Serbia pärast maikuiseid valimisi

Serbia 6. mai valimised tõid kaasa omajagu poliitilisi muutusi. Serbia valis endale uue presidendi Tomislav Nikolići, kuid valitsus pannakse usutavasti kokku enam-vähem samadest erakondadest, mis on olnud võimul alates 2008. aastast. Uut valitsust asub arvatavasti juhtima ametist lahkuv president Boris Tadić. Artikli kirjutamise ajal läbirääkimised valitsuse moodustamiseks veel käisid ja uue valitsuse poliitiline platvorm polnud seetõttu teada, aga võib üsna kindlalt arvata, et ka järgmine valitsus jätkab tasapisi liikumist ELiga lõimumise suunas ning aeglasi majandusreforme, mille puhul peamine siht on vältida nõndanimetatud Kreeka stsenaariumit.

Maikuised valimised kujutasid endast mõnes mõttes jõukatsumist kahe suure poliitilise bloki vahel: ühel pool nn Euroopa blokk, mida juhtisid Demokraatlik Partei (DP) ja Boris Tadić (Serbia president 2004–2012), ja teisel pool nn konservatiivne blokk, mille eesotsas seisid Serbia Eduerakond (SNS) ja Tomislav Nikolić (partei oli lahku löönud Serbia Radikaalsest Parteist, mille juht seisab praegu süüdistustega Horvaatias ja Kosovos toime pandud sõjakuritegudes Haagi kohtu ees). Ehkki Demokraatlik Partei oli viimase aasta küsitlustes jäänud Eduerakonnast oma 5–10 protsenti maha, näitasid valimistulemused nende peaaegu täielikku võrdsust: DP kogus 24 ja SNS 25 protsenti häältest. See tähendas, et DP võib taas kokku panna enam-vähem samasuguse koalitsiooni, mis on olnud võimul alates 2008. aastast, mil DP toetus oli peaaegu 40 protsenti. Kõige usutavamad koalitsioonipartnerid on Serbia Sotsialistlik Partei (mida 1990. aastatel juhtis Slobodan Milošević) ja kas Liberaaldemokraatlik Partei (lahku löönud DPst) või Serbia Ühendatud Regioonide nime kandev koalitsioon (selles annab tooni G17, mis on vahet pidamata kuulunud valitsusse juba 2000. aastast).

Parlamendivalimiste kõrval pidas Serbia ka presidendivalimisi. Peaaegu kõigi üllatuseks kaotas Boris Tadić Tomislav Nikolićile ligemale 80 000 häälega. Kuigi Tadić oli kindel favoriit (esimese vooru ta väikese edumaaga võitis), suutis Nikolić nähtavasti paremini mobiliseerida konservatiivseid ja parempoolseid jõude 20. mail peetud teiseks vooruks.

Peaaegu kõigi üllatuseks kaotas Boris Tadić Tomislav Nikolićile presidendivalimistel ligemale 80 000 häälega.

Tadić lootis, et 1. märtsil saavutatud tunnistamine ELi kandidaatriigiks aitab suurendada tema populaarsust ja võimendab ka poliitilist toetust, kuid enne maivalimisi korraldatud küsitlused näitasid, et ELiga liitumise toetus oli hakanud vähenema, langedes mõnes Serbia osas isegi alla 50 protsendi. Kui jätta kõrvale juba tavapäraseks muutunud väide, et EL on ise kriisi kütkes, oli tähtsaim ELi õhina vaibumise põhjus selles, et liit avaldas nii Boris Tadićile kui ka Serbia valitsusele tugevat survet astuda samme Kosovo iseseisvuse tunnustamiseks. Kosovo on teatavasti endine Serbia lõunapoolne provints, mis lõi lahku pärast NATO sekkumist 1999. aastal. Tadić püsis seisukohal, et Serbia ei tunnusta kunagi Kosovot, kuid tasapisi oli ta ometi sunnitud üha enam leppima Kosovo suveräänsusele osutavate märkidega. Praegu on Kosovo rahvusvaheline protektoraat, aga kui jätta välja kohalike serblaste omavalitsused, ei ole Serbial seal mingit mõju. Tadići “koostöövalmidust” pidas osa valijaid sobinguks ELiga, mille kohaselt Serbia tunnistab vähemalt de facto Kosovo iseseisvust ja saab vastutasuks ELi kandidaatriigiks.

