Robert Kagan vallandas laviini
Robert Kaganil on juba ammu olnud aeg jõuda Eesti lugejani meie emakeeles. Temaga on asi ka palju lihtsam kui mõne teise nüüdisaja analüütikuga, sest peamisi talle kuulsust toonud järeldusi esitav raamat “Of Paradise and Power: America and Europe in the New World Order” on üsna lühike. Seda teost võib pigem pidada mullu suvel ajakirjas Policy Review ilmunud artikli “Power and Weakness” (vt http:/ /www.policyreview.org/JUN02/kagan.html) täiendatud versiooniks. Esmalt Briti ajakirjas Prospect ja nüüd Diplomaatia veergudel trükitud artikkel on aga omakorda ikka sellesama kuulsa “Jõu ja nõrkuse” artikli lühendus.
Välispoliitikat on Robert Kagan näinud nii selle tegijate kui kommenteerijate poolelt. Ta on töötanud USA Kongressi liikme Jack Kempi välispoliitikanõustajana, USIA (Ameerika Ühendriikide Infoagentuur -toim) asedirektori eriabina, USA välisministeeriumi Ameerika riikide büroo asejuhina ning välisministri peamise kõnekirjutajana Ronald Reagani presidendiaja lõpuosas 1985 – 1988. Kõik need ametid eeldasid ilmekust, selgust ja lühidust oma mõtete esitamisel.
Edaspidi on Robert Kagan teadlase ja kommentaatorina avaldanud suurel arvul artikleid ja päevakajastusi peaaegu kõigis arvestatavates USA ajalehtedes ja ajakirjades. Talle on sobinud kolumnisti roll nii liberaalses The New York Timesis kui konservatiivses ajakirjas The Weekly Standard. Robert Kagan paistab pigem nautivat tööd ajakirjanduses kui et peab vajalikuks kirjutada mahukaid teoseid, kuigi tema toimetatud ja kirjutatud raamatute arv on päris suur. Carnegie Fondi uurimiskeskuses töötab ta 1997. aastast. Ta on mõjuka Ameerika Ühendriikide Välissuhete Nõukogu (Council of Foreign Relations) liige. Robert Kagani abikaasa on edukas diplomaat – nr 2 USA alalises esinduses NATO juures. Seega näeb ta Brüsselis elades transatlantiliste suhete probleeme pidevalt kõrvalt.
Reagani ideede võidukäigu aja mõju on Robert Kagani kirjatöödes selgelt tunda. Ta tahab maailma muuta, mitte aga konflikte ja probleeme lihtsalt külmutada. Robert Kagani maailmas nähakse vajadust suhelda ja lahendada probleeme nii haritud õitsvate 21. sajandi riikidega kui ka 19. sajandi režiimidega, kes on hankinud raketid.
Fukuyama “ajaloo lõpule” ja Huntingtoni “tsivilisatsioonide kokkupõrkele” on järgnenud minu meelest Kagani “lääne lõpp”.
Nii mõnigi kord on Robert Kagani kritiseerijad võtnud kinni tema sirgetest väidetest ja viidanud, et maailm on palju keerulisem. Kuid Robert Kagani eesmärk on näidata üldiseid tendentse ja selleks sobivad lihtsustavad mudelid hästi. Nii pole ka eeltoodud artiklis Ameerika ja Euroopa mingid sõna-sõnalt võetavad maailmapoliitika osalised, vaid pigem üldistus kahest võimalusest kujundada välispoliitikat.
Nii mõnigi kord on Robert Kaganit iseloomustatud neokonservatiivina nagu tema artiklite sagedast kaasautorit William Kristolit. Mulle siiski tundub, et Robert Kaganit niimoodi lahterdada ei ole õige. Oma analüütilisuse, sallivuse ning internatsionalistliku sooviga maailma tõepoolest paremaks muuta on ta jäänud veidi nagu omaette. Ameerika Ühendriikide välispoliitiline mõte on viimastel aastatel suuresti nihkunud konservatiivsuse suunas ja peab leidma vastuseid USA domineerimisest tulenevatele küsimustele.
Fukuyama “ajaloo lõpule” ja Huntingtoni “tsivilisatsioonide kokkupõrkele” on järgnenud minu meelest Kagani “lääne lõpp”. Nii nagu eelmisedki suured arutlused viib seekordne meid edasi rahvusvahelises elus toimuva lahtimõtestamisel. Kuni selgub, et mõni uus küsimuseasetus võimaldab muutunud olukorda hoopis paremini kirjeldada. Ma ei tea, kes on järgmine, täna on meil Robert Kagan.
Suursaadik Raul Mälk töötab Eesti Vabariigi välisministeeriumis.
Seotud artiklid
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Pahelised narratiivid sõjas
Ajaloo vältel on sõjapidamist põhjendatud tihti narratiividega nagu jumala tahe, ajalooline nõue territooriumile või võitlus ideoloogilise kurjuse vastu. Samad õigustused on aktuaalsed ka tänapäeval, näiteks kõiki neid narratiive rakendatakse Ukraina-Vene ning Iisraeli-Palestiina konfliktides. Narratiivid tekitavad aga probleeme vastasseisude rahumeelsete lahendite saavutamisel, mistõttu tuleks nendega ka tegeleda. Seega tekib kaks küsimust: milles täpselt seisneb narratiivide problemaatilisus ning kuidas neid probleeme lahendada?
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Justin Leveque: Prantsusmaa välis- ja sisepoliitilised karid
Juuli algul toimunud parlamendivalimised Prantsusmaal tõid kaasa patiseisu, kus ühelgi erakonnal pole selget teed valitsuse moodustamiseks. Vasakliit on lõhestunud Venemaa ja Ukraina küsimuses, nii on sotsialistid ja rohelised välispoliitikas enam president Emmanuel Macroniga ühel meelel, ent vasakradikaalse Jean-Luc Mélenchoni erakond ei võta Venemaa ohtu tõsiselt. Vastasääres kogus jõudu Marine Le Peni Rahvuslik Liikumine.
Hannes Saarmets: Ladina-Ameerika – läänest maas. Või hoopis ees?
Ladina-Ameerika sotsiaal-majanduslik ja geopoliitiline areng on küll olnud ajaloo vältel seotud lääneriikidega, ent ometi on seal ikka ja jälle mindud ülejäänud maailma arengusuundadest erinevat teed. See rahutu, revolutsiooniline ning teravate kontrastidega piirkond pakub kirevat ajaloolist vaatemängu, kuid on olnud ka mitmete globaalsete suundumuste teerajaja. Ladina-Ameerika arengutee mõistmine võimaldab teistsuguste nurkade alt hinnata sealsete riikide edusamme või läbikukkumisi. Lisaks pakub Ladina-Ameerika väärtuslikke globaalpoliitilisi õppetunde, mida tasuks jälgida ka rikastel ja arenenud riikidel.
Eesti arengukoostöö kombineerib globaalseid ambitsioone ja kohalikke võimekusi
Nüüdseks on veerandsada aastat möödunud sellest, kui Eestist sai arenguabi saajast arenguabi andja. Toona alustati Lääne-Ukrainale toiduabi andmise projektiga, mis on tänaseks arenenud süsteemseks arengukoostööks. Sellega käib kaasas vajadus järjepidavateks ja tõhusateks kommunikatsioonitegevusteks.