatas tegelikult Miloševići populaarsust Serbias. Pealegi, surnud pole ju ainult Milošević – juba rohkem kui aasta eest läks manalateele ka esialgne kohtu eesistuja sir Richard May.

Miloševići surm ja sellele järgnenud protsessi lõpetamine andis tõsise tagasilöögi ka Horvaatia ja Bosnia hagide osas, mille nad olid esitanud rahvusvahelisele kriminaalkohtule Serbia vastu. Miloševići süüdimõistmine genotsiidis oleks neile tublisti kaasa aidanud. Kuigi tema protsessi tarvis kogutud dokumendid ja muud tõendid on kõigile kasutada, pole neil siiski seda kaalu, mida oleks andnud Miloševići süüdimõistmine.

1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses oleks Jugoslaavial hädasti vaja läinud sellist üleelusuurust mõõdukat liidrit nagu Mihhail Gorbatšov või Nelson Mandela. Nende juhitud riikides valitses ülemineku- ja ebastabiilsusperioodil samuti laialdase vägivalla puhkemise oht. Kuid nende isiklikud pingutused juhtisid sündmuste arengu rahulikumasse sängi. Ma usun siiralt, et nii võinuks minna ka Jugoslaavias. Lõppeks seisid ju Nõukogude Liidugi ees samalaadsed probleemid: liiduvabariikide iseseisvustaotlus, suured venekeelsed vähemused, aastaid kestnud kommunistlik autokraatia ja nii edasi. Ometi suudeti Gorbatšovi juhtimisel laiali saata nii Nõukogude Liit kui ka Varssavi Lepingu Organisatsioon.

Ma kohtusin president Miloševićiga viimati 1996. aastal, töötades Ühendriikide presidendi ja riigisekretäri erinõunikuna Bosnia rahu rakendamise küsimuses. USA ametnikud, kaasa arvatud mina, kohtusid toona temaga üsna tihti, sest teadsid, et ta suudab soovi korral mõjutada Bosnia serblasi või isegi suunata nende tegevust. Vahel tuli see välja, vahel mitte. Enamasti ilmutas ta toona sellist suhtumist: Bosnia serblased on isepäised ja juhitamatud ega allu kontrollile, kuid ta “teeb, mis suudab”.

Meie kohtumine sai teoks Bosnia serblaste keeldumise tõttu teha ükskõik millist koostööd rahvusvahelise üldsuse ja Bosnia valitsusega. Konflikti põhjuseks oli see, et bosnjakid olid peatanud ühe Bosnia serblaste mootorsõiduki, mis oli teelt eksinud ja sattunud föderatsiooni territooriumile. Kui nad nägid, et masinas istuvad Bosnia serblaste väejuht āuki? ja veel üks ohvitser, võtsid nad mehed kohe vahi alla, esitasid süüdistuse sõjakuritegudes ja saatsid Haagi. Kõik see ohustas tunduvalt liikumisvabaduse printsiibi rakendamist Bosnias. Me läksime paluma, et Milošević rahustaks Bosnia serblasi ning aitaks ühtlasi jõuda üldise kokkuleppeni.

Milošević soovis meilt kuulda sündmuste kokkuvõtet ja tundis eriti suurt huvi selle vastu, miks auto üldse kinni peeti. Üks meie delegatsiooni liige sõnas, et auto peatati põhjusel, et see oli varastatud. “Varastatud auto?” küsis Milošević. “Jah,” sai ta vastuseks. Milošević raputas aeglaselt pead, näol peegeldumas hämmastuse, vastikuse ja iroonia segu, ning lausus: “Mis on siin tegemist varastatud autoga? Me räägime varastatud hingedest, varastatud eludest. Aga, palun, ärge rääkige Balkanil varastatud autodest. See on liiga lapsik.” Nii jäävad minu mälus alati kõlama Miloševići sõnad “varastatud hinged, varastatud elud” – sõnad, mis tulid mehe huulilt, kes nii suurel määral aitas kaasa sellele, et oleks põhjust nii öelda.

