Serbia seisab teelahkmel, reedetuse tunne hinges

Montenegrost sai Euroopa 47. iseseisev riik, juba kaheksateistkümnes pärast kommunismi kokkuvarisemist, ning tema lipp lehvib nüüd New Yorgis East River ääres ÜRO peakorteri ees, mille ridadesse ta 192. liikmena kuulub. Serbia on samal ajal ohtlikult endasse tõmbunud ja tuigub teel Euroopasse nagu ränga hoobi saanud poksija, kes ei leia õiget liikumissuunda ja kipub pigem kokku varisema kui ennast koguma.

Kas selle suunakaotuse eest kannavad vastutust ainuüksi Serbia võimud ja rahvas või võib selle veel kellelegi süüks panna? Vastus sellele küsimusele võib olla otsustava tähtsusega nii Serbia ja Balkani kui ka kogu Euroopa tulevikule.

Serbia peaministri Vojislav Koštunica sõnul lasub vastutus seisaku eest ka Brüsseli õlul ja ta on öelnud, et “läbirääkimiste pidurdumine Euroopa Liiduga stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu üle ei ole hea”, sest Belgradil on täiesti olemas poliitiline tahe teha koostööd rahvusvahelise endise Jugoslaavia kriminaalkohtuga (Haagi tribunaliga). Kui juttu tuleb koostööst Haagi tribunaliga, hindab Serbia peaminister Brüsseli seatud takistuseks ka seda, et “kogu maa tehakse sõltuvaks ühest inimesest”. Tema sõnul peaks koostööprobleemid Haagi kohtuga olema lahendatud ning Belgradi ja Brüsseli vahel valitsema partnerlus, kus ei ole kohta survel ja tingimuste esitamisel. Serbia president ja Demokraatliku Partei liider Boris Tadić seevastu on end distantseerinud kriitikast, mida peaministri suust kostab Euroopa Liidu ja rahvusvahelise üldsuse Serbia-poliitika kohta.

Kuid Euroopa Liit on lükanud Serbia peaministri kriitika tagasi ning väitnud, et EL ei saa jätta tähele panemata vigu, mida Serbia ise teeb. ELi laienemisvoliniku Olli Rehni pressiesindaja Krisztina Nagy on öelnud, et Rehn jälgib seda, et Serbia ja tema juhtkond täidaksid ELiga liitumiseks vajalikud tingimused, kus esikohal on koostöö Haagi kohtuga.

Seisukohtade erinevus ei suuda siiski varjata tõika, et mõlemapoolseks muretsemiseks on põhjust.

Serbia poliitikaelu esimene ja kõige tähtsam iseloomujoon on käesoleval hetkel potentsiaalsete valimisest loobujate arvu kiire kasv, samuti toetuse kasv ekstreemsele natsionalistlikule Serbia radikaalide parteile, mille liider Voijslav Šešelj ootab kohtumõistmist Haagis. Viimased avaliku arvamuse uuringud näitavad, et kui valimised toimuksid täna, siis ei kavatse osaleda 62% elanikkonnast, mis on Serbia kohta rekordnäitaja.

Selline seis lõhub tavapärast kujutlust, et eksisteerib kaks Serbiat, mille on oma lemmikteesina omaks võtnud Serbia liberaalid, keda juhib Čedomir Jovanović, kes oli tapetud Zoran Ðinđići valitsuse asepeaminister. Kahe Serbia kontseptsioon – see mis on Belgradi diplomaatilistel vastuvõttudel vältimatu vestlusteema – lähtub eeldusest, et Serbia on jagunenud vähemuses olevaks euroopalikuks ja demokraatiameelseks blokiks ning enamuseks, mis on natsionalistlik, minevikus kinni, autistlik, klerikaalne ning hirmul kõige ees, mis tuleb välisilmast.

Serblaste hinnangul on Euroopa Liit nad hüljanud.

Liberaalide argumentides hõivabki tähtsa koha kujutlus enamus-Serbiast, mis ei ole oma minevikuga arveid klaarinud, teinud lõppu Slobodan Miloševići režiimi poliitikale ja karistanud sõjakurjategijaid. Pilti täiendab veel väidetav serbia mentaliteet, mida iseloomustavateks joonteks on demokraatlik kirjaoskamatus ning valijate traditsiooniline vajadus näha oma liidrites kedagi enesesarnast: tegelast, kes on alati valmis diskrediteerima naabreid, kes teab kõiki vastuseid kõikidele küsimustele ja kes kohaliku kaupluse ees külma õlut juues peab võimalikuks kõike – alates sellest, et võib koos lääne demokraatlike riikide vastu suunatud Hiina-Vene liiduga astuda võitlusse Kaspia basseini eest, kuni selleni, et tema missioon on kaitsta kristlust islami eest.

Tegelikkus on aga pisut teistsugune, kui arvavad liberaalid. Nagu uuringud on näidanud, on suurem osa praegustest valimisapaatias inimestest tegelikult euroreformimeelsed valijad, enamasti nooremast põlvkonnast, kes on hääletanud muudatuste poolt, osalenud Miloševići režiimi kukutamises, aga vahepeal pettunud. Nad on pettunud nii kahe demokraatiameelse valitsuse poliitikas kui ka ELis ja rahvusvahelises üldsuses laiemalt, ennekõike ELis, mille kohta nad enam ei usu, et see Serbiat siiralt oma ridades tahab näha.

Apaatsete suur arv ütleb palju serbia ühiskonna kohta. Sotsioloogid on märkinud, et kui kodanikud näevad, et nad ei suuda poliitikale tegelikku mõju avaldada, siis nad loobuvad valimistest või hakkavad hääletama pinnapealselt ja vastutustundetult. Selles osas ei erine Serbia teistest kuidagi, ent olukorra teeb raskemaks usaldusväärse opositsiooni puudumine euroreformi-meelses tiivas. Pole opositsiooni, mis pakuks selget strateegilist suunda ja selgitaks, kuidas ta näeb Serbia tulevikku. Rahulolematute arv kasvab, sest inimesed ei leia oma poliitiliste tõekspidamiste valguses kedagi, kelle poolt hääletada.

Miloševići agenda taastulek

Oleks huvitav teada, kas radikaalide toetajate ja apaatsete arv hakkab ühel hetkel ka plahvatuslikult kasvama. Uurijad on osutanud kahe tõusutrendi hämmastavale paralleelsusele: mõlemad on saanud kosutust Srebrenica tragöödia kümnenda aastapäeva tähistamisest, Montenegro referendumi kampaania vallandumisest ja Kosovo staatuse üle läbirääkimiste algusest. Teiste sõnadega, praeguseks on taastatud Miloševići poliitiline agenda, sest kui on juttu territooriumide uutest piiritlemistest, eraldamistest, ohvritest, agressoritest, siis, nagu kinnitavad uurijad, astutakse Miloševići pärusmaale. Rahvusvahelise kogukonna pidev surve koos teatud teemakomplekside päevakorras hoidmisega on surunud kirjeldatud Miloševići agenda Serbiale niiviisi peale, et Belgradil pole peaaegu mingit ruumi omaenese aktiivseks poliitikaks.

Asjade niisugusel seisul on kaks võtmepõhjust. Üks on traumaatilised kogemused läänega 1990tel aastatel ning teine on matemaatiline tõsiasi, et nende arv, kes reformidega on kaotanud, on ikka veel palju suurem kui nende arv, kes on reformidega võitnud. Esimeses osas on “teeneid” radikaalidel, teises osas aga Miloševići-järgsel valitsusel. Läänel omakorda on “teeneid” mõlemal puhul, aga seda ei saa kasutada kui vabandust.

Objektiivsed asjaolud räägivad järgmist. Kui eelmisel aastal avalikustati Serbia tuleviku teemaline uuring, siis nähtus sellest, et 2006. aasta tuleb olema Serbiale raske ja täis väljakutseid. Sellise hinnangu põhjustas eeldus, et sellel aastal tuleb koos ELi stabilisatsiooni- ja assotsiatsioonileppe (SAA) läbirääkimistega päevakorda ka koostöö Haagi tribunaliga, Serbia ja Montenegro suhete lõplik lahendamine ning ka läbirääkimised Kosovo tulevase staatuse üle.

