Ronek Jäär: Slovakkia järgmine president tuleb Banská Bystricast

Viimastel kuudel on väikeriik Slovakkia saanud üha rohkem rahvusvahelist tähelepanu. Seda põhiliselt peaminister Robert Fico tõttu, kes naasis viieaastase pausi järel oktoobris 2023 võimule. 2018. aastal valitsuskorruptsiooni uurinud ajakirjaniku Ján Kuciaki ja tema tüdruksõbra tapmise järel tagasi astunud Fico on võimul oldud poole aasta jooksul asunud piirama meediavabadust ja sekkunud korduvalt õiguskaitseorganite töösse.

Samal ajal on lõpetatud Ukraina relvadega varustamine ning taastatud aktiivsed kontaktid Venemaaga. Suhted pikaaegse liitlase Tšehhiga on ajaloolises madalpunktis ja lähenetud on hoopis Viktor Orbáni juhitud Ungarile, kellega Fico eelmise kolme valitsuse ajal olid suhted küllaltki pingelised.

Fico valitsuse üks suurimaid kriitikuid on olnud president Zuzana Čaputová, kes valiti 2019. aastal ametisse sama meelsuse tuules, mis Fico võimult viis.

Fico üha rohkem Orbáni meenutav poliitika on pälvinud laialdast vastukaja nii kodu- kui ka välismaal. Tema valitsuse üks suurimaid kriitikuid on olnud president Zuzana Čaputová, kes valiti 2019. aastal ametisse sama meelsuse tuules, mis Fico võimult viis.

Paraku juba enne viimaseid parlamendivalimisi 30. septembril 2023 teatas Čaputová, et ta ei kandideeri enda perele tehtud ähvarduste tõttu teiseks ametiajaks. Tühjaks jäävale presidenditoolile alustas konkureerimist 11 kandidaati, kellest 23. märtsi 2024 valimispäevaks taandas ennast kaks. Kuna ükski kandidaat ei kogunud esimeses voorus häälteenamust, siis edenes kaks enim hääli saanud kandidaati teise vooru.

Presidendikandidaadid Banská Bystricast

6. aprillil aset leidvas presidendivalimiste teises voorus lähevad omavahel vastamisi kahe eri leeri kandidaadid. Fico juhitud valitsuskoalitsiooni esindab erakonna Hääl (Hlas) esimees Peter Pellegrini, kelle valimiste põhisõnum on „Slovakkia vajab rahu“. Kahetähendusliku loosungiga viitab ta otseselt nii soovile lõpetada Ukraina sõda kui ka sisepoliitilised vastasseisud.

Praegune parlamendispiiker on tuntud eduka laveerijana, kelle läänemeelne retoorika on segunenud kohtumiste ja sõbralike suhetega Vene tipp-poliitikutega. Vene väärinformatsioonist üleküllastunud Slovakkias on selline lähenemine toonud Pellegrinile ühe usaldatuima poliitiku tiitli, kes ka presidendivalimiste esimeses voorus kogus 37 protsenti häältest.

Pellegrini on tuntud eduka laveerijana, kelle läänemeelne retoorika on segunenud sõbralike suhetega Vene tipp-poliitikutega.

Pellegrini vastaseks on iseseisev kandidaat Ivan Korčok, kes on ennast tugevalt vastandanud praegusele valitsusele. Ta toetab kuulumist läände ja kritiseerib aktiivselt Fico ja Pellegrini venesõbralikku poliitikat. Endine diplomaat oli aastatel 2020 kuni 2022 liberaalse Vabaduse ja Solidaarsuse (Sloboda a Solidarita) partei eest välisminister kahes valitsuses. Selle aja jooksul oli Slovakkia üks märkimisväärsemaid Ukraina toetajaid. Peale Čaputová kinnitust, et ta ei kandideeri uuesti ametisse, teatas Korčok, et kandideerib praeguse presidendi poliitika jätkamiseks. Tal õnnestus kiiresti koondada enda taha nii liberaalsed kui ka konservatiivsed läänemeelsed opositsiooniparteid ja mobiliseerida inimesi valima tulema. Kõrge valimisosaluse saatel võttis ta 23. märtsi voorus üllatusvõidu ja edestas Pellegrinit enam kui viie protsendipunktiga.

Pealtnäha erinevaid kandidaate ühendab aga üks: mõlemad on pärit kaunist mägedega ümbritsetud väikelinnast nimega Banská Bystrica. Kunagine kaevanduslinn ja praegune turismikuurort asub Kesk-Slovakkias, kus on hästi esindatud kõik Slovakkia peamised valijagrupid. Sealsed esimese vooru tulemused peegeldavad üldist valimistulemust üle riigi. Nimelt võitis liberaalist Korčok linnalistes asumites, kus tema üleskutse takistada Fico õigusriigivastast suundumust leidis rohkem kandepinda. Samal ajal domineeris Pellegrini väga väikestes linnades ja maapiirkondades, kus sotsiaalmajanduslik mahajäämus ja toimetulek on seatud esikohale.

Uus mobiliseerumislaine enne teist vooru

Valimiste teises voorus algab kõik uuesti ja 23. märtsist oli kandidaatidel napid kaks nädalat, et oma toetajad uuesti valimiskastide taha meelitada. Võidab see kandidaat, kes oma põhivalijaid säilitades suudab leida endale toetajaid teistest ühiskonnagruppidest või seni kõrvale jäänud valijate seast. Lõhestunud Slovakkias ei ole see aga sugugi lihtne ülesanne. Vaja läheb nii õnne kui ka diplomaatilisi oskusi.

Üks suurimaid eelistuseta valijagruppe on rahvuslased. See konservatiivselt ja venesõbralikult meelestatud grupp hääletas esimeses voorus kolmandaks jäänud iseseisva kandidaadi Štefan Harabini poolt. Endine justiitsminister sai oma läänevastase platvormiga pea 12-protsendilise toetuse. Kuna Harabin oma valijatele ühte kindlat kandidaati ei soovitanud, siis nüüd peavad Pellegrini ja Korčok otsustama, kui kaugele nad on valmis häälte saamiseks minema.

Võidab see kandidaat, kes suudab leida endale toetajaid teistest ühiskonnagruppidest või seni kõrvale jäänud valijate seast.

Kumbki kandidaat ei ole loobunud Euroopa Liidu ja NATO liikmelisust pooldamast ja seetõttu ei ole nad suveräänsuspüüetega rahvuslastele loomulik eelistus. Mõlemat peetakse liigselt läänemeelseks ja liberaalseks ehk rahvuslastel tuleb teha valik kahe neile halva variandi vahel. Selle hea näide on fakt, et esimese vooru eel otsustas Pellegrini koalitsioonikaaslane ja natsionalistliku Slovakkia rahvuspartei juht Andrej Danko esialgu ise presidendivalimistel kandideerida ning seejärel taanduda Harabini kasuks.

Varasemalt Pellegrinit tugevalt kritiseerinud Danko otsustas siiski teises voorus parlamendispiikrile oma toetuse anda, kuid seda just argumendi najal, et Korčoki presidendiks saamine oleks suveräänsuse jaoks katastroof. Pellegrini oli valmis tegema järeleandmisi ja võtma üle oma koalitsioonikaaslastele omast rahvuslikku retoorikat. Avalikult Euroopa Liidus ühehäälsuspõhimõttest eemaldumist toetanud Korčok aga seda teed ei ole läinud ja seetõttu on ta vähemalt osale rahvuslastest tugevalt vastukarva. Seetõttu on eelis selles grupis Pellegrinil.

Ungari rahvusvähemus: väike, aga kaalukas

Teine grupp, kelle hääl saab otsustavaks, on Slovakkias elava ungari päritolu rahvusvähemuse esindajad. Selle grupi osakaal elanikkonnast on hinnanguliselt 8 protsenti ja nad on geograafiliselt koondunud riigi lõunaossa. Paljud neist tegid juba enne esimest vooru enda valiku kahe edasi pääsenud kandidaadi vahel, kuid kohalikul tasandil oli ikkagi kõige populaarsem ungarlane Krisztián Forró. Kogu riigis kogus ta ligi kolm protsenti häältest, mis viis ta neljandale kohale.

Etnilistel alustel poliitiliselt organiseerunud ungarlastelt on toetuse saamine tõenäolisem kandidaadil, kes lubab hoida Ungariga häid suhteid ja pöörata tähelepanu regionaalarengule. Kuigi oma lubadusi on teinud mõlemad kandidaadid, siis taas kord on selles grupis eelis Peter Pellegrinil, kes juba enne esimest vooru kasutas ära oma positsiooni spiikrina ja käis visiidil Ungaris, kus kohtus muuhulgas peaminister Orbániga. Võimukoalitsiooni esindajana oli Pellegrini võimeline lubama rohkem tähelepanu Lõuna-Slovakkiale, mistõttu pälvis ta teiseks vooruks ungarlaste seas mõjuka Forró toetuse.

Ent arvestada tuleb, et kuigi Forró soovitus piirab Ivan Korčoki võimalusi, siis ka temal on lootust ungarlaste seast hääli juurde saada. Võimalus võib avaneda valijatega, kellele on vastuvõetamatu Pellegrini katse laveerida rahvuslaste ja ungarlaste vahel. Need kaks gruppi on pikalt üksteisele vastandunud. Peamiselt on selle põhjus olnud rahvuslaste ungari vähemuse vastasus, mis aga pole enam nii tugevalt pildis kui mõned aastad tagasi. Hea õnne korral on Korčokil lootust saada sellest vastasseisust kasu.

Tõenäoline on korduma muster, kus valima ei tulda mitte kindla kandidaadi poolt, vaid tema vastase vastu.

Kõige olulisem valimistulemust mõjutav tegur on aga valimisosalus. Parlamentaarse süsteemiga Slovakkias on huvi igasugustel valimistel osalemise vastu olnud piirkonnale omaselt leige. Suurenenud on osalus vaid juhtudel, kus nähakse endale otseseid negatiivseid või positiivseid tagajärgi. 23. märtsi esimene voor oli üks nendest kordadest: 52-protsendine valimisosalus oli presidendivalimiste ajaloos paremuselt teine tulemus.

Selle üheks põhjuseks oli kandidaatide omavaheline isiklik vastandumine. Konkurenti demoniseeriti igas tundlikus küsimuses, et teha ta kindlale valijagrupile vastuvõetamatuks. See nähtus on kahe vooru vahelisel ajal ainult tugevnenud ja tõenäoline on korduma muster, kus valima ei tulda mitte kindla kandidaadi poolt, vaid tema vastase vastu. Niimoodi on presidendiametist ilma jäänud näiteks eelmise sajandi lõpukümnendil demokraatiakraane sulgev peaminister Vladimír Mečiar kui ka praegune valitsusjuht Robert Fico.

Ajalugu võib korduda

On laias laastus kindel, et juhul, kui Ivan Korčok suudab valimiste teise vooru võita, saab temast endise presidendi Andrej Kiska ja praeguse presidendi Zuzana Čaputová liini jätkaja. Korčoki poliitika keskmes hakkab olema välispoliitiline nähtavus ja sisepoliitiline vastandumine Robert Fico poliitikatele. Pöördvõrdeliselt ennustab enamik analüütikuid, et Peter Pellegrini võidu korral saaks temast Fico valitsuse kummitempel. Seda toetavad tema valimisloosung ja -lubadused, millega Pellegrini on öelnud, et valitsus ja president ei peaks omavahel vastanduma.

Samas ei oleks see Slovakkia presidendivalimiste ajaloos mitte esimene kord, kus valitsuse poolt toetatud kandidaat peale valimiste võitmist oma varasemate poliitiliste toetajate vastu pöördub. Näiteks on siin endised presidendid Michal Kováč ning Rudolf Schuster. Sellise asjade käigu kasuks räägib ka fakt, et endiste parteikaaslaste Pellegrini ja Fico omavahelised suhted ei ole kuigi soojad. 2018. aastal sundisid üleriigilised protestid Ficot peaministri toolilt tagasi astuma ning tema asemel tõusis riigitüüri juhtima parteikaaslane Pellegrini. Ent viimane lahkus 2020. aastal võimuvõitluse järel Fico parteist Suund (Smer) ja asutas mõttekaaslastega sarnase ideoloogiaga partei Hääl.

Slovakkia presidendivalimiste ajalugu on täis vastuolulisi sündmusi, kus mõnel korral on valijad mobiliseerunud valitsuse kandidaadi vastu ja teinekord tema poolt.

2023. aasta valimiste eel jõudis Pellegrini Ficot omajagu kritiseerida ja mõned kuud enne parlamendivalimisi kutsuda teda mineviku poliitikuks, kellega ta samas valitsuses töötamise võimalust ei näinud. Siiski hakkas Pellegrini pärast valimisi oma sõnu sööma ning lõi Ficoga ühise koalitsiooni. Ent minitritooli asemel asus Pellegrini hoopis parlamendispiikri kohale ja peagi algasid spekulatsioonid tema ambitsioonidest saada presidendiks. See amet annaks mõõdukamale Pellegrinile võimaluse ennast üha autokraatlikumast Ficost distantseerida.

Ajalugu võib, kuid ei pruugi, korduda. Slovakkia presidendivalimiste ajalugu on täis vastuolulisi sündmusi, kus mõnel korral on valijad mobiliseerunud valitsuse kandidaadi vastu ja teinekord tema poolt. Samal ajal ei tähenda ühe kandidaadi võit, et tema tegevus presidendina on kindlasti see, mida temalt enne valimisi oodati. Kui tulevase presidendi nime saame me teada juba kuuenda aprilli öösel, siis tema suundumust näitab vaid aeg. Seni on kindel vaid üks: Slovakkia järgmine president tuleb Banská Bystricast.