Viimase kümne aasta jooksul on Serbiale avaldatud survet ka igakülgseks koostööks Haagi rahvusvahelise sõjakuritegude kohtuga. 2008. ja 2011. aastal tabas Serbia valitsus ja andis tribunalile üle kaks tähtsamat Bosnia sõjakuritegude ja genotsiidi tõttu tagaotsitavat isikut, Radovan Karadžići ja Ratko Mladići. Tuntav osa valijaskonnast nägi koostöös Haagi tribunaliga Tadići nõrkust ega olnud sugugi rahul tribunali korduva võimetusega mõista süüdi Horvaatia, Bosnia ja Kosovo elanikke, keda süüdistatakse sõjakuritegudes serblaste vastu.

Viimase hoobi Tadići valimisedule andsid majanduskriisi tagajärjed, mis tabasid Serbiat 2008. aasta ülemaailmse finantskriisi tulemusel. Serbia valitsus reageeris sellele 2009.-2010. aastal eelarvestiimulitega. Kuid eelarve suurendamise hinnaks oli kasvav riigivõlg, mis on alates 2008. aastast peaaegu kahekordistunud ja ületas 2011. aasta lõpul seadusega lubatud piiri ehk 45 protsenti SKTst. Kõigest hoolimata ei ole valitsuse majanduspoliitika suutnud nelja aasta jooksul inimeste elatustaset parandada. Kasv on olnud armetu: 2008.–2012. aastal suurenes tegelik SKT keskmiselt üks protsent aastas. Samal ajavahemikul kaotas töö 200 000 inimest. Tööpuudus jõudis 2011. aasta oktoobris enneolematu 24 protsendini.

On ilmne, et valijad tahtsid Boris Tadićit karistada, andes hääli Nikolićile, kes hoolimata oma natsionalistlikust minevikust on suutnud püsida konservatiivsel platvormil, lubades muutusi ja majanduse liberaliseerimist. See on arvatavasti tähtsaim põhjus, miks Nikolić seekord võitis, ehkki oli 2008. aastal kaotanud ligemale 100 000 häälega. Nüüd käis Nikolić sisuliselt välja sama platvormi, millega oli 2004. aastal võimule tõusnud Tadić. Ta esitas ennast ühtaegu rahvusliku konservatiivi ja eurooplasena, pakkudes valijale mõlemast maailmast parimat. Sel moel kõrvaldas Nikolić hirmu, et temaga tulevad tagasi 1990. aastad, mille peale mängis Tadić 2008. aastal, kui rõhutas Nikolići Euroopa-vastasust ja agressiivset natsionalismi, mis pooldas sarnaselt Nikolići 1990. aastate parteile ka territoriaalset ekspansiooni.

Maikuised presidendivalimised olid juba kolmas kord, mil Tadić ja Nikolić jõudu katsusid. 2004. ja 2008. aastal oli Tadić suutnud väikese edumaaga võita. Seekord oli aga valimisosalus ja mõlemale antud häälte arv pärast 2004. aastat madalaim. Kui 2008. aastal käis teises voorus hääletamas 68 protsenti valijatest, siis sel aastal vaid 46 protsenti, mis tähendas, et mõlemad kandidaadid said tunduvalt vähem hääli kui 2008. aastal. See näitab valijate kasvavat rahulolematust poliitikaga üldse ja eriti poliitikutega, mida on peamiselt põhjustanud 2008. aastast võimul olnud DP valitsuse aeglased ja vähetõhusad reformid.

Tuntav osa valijaskonnast nägi koostöös Haagi tribunaliga Tadići nõrkust.

Et koostöö Haagi tribunaliga on peaaegu läbi (Serbia valitsusel on veel vaja üle anda vaid üks isik), võib arvata, et tulevane valitsus jätkab lähenemist ELile sõltumata sellest, kes valitsust juhtima hakkab. See nõuab samasugust ranget kokkuhoiupaketti, nagu kehtestati Euroopa riikides 2010.–2011. aastal, samuti maksupoliitika reformi ja seejärel meetmeid, mis parandaksid investeerimiskliimat, vähendaksid bürokraatiat ja liberaliseeriksid tööjõuturgu.

Uue, eeldatavalt 2016. aastani võimul püsiva valitsuse peamine eesmärk on vältida nõndanimetatud Kreeka stsenaariumit, mis nõuab avalike kulutuste ja eelarvedefitsiidi kärpimist, mida peetakse üleüldiselt ainukeseks võimaluseks vähendada riigivõlga. See moodustab praegu umbes 50 protsenti SKTst, aga järgmise nelja aasta trend ei näita midagi rõõmustavat. Praeguse ennustuse kohaselt jõuab riigivõlg, kui uus valitsus just erakordselt kiiresti ja osavalt tegutsema ei asu, veel selle aasta lõpuks 55 protsendini SKTst. See on küll vähem kui Kreekas (seal on see praegu 160 protsenti SKTst), ent ajaloolised kogemused osutavad sellele, et vähem arenenud riikides, nagu Serbia ju on, võivad probleemid olla isegi väiksema suhte korral palju suuremad kui arenenud riikides.

Serbia riigivõlg kasvas 2008.–2011. aastal 5,7 miljardi euro võrra. Lahkuv valitsus tekitas nii tohutu võla katsega leevendada maailma 2008. aastal tabanud finantskriisi mõjusid Serbias ekspansiivse eelarvepoliitikaga. Teine hiigelsuure riigivõla põhjus peitub Serbia riigisektori tohutus suuruses. Avalik sektor – riigiaparaat ja kohalikud omavalitsused, riigiettevõtted ja erastamata (formaalselt ühiskondlikud) ettevõtted – koosneb ligikaudu 1340 ettevõttest, milles töötab umbes 280 000 inimest. Need ettevõtted on valitsuse otsese kontrolli all ja neid kasutatakse sageli poliitilistel eesmärkidel: erakonnad üritavad oma liikmeid ja toetajaid saada tööle riigisektori ettevõtetesse ning nende pealt ise tulu teenida. Avaliku sektori töötajad võivad üldiselt nautida teadmist, et nende töökoht on kindel ja palk kõrge. Serbia on üks riikidest, kus avaliku sektori palgad kasvavad kiiremini kui erasektoris, ning 2011. aasta lõpul töötas Serbia avalikus sektoris umbes 2000 inimest enam kui 2008. aastal, mil algas kriis, millele erasektor reageeris suurte vallandamislainetega. Enamik riigi- ja ühiskondlikke ettevõtteid töötab kahjumiga. 2010. aastal moodustas nende kogukahjum umbkaudu 3,5 protsenti SKTst. Kahjum hüvitatakse riigieelarvest. See tähendab, et kui ühiskondlikud ettevõtted kaovad ning riigiettevõtted restruktureeritakse ja liberaliseeritakse, langeb eelarvedefitsiit juba iseenesest poole võrra. Muutused neis ettevõtetes ei nõua märkimisväärseid kulutusi. Kuid on kindel, et avaliku sektori muutused toovad paratamatult kaasa poliitilise tulu kahanemise, millele praegune Serbia poliitiline süsteem väga tugevasti toetub.

Serbia riigivõla peamine allikas on eelarvedefitsiit, mis 2011. aasta lõpuks oli 4,5 protsenti ja 2012. aasta lõpuks võib jõuda kuue protsendini. Erinevalt enamikust Euroopa riikidest, kus suudeti juba 2011. aasta lõpuks eelarvedefitsiiti kärpida, kipub see Serbias jätkuvalt suurenema.

Suure defitsiidi taga seisavad peamiselt struktuursed põhjused. See on tekkinud avaliku sektori palkade, pensionide, riiklike toetuste, sotsiaaltoetuste ja maksusoodustuste järjekindla suurenemise tõttu. See tähendab ühtlasi, et parim viis raha säästa on avalikke kulusid restruktureerida, kärpides avaliku sektori palku, pensione, riiklikke toetusi ja sotsiaaltoetusi ning viies läbi maksureformi, mis põhimõtteliselt tähendab kokkuhoiumeetmete tõsist rakendamist. Aga on kindel, et sellised sammud kohtavad mitmegi tulevase koalitsioonipartneri poliitilist vastuseisu.

Sotsialistlik Partei ja Ühinenud Pensionäride Partei (Serbias on pensionäre peaaegu sama palju kui ametlikult töötavaid inimesi – 1,7 miljonit) seisavad kokkuhoiukavadele selgelt vastu, kinnitades, et pensionide ja sotsiaaltoetuste kallale ei tohi minna. Sotsialistliku Partei juht Ivica Daāić on aina korranud, et IMF ei tohi kuidagi Serbia asjadesse sekkuda. (IMF teatavasti külmutas 2011. aasta suvel Serbiaga sõlmitud finantskokkuleppe täitmise, sest Serbia valitsus suurendas eelarvedefitsiiti, mida kokkulepe selgelt keelas. IMF on öelnud, et jätkab kõnelusi kokkuleppe täitmiseks uue valitsusega.)

Uut valitsust asub arvatavasti juhtima ametist lahkuv president Boris Tadić

Kui uus valitsus ei alusta IMFiga kõnelusi kokkuleppe täitmise jätkamiseks, ei suuda tuua defitsiiti 2016. aastaks alla ühe protsendi SKTst ja hoida riigivõlga madalamal kui 45 protsenti SKTst, võivad välisinvestorid kaotada huvi, mis toob kaasa intressimäärade kasvu. See muudaks Serbial laenude saamise veel raskemaks ja kui arvestada, et 2012. aastal on kasv nullilähedane ning raha väärtus aina kahaneb (dinaar on viimase aastaga langenud euro suhtes umbes 15 protsenti), jõuab võlg juba järgmisel aastal 70 protsendini SKTst. See võib kergesti viia Kreeka stsenaariumini, mille puhul valitsus ei suuda säilitada senist sotsiaaltoetuste, avaliku sektori palkade ja pensionide taset, mis omakorda toob kaasa ühiskondliku ja poliitilise ebastabiilsuse.

Praegu ei paista olevat just suuri võimalusi seda vältida. Serbia parlamentaarne süsteem toetub proportsionaalsele esindatusele, milles tekkivatesse koalitsioonivalitsustesse kuulub tüüpiliselt üks mõjukam erakond, üks väiksema mõjuga erakond ja mitu pisemat parteid. Kõigil neil on põhimõtteliselt vetoõigus, millega saab tõkestada poliitilisi muutusi või lausa kukutada koalitsiooni, kui valitsuse enamus soovib sellest hoolimata muutusi ellu viia. Selline institutsionaalne korraldus on pidurdanud kiiremaid ja sügavamaid reforme juba alates 2000. aastast, mil lahkus võimult Slobodan Milošević. Tundub, et seda mustrit ei murra ka praegused valimised, sest sotsialistid ja pensionärid (kes said 16 protsenti häältest ja on peaaegu kindlasti uues valitsuse väiksema tähtsusega partner sõltumata sellest, millise tulemuse koalitsioonikõnelused annavad) seisavad kindlalt hädavajalike muutuste vastu. Järgmine peaminister peab ilmutama erakordselt suuri oskusi, et hoida valitsust koos ja samal ajal vältida sattumist rajale, mis tooks kaasa Kreeka stsenaariumi kordumise.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane