Religiooni osa Iisraeli-Palestiina konfliktis

Kui Jeesus tuleks pärast neljakümnepäevast paastumist ja Saatanaga võitlemist täna Kiusatuste mäelt alla, võiks ta saata tagasi inglid, kes talle toitu toovad, ja astuda keha kinnitama hoopis Ahmedi restorani. See asub Jeeriko kohal kõrguval seljandikul, järsu kaljuseina ja avara ning tasase Jordani oru vahel. Ühel möödunud kuu jahedal õhtul restorani terrassil istudes ning vaadates, kuidas org hakkab õhtupimeduses täituma linnatulede valgusega, astus uhkel kõnnakul ligi Ahmed ise, istus maha ja hakkas, nagu tal välismaalastega kombeks, rääkima oma teooriatest Lähis-Ida geopoliitika kohta. “Need ameeriklased ütlevad, et seal,” ta viipas sigaretiga teisel pool orgu paiknevate Jordaania küngaste poole, mille taga sadu kilomeetreid eemal laiub Iraagi pelutav maastik, “käib sõda sunniitide ja šiiitide vahel. Kas nad on peast segi või mis? Sunniitidel ja šiiitidel pole mingeid probleeme. Nad on alati üheskoos elanud. Siin ei ole tegemist religiooniga.”

Religiooni osatähtsust konfliktis on väga raske määratleda, eriti veel Lähis-Idas. Enamasti varjavad religioossed aspektid midagi muud, näiteks võitlust maa või võimu pärast. Religiooni rõhutamisega saab endale toetust hankida. Sageli süvendab see konflikti, sest teemast, mille üle muidu oleks võimalik arutada ja mida saaks vahendada, näiteks maaomandi küsimusest, saab midagi absoluutset ja jäika – nimelt usuküsimus. Mõnikord haarab see terve konflikti enda võimusse, andes sellele hoo ja dünaamika, mida see muidu vaevalt oleks saanud.

Vahest kõige selgemalt ilmneb see Iisraeli-Palestiina konfliktis. Maal, kus igal teisel künkal on jalutanud, maganud või mingil muul moel tegutsenud Jeesus ja teised piiblitegelased, on isegi raske ette kujutada, et religioon ei oleks üks tähtsamaid teemasid. Ehkki religioon on alati vorminud vaidlusi iisraellaste ja palestiinlaste vahel ning mõlema ühiskonna sees, ei ole see siiski kunagi seisnud esiplaanil. Põhiteema on alati olnud kontroll selle pisikese maatüki üle, mida nii juudid kui ka araablased peavad oma koduks. Isegi võitlus Jeruusalemma pühapaikade pärast käib lõpuks selle üle, kuhu tõmmata eraldusjoon. Alles päris viimastel aastatel on religioon hakanud tõepoolest midagi tähendama.

Kui eelöeldu tundub üllatav, siis tasub meenutada, et enamikku sioniste, kes hakkasid 19. sajandi lõpul Palestiinasse suunduma, ei ajendanud enamasti religioon. Kuigi oli ka väike liikumine, mis seadis sihiks juutide tagasitoomise maale, kust nende piibellikud eellased lahkusid pärast teise templi purustamist 72. aastal, olid peamised sionismi propageerijad ilmalikud eurooplased, kelle meelest juudid vajasid rahvuslikku kodu, et pääseda nii antisemitismi kui ka Ida-Euroopa juudi külaelu lämmatava religioosse konservatiivsuse käest. Oma esimesel üheksateistkümnel eluaastal oli Iisraeli riik ennekõike huvitatud püsimajäämisest ja holokausti üleelanute koondamisest. Alles 1967. aastal, kui Iisrael okupeeris Läänekalda, Gaza, Siinai ja Golani kõrgendiku, jõudis “religioosne sionism” ehk doktriin, mille kohaselt kogu piibli põhjal Iisraelile kuuluva maa asustamine on religioosne kohustus, poliitilise elu ääremaalt keskplatsile, hakates ligi tõmbama inimesi, kes pidasid Iisraeli hämmastavat sõjalist edu jumaliku ettekuulutuse täitumise märgiks.

Noored on enamasti märksa religioossemad ja valmis riigivõimule kergemini vastu astuma kui nende vanemad.

Religioosse sionismi palavik ajendas ka rajama esimesi juudi asulaid Läänekaldale ja Gazasse. Kuid see ei olnud ainuke tegur. Palju aastaid ühtisid nende huvid ilmaliku Iisraeli valitsuse omadega, olgu võimul vasak- või parempoolsed, sest valitsus pidas julgeolekule väga kasulikuks juutide viibimist okupeeritud aladel. Just valitsus rajas suurimad asundused, kus täna elab enamik 430 000 asunikust (kaasa arvatud Ida-Jeruusalemma elanikud).

Tänaseks on aga religioossed ja ilmalikud huvid taas lahknenud. Viimastel aastatel on enamik iisraellasi jõudnud seisukohale, et asundused mitte ei tugevda julgeolekut, vaid teevad riigi kaitsmise hoopis raskemaks. Enamus arvab praegu, et tuleks loobuda väiksematest, sügaval Läänekaldal paiknevatest asundustest, kus elavad kõige ideoloogilisemad asunikud. Need asundused jäävad väljapoole eraldavat tõket, mida Iisrael rajab ja millest (kuigi see on teoreetiliselt ajutine) enamiku arvates kujuneb millalgi Iisraeli ja Palestiina riigi piir. Kuid religioossed sionistid, kes kaotasid oma võitluse asunduste pärast Gaza maaribal, kui peaminister Ariel Sharon nad 2005. aastal lihtsalt evakueeris, on veelgi otsustavamalt radikaliseerunud ja annavad endast kõik, et sama ei juhtuks Läänekaldal.

See käib eriti noorema põlvkonna kohta. Paljud neist on sündinud ja üles kasvanud asundustes, mis on andnud neile täiesti teistsuguse elukogemuse kui neile, kes on üles kasvanud Iisraelis. Asundused on pisikesed saared, kus elab kuni mõni tuhat inimest, kes kõik tunnevad üksteist, jagavad ühesuguseid religioosseid ja poliitilisi vaateid ning on väga solidaarsed, seistes silmitsi asunduste turvatarade ja vahitornide taga elavate palestiinlastega. Noored on enamasti märksa religioossemad ja valmis riigivõimule kergemini vastu astuma kui nende vanemad, samuti on nad aktiivselt sekkunud poliitilisse ellu valitsuse plaanide tõttu anda palestiinlastele maa, mida nad peavad enda omaks.

Eelmisel aastal üritas politsei maha lõhkuda üheksa maja pisikeses ja ametliku loata rajatud Läänekalda asunduses, kuid pidi loobuma pärast ägedat võitlust tuhandete teismeliste asunikega. Läänekaldal paikneb eraldava tõkke taga üle saja sellise eelposti, neile lisandub samuti rohkem kui sada suuremat asundust. Osa elanikke on valmis vaikselt lahkuma, kuid teised valmistuvad võitlema iga viimase kui tolli eest – ja nad ei võitle mitte lihtsalt julgeoleku või maa pärast, vaid Jumala tahte nimel.

Valdus igaveseks ajaks

Samal ajal on kardinaalselt muutunud religiooni roll palestiinlaste jaoks. 1960. aastate algul rajatud Palestiina iseseisvusliikumine oli puhtrahvuslik. Nad põhjendasid oma taotlusi väitega, et araablased on Palestiinas elanud juba sajandeid – täpselt nagu mittereligioossed sionistid põhjendavad oma taotlusi väitega, et see maa kujutas juba muistsetel aegadel endast juutide kodu.

Kuid Hamasi, mis on õieti Islami Vastupanuliikumise araabiakeelse nime lühend, lavaleastumine muutis olukorda. 1980. aastatel Egiptuse juurtega Moslemite Vennaskonna haruna tekkinud Hamas sai populaarseks mitte selle tõttu, et palestiinlased oleksid muutunud senisest religioossemaks (kuigi ka see leidis aset), vaid ennekõike sellepärast, et ta oli paremini organiseeritud, vähem korrumpeerunud ning ühiskondlike teenuste ja vastupanu korraldamisel tõhusam kui Yassir Arafati Fatah. Kui Hamas võttis eelmisel aastal esimest korda osa valimistest, oli Arafat juba surnud ning Fatah nii roiskunud ja usalduse kaotanud, et võim lausa langes Hamasi kätte.

Sarnaselt religioossete sionistidega andis ka Hamas maaküsimusele religioosse värvingu. Liikumise doktriini kohaselt on Palestiina islami waqf, mille Jumal on usaldanud igaveseks ajaks moslemitele, mistõttu ka rahukokkulepped on kõrgeima jõu poolt keelatud. Vahest isegi pool 2006. aastal Hamasi poolt hääletanud inimestest ei pooldanud seda ideoloogiat, vaid protestis pigem Fatah’ vastu (Hamasi valimiskampaania vältis teadlikult usuteemat, keskendudes selle asemel korruptsioonile ja avalikele teenustele). Enamik toetab seniajani kahe riigi loomist. Nende toel võimule tulnud valitsus ei saa aga sõlmida Iisraeliga mitte mingisugust lõplikku kokkulepet. Parimal juhul võivad nad pakkuda pikaajalist vaherahu, kui Iisrael on tõmbunud tagasi 1967. aasta sõja eelsetesse piiridesse – ja sellega ei saa Iisrael leppida.

Oma esimesel üheksateistkümnel eluaastal oli Iisraeli riik ennekõike huvitatud püsimajäämisest ja holokausti üleelanute koondamisest.

Kas olukord võib muutuda? Hamas on üsna kirev liikumine. Mõned selle liikmed, kellega ma olen vestelnud, on kindlameelsed ideoloogid, kes väidavad, et ei sõlmi ealeski Iisraeliga rahu; teised aga ei ütle küll otse välja, ent vihjavad, et pikaajaline vaherahu tähendab sisuliselt loobumist võitlusest ülejäänud ajaloolise Palestiina vabastamise eest. Kogu oma paarikümne tegevusaasta vältel on Hamas rahva toetuse tagamise nimel olnud piisavalt paindlik. Nii seisis liikumine 1993. aasta Oslo kokkulepete vastu, sest need tähendasid Iisraeli tunnustamist, kui aga selgus, et Palestiina avalik arvamus toetab kokkuleppeid, hakkas Hamas neid kritiseerima seisukohalt, et Iisraelile tehakse sellega liiga suuri järeleandmisi. Mõnedki väidavad, et kui pikaajaline vaherahu toob kaasa olukorra rahunemise ja stabiilsuse, jääb üsna väheks palestiinlasi, kes tahaksid jätkata võitlust Iisraeliga, mistõttu Hamas on sunnitud neid järgima ja kui ka mitte oma ideoloogilisi aluseid muutma, siis vähemalt need määramata ajaks vaka alla panema. Skeptilisemalt meelestatud inimesed arvavad, et vaherahu annaks lihtsalt Hamasile ja tema liitlastele piirkonnas aega koguda piisavalt jõudu Iisraeli lõplikuks hävitamiseks.

Kristluse osa

Arutelu Hamasi võimaliku käitumise üle rõhutab religioosset muudatust, mille on läbi teinud Iisraeli-Palestiina konflikti kolmas tähtsam osaline, nimelt Ühendriigid. Parempoolsete kristlaste mõju tugevnemine George W. Bushi administratsioonile on langenud kokku selliste poliitiliste islamiliikumiste nagu Hamas ja Moslemite Vennaskond tugevnemisega.

Ameerika parempoolsed lasevad vaevalt ennast veenda väidetel, et Hamas võib osutuda pragmaatiliseks. Osaliselt peitub põhjus selles, et nende enda religioossed väärtused sunnivad neid kahtlema, et keegi võiks loobuda oma sügavalt juurdunud veendumustest. Samal ajal on aga tekkinud ka evangeelsete kristlaste ja religioossete sionistide liit. Mõlemad on veendunud, et Iisraeli riigi loomine aitas kiirendada lunastuse saabumist. Ehkki kristlaste lunastusidee vastandub juutide omaga, ei ole see takistanud neil koostööd tegemast: Iisraeli parlamendis Knessetis tegutseb “kristlike liitlaste komitee” ning nendega suhtlevad tihedalt ka Ameerika suured juudiorganisatsioonid. Kuigi parempoolsete kristlaste mõju Bushi administratsioonile on hakanud juba hääbuma ja kahaneb tõenäoliselt veelgi järgmise presidendi ajal, on see aidanud muuta jäigemaks suhtumist Hamasi.

Tervelt 18 Euroopa Liidu liikmesriigis arvab üle poole küsitletutest, et tänaste laste elu on tulevikus keerulisem kui neil endal.

Kas see tähendab, et rahu ei ole enam võimalik (kui see üldse on kunagi võimalik olnud)? Kahtlemata on selle saavutamine järjest raskem, aga asjad pole ealeski nii ilmsed, kui nad võivad esmapilgul tunduda. Ma jälgisin hiljaaegu üht Läänekalda Efrati asunduse iisraellaste demonstratsiooni, nad taotlesid seni veel inimtühja künka asustamist Efrati ja palestiinlastele kuuluva Petlemma vahel. Marssi juhtinud Nadia Matar on hästi tuntud kindlameelne aktivist, kes on kaugelt palestiinlaste majade poole rusikaid vibutanud ja nimetanud neid võõramaisteks araabia okupantideks. Tema soov on nende täielik pagendamine Jordaaniasse. Kuid Matar pole sugugi religioosne fanaatik – erinevalt enamikust religioossetest sionistidest naisasunikest kannab ta tagasihoidliku pika seeliku ja pearäti asemel meelsamini teksaseid ja nokkmütsi. Efrati rabi ja usujuht Shlomo Riskin on aga suhteliselt mõõdukas mees, kes pooldab Palestiina riigi loomist.

Niisiis ei ole religiooni osa kunagi väga ühene ja määrav: seda võib kasutada nii rahu kui ka sõja huvides. Et enamik iisraellasi ja palestiinlasi toetab endiselt kahe riigi loomise ideed, on selge, et kindlasti ei takista selle teostumist usk. Piirkonna saatuse otsustab ikkagi ja ennekõike lausa bütsantslikult keeruline poliitika.