Rahvustest, rahvast ja riigist Kosovos

Iseseisev riik vajab ka kodanikkonda, kes ennast selle riigiga seostaks. Mitmerahvuselises Kosovos pole see aga sugugi lihtne küsimus. Viimastel aastatel on Kosovo rahvusvaheline administratsioon, peamiselt ÜRO, Euroopa Liit ja OSCE, teadlikult püüdnud kujundada kosovlaste ühtset identiteeti ning üritanud tekitada tingimusi, kus kogu elanikkond kuuletuks Prištinast juhitud administratsioonile ja poliitilisele tegevusele. Kuna nii enne kui ka pärast NATO sekkumist 1999. aastal on Kosovo elus domineerinud natsionalism, on loogiline, et selle vältimiseks on just ennekõike rahvusvaheline üldsus „promonud” terminit kosovlane (kosovar – albaania keelest tuletatud ‘inimene Kosovost’), territoriaalset identiteeti, mis viitab kogu elanikkonnale.

Avaliku arvamuse uuringud on viimastel aastatel näidanud, et 90% Kosovo albaanlastest soovib iseseisvust ja 10% ühinemist Albaaniaga, Serbiaga ühineda ei soovi keegi. Kuigi Kosovo albaanlastest rahvuslased väitsid kaua vastupidist, viitab see sellele, et noortel kosovlastel on täna välja arenenud Kosovo identiteet. See ei tähenda, nagu ei tunneks nad ennast albaanlastena. Pigem ei näe nad vastuolu selles, et on ühtlasi ka kosovlased. Sellist enesemääratlust võiks võrrelda olukorraga araabia riikides, kus võid olla araablane, aga samal ajal ka egiptlane, jordaanlane, süürlane, iraaklane jne.

Suurima vähemuse, serblaste puhul on olukord hoopis teine: enamik peab jätkuvalt Belgradi oma poliitiliseks ja administratiivseks keskuseks. Kosovo serblaste poliitilised parteid on tihedalt seotud Serbia omadega (või on lausa nende harud), Põhja-Kosovos Mitrovicas ja serblaste enklaavides tegutsevad nii sotsiaal- kui ka hariduse valdkonnas struktuurid, mis ei allu mitte Prištinale, vaid Belgradile.

ÜRO eriesindaja Kosovo küsimuses Martti Ahtisaari plaan Kosovo tuleviku suhtes sätestab, et Kosovo saab/peab olema (shall be) „paljurahvuseline ühiskond”, justiitssüsteem ja muud riigiorganid peavad peegeldama Kosovo paljurahvuselist karakterit.

Poliitilise identiteedi kujunemine

Juba suhteliselt vabamatel aegadel, kui Kosovo autonoomne piirkond sai 1974. aastal oma parlamendi, põhiseaduse, keskpanga jms, hakkas Kosovo albaanlaste seas välja kujunema kodanikkonna identiteet, kusjuures algul nähti end osana albaania rahvusest.

Kosovo albaanlaste poliitilise eliidi juured ei ole vanas kommunistlikus nomenklatuuris, vaid see kujunes Priština ülikooli ja loomeliitude ümber. Sealt sai alguse ka Kosovo hilisema presidendi Ibrahim Rugova juhitud poliitiline liikumine. Alates 1980. aastatest, kui Belgradi surve Kosovo albaania elanikkonnale läks järjest jõulisemaks ja jõhkramaks, kujunes välja Kosovo poliitiline eliit, kelle eesmärk oli järjekindlalt vastu seista Serbia/Belgradi võimule. Selleks boikoteeriti valimisi ja moodustati omad, Kosovo „vabariigi” riigiaparaadi struktuurid.

1990. aastaks oli Serbial mitmesuguste vahenditega (eriolukord, eriseadused jne). õnnestunud vallandada enamik riigi palgal olnud albaanlastest. Kui laiali saadeti ka Kosovo autonoomse piirkonna parlament, korraldasid selle liikmed iseseisvusreferendumi, leppisid kokku riigi konstitutsioonilistes alustes jms. 1992. aastal korraldati valimised, valimisjaoskondadena kasutati eramaju.

Enamik serblastest peab jätkuvalt Belgradi oma poliitiliseks ja administratiivseks keskuseks.

Tekkis nutikas süsteem: vallandatud albaanlastest ametnikud ehitasid üles terve paralleelse riigiaparaadi, koolisüsteemi, sotsiaalsüsteemi jne. Selle ülalpidamiseks annetasid kõik Kosovo albaanlased, näiteks neil, kes elasid välismaal, tuli panustada kolm protsenti oma sissetulekust.

Kokkuvõttes on (Serbia) poliitiline surve, sisejõudude mobiliseerimine ja rahvusvaheline tähelepanu tänaseks kindlasti loonud juba varem nimetatud kosovo-albaania identiteedi. Seda protsessi võib võrrelda palestiina-araabia identiteedi (palestiina rahvuse) tekkