Rahvusvaheline Kriminaalkohus, pro et contra

„Pea seda meeles, et sind hakatakse pidevalt süüdistama ja lõpuks hakkad  ehk aru saama, mis tunne mul kõik need aastad on olnud,“ teatas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurör Luis Moreno Ocampo valimisele järgnenud päeval, saatanlik tuluke silmis. „Iga päev tekitate meile aina uusi probl”eeme,“ müristas Aafrika Liidu komisjoni eesistuja Jean Ping Aafrika Liidu peakorteris. Olin alati arvanud, et kohus sai loodud, et olla osaks lahendusest ja mitte osaks probleemist, saati veel suisa probleemide algatajaks. Kuigi sellest tunnetusest, mida pidi oma üheksa-aastase mandaadi jooksul läbi elama prokurör Ocampo, jääb ikka tublisti vajaka, olen nende ridade kirjutamise hetkel endiselt veendunud, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus on osaks väga tõsisest ja aina laiemat toetust saavast rahvusvahelisest jõupingutusest leida lahendus brutaalsuse ja karistamatuse vastu.

Esmalt mõned faktid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta. Institutsioon loodi 1998. aastal Roomas sõlmitud lepingu, nn Rooma statuudiga. Rahvusvahelise kriminaalkohtu loomist nimetatakse tihti ÜRO raames saavutatud tähtsaimaks kokkuleppeks, tähtsuselt järgmiseks peale ÜRO enda loomist. Tegemist on viimase astme kohtuga, mis käivitub siis, kui riik, kus kuriteod on toimunud, ei suuda või ei taha uurimisega ise tegelda. Kohtu pädevuses on kolm kuriteo liiki: genotsiid, sõjakuriteod ja inimsusevastased kuriteod. Lepinguosalised riigid võtavad endale kohustuse võidelda nende kuritegude vastu ning toimetada uurimist, sh arendada välja oma kohtusüsteeme ning kriminaliseerida nimetatud kuriteod oma seadusandluses. Hetkel on statuudiga liitunud 121 riiki, mis on pea kaks kolmandikku maailma riikidest. Kohus asub Haagis, käsil on 14 kohtuasja. Tasub igaks juhuks üle korrata, et kuna tegemist on kriminaalkohtuga, mõistetakse kohut konkreetsete isikute üle, kellele kohaldatakse ka reaalset vanglakaristust ning ei lahendata riikidevahelisi lahkarvamusi ega koostata soovituslikke arvamusi ega ettekirjutusi liikmesriikidele, erinevalt näiteks Euroopa Inimõiguste Kohtust või ÜRO põhikirjaga loodud Rahvusvahelisest Kohtust, mis samuti Haagis asub. (Haag on end rahvusvahelise kohtupidamise keskusena niivõrd kinnistanud, et pikemalt süvenemata on raske omada ülevaadet kõigist institutsioonidest, mis seal paiknevad. Lisaks kahele juba nimetatule Sierra Leone Eritribunal, Endise Jugoslaavia Eritribunal (ICTY) ning lisaks veel hulk rahvusvahelisi institutsioone nagu näiteks EUROJUST.)

Iga lihtsaimgi asi muutub kohe võimatult keeruliseks, kui talle pilk peale heita.

Kohtu statuut jõustus 1. juulil 2002. aastal, kui kokku oli saadud piisav hulk ratifitseerimiskirju. Äsja tähistas kohus oma kümnendat aastapäeva. Sel puhul ilmus rahvusvahelises ajakirjanduses hulk artikleid, nii „klaas pooleldi täis“ kui „klaas pooltühi“ käsitlusi, mis kõik rohkem või vähem pidupäevaliselt loosunglikud või lihtsalt lahmivalt kriitilised. Oma Guardiani artikli esimesele versioonile sain ajalehest vastuse: pole piisavalt vürtsikas! Seda vürtsi tuleb kõigil kohtuga seotutel ette rohkem kui sooviks, kuid osa asju peab kindlasti jääma uurivate ajakirjanikele või ajaloolastele.

Lisaks kohtu esimesele prokurörile Luis Moreno Ocampole, kohtunikele ja teistele kohtu töötajatele, kes on kümme aastat igapäevast vaeva näinud, on läbi aastate kohtu töösse ja tegevusse panustanud mitmed nimekad isikud alates prantsuse poliitikust Simone Veilist, Läti endisest presidendist Vaira Vike-Freibergast, Soome endisest kaitseministrist Elisabeth Rehnist kuni kuninglike suguvõsade liikmeteni välja, rääkimata juba parlamendisaadikutest, mõttekodade ja tsiviilühiskonna esindajatest, kes kohut hetkekski silmist ei lase. Kohtu igapäevaste toetajate hulka kuuluvad sellised maailma diplomaatia suurkujud nagu Kofi Annan, endine inimõiguste ülemvolinik Louise Arbour, endine sama kohtu kohtunik ning praegune ÜRO inimõiguste ülemvolinik Navi Pillay ning paljud teised. Kuid vahel tundub, et poliitilist toetust on ikka vähe! On ju maailmas paiku, kus kohtu tegevust ümbritsevad erakordsed poliitilised pinged.

“Pea meeles, et kohtu ajaloos on praegu äärmiselt vastutusrikas aeg. Pea silmas, et tööd tuleb palju teha. Pea silmas, et ka kõige lihtsamana tunduv asi on tegelikult keeruline.” Need on vaid mõned õpetussõnad vanematelt olijatelt. Tõepoolest, kümme aastat pole ühe rahvusvahelise institutsiooni jaoks pikk aeg ning praeguse etapi väljakutse ei seisne enam niivõrd kohtule rahvusvahelises keskkonnas koha leidmises, kuivõrd selles, et muuta see hästi õlitatud ja töökindlaks institutsiooniks, mis toimib poliitilistest orkaanidest hoolimata. Ja tõepoolest, iga lihtsaimgi asi muutub kohe võimatult keeruliseks, kui talle pilk peale heita. Probleeme tekitab kindlasti ka vähene arusaamine sellest, kuidas kohus töötab ning millised on tema reeglid, sealhulgas kipub vahel ununema õiglase kohtupidamise alus – kohtuvõimu sõltumatus.

Siinkohal jälle sissepõige Rooma lepingu põhimõtetesse. Kuna leping kehtib üldjoontes vaid riikidele, kes lepinguga on liitunud, võib väita, et tegemist on ju vabatahtliku süsteemiga – tahad ekstra kaitset selle vastu, et kuriteod ei jääks uurimata ja süüdlased karistamata, liitu lepinguga, kui ei taha, ära liitu. Nagu juba mainitud, käivitub kohus, kui lepinguga ühinenud riik ei suuda või ei soovi ise kuritegude uurimisega tegelda. Kümne aasta jooksul on kohtu poole pöördunud terve rida liikmeid, teatades, et siseriiklik uurimine on võimatu, näiteks Kesk-Aafrika Vabariik, Uganda, Kongo Demokraatlik Vabariik ja päris hiljuti, käesoleva aasta juulis, Mali. Kohtu prokurörile on antud võim ka uurimisi ise algatada. Tavaliselt tehakse seda, kui prokurörile on saabunud piisavalt kaalukaid tõendeid kohtu pädevuses olevate kuritegude toimumise kohta. Näiteks algatas prokurör uurimise Keenias, kui Kofi Annani juhitud rahvusvaheline uurimiskomisjon oli kirja pannud terve rea fakte Keenias peale 2007. a valimisi toimunu kohta ning samuti sai selgeks, et Keenia võimud ei suuda ise uurimist korraldada.

Kõik see tundub suhteliselt lihtne ja arusaadav – riigid on vabatahtlikult ühinenud võitluses laiamastaabilise kuritegevuse vastu. Siinkohal mõned „aga-d“.

Esiteks, lepinguga liitunud riigid on loobunud ka kõige kõrgemate võimukandjate, sh presidentide diplomaatilisest puutumatusest, andes Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule võimaluse ka neid vastutusele võtta. Kohus tegelebki peamiselt nende isikutega, kes kannavad toimunud kuritegude eest kõige suuremat vastutust, kellel oli voli anda käskusid. Kohtu menetluses olevad asjad puudutavad kolme riigijuhti, neljanda riigi endist asepresidenti ja kaht presidendikandidaati viiendast riigist.

Rahvusvahelise kriminaalkohtu loomist nimetatakse tihti ÜRO raames saavutatud tähtsaimaks kokkuleppeks.

Teiseks, Rahvusvahelise Kriminaalkohtu menetlusse võivad jõuda ka kuriteod lepinguga mitteühinenud riikides, kui sellise otsuse teeb ÜRO Julgeolekunõukogu.

ÜRO Julgeolekunõukogu võim ja vägi

Eelnevalt nimetatud otsuse on Julgeolekunõukogu teinud kahel korral. Alates 2005. aastast on kriminaalkohtu menetluses Sudaani Darfuri piirkonnas toimunud massilised kuriteod ja seoses nendega on antud välja arreteerimiskäsk mitmete Sudaani praeguste võimurite suhtes, nende hulgas ka Sudaani president Omar al-Bashir. Veel suunas Julgeolekunõukogu eelmisel aastal kriminaalkohtule olukorra Liibüas, mille tulemusena anti välja arreteerimiskäsud Liibüa tollase juhi Muammar Gaddafi, tema poja Saif al-Islam Gaddafi ja julgeolekujõudude juhi al-Sanousi vastu.

Ei ole ühtki esinemist või kohtumist, kus sellised ÜRO Julgeolekunõukogule antud volitused jutuks ei tuleks. Nõukogu koosseis peegeldab ju tegelikult Teise maailmasõja järgset maailma ning jõujooni, küllap õigusega küsitakse, miks kolm vetoõigusega liiget viiest (Venemaa, Hiina, USA) pole ise kohtu statuudiga liitunud ja kes nende üle kohut mõistab. Ikka ja jälle tuleb seletada, et selle tähtsa nõukogu reformimine ei kuulu kriminaalkohtu assamblee presidendi vastutusalasse, ka tuleb seletada, et Rooma statuudi sätted, sh Julgeolekunõukogu roll, said Roomas kõigi riikide heakskiidu ja et statuuti on võimalik ka muuta. Tuleb vaid ettepanek lauale panna ja vajalik arv poolthääli kokku koguda.

Kes kontrollib kohut?

Alati on tore, kui esitatakse selgeid ja otseseid küsimusi ja kui näed, et kuulajaskond pole ükskõikseks jäänud. „Teie tahate siin kõiki kontrollida ja kohtu ette saata, aga kes kontrollib kohut?“ oli üks hea ja otsene küsimus, mis esitati Kairo Ülikoolis. Vastus: meie. Kõlab kui lause mingist anekdoodist, kuid nii see on. Tõsi, kohtuvõim on sõltumatu ja riigid ei saa sekkuda kohtuasjade käiku, küll aga peavad kõik 121 lepinguosalist peeglisse vaadates süüdlast otsima, kui nad on valinud ebapädeva prokuröri, vähese kvalifikatsiooniga kohtunikud, kohtu tegevuses tekivad rahapuudusest tingitud viivitused või kui süüdistatavad kohtupinki ei jõua. Muuhulgas tasub ehk meenutada, et kohtul pole oma politseid ega sõjaväge, kohtu ette oodatakse hetkel üle kümne isiku, kelle arreteerimine sõltub riikide koostööst kohtuga. Riikidele nende kohustuste meenutamine on ebamugav ülesanne, mis tihti assamblee presidendile „usaldatakse“.

Mitte igal poliitikul, kes siseriiklikust poliitilisest heitlusest rahvusvahelistesse sfääridesse saadetakse, ei ole kriminaalasjade menetlemise oskusi ja riigi sees ei antaks talle kohtuniku volitusi. Rahvusvahelisel areenil on aga asjad teisiti. Valimiskampaania käigus sõlmitakse käsi-peseb-kätt kokkuleppeid, nagu see ikka rahvusvaheliselt tavaks on olnud. Nii juhtubki, et ühe inimese tapnud kurjategija üle õigusemõistmiseks pole kvalifikatsioon piisav, kuid selle üle, kes on tapnud kümneid tuhandeid – palun väga!

Nii et tegelikult on see Kairo Ülikoolis kõlanud küsimus vägagi aktuaalne, kuigi ehk veidi erineva nurga alt: kes vastutab? Kas riigid kannavad piisavalt vastutust kohtu käekaigu eest? Kas 121 riigi ootuste ühisosa on ikka sama tugev ja suur kui 1998. aastal?

Kohus aafriklaste jaoks?

Mõned turvalises Euroopas ja paljud Eestis, kus me oleme kiirelt saanud tsiviliseeritud Euroopa osaks, suhtuvad kriminaalkohtusse kui mingisse “aafriklaste asja,“ millel ju ometi meiega mingit pistmist pole. Täielikult ununeb tõsiasi, et 20. sajandi esimesel poolel peeti siinmail maha kaks maailmasõda ning just Nürnbergi tribunalist tuli üks varaseid innustusi ja mõtteid alalise kriminaalkohtu asutamiseks. Kuid see pole veel kõik. 1990. aastate alguses vallandus Jugoslaavias, mida kõigi näitajate järgi võis pidada sotsialismileeri üheks arenenuimaks riigiks ja tugevaks rahvusvaheliseks tegijaks, enneolematu vägivald, kus tapmised toimusid rahvus- ja religioossest kuuluvusest lähtuvalt ning mida ÜRO rahuvalvajad pidid abitult pealt vaatama (Srebrenica veresaun 1995. a). Kogu see ülim barbaarsus Balkanil nõudis erinevatel andmetel kuni 200 000 inimelu. Nüüd, 20 aastat hiljem, kui kaks endise Jugoslaavia riiki on Euroopa Liidu liikmed ja kolmas alustanud liitumisläbirääkimisi, tõrgub mõistus uskumast, et midagi sellist sai Euroopas veel üsna hiljuti juhtuda. Vajadus Jugoslaavia kuritegusid uurida ja süüdlased kohtu ette tuua viis Jugoslaavia eritribunali loomiseni ning tõi veel sammukese alalise kriminaalkohtu loomisele lähemale. Eritribunalide üheks hädaks on nende suur maksumus ja ka see, et kuna nad luuakse konkreetse situatsiooni puhuks, puudub neil heidutusefekt teistes riikides toimuvate kuritegude suhtes, samuti peegeldavad nad ÜRO Julgeolekunõukogu poliitilist tahet ühe või teise olukorraga tegelda ning ei taga piisavat objektiivsust.

Kuna leping kehtib üldjoontes vaid riikidele, kes lepinguga on liitunud, võib väita, et tegemist on vabatahtliku süsteemiga.

Aga nüüd Aafrika juurde. 2,5 kilomeetri  kõrgusel merepinnast asuv Etioopia pealinn Addis Abeba on Aafrika Liidu Brüssel. Siin võetakse vastu ühenduse tähtsamad otsused, siin on vaatlejatena kohal enamik teisi maailma riike (näiteks Eesti ongi ainus Euroopa Liidu liige, kellel oma akrediteeritud esindaja puudub), siin kõrgub Aafrika Liidu uus peakorter, 200 miljonit USA dollarit maksnud kompleks, mille finantseeris sajaprotsendiliselt Hiina valitsus. Kujukas fakt, kas pole?

On kevad 2012 ja iga päev sajab vihma. Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga seotud isikuna mul vastvalminud peakorteri uhketesse ruumidesse pikalt asja ei ole. Seda hoolimata faktist, et Addisesse saabumise järel raporteerib ajakirjandus, justnagu oleksin tulnud, et tunnistada Aafrika Liidu enda kriminaalkohtu loomist. Olen arvestanud isegi võimalusega, et Aafrika Liidu kõrgete ametnike uksed jäävad minu ees suletuks. Mis seal salata, suhted ei ole kiita. Õnneks kõige mustemad stsenaariumid ei täitu. Saan võimaluse tutvustada oma kavasid järgmiseks kolmeks aastaks ning vähemalt tol hetkel valitseb ühine arusaam, et vastastikused probleemid on väärt arutamist. „Ajalehti loed?“ pärib Tšehhi suursaadik Addises Marek Libřický, kui oleme end sisse seadnud Addise ühes tšehhi stiilis õlletoas. Ta annab mulle koopia ajakirjast The New African. Sealt paiskub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pihta tuld ja tõrva ning väga palju eksiarvamusi. Samad seisukohad korduvad kohtumisel Addises töötavate ajakirjanikega. Juulis pühendab sama ajakiri hulgaliselt trükiruumi nii Aafrika Liidu kui Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kümnendale aastapäevale, mis ühel ajal tähistamist leiavad. Õnneks leiab sellest ajakirjanumbrist ka vaoshoitumaid käsitlusi, eriti seoses Gambiast pärit uue prokuröri Fatou Bensouda ametiaja algusega, ka tunnistatakse Aafrika Liidu enda nõrkusi ja möödalaskmisi. Olen rõõmus, et ajakiri avaldab ka minu kirjatöö, milles on täiesti taotluslikult väga vähe vürtsi.

Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Aafrika Liidu suhete sasipuntras on mitmesuguseid elemente. Olgem ausad, kui teemaks tuleb ametis olevate riigijuhtide või kõrgemate isikute kriminaalvastutusele võtmine, võib eeldada poliitilisi probleeme. Hetkel on nii, et käimasolevad kriminaalasjad puudutavad kolme Aafrika riigijuhi tegevust. Üks neist, Omar al-Bashir, on ka praegu ametis. Teine, Côte d’Ivoire’i endine president Laurent Gbagbo, on Haagis kinnipidamisasutuses ning kolmas, Liibüa endine juht Muammar Gaddafi, on surnud.

Ametis oleva riigipea suhtes kehtiv arreteerimiskäsk tekitab Aafrika Liidule ja tema liikmetele suurt peavalu. Iga kohtu statuudiga liitunud riik on kohustatud sellise isiku arreteerima, kui too riiki siseneb. Nõue kehtib ühtmoodi nii Keenia, Eesti kui näiteks Malawi kohta, kuid väga  arusaadavalt on Keenial ja Malawil rohkem vajadust al-Bashiri võõrustada (näiteks Aafrika Liidu kohtumiste raames) kui Eesti valitsusel Sudaani riigipead külla kutsuda. Arvestades Sudaani suurust ja majanduslikku mõjuvõimu ning ka seda, kui käepärane on ähvardus rakendada majandusblokaadi, võib hakata aru saama, millise julgustükiga sai hakkama Malawi president Joyce Banda, kui teatas, et Malawi ei võõrusta Aafrika Liidu sellesuvist tippkohtumist, kuivõrd kutsutute hulgas oleks ka Omar al-Bashir.

Õigusega küsitakse, miks kolm vetoõigusega liiget viiest (Venemaa, Hiina, USA) pole ise kohtu statuudiga liitunud ja kes nende üle kohut mõistab.

Pingetel Aafrika Liiduga on aga ka psühholoogiline aspekt. Loomulikult mängib rolli see, mida tehakse, kuid sageli on ka see, kuidas tehakse, sama suure tähtsusega. Palju kurtmist ja muret on seotud arvamusega, et Aafrika vastu puudub respekt ning et riigid, mis tões ja vaimus püüavad üles ehitada oma integratsioonimehhanisme, ei leia piisavalt mõistmist arenenud riikide ja endiste  koloniaalvõimude poolt. Aafrika riikide eneseteadvuse tõus ja haavatud uhkus on viinud ka kavani luua Aafrika Liidu enda alaline kriminaalkohus, mis looks õigusemõistmise võimaluse Aafrika kontinendil. Koloniaalaja pärandist ja aafriklaste uhkusest võiks kirjutada eraldi raamatu, kuid selge on, et nendesse tunnetesse tuleb tõsiselt suhtuda.

Kriminaalkohut ümbritseb ka lõputu hulk konspiratsiooniteooriaid. Süüks on pandud isegi seda, et rikkamate riikide sissemakse eelarvesse on suurem kui vaesematel. Eeldatakse, et kes maksab, tellib ka muusika. Samas on raske ette kujutada, kuidas saaks eeldada, et Cooki saared või siis Roheneemesaared maksaksid sama suurt liikmemaksu kui Suurbritannia või Jaapan.

Palju paksu verd tekitab selle maailma vägevate, sh USA, India, Hiina, Venemaa keeldumine kriminaalkohtu režiimiga liituda. Samas ei tohi aga unustada, et liikmeid on pea kaks kolmandikku maailma riikidest ning seda kõike 15 aastaga ning igasuguste ennustuste kiuste. Tuleb mainida, et on ka selline konspiratsiooniteoreetikute koolkond, kes väidab, et kogu kohtu tegevust dikteerib ikkagi USA valitsus.

On ka terve grupp riike, kes lepingu allkirjastasid, kuid keeldusid ratifitseerimast, tuues põhjuseks, et kohtu pädevuses peab olema ka kõige kurja juur – agressioonikuritegu. Oli ka ju Nürnberg sisuliselt kohtumõistmine agressioonikuriteo toimepanijate üle, kuid Rooma statuudi läbirääkimistel ei suudetud kokku leppida agressioonikuriteo definitsioonis. See puudus sai  kõrvaldatud kaks aastat tagasi Kampalas (Uganda) ning soodsate asjaolude kokkulangemisel võib alates 2017. aastast ka agressioonikuritegu olla kohtu pädevuses.

Rahvusvahelise õigusemõistmise ootamatuid aspekte

Ei usu, et ühelgi kohtuga seotud inimesel on kümne aasta jooksul hetkekski igav hakanud. Traagilisi ja koomilisi aspekte tuleb ette iga päev. Alates sellest, et Scheveningeni kinnipidamisasutuse asukad esitavad proteste Hollandi toitude maitseomaduste kohta kuni selleni, et uurimisalusesse riiki saabunud kohtu töötajate töövahendid konfiskeeritakse tollis. Kelle käest teavet küsida, pole just alati selgemast selgem. Ei tohi meelest lasta, et kohus tegutseb enamasti riikides, mille enda kohtusüsteemid on nõrgukesed või suisa olematud, muudest institutsioonidest rääkimata. Tihti jääb vajaka isegi arusaamisest, miks näiteks „pahadel“, kelle kohta ju kõik ometi teavad, et nad „pahad“ on, peab ka kaitsja olema. Äkki on seegi mingi rahvusvaheline vandenõu? Kas ohvrid ja tunnistajad peavad saama istungitel osaleda, kui on teada, et nad pärast enam kodumaale naasta ei soovi? Iga uus situatsioon tekitab vajaduse hulga tõlkide järele, mõnest keelest on olemas vaid suuline variant, kirjakeel puudub sootuks. Neid küsimusi ja lugusid on lõputult. Selge on aga ka see, et kohtu asutanud riikidel on veel tükk tööd tegemata ning juhtumitesse, kui näiteks mitut kohtutöötajat hoiti pea kuu aega vangis ilma ametlikku süüdistust esitamata, ei tohi suhtuda kergekäeliselt.

Kas riigid kannavad piisavalt vastutust kohtu käekäigu eest?

Ühelgi tõsiseltvõetaval rahvusvahelisel organisatsioonil ei õnnestu mööda vaadata olukorrast Lähis-Idas. See kehtib ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta. Kohtu asutamisdokument annab riigile võimaluse teha deklaratsioon, millega aktsepteeritakse kohtu jurisdiktsiooni hoolimata sellest, et ei olda lepinguga liitunud. Nii juhtus näiteks Côte d’Ivoire’iga (Elevandiluurannik), sest puudusid riiklikud struktuurid, kes oleksid võinud otsustada lepinguga liitumise üle. Samasuguse deklaratsiooni tegi 2009. aastal ka Palestiina, paludes ühtlasi uurida Gaza konflikti asjaolusid. Prokuröri ametkond sai erinevatest allikatest hulgaliselt materjale toimunu kohta, kuid otsustas lõpuks, et prokuröri pädevuses pole otsustada, kas Palestiina on riik Rooma statuudi mõistes. Sellest sõltub ka uurimise alustamine, kuna deklaratsiooni kohtu jurisdiktsiooni aktsepteerimise kohta võib Rooma statuudi kohaselt teha riik. Prokurör teatas ka, et selle otsuse võivad tema arvates teha lepinguga ühinenud riigid iga-aastasel üldkogul. Palestiina ümber toimuv on järjekordseks näiteks, millised poliitiliselt keerukad olukorrad lahendamist vajavad. Kui skeptikud hoiatavad, et püüded aastakümneid kestnud Lähis-Ida konflikti läbi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu lahendada oleksid pehmelt öeldes naiivsed, on olemas ka teine leer, kes väidab, et kuna Palestiinat on ühel või teisel viisil tunnustanud üle saja riigi, ei tohiks Palestiina deklaratsioon jääda tähelepanuta.

Ohvrid

Kõigest kohtuga seonduvast ei jõua selles artiklis rääkida, kuid ohvrid vajavad siiski mainimist. Nendest ei räägita just iga päev ning olgem ausad, paljud neist puhkavad nimetutes haudades ning paljud teised, eriti seksuaalkuritegude ohvrid, ei soovi alati tunnistusi anda. Ometi on seksuaalkuriteod üheks väga levinud kuriteoliigiks, hõlmates episoode massilistest vägistamistest kuni vägivaldse kastreerimiseni, mis kõik füüsiliste piinade kõrval toovad tihti kaasa ka kogukonnast väljaheitmise. Äsja ametiaega alustanud prokurör Fatou Bensouda  on teatanud, et paneb oma töös erilist rõhku ohvritele. Rooma statuut annab ohvritele suured õigused. Ohvrid saavad oma kaitsja, nad saavad osaleda  protsessis, neil on õigus saada kompensatsiooni ja osa reparatsioonidest. Äsja lõppenud Thomas Lubanga kohtuprotsessis (mees mõisteti süüdi lapssõdurite värbamises Kongo Demokraatlikus Vabariigis) otsustas kohus, et kompensatsioonide määramisel tuleb ohvrite mõistet käsitleda paindlikult ja laialt. Loomulikult tekib küsimus, kust tuleb raha. Kohus võib määrata süüdimõistetule rahalise trahvi, samas on statuudiga loodud ka ohvrite abistamise fond, millesse saab teha sissemakseid ja mis on Elisabeth Rehni juhtimisel toimetanud juba mitmeid aastaid. On selge, et kõigini ei jõuta. Kui ohvrite esindaja saab ohvritega suhelda ka Skype’i vahendusel (just seda kulude kokkuhoiuks tehaksegi), on selge, et ohvrite abistamine ja nende rehabilitatsioon nõuavad märkimisväärseid investeeringuid. Seda ja ka teisi ohvritega seotud küsimusi arutati Soome ja Eesti korraldatud ühisseminaril Tallinnas 10.-11. septembril.