Kõik ennustatu on teoks saanud, ent Serbia, tema võimud ja poliitiline eliit käituvad nii, nagu oleksid need sündmused tabanud neid ootamatult. Nad ei suuda läbi suruda poliitilisi lahendusi, mida on ise kogu aeg soosinud, ega leida ka teisi.

Serblased leiavad, et nagu alati Balkani ajaloos, teevad lõpuks otsuse need, kes ei ela siin.

Serbia probleemide lähemat lahkamist tuleks alustada Serbia ja Montenegro suhetest ühendatud riigis ning Montenegro sõltumatusepüüust. Serbia polnud vennaliku vabariigi iseseisvuse vastuvõtuks üldse ette valmistanud, kuid enamik serblastest on lahkumisvalu juba üle elanud. Teatud kergendust tõi asjaolu, et olgu mis on, aga vähemalt ei hakata asjatult energiat raiskama diskussioonidele, kas montenegrolased lähevad ära või ei. Teiselt poolt jäi sellest kõigest ikkagi kaotuskibeduse maitse suhu, samuti veendumus, et Euroopa Liit ja Ühendriigid on taas Serbia reetnud ja teda karistanud.

Montenegro otsus kujutab enesest serblastele objektiivselt rasket psühholoogilist lööki. See tähendas, et valijate enamus just selles endise Jugoslaavia vabariigis, mis on serblastele kogu ajaloo vältel olnud kõige lähedasem, otsustas, et neil on parem edasi minna iseseisva riigina. Serblastel oli eriti raske taluda eufooriat, millega võitjad tähistasid oma triumfi. Tsiteerin üht kohalikku ajalehekommentaatorit: “Vaimustus ja pidutsemine oli isegi suurem kui siis, kui kapituleerus Itaalia või kui vabaneti Hitleri Saksamaa rõhumisest. Nad justkui oleksid endalt heitnud kõige hullema okupandi ikke.”

Kaotaja pahandab

Sellel, kes kaotab, on õigus pahandada, ütleb serbia kõnekäänd, aga et mõista selle pahameele põhjusi ja sügavust, tuleb tagasi minna aega 2003. aasta märtsis, kui uue põhiseadusleppega tekitati riikide ühendus nimega Serbia ja Montenegro. Belgrad eeldas, et kuivõrd selle leppe vahendajana tegutses Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika esindaja Javier Solana ning kuivõrd EL soovis selle ühenduse teket ja säilimist, siis sunnib EL Podgorica loobuma iseseisvuse ja liitriigist lahkumise mõttest.

Teistmoodi ei suhtunud Serbia ka Montenegro referendumi-ideesse. Belgradi seisukoht oli peamiselt passiivne, valitses ootus, et Veneetsia komisjon kuulutab Montenegro referendumiseaduse demokraatia standarditega mitte kooskõlas olevaks ning nõuab, et iseseisvuse poolt hääletaks vähemalt pool nimekirjadesse kantud valijatest; või et juhtub midagi, mis referendumi üldse ära jätab.

Tuli välja, et Belgradi ootused olid suures osas ekslikud. Tõsi küll, pikka aega ja viimati veel kaheksa kuud tagasi püüdsid Euroopa Liit ja Ühendriigid Montenegro referendumimõtet maha laita. Eelkõige oli see seotud Javier Solana maine küsimusega, sest oli ju tema vahendanud Belgradi leppe sõlmimist, mille eesmärk oli hoida kaks vabariiki koos. Lisaks, referendum ähvardas luua uue väikese riigi, millel on majanduslikult raske hakkama saada ja millest võib saada pretsedent. Iseäranis USAs muretseti ka sellepärast, et referendumiga seotud kired võivad mõjuda ebasoodsalt Kosovo staatuse määratlemise protsessile. Nii EL kui USA olid mures Montenegro võimaliku iseseisvuse mõju pärast Serbiale ja Republika Srpskale.

Nii et survet Brüsselist oli, aga seda avaldati mõlemale poolele, mitte vaid Montenegrole ja selle eesmärk oli sundida mõlemad leidma vastastikku aktsepteeritav lahendus, mitte aga heaks kiitma mõnd ettekirjutatud varianti. Näha oli, et EL tunnustab lõpuks referendumi korraldamist kui õigust, mis on ette nähtud Belgradi leppega, samal ajal ei heitnud Veneetsia komisjon kõrvale Montenegro referendumiseadust, kuigi soovitas teha selles teatud muudatusi, et saavutataks kokkulepe protseduuri osas ning vastavalt ka selle tulemuse tunnustamine.

Kokkuvõtvalt, referendumi eel oli just selle tulemus see, mille üle Serbias kõige vähem arutleti ja mille vastu Serbia kõige vähem ka valmistus. Sellepärast mõjus lahendus – Montenegro iseseisvumine – šokina. Peaminister Koštunica, tema järgijad ja ka suur osa tavalisi serblasi leiavad, et ELi otsus katkestada stabilisatsiooni- ja assotsiatsioonileppe läbirääkimised Serbiaga otse keset referendumikampaaniat oli just see, mis tõigi ülinapi võidu referendumile. Nad usuvad, et EL tegi seda meelega, et aidata sõltumatusele pürgivaid jõude – või, kõige leebemate hinnangute kohaselt, et EL ei teadnud, millist kahju ta läbirääkimiste katkestamisega teeb, mistõttu ei taibanud ka lükata katkestamist paar kuud edasi, kuni referendum läbi. Serblaste hinnangul EL hülgas nad.

Et tegu ei ole ainult Serbias valitseva arvamusega, selles veenab endine USA saadik Serbias ja Montenegros William Montgomery, kes kirjutab oma kolumnis Belgradi sõltumatus poliitilises päevalehes Danas: “Võtmefaktor nendele valijatele, kes ei olnud veel otsustanud, oli ELi mai alguses tehtud otsus Serbia ja Montenegroga stabilisatsioonileppe läbirääkimised katkestada, seda tänu Serbia suutmatusele anda Haagile üle sõjakurjategija Ratko Mladić, keda süüdistatakse sõjakuritegudes Bosnias. See demonstreeris selgelt, et edasine seotus Serbia tuleviku külge võib pidurdada Montenegro progressi integreerumisel euroatlandi struktuuridesse.”

Just nendel põhjustel valitseb Serbias arvamus, et EL kehtestas referendumile kõrge tsensuse (iseseisvuseks oli vaja 55% osalenute poolthäält) ainult vormitäiteks. Serblasi ei veena ka sagedased kinnitused, et kolm aastat eksisteerinud liitriik oli provisoorne ühendus, millel polnud ühtegi relevantset riigi tunnust ja mis oli düsfunktsionaalne lahendus. Selle asemel esitatakse argumente, et tuleb eristada sisulist mittefunktsionaalsust tahte puudumisest tingitud mittefunktsionaalsusest. Teiste sõnadega, liitriik toimis mittefunktsionaalselt, kuna Montenegro juhtkonna poliitika, eelkõige Montenegro peaministri Milo Ðukanović poliitika oli suunatud just ühenduse mittefunktsionaalsena paista laskmisele, samal ajal kui EL ja Javier Solana vaatasid seda, käed rüpes, pealt!

Serbia poliitikaelule on Montenegro iseseisvus mõjunud aga komplitseeriva tegurina. Üks põhjus on, et juhtivad Serbia poliitikud asusid iseseisvuse küsimuses radikaalselt erinevatele positsioonidele. Samuti suunas referendum tähelepanu sisuliselt akuutsematelt probleemidelt kõrvale, sellistele küsimustele nagu uus põhiseadus, valitsusmuudatused ja uued parlamendivalimised. Referendumi lõpptulemus tugevdas Serbia pahameelt rahvusvahelise kogukonna vastu ning isolatsioonitunnet. Sellega kaasneb kindlasti ka Kosovo serblaste senisest kehvem koostöövalmidus rahvusvaheliste läbirääkijatega ja Serbia kasvanud agressiivsus kõige suhtes, mis viib lähemale Kosovo tinglikule iseseisvusele.

Serbia noorte jaoks on Milošević kahe meetri sügavusel maa all ja tema poliitika niisamuti.

Parem ei ole olukord ka siis, kui küsimuse all on koostöö Haagi tribunaliga. Kui sügisel 2005 algasid SAA lepingu läbirääkimised, siis oli teada, et need võidakse pidurdada vähese koostöö tõttu kohtuga. Küsimus oli vaid selles, millises läbirääkimiste etapis lülitatakse sisse punane tuli, juhul kui koostöö haagiga puudub. Teatrisõbrad teavad, et püss, mida nad näevad esimeses vaatuses, teeb tavaliselt paugu kolmandas. Täpselt sama kehtib ka väljakäidud ähvarduste kohta – ükskord tuleb need täita.

Serblased on teadlikud sellest, et Serbia ei ole võimeline läbi rääkima mängureeglite üle, mis kehtivad ELis. Need on juba paigas ja Serbia osaks on neid kas mõista, pähe õppida ja nende järgi mängida, täpselt nii, nagu seda on teinud kõik teised riigid, mis on läinud Euroopa Liitu. Aga serblastel on raske mõista, et Serbia kuulutatakse tribunaliga koostööst keeldujaks ainult seetõttu, et ta ei ole andnud üle ühte kindralit. Sest kas Serbia polegi siis andnud Haagile kaks oma eelmist presidenti, ühe peaministri, ühe asepeaministri, trobikonna ministreid ja peaaegu kogu kindralstaabi?!

Kosovo – valulik ja vastuoluline

Kosovo küsimus kujutab enesest serbia kollektiivses identiteedis tõelist vastuolude kogumit. Meeldetuletuseks peab ennekõike ütlema, et serblased ja albaanlased ei ole kunagi elanud ühe kogukonnana. Alati on jagunetud: on meie ja nende linnaosad, külad, restoranid, jalgpalliklubid, ühtede rahulik elu teiste kõrval, aga mitte kunagi koos teistega. Selline kooselu vorm on olnud valdav aastakümneid. See, mis toimus ja toimub Serbia territooriumil 1998. aastast tänaseni, on jätnud traagilise jälje, millest on raske üle saada. Albaania enamus nõuab sõltumatust ja ekstremistid ähvardavad selle eest võidelda. Belgrad seevastu toetab võimalikult laia Kosovo autonoomiat ja viitab rahvusvahelisele õigusele ning kokkulepetele, mis garanteerivad territoriaalse terviklikkuse ja rahvusvaheliselt tunnustatud piiride puutumatuse.

Serbia pakub Kosovole võimalust “vähem kui sõltumatus, kuid rohkem kui autonoomia”. Samuti nõuab Serbia garantiisid Kosovo serbia vähemuse julgeoleku ning sealsete serbia kultuurimälestiste kaitse osas, samuti võimalust kontrollida piiri Albaania ja Makedooniaga, et piirata relva-, inim- ja narkokaubandust ning takistada albaania ekstremistidel Kosovo kuritarvitamist. See variant eeldab piiride muutmata jätmist, Serbia sümboolset suveräniteeti Kosovo üle ning viimase enesemääramisõiguse peatamist.

Vaatamata sellele, et Serbia valitsuse plaanil on suure osa avalikkuse toetus, usub märkimisväärne hulk serblasi, et Kosovo on kadunud. Ent serblaste meelest pole see juhtunud põhjusel, mis tihti tuuakse ära mõjukates rahvusvahelistes kirjatöödes – täpsemalt, Miloševići režiimi kuritööde tõttu. Vastupidi, serblased leiavad, et nagu alati Balkani ajaloos, teevad lõpuks otsuse need, kes ei ela siin. Maailma nõuande, et edasiminekuks ning oma heaolu suurendamiseks peaks Serbia loobuma Kosovost, võtavad serblased vastu põlgusega. Samaaegselt satuvad nad täielikku paanikasse kujutlusest, milliseks majanduslikuks koormaks osutuks Serbia jaoks vaesunud Kosovo tagasisaamine.

Keskmine serblane on vägagi teadlik sellest, et läbirääkimisi Kosovo staatuse üle peetakse raamides, mis on enamuses defineeritud kohe pärast 1999. aasta NATO interventsiooni, mil asjaolud olid Serbiale vägagi ebasoodsad. Kahe demokraatliku valitsuse arvukad katsed näitasid selgelt, et neid tingimusi on äärmiselt raske muuta. Serbia valija aga karistab iga poliitikut ja erakonda, kes annab allkirja leppele, millega Kosovole antakse tegelik sõltumatus. Neile tähendaks kas tingliku või täieliku sõltumatuse andmine seal elavate serblaste ohtuseadmist või kollektiivset ümberasustamist.