Miloševići pärand

Ma olen pikalt ja tõsiselt mõelnud selle üle, kas 20. sajandi ajaloo kulg ei tähendanud, et Jugoslaavia oli nii või teisiti hukule määratud. Esimese maailmasõja järellainetuses rahvusvahelise üldsuse tahtel loodud riik koondas radikaalselt erineva ajaloo ja kultuuritaustaga etnilisi rühmi. Me oleme viimasel paarikümnel aastal teada saanud, kui võimas jõud on natsionalism ja kui raske või isegi võimatu on seda maha suruda või likvideerida. Nõukogude kommunism võis kõige rängemal viisil rõhuda Balti riike, kuid ei suutnud sealt välja juurida inimeste au, armastust ja tahet määrata ise oma koht päikese all. Samamoodi võtsid õhustiku muutudes ja Nõukogude impeeriumi langedes Horvaatia ja Sloveenia elanikud jalge alla tee, mille olid valinud paljud teised Kesk- ja Ida-Euroopa ning endise Nõukogude Liidu rahvad.

Samas tuleb öelda, et kui on üldse mõni konkreetne isik, kelle tõttu oli Jugoslaavia kokkuvarisemine vältimatu, siis on see Slobodan Milošević. Just tema pidas 1988. aastal provokatiivse kõne, kus kinnitas Kosovo serblastele, et “nad ei julge teid enam kunagi peksta”. Just tema hilisemad avaldused vallandasid Serbias (ning seejärel kogu Jugoslaavias) äärmuslikud natsionalismijõud. Just tema algatusel konfiskeeriti Jugoslaavia riigipanga varad, et neid saaks kasutada ainult Serbia, mis veenis suuremat osa inimestest, et Jugoslaavia on omadega läbi.

Mul on meeles kohtumised 1991. ja 1992. aastal Bosnia presidendi Izetbegovići ja Makedoonia presidendi Gligoroviga. Kumbki ei pooldanud väga otsustavalt oma vabariigi iseseisvust ning mõlemad said aru ohtudest, mis varitsevad sellel teel. Kuid nad kinnitasid kindlalt, et neil pole võimalik jääda Jugoslaavia koosseisu, kui Horvaatia ja Sloveenia ei tasakaalusta enam Miloševići võimu.

Jugoslaavia lagunemise ajal etendas Milošević äärmiselt küünilist ja kurja rolli. Ta kasutas sihilikult valitsuse kontrollitavat ajakirjandust serblaste veenmiseks, et nii Horvaatia ja Bosnia uus valitsus kui ka nende riikide elanikud vaenavad serblasi. Ta julgustas, relvastas, rahastas ja õpetas välja nende riikide serblasi ning andis neile nõu luua autonoomsed piirkonnad, mis ei tunnustaks keskvõimu. Ta saatis ka omaenda eriüksused salaja neis riikides vägivallategusid korda saatma, et õhutada kirgi veelgi enam. Vägivallalaine tugevnedes relvastas, rahastas ja õhutas ta Serbias loodud paramilitaarsed üksused, mida juhtisid sellised tegelased nagu Arkan, ründama bosnjakke ja horvaate. Tal jagus nutti, et anda Jugoslaavia sõjaväes teeninud serblased formaalselt üle Bosnia serblaste sõjaväele, millele ta seejärel eraldas nii relvi kui ka raha. See tagas Bosnia serblastele teiste rahvusrühmade ees tohutu sõjalise eelise. Kogu selle tegevuse küünilisus selgus pärast Miloševići kukutamist, mil tuli avalikuks, et veel 2001. aastal olid peaaegu kõik Bosnia serblaste sõjalised juhid endiselt Jugoslaavia armee palgal.

Tegelikult võib aga öelda, et vaatamata surmale ja kannatustele, mis tema abiga tabasid Jugoslaavia teisi osi, tegi ta kõige suuremat kahju hoopis Serbiale ja serblastele. Ma usun päris kindlalt, et Slobodan Milošević on Serbiale ja serblastele rohkem kahju teinud kui ükski teine serblane kogu ajaloo vältel. Pärandi hulka, mille ta Serbiale jättis, kuulub Jugoslaavia, selle serblastele meeldinud maa lõpp; üle 600 000 nüüd Serbias paikneva serblasest põgeniku Kosovost, Horvaatiast ja Bosniast; tuhanded tapetud, vigastatud ja teadmata kadunud isikud; rängalt alafinantseeritud ja isegi kõige elementaarsemate vahendite nappuses vaevlev tervishoiu- ja haridussüsteem; ühiskond, kus valitsus on kuritegevust pigem soodustanud kui sellele vastu astunud; kindlasti peagi ees seisev Kosovo ning arvatavasti ka Tšernogooria kaotamine; paremate ja helgemate peade järjekindel äravool, kes üritavad igal võimalusel emigreerida Läände. Serbia elatustase on praegu madalamal kui kuueteistkümne aasta eest.

Zoran āinÄ‘iz sai sellest aru, mistõttu tema esimene soov oli anda Milošević kohtu alla kõigepealt Serbias, et serblased mõistaksid lõpuks, mis mees ta tegelikult oli. Alles pärast mitmekuist rõhuvat frustratsiooniperioodi oli kadunud peaminister sunnitud nentima, et sel ajahetkel (2001) ei olnud Serbia õigussüsteem võimeline Miloševići tegusid uurima, neid arutama ega teda süüdi mõistma. Alles pärast seda tõdemust otsustas āinÄ‘i? toetada tema üleandmist Haagi tribunalile. See omakorda tõi kaasa tema mõrvamise.

Vahekord rahvusvahelise üldsusega

Rahvusvahelise üldsuse roll Balkanil on viimasel viieteistkümnel aastal olnud paljutahuline. Aastaid ei soovinud riigid ega institutsioonid eraldada Balkani konflikti lahendamiseks otsustavat sõjalist jõudu. Me olime täiesti eri meelt küsimustes, mida tuleks teha, mis tegelikult toimub ja kes peaks mida tegema. Algul soovis USA jätta kõik Euroopa Liidu hooleks ning EL oli sellega rõõmuga nõus, ent osutus võimetuks midagi lahendama. Mitmed ÜRO kui organisatsiooni põhimõttelised nõrkused andsid ennast valuliselt tunda ja tõid kaasa ränki tagajärgi. Näiteks kujutas UNPROFOR endast Bosnia jaoks valet sõjalist jõudu vale mandaadi ja valede suunistega. Selle jõuetus agressiooni ees ja pateetilised põhjendused oma tegevusetuse õigustamiseks jätsid häbisse rahvusvahelise üldsuse, veelgi hullem – tekitasid agressoris tunde, et tal ei ole maailmalt midagi karta ja ta võib käituda nii, nagu ise tahab. Selline tulemus oli ÜRO julgeolekunõukogu koosseisu ja käitumistava arvestades täiesti ette näha.

Reaalselt juhtub haruharva, et ÜRO julgeolekunõukogu viis liiget suudavad kokku leppida tugevas ja otsustavas tegutsemises mõne maailma ees seisva suure probleemi osas. Balkani sõjad olid selles mõttes klassikaline näide. Lõpuks otsivad sellised riigid nagu USA ikkagi üha sagedamini võimalusi tegelda pakiliste probleemidega muid kanaleid pidi kui ÜRO. Nende kanalite hulka kuuluvad NATO, OSCE, Ameerika Riikide Organisatsioon ja vahest kõige tähtsamana “vabatahtlike koalitsioon”. Sellise lähenemise näiteks on nii Serbia pommitamine NATO poolt kui ka sissetung Iraaki.

Kõige selle juures tasub tähele panna mitut õppetundi – kui me ikka tahame neid tähele panna. Nii näites ei ole mõtet kohale saata rahuvalvajaid, kui on vaja rahujõustajaid. Alati tuleb garanteerida, et kohalesaadetutel jagub varustust enda kaitsmiseks ja et nad oleksid saanud selged suunised vastata agressiivselt igasugusele väljakutsele. Kõige olulisem on selle juures aga nending, et kui ÜRO soovib olla vähegi tegus, siis on vaja tõsiseid reforme.

Vägivalda on üldse võimalik peatada ainult päris alguses. Paljud riigid, kaasa arvatud Ühendriigid, üritasid iga hinna eest Jugoslaaviat koos hoida, ehkki enamik objektiivsemaid vaatlejaid leidis, et see ei ole lihtsalt võimalik. Kooshoidmiskatsel oli kaks negatiivset tagajärge: see pani Miloševići arvama, et rahvusvaheline üldsus ei astu tema sõjaliste sammude vastu, vähemalt mitte kohe alguses, ning see takistas rahvusvahelisel üldsusel aktiivselt tegutsemast, et tagada vältimatu lagunemise rahumeelne kulg. Mul on väga hästi meeles, et Serbia sepitsust, mille kohaselt kõigepealt kasutati paramilitaarseid üksusi ja lihtsalt terroriste muslimi-horvaadi elanikkonna väljaajamiseks Bosnia linnadest, näiteks Fo?ast või Višegradist, ja seejärel saadeti kohale sõjavägi olukorda “stabiliseerima”, peeti vähemalt esialgu põhimõtteliselt õigustatud tegevuseks. Alles siis, kui samasugused aktsioonid aina kordusid, sai selgeks, et tegemist on kavakindla etnilise puhastusega.

Ma töötasin toona riigidepartemangus võtmetähtsusega ametis. Ma olen absoluutselt kindel, et sel ajal ei olnud mitte ühelgi lääneriigil julgust kasutada Jugoslaavia rahumeelse lagunemise tagamiseks sõjalise jõuga ähvardamist, rääkimata juba selle tegelikust rakendamisest. Nii ei astunudki keegi vägivallale vastu. Ma usun, et rahvusvahelise üldsuse väga tugevad, otsustavad ja ühisel jõul ette võetud sammud, mida oleks toetanud NATO, võinuksid tol hetkel vältida suuri kannatusi.

Tundub olevat ilmselge, et kiire ja otsustav tegutsemine kriisi ajal on kümneid kordi lihtsam kui ebameeldivate sammude edasilükkamine lootuses, et äkki saab kõik kuidagi imekombel korda. Samal ajal nägime Balkani sõdade ajal ja ka pärast seda, et maailma tabasid samasuguste kriisidega silmitsi sattumisel ikka ja jälle samasugused kõhklused. Näiteks võib siinkohal olla praegune olukord Darfuris.

Viisid, kuidas rahvusvaheline üldsus saab konkreetsete riikide käitumist mõjutada või muuta, on kohmakad ning tihtipeale ebatõhusad. Me tegime kõik endast oleneva, et veenda Slobodan Miloševići ja teisi vägivallast loobuma. See algas juba 1980. aastate lõpus, kui tundsime muret inimõiguste rikkumise pärast Serbias ja Kosovos. Me proovisime kasutada demaršše, kohtumisi ning seejärel aina tugevnevaid sanktsioone. Mitte miski ei andnud kohe soovitud tulemust.

Võib küll väita, et sanktsioonid avaldasid lõpuks mõju, sest Milošević sai 2000. aasta valimistel lüüa suuresti sellepärast, et serblastel oli kõrini majanduse allakäigust ja nad soovisid lõpuks proovida midagi muud. Ent teisest küljest oli sanktsioonidel hulk negatiivseid tagajärgi, mis annavad seniajani tunda nii Serbias kui naabermaades. Kui ma täitsin suursaadiku kohuseid Bulgaarias, kaotas Bulgaaria iga aasta kümme protsenti oma võimalikest sissetulekutest, sest ei saanud saata värskeid toiduaineid läbi Serbia Lääne-Euroopa turule. Lisaks olid Serbia salakaubavedajad ära ostnud paljud piirivalvurid ja tolliametnikud. Kui korruptsioon juba maad võtab, on seda väga raske välja juurida. Serbias endas on tervishoiu- ja haridussüsteem rängalt kannatanud üle kümne aasta kestnud rohkem kui vähese rahastamise tõttu. Tänapäeva Serbias õilmitsevad kuritegelikud jõugud, kaasa arvatud see, mis oli segatud peaminister āinÄ‘izi mõrvamisse, alustasid bensiini ja muude defitsiitsete kaupade salakaubandusega, mida täiel määral soosis ja toetas Miloševići valitsus.

Mida armutum on diktaator, seda vähem mõjutavad sanktsioonid kiiresti ja otseselt teda ennast. Sanktsioonidega ühiskonnale tekitatud kahju kestab aga palju kauem kui püsib ametis selle põhjustanud diktaator ise. Me saime teada ka selle, kui imelihtne on kehtestada karistusmeetmeid riigi ning terve rea üksikisikute vastu, keda arvati olevat “kaasa aidanud” Miloševićile, ja kui ääretult raske on lõpetada sanktsioone. Mõningate sanktsioonide kõrvaldamine nõudis veel pärast Miloševići kukutamist tervelt kolm aastat.

USA sekkumine oli väga kaootiline. 1990. aastate algul soovisime jätta probleemi ELi õlule (ja EL oli sellega rõõmsalt nõus). 1995. aastal haarasime Holbrooke’i rahumissiooniga probleemi lahendamise ohjad enda kätte ning domineerisime kuni Serbia-vastase pommitamiskampaania lõpuni 1999. aastal. Meie soov sealt kiiresti lahkuda sundis meid tol aastal avaldama aktiivset survet kahe lahenduse osas, mida pidasime lahkumisstrateegias vältimatult vajalikuks: Kosovo tulevane staatus ning Mladi?i ja Karadži?i toimetamine Haagi. Surve, mida lisaks meile ja nüüd ka ülejäänud rahvusvaheline üldsus neis küsimustes avaldab, süvendab Serbias ebastabiilsust ja teeb üha tõenäolisemaks radikaalide võimuletuleku.

ELi liikmestaatus on ainuke asi, mille osas on Balkanil peaaegu kõik ühel meelel. Korralikult väljamängituna võib see olla tõeline präänik. Kuid siingi on tõsiseid probleeme. Esiteks, EL ise on praegu kriisis. EL ei ole kindel oma põhieesmärkides ega tulevikus. Pole selge, kas EL soovib uusi liikmeid ja kui soovib, siis millal ja millistel tingimustel. Ning teiseks, ka kõige paremal juhul jääb liikmestaatus Serbia ja Bosnia jaoks päris kaugesse tulevikku. Nii et lähitulevikus pole präänik pooltki nii magusust.

Kolmandaks, prääniku efektiivsust vähendab ka asjaolu, et seda kasutatakse mitmete eesmärkide saavutamiseks. Me näeme praegu, kuidas EL ähvardab lõpetada aprillis Belgradiga stabiliseerimis- ja assotsieerumisleppe kõnelused, kui Mladi?it ei toimetata Haagi. Sellel võib aga olla suur mõju eesseisvale Tšernogooria iseseisvusreferendumile ning see võib hävitada igasuguse soovi teha koostööd ka teistes küsimustes.

Balkanil ei usu peaaegu keegi, et ELil on jaksu võtta vajaduse korral ette jõulisi, sealjuures ka sõjalisi aktsioone. ELi lihtsalt ei austata piisavalt, mis vähendab ka võimalusi, et EL saaks käituda nii, nagu vaja. Põhjuseks on ennekõike varasem käitumine Bosnia küsimuses. Kui asjad lähevad karmiks, ei usu keegi, et EL suudab olukorra lahendada.

Kui omal ajal pommitamiskampaania hakkas lõpule jõudma ning Serbia oli valmis kapituleeruma, viis Venemaa ootamatult ja ühepoolselt Bosniast minema suure osa oma rahutagajatest ning paiskas nad Kosovosse, et võtta muu hulgas enda kontrolli alla Priština lennujaam. Seejärel üritas Venemaa kodumaalt lisavägesid otse Prištinasse toimetada. See ei õnnestunud, sest Rumeenia ja teised riigid keelasid vapralt venelastel oma õhuruumi läbimise. Kahtlemata oli tegemist uskumatult ohtliku hetkega. Esiteks valitses tõeline oht, et Prištinas tekib reaalne vastasseis. Teiseks, kui Venemaa oleks Rumeenia keeldu eiranud ja selle õhuruumi sisenenud, oleks tagajärjed võinud olla ettearvamatud. Ma olen veendunud, et me ei ole veel kuulnud täit tõde mainitud Venemaa avantüüri ega selle kohta, millist osa mängis see Miloševići kapituleerumisotsuses. Minu arvamuse kohaselt üritasid Milošević ja vähemalt mõned kõrgemalseisvad venelased tekitada fait accompli, nii et Venemaa sõjaväelased kontrolliksid Kosovo põhjaosa, kus elab palju serblasi, ning tagaksid sel moel Kosovo de facto jagamise. Kuid see on vaid minu arvamus.

Venemaa oleks võinud Balkani probleemide lahendamisel etendada suurt positiivset rolli. Kuid Venemaa pidas traditsiooniliselt Balkanil (nagu ka Kesk- ja Ida-Euroopa riikides) toimuvat omamoodi 19. sajandi laadis nullsummamänguks. Riike, mis pooldasid demokraatlikumat arenguteed, ühinemist ELi ja NATOga, käsitleti “kaotatuna” ning seepärast suhtuti neisse ka suhteliselt külmalt. Slobodan Miloševićis aga, kellel oli probleeme lääne demokraatlike riikidega, nähti just sel põhjusel oma lemmikut. Seetõttu pole imestada, et tema abikaasa Mira Marković ja poeg Marko võivad rahulikult Moskvas elada, ehkki demokraatliku Serbia valitsus on andnud välja nende vahistamisorderi. Vähemalt üks kinni peetud Serbia sõjakurjategija on omaks võtnud, et elas Venemaal, ning veel vähemalt üks, kes viibib seniajani vabaduses, on samuti peaaegu kindlasti Venemaal.

Ma arvan, et kui Serbias tulevad võimule radikaalid, hakkab Venemaa neile märksa aktiivsemalt abi osutama. Venemaa roll lähenevas Kosovo tuleviku otsustamises on üsna huvitav. Kas nad pärsivad ÜRO julgeolekunõukogu töö? Kui jah, siis ei peata nad sellega Kosovo iseseisvumist ja selle tunnustamist, küll aga demonstreerivad taas ÜRO suutmatust selliseid probleeme lahendada. Arvestades seda, kui oluliseks peavad venelased oma tegevust ÜRO raames, tuleb neil ettevaatlikult suhtuda võimalusse, et see kaotab teovõime täiesti.

Kaasaaitamine diktaatori kukutamisele

Paljud Serbia tõelised demokraadid suhtuvad kibedusega rahvusvahelise üldsuse rolli 1990. aastatel. Nad on veendunud, et vähemalt Serbia elanikele jäeti sel kümnendil ühemõtteliselt tunne, et Slobodan Milošević on Lääne väärtuslik partner ning probleemide lahendaja. Seda tunnet süvendasid Serbia ajakirjanduses ilmunud arvukad pildid ja kirjeldused naerunäoga lääne diplomaatide visiitidest Belgradi, kus nad vähemalt näivalt suhtlesid südamlikult Miloševićiga. Üllatavalt palju serblasi uskus tõepoolest väga pikka aega, et Milošević on “meie” mees. Demokraatide arvates aitas Miloševićil nii kaua võimul püsida just see rahva seas levinud arvamus, et Lääs toetab teda.

Dilemma seisnes mõistagi selles, et Miloševićil oli ääretult suur mõju vähemalt Horvaatia ja Bosnia serblaste üle. Mõnigi kord võis ta otseselt anda käsu midagi ette võtta või ette võtmata jätta. See tähendas, et kuni me polnud valmis alustama võimsat sõjalist aktsiooni Bosnias, oli ainuke alternatiiv koostöö Miloševićiga, kasutades nii piitsa (sanktsioonid, liikmestaatuse peatamine rahvusvahelistes organisatsioonides) kui ka präänikuid (sanktsioonide lõpetamine, kohtumised).

Õigupoolest andsid kohtumised Miloševićiga tulemusi. Ta hülgas küüniliselt ja süstemaatiliselt Horvaatia ja Bosnia serblaste režiime, mida oli esialgu toetanud ning abistanud. See käib eriti Horvaatia kohta, kus Horvaatia armee likvideeris süstemaatiliselt enklaave, mida serblased olid endale loonud. Ei saa vaidlustada, et see näitas ka Horvaatia sõjaväe suurenevat võitlusvõimet, kuid samal ajal peegeldas see Miloševići tahtmatust paisata oma sõjajõud otsustavalt enklaave toetama.

Riigijuhtidest saab vabaneda mitmel moel. Iraagis võtsid Ühendriigid Saddam Husseini kukutamiseks ette ulatusliku sõjalise sissetungi. Serbias mõrvasid natsionalistid ja kuritegelikud jõugud peaminister Zoran āinÄ‘i?i. Kolmas võimalus on revolutsioon, millega kukutati näiteks Iraani šahh.

Mitmel pool Kesk- ja Ida-Euroopas, Balkanil ning endises Nõukogude Liidus oleme näinud, kuidas režiimimuutus viiakse läbi demokraatlike meetoditega. Autoritaarsed ja repressiivsed liidrid langesid rahva survel. See juhtus ka Slobodan Miloševićiga. Selleks peab üldjuhul olema neli eeltingimust.

A) Kõige olulisem tegur on see, et märkimisväärsel osal elanikkonnast peab olema tõeliselt villand autoritaarsest valitsusest, millele nad vastu astuvad. Vajalik on aktivistide ja teiste isikute kriitiline mass, mis ei pelga riski režiimimuutuse nimel. Serbias puudus see pikka aega. Täiesti selgelt jagus Miloševićil oskusi näidata ennast serblastele nende huvide kaitsjana. Mitte poliitilised lüüasaamised ega poliitika tervikuna ei toonud kaasa tema langust. Alles siis, kui majanduslik olukord sanktsioonide tõttu tõeliselt kehvaks läks, tekkis lihtsatel inimestel võitmatu soov oma elujärge parandada.

B) Rahvusvaheline üldsus peab pakkuma piisavat toetust opositsioonilistele erakondadele ja kõigile valitsusvälistele organisatsioonidele, mis tegelevad inimõiguste, demokraatiaküsimuste, sõnavabaduse probleemide ning valimiste ausa ja õiglase läbiviimise jälgimisega. Kriitilise tähtsusega on tugev moraalne toetus: inimesed peavad mõistma, et lääne demokraatlikud riigid toetavad muudatusi. Kuid ainult sellest ilmselgelt ei piisa. Opositsioonierakonnad vajavad väljaõpet, kuidas organiseerida erakondi, korraldada poliitilisi meeleavaldusi ja edastada oma sõnum avalikkusele. On vaja rahastada ja toetada sõltumatut ajakirjandust, et see saaks anda võimalikult täpset ja erapooletut infot maal toimuva kohta. Tuleb kaasata kohalikke aktiviste kogu maal ning neil peavad olema tegusad juhid. Üks olulisi samme Miloševići mängust kõrvaldamisel oli näiteks igakülgne valimiste jälgimine, tänu millele Serbia demokraatlik opositsioon ja vabaühendused (meie väljaõppe ja toetuse tõttu) teadsid täpselt, millised olid tulemused. Seetõttu oli ka nende sõnal kaalu. See võttis Miloševićilt reaalse võimaluse tulemusi võltsida.

C) Kasuks tuleb see, kui autoritaarsel liidril on läinud korda mõnd aega võimul püsida. Muudatus tuleb enamasti siis, kui ta kaotab tegelikkusetaju. Nii juhtus ka Miloševićiga. Ta lihtsalt ei suutnud uskuda, et võib lüüa saada või et opositsioon ei lagune. Ajapikku oli ta sel määral kärpinud omaenda ligipääsu informatsioonile ning võimaldanud oma lähikonnal varjata enda eest tõde, et ei kujutanud 2000. aasta valimiste ohtlikkust oma võimule ette enne, kui need olid juba toimunud. Nii palju kui me teame, oli ta tulemuse üle siiralt jahmunud (ehkki meie eelküsitlus näitas seda juba nädalaid varem).

D) Lõpuks tuleb autoritaarsel liidril ka ise oma langusele kaasa aidata. Kõik eelmainitud punktid teeb võimalikuks see, et autoritaarne liider soovib kasu saada sidemetest Läänega ning sallib seetõttu teatud määral nii vabaühendusi kui ka opositsioonilisi erakondi. Suurel määral alpusest Milošević nii talitaski, uskudes, et teda toetab serblaste enamus ja et tema kontroll kõigi organisatsioonide üle on piisav, et lahendada kõik võimalikud probleemid, mida valimised võivad kaasa tuua. See oli otsustava tähtsusega eksiarvamus. 

Järeldused Valgevenele ja teistele ebademokraatlikele valitsustele

On täiesti selge, et nii Vladimir Putin kui ka Valgevene president Aljaksandar Lukašenka on hoolikalt uurinud Slobodan Miloševići languse asjaolusid. Mõlema riigi valitsus on astunud samme vaba ajakirjanduse ja vabaühenduste tegevuse piiramiseks. Üks üsna oluline tegur on majandus. Kui riik ei sõltu eriti rahvusvahelistest organisatsioonidest, näiteks Maailmapangast või IMFist, ega ka välisriikidelt või ELilt saadavast abist, on tal vabamad käed tegutseda. Valgevene näiteks eeldab ilmselgelt, et saab kogu vajaliku majandusliku toetuse Venemaalt ning võib seepärast ignoreerida Lääne sanktsioonidega ähvardamist. Kuni olukord püsib, ei saa “Serbia valemit” kasutada. Kuid üsna harva õnnestub autoritaarsel valitsusel pikemat aega hoida vaos rahva energiat ning tagada samal ajal konkurentsivõimeline ja kasvav majandus. Ebavõrdsuse kasvades suureneb ka soov režiimi muuta. Kui need tunded ei leia rahumeelset väljundit, lähevad nad põranda alla ning võivad sealt lõpuks välja purskudes kaasa tuua rohkelt vägivalda ja suure ebastabiilsuse.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar