“Silmanähtav edasiminek” ja “märkimisväärsed puudused”

Keset Gruusiat asuvas Zestafoni linnas juhtus nädalapäevad tagasi midagi enneolematut. Kanaomanik Murman Modebaidze avastas, et üks tema kodulindudest oli saanud hakkama hiiglasliku asjaga. “Kui nägin seda muna, tekkis mul kohe huvi, kui palju see võiks kaaluda. Tuli välja, et seni teadaolev maailma suurim muna, mis on kantud Guinnessi rekordite raamatusse, kaalus 162 grammi. Meie kana oma kaalub tervelt 170!” sõnas mees uudisteagentuurile GHN. Agentuur märkis, et tavapäraselt kaalub üks kaagendi lasend 40-70 grammi ja kalkuni oma 75-80 grammi.¹

Võrdlus, mis andis kanaomanikule aimu tema linnu tubliduse astmest, mängib olulist rolli ka Gruusia äsjastel kohalikel valimistel kujunenud olukorra hindamisel. Need valimised kujunesid triumfiks president Mihheil Saakašvilile ja tema parteile Ühtne Rahvuslik Liikumine. 30. mail said grusiinid valimiskastide juurde esimest korda pärast 2008. aasta augustisõda ning kogu Gruusias ei leidu ühtki kohalikku omavalitsust, kus Ühtne Rahvuslik Liikumine poleks enamuses.² Võimupartei jaoks on tegu muljetavaldava tulemusega keerulises majandus-poliitilises olukorras. Kriis suhetes Venemaaga on aina süvenenud – Vene väed on seadnud ennast nüüd sisse isegi märksa suuremal alal, kui oli rahvusvaheliselt kindlaks määratud konfliktipiirkond, ning laiendanud FSB piirivalvevägede kohalolu seni Gruusia kontrolli all olnud alade võrra, viimati Mamisoni mäekurus, mida läbib vana Osseetia sõjatee, hõivates vana ilmavaatlusjaama ning seades sinna sisse oma piirivalvepunkti.³ Mõistetavalt paneb vähemalt osa opositsioonilistest jõududest vastutuse maa-alade kaotamise eest Saakašvilile ning tema “käpardlikule poliitikale suhetes Venemaaga”. Lisaks kimbutas valimiste eel riiki – ning eriti pealinna Thbilisit – tööpuuduse kasv, rahvusvaluuta kursi langemine ja opositsiooniliste jõudude väitel ka tõsiseltvõetava majanduskava puudumine valitsusel. See kõik pidanuks olema vesi nende poliitiliste jõudude veskile, kes panid ette esmajärjekorras Venemaaga suhete parandamise, et anda Gruusia talupoegadele taas võimalus Vene turule tulekuks ning lahendada tööpuuduse probleem.⁴ Tööpuudus on traditsiooniliselt olnud kõige teravam just Thbilisis, mis on omakorda teinud pealinnast sotsiaalsete pingete kolde ja loonud soodsa pinnase valitsusvastaste meeleolude kasvuks. Nii kaotas Saakašvili 2008. aastal pealinnas erakorralised presidendivalimised oma peamisele rivaalile Levan Gatšitšeladzele, kogudes kõigest 32,5% valijate häältest. Opositsioon üritas toona valimisjärgsetel protestimiitingutel projitseerida pealinna situatsiooni kogu ülejäänud riigile, kuid tegelikkuses korvas endaga paremini toime tulevate maapiirkondade toetus võimudele pealinnas allajäämise piisava varuga. Sedapuhku keskenduski võimupartei “opositsioonilise” Thbilisi äravõtmisele, samal ajal kui nende vastased ei suutnud oma positsioone isegi endale soodsas piirkonnas säilitada, rääkimata oma mõju laiendamisest pealinnast väljapoole.⁵

Riiki kimbutab tööpuuduse kasv, rahvusvaluuta kursi langemine ja opositsiooniliste jõudude väitel ka tõsiseltvõetava majanduskava puudumine valitsusel.

Kohalikes volikogudes, m sutakse sakrebulodeks, on Liikumine saavutanud kõi 50-protsendilise enamuse, valimispiirkonnas – sealh mest küljest ümbritsevas Gardabanis – suisa üle 80 protsendi.⁶

Proportsionaalse ja majoritaarse segasüsteemiga sai näiteks Thbilisi 50-kohalises sakrebulos võimupartei 52,5-protsendilise toetuse juures koos ühemandaadiliste piirkondadega neile 39 ja opositsioonile 11 kohta.⁷ Kuid peamiseks võiduks neil valimistel olid Saakašvili meeskonnale muidugi esmakordsed Thbilisi linnapea otsevalimised, kus presidendi toetatud senine meer Gigi Ugulava sai 55,2-protsendilise valijate toetuse. Võrdluseks – tema peamine rivaal Irakli Alasania kogus 19,05 protsenti häältest.

Järgmised korralised valimised ootavad Gruusiat aastatel 2012-2013, mil riik peaks saama uue parlamendi ja ka uue presidendi. Kuna Saakašvili teine ametiaeg on jõudmas poole peale, nägid vaatlejad tema jõulises sekkumises kohalikku valimiskampaaniasse soovi kindlustada soodne stardipositsioon nii oma poliitilisele liikumisele kui ka võimalikule järeltulijale. Kelleks võiks vabalt saada härra Ugulava, äsjavalitud ning senine Tbilisi linnapea.

Ugulava valimiskampaania peamiseks tugevuseks oli hinnatud “kõva majandusmehe” kujutise ekspluateerimist. Kohtumistel valijatega olevat ta keskendunud alati vaid Thbilisi elanike elujärje parandamisele, vältides “suurt poliitikat”. Nii kujunes ta praktiliseks ainsaks linnapea kandidaadiks, kes eitas presidendiambitsioone ja kergitas sellega oluliselt oma reitingut. “Thbilisi elanikud saavad ju aru, et linnale on tarvis majandusmeest, mitte poliitikut, kes suhtub pealinnajuhtimisse ainuüksi hüppelauana riigipea toolile,” märkis üks Gruusia ekspertidest.⁸

Tema valimisüritused kujunesid vaat, et kõige populaarsematekst uudistesaadete lõikudeks.⁹ “Kõik on talle jõukohane. Iga asi. Selliste kohta öeldakse, et valdab põllu-, käsitööd ja lisaks veel pillimängu. Selliseid fenomene on maailmas tõepoolest olemas ja nende read on täienenud tegutseva Thbilisi linnapea, Ühtse Rahvusliku Liikumise kandidaadi Gigi Ugulava võrra meie ajastu esimestel Tbilisi linnajuhi otsevalimistel,” kirjutas suurim venekeelne Gruusia ajaleht.¹⁰ Koidikul külastas Ugulava pagaritöökoda, kus küpsetas ise gruusia leiba ja maiustusi. Rusthaveli avenüü kinos võttis endale koristaja ameti ning pesi puhtaks vitriinid ja aknad. Seejärel suundus turule ja palus lihunikul lasta end leti taha – võttis isiklikult kätte noa ja sai sellega suurepäraselt hakkama. Kuid mitte kõik ametid polnud vaid lust ja lillepidu. Bensiinijaama töötajana tuli tal juhuslikult teenindada üht opositsiooniliikumise aktivisti, kes ei jätnud kasutamata võimalust paagi täitmise ajal linnapead korralikult aasida: “Noh, töötad siin juba ammu? Mäletad, kuidas su võim lõhkus siinsamas lähedal eraomandit? Mäletad 7. novembrit? Aga aprillikuiseid aktsioone ja oma sonderbrigaade?” Linnapea ja ühtlasi kandidaat vastas kõigele jaatavalt. Tema reiting aga muudkui kerkis.

Oma panuse andis sellesse ka president Saakašvili, kes osales tiheda valimiseelse perioodi vältel üle riigi iga päev mõne uue objekti sisseõnnistamisel. Uue autotunneli avamisele Thbilisis saabus ta üheskoos Ugulavaga, võttis rinnataskust linnapeakandidaadi foto ning teatas ajakirjanikele: “Gigi oskab ehitada, ta oskab ka leiba küpsetada ja see tunnel on tema kätetöö.”¹¹ Nii ei kahtlegi suur osa ekspertidest selles, et võites linnapea otsevalimised alustab Gigi Ugulava tegelikult presidendikandidaadi elu. Teda peetakse Saakašvili lähedaseks kaasvõitlejaks, kes erinevalt paljudest teistest favoriitidest on jäänud talle isiklikult truuks.

Kuigi võidukate valimiste taustal figureerib Ugulava võimaliku Saakašvili järeltulijana kõige enam meedias, pole see kindlasti ainus valik. Võimalike kandidaatide rida võivad täiendada näiteks parlamendispiiker Davit Bakradze või asepeaminister Giorgi Baramidze. Siseminister Vano Merabišvili kahjuks räägib asjaolu, et ta on Samtskhe-Javakheti piirkonnast pärit katoliiklane, mis õigeusklikus Gruusias ei tooks kindlasti lisapunkte. Samas tuleb presidendiks pürgijal arvestada kindlasti vajadusega leida toetust ka temasuguselt mõjukalt tegelaselt.

Vähemalt osa opositsioonilistest jõududest paneb vastutuse maaalade kaotamise eest Saakašvilile.

Üks küsimus, mis mõjutab kindlasti päris oluliselt tulevase Gruusia juhtkonna nägu, on riigi põhiseaduse tulevik. Valimistejärgses eufoorias märkis Saakašvili, et järgmisi valimisi ei tasu oodata enne kui kahe aasta pärast. “Näis, milliseks kujuneb meie põhiseadus,” sõnas ta valitsuse istungil.¹²

Mõned opositsionäärid, sealhulgas endine Gruusia suursaadik Moskvas Erosi Kitsmarišvili ja pagendatud ekskaitseminister Irakli Okruašvili, on avaldanud arvamust, et põhiseaduse muutmise mõtte taga on soov võimaldada Saakašvilil jääda võimu juurde ka presidendiametist lahkudes.

Ühelt poolt peaks liikumine parlamentaarse riigi mudeli poole tähendama demokraatlikumat juhtimist. Teisalt – Ühtse Rahvusliku Liikumise monopoli jätkumine parlamendis ning Saakašvili peaministriks saamine nõrga presidendi kõrval paneks ta ühte patta oma suurima vaenlase Vladimir Putiniga, kelle demokraatlikud ambitsioonid pole juba mõnda aega diskussiooni teemaks. Sama küsimuse esitas Saakašvilile äsjasel Prantsusmaa-visiidil ka ajalehe Le Monde ajakirjanik, millele Saakašvili vastas, et on peaministri ametile küll mõelnud, kuid näis, milliseks kujuneb olukord.¹³

Presidendi soosikule Tbilisis suurimat konkurentsi pakkunud valimisliidu Allianss Gruusia Eest kandidaat Irakli Alasania hoiatas, et ka mõõduka opositsiooni kannatusel on omad piirid. “Kui võimud hakkavad põhiseadust enda vajadustele kohandama, saab see leppimatu reaktsiooni osaliseks nii meie kui rahvusvahelise üldsuse poolt,” on ta kommenteerinud presidendi mõttekäiku Gruusia televisioonis. Tema sõnutsi peaks uuele põhiseadusele igal juhul andma legitiimsuse rahvahääletus, mitte praegune parlament, kus Saakašvili partei ülekaal teeks sellest puhtformaalse küsimuse.

Endine suursaadik ÜROs Irakli Alasania teenis opositsiooni asumisega algul samasuguse reeturi märgi nagu eksspiiker Nino Burdžanadze ja ekspeaminister Zurab Nogaideli. Samas keskendub Alasania eelkõige võimuvõitlusele valimiste kaudu – oma järgmiseks eesmärgiks on ta nimetanud võitlust valimissüsteemi parandamise ning järgmiste parlamendivalimiste nimel.¹⁴ See teeb Alasaniast võimudele igal juhul vastuvõetavama oponendi kui näiteks Burdžanadze. Eksspiiker kutsus opositsioonijõude üles valimisi boikoteerima, hinnates neid farsiks juba enne nende toimumist. Tulemuste avalikustamise järel teatas ta, et Gruusia jaoks ainsaks väljapääsuks oleks lähiajal korraldatavad ennetähtaegsed parlamendi- ja presidendivalimised.

Valimistel ei osalenud peale Burdžanadze Demokraatliku Liikumise – Ühtse Gruusia veel ka näiteks Šalva Natelašvili Leiboristlik Partei, Rahvuslik Foorum ning 2008. aastal presidendivalimistel opositsiooni esindajana kandideerinud Levan Gatšitšeladze Kaitse Gruusiat.

Vaatamata üsna teravale kriitikale nende opositsioonijõudude poolt leidis Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) vaatlejate missioon, et äsjaseid valimisi võib hinnata positiivselt. Nagu vähemasti kolmede viimaste valimiste järel tavaks, märkisid välisvaatlejad, et tegu on “silmanähtava edasiminekuga”, samas kui võimud peaksid tegema tööd mõnede “märkimisväärsete puuduste” kõrvaldamisel.¹⁵

Valimised kujunesid triumfiks president Mihheil Saakašvilile ja tema parteile Ühtne Rahvuslik Liikumine.

Detailides tähendas see aastast aastasse muutumatu hinnang, et 96 protsendis vaadeldud jaoskondades oli hääletamine hästi korraldatud ning samas ka seda, et ülejäänud 4 protsendis jaoskondades võis kohata olulisi rikkumisi, nagu korduvhääletamine, sedelite lisamise kahtlus valimiskasti või vaatlejate töö takistamine. Suisa viiendikul juhtudest leidsid vaatlejad häälte kokkulugemisel kohapeal puudusi ning viies piirkondlikus valimiskomisjonis 43st oli tulemuste kokkuarvutamine hinnatud negatiivseks.

Protseduurireeglitest kinnipidamise kõrval on vaatlusmissioon toonud olulise puudusena välja hiiglasliku administratiivse ressursi olemasolu võimuparteil, mis ei hoidu seda sugugi kampaania käigus enda kasuks kasutamast – olgu selleks koos kandidaadiga mõne autotunneli avamine või suisa meeleheale sarnanev sotsiaaltoetuste väljamaksmise ajastamine valimiseelsele ajale.¹⁶ Sama missiooni esialgne hinnang viitab ka ebavõrdsetele rahalistele võimalustele, mille põhjuseks on ärimeeste põhjendatud hirm opositsiooni rahalise toetamise järel kaasneda võivate ebameeldivuste ees. Kui Ühtne Rahvuslik Liikumine deklareeris 7. juuni seisuga oma valimiskuludeks 14 miljonit larit¹⁷, siis olenevalt piirkonnast teise või kolmanda tulemuse saanud Kristlike Demokraatide Liikumine kõigest 700 tuhat larit¹⁸ ehk 20 korda vähem. Arvata võib, et enamikul opositsioonilistest liikumistest tuli läbi ajada veel väiksema piskuga.

Silmanähtav edasiminek puudutas valijate nimekirjade kvaliteedi parandamist, uut moodi moodustatud valimiskomisjonides poliitilise alatooni märgatavat vähenemist ning valimisseadustiku muutmist igasuguste mahhinatsioonide vähendamiseks. Mõnevõrra paranenud oli ka meediakajastuse tasakaal, millest olulisim roll on televisioonil. Küllalt objektiivse rahvusringhäälingu, valitsusmeelsete Rustavi-2 ja Imedi TV kõrvale tekkisid Thbilisis tegutsevad opositsioonimeelsed Kavkazia ja Maestro TV.

Kogu seda situatsiooni hindas Gruusia riigipea Mihheil Saakašvili talle omasel moel järjekordse särava demokraatia võiduna, mille paikapidavus on sama suhteline kui Zestafoni linnas munetud muna suurus skaalal vutist jaanalinnuni.