Seisukohtade vastuolulisuse põhjuseks on maailmapoliitika suurte tegijate pidevad hoiatused ja meeldetuletused, et Serbia on kaotanud õiguse taastada oma võim Kosovos ja et seda tuleb aktsepteerida. Serblased mõistavad seda nii, et rahvusvahelise kogukonna jaoks on imperatiiviks Serbia karistamine. Kui Austria diplomaat Albert Rohan, ÜRO peasekretäri eriesindaja Martti Ahtisaari asemik, ütleb, et Kosovo lugu algas aastal 1991, aga mitte siis, nagu Belgrad usub, s.t aastal 1999, mil sooritati palju kuritegusid serblaste kallal, nii et viimased hakkasid Kosovost lahkuma – või isegi paarsada aastat tagasi, siis näevad serblased sellises interpretatsioonis ainult ettekäänet, mis võimaldab tagada Kosovole sõltumatuse ning tõugata Serbia kaotaja positsiooni. Sellistel ajaloo interpreteeringutel on serblaste jaoks analoogne väärtus kommunistliku režiimi valitsuste ligi pool sajandit kestnud katsetega veenda rahvast, et ajalugu algab nendega.

Keskmine serblane tajub seda kõike kui kohutavat ebaõiglust. Talle on raske selgitada, miks ühtedel Balkani rahvastel, kes elavad teiste rahvaste seas, on lahkulöömisõigus, teised aga ei tohi seda kasutada. Kosovo albaanlastele kehtivad ühed, aga serblastele täiesti teised reeglid. Serblased on samuti hämmingus sellest põlguse doosist, millega mõjukad rahvusvahelised partnerid suhtuvad väitesse, et Kosovo on serbluse, tema vaimsuse ja kultuuri häll. Ja veel vähem on serbia noorem põlvkond valmis tekitama seda, et neid karistatakse Miloševići pattude eest territoriaalselt. Mis siis, et seda kohutavat osa Serbia ajaloost ei ole võimalik kustutada – noorte jaoks on Milošević kahe meetri sügavusel maa all ja tema poliitika niisamuti.

Serblaste kahtlusi süvendab ka see, mida nad hindavad kui topeltstandardeid Kosovos. Kuigi pidevalt nõutakse serblastelt, et nende esindajad osaleksid Kosovo võimuinstitutsioonide töös ning neile lubatakse nende õiguste austamist, on siiski fakt, et seni pole karistada saanud mitte keegi 2004. aasta märtsi Serbia-vastase vägivalla toimepanijaist – kui välja arvata mõned kõige tähtsusetumad. See annab tunnistust äärmiselt ebaefektiivsest õigussüsteemist Kosovos. Kui Kosovot haldava ÜRO institutsiooni esindajad õigustavad end väitega, et etniliselt motiveeritud kuritööde puhul on raske leida tunnistajaid, siis serblased tõlgendavad seda kui huvipuudust serblaste kallal toime pandud kuritööde uurimiseks ning hirmu albaania ekstremistide reaktsiooni ees.

Ülemäära palju ei oodata ka Belgradi uusimast jõulisest diplomaatilisest ofensiivist selgitada oma positsioone kuueliikmelise kontaktgrupi liikmetele, kelle kätes on ilma kahtlusteta Kosovo saatus. Protsess on juba võtnud suuna, mis ei ole Serbiale vähimalgi määral soodus. Pole alust oodata, et Serbia ametiisikud tuleksid nüüd järsku Washingtonist, Londonist ja teistest pealinnadest soodsate ja lõplike lahendustega – selliseid asju rahvusvahelises poliitikas ei esine.

Schengeni müür ja Serbia geto

Lahkarvamused Euroopaga sellega aga ei ammendu. Kahtlusi Euroopa ajendite siiruses süvendab tunne, et kuus aastat pärast Miloševići režiimi kukutamist elab Serbia endiselt praktiliselt getos ja isolatsioonis. Enamiku serblaste jaoks ei ole selles osas midagi muutunud. Kui Euroopa Liidu liidrid kinnitavad, et Serbia tulevik on ELis, siis tagavad Schengeni müür Serbia ümber ja viisade saamise komplitseeritud protseduur selle, et enamik riigi elanikest näeb Euroopa Liitu kui kindlust, aga oma maad kui getot. Berliini müüri varemetele üles ehitatud uus Euroopa näeb välja kui moodustis, mis on piiratud uue, veel kõrgema kaitsevalliga. Sealjuures aga, nagu on kinnitanud endine Serbia ja Montenegro välisminister Goran Svilanović, oli Schengeni viisa kõigil isikutel, keda süüdistati peaminister āinÄ‘ići mõrvas. Inimestel on raske mõista, kuidas siis nii?!

Iga teine Serbia elanik ei ole kordagi reisinud välismaale, kaks kolmandikku üliõpilasi ei ole kunagi lahkunud riigi piiridest. Sellest annavad kujukalt tunnistust ka stseenid populaarsest tele-show’st “Lendstart” (“Flying start”), kus juhuslikult valitud võistlejad püüavad esimesena lennujaama jõuda, et saada tasuta puhkusereis. Paraku alati, kui saatejuhid läksid Serbia sisemaale, oli neil suuri probleeme saateosaliste leidmisega, sest peaaegu kellelgi juhuslikest möödujatest ei olnud passi.

Teisest küljest, Serbia üliõpilaste ja keskkooliõpilaste hulgas tehtud uuringud näitavad, et nooremas elanikkonna osas valitsevad kõrged etnilised barjäärid. Lapse õiguste keskuses tehtud uuringute kohaselt leiab 28% keskkoolipoistest ja 17% keskkoolitüdrukutest, et võõrkeeles muusikat kuulata ei ole patriootlik, 18% poistest ja 10% tüdrukutest ütleb ka, et neile ei ole ükskõik, mis rahvusest on nende pinginaaber.

Ei ole mingit kahtlust, et selliste eelarvamuste kinnistumist soodustab geto, milles “Schengeni müür” hoiab Serbiat, Makedooniat ning Bosniat ja Hertsegoviinat. Neil, kellelt oodatakse, et nad muudaksid oma ühiskonnad ja Balkani tervikuna stabiilseks ja rahumeelseks regiooniks, ei võimaldata tutvuda Euroopa väärtustega.

Zoran Živković, kes päris tapetud peaministrilt ametitooli, väljendas seda kõike apellatsioonis, mille ta saatis ELi liidritele ning kus meenutas, et 20. sajandi lõpul aset leidnud kuritööde ohvriteks olid teiste hulgas ka serblased ning et ka serblastel, nagu kõigil teistel siin maailmas, on õigus uuele šansile. “Andke neile võimalus, eriti noortele. Tehke nii, et nad tunnetaksid oma õigust tulevikule, võimaldage neil näha ja tunda naudingut elust Euroopas. Liberaliseerige viisarežiimi Serbia suhtes nii, et loobute tudengite ja magistrantide viisanõudest. Aidake neil koguda teadmisi ja kogemusi, mis on nii vajalikud nende isamaa tervendamise portsessis,” öeldakse apellatsioonis.

Eespool tsiteeritud tuleviku-uuringu avalikustamise ajal möödunud aasta oktoobris nägi üle 75% Serbia kodanikest oma maa tulevikku ELis. Nüüd aga on poliitiliselt apaatsete kodanike arv järjest tõusmas, järjest vähem usutakse oma poliitilisi liidreid nagu ka ELi ametikandjate kinnitusi, et EL tõepoolest soovib näha Serbiat oma ridades. Inimeste hulk, kes on ELis pettunud ning valmis heaks kiitma sellega koostöö lõpetamise, on lähikuude jooksul ilmselt määratud kasvama.

Endine Tšehhi välisminister ja ÜRO inimõiguste volinik Balkanil Jiří Dienstbier kirjutab ühes tekstis, et “Balkani rahvad peavad tundma, et EL pakub neile poliitilist ja majanduslikku toetust. Nad väärivad seda.”

Keskmine Serbia kodanik tunneb seda toetust järjest vähem, ta on segaduses vastuolulistest ideedest ja ettepanekutest, mida pakuvad tõsistes siseprobleemides vaevleva Euroopa Liidu liidrid. Ta ei tea enam, keda uskuda: kas Olli Rehni, kes ütleb, et laienemisväsimus ei laiene Lääne-Balkani riikidele, kellele sai “Euroopa tulevikku” lubatud juba kolm aastat tagasi Thessaloní­ki tippkohtumisel, või Saksamaa kantslerit Angela Merkelit, kes on pakkunud regioonile liikmestaatuse asemel ajutise vahetuskaubana privilegeeritud partnerlust, mis tähendaks tihedat koostööd ELiga kõigis valdkondades, kuid osalust selle institutsioonides mitte.

Berliini müüri varemetele üles ehitatud uus Euroopa näeb välja kui moodustis, mis on piiratud uue, veel kõrgema kaitsevalliga.

Serblaste järjest rõhutatum võõrandumine Euroopa Liidust on seega reaalsus ja põhjused on ennekõike objektiivsed, mitte subjektiivsed. Euroopa huvides ei ole see kindlasti kohe mitte kuidagi. Viimast tõendab ka Austria diplomaatilise teenistuse juhi Ursula Plassniku otsus panna Serbia Brüsselis toimunud ELi ülemkogu päevakorda andmaks talle teada, et maailm pole teda unustanud. Selle arutelu eesmärgiks oli näidata, et EL on valmis aitama Belgradi võimudel ületada seisakut nende eurointegratsioonis. Ühtlasi taheti ka kõrvaldada Euroopas tekkinud kartus, et Serbia kui täiesti euroopalik maa ja Balkani stabiilsuse võtmefiguur võiks pöörduda näoga mingite muude, väljaspool ELi asuvate võimukeskuste poole, juhul kui tema huvid, eriti Kosovo küsimuses, oleksid tõsiselt ohustatud ja kui Serbia leiaks end täielikus isolatsioonis.

Tõus vaid Euroopa abiga

Viimased viisteist aastat on Serbia ainult kaotanud: inimesi, jõukust, mõjuvõimu ja eneseaustust. Ta on tormanud labürindist labürinti, tunnelist tunnelisse, iga järgmine pikem ja süngem kui eelmine. Kas siis nüüd, kui tundub, et tal pole enam midagi kaotada, võib asi hakata ülesmäge minema? Võib-olla, aga üksinda Serbia kindlasti selleni ei jõua. Tänavune võib olla aasta, kui saavad lahenduse paljud probleemid, mis takistavad reforme Serbias. Kas see ka nii läheb, sõltub kahest faktorist. Esimene on Serbia riigivõim, tema otsusekindlus need probleemid tulemuslikult lahendada. Teine on rahvusvaheline üldsus, täpsemalt need selle liikmed, kes on endale võtnud õiguse ja samas ka vastutuse Serbia sündmusi mõjutada. Edasine integreerumine Euroopa Liitu on ainukene võimalus anda Serbiale uued väljavaated ja uus hingamine. See aga eeldaks, et Serbiale tuldaks tõesti appi ja aidataks ta välja raskest sisepoliitilisest ja sotsiaalmajanduslikust olukorrast, Euroopa-vastaste jõudude võimuletuleku pidevast ohust, suure osa elanikkonna pettumusest demokraatliku valitsuse poliitikas ning skepsisest, millega kuulatakse ELi ja USA väiteid, et nad tõepoolest soovivad Serbiale edu.

Pärast Montenegro iseseisvumist saab just viis, kuidas lahendatakse Kosovo staatus, määravaks küsimuses, kas õnnestub veenda Serbia eliiti ja rahvast, et Ameerika ja Euroopa ei kasuta ühtesid mõõdupuid Serbia ning teisi ülejäänud rahvaste ja nende huvide puhul. See tähendab, et tuleb ümber pöörata poliitiline loogika, mis kas lihtsalt lõi sellise mulje või siis ikkagi viis ka objektiivselt, kuigi tahtmatult, pideva Serbia karistamiseni ühes pideva selgitusega, et ei tohi unustada seda, mida tegi Slobodan Miloševići režiim.

Serbia keelest tõlkinud Dragan Perović, Marek Laane ja Kadri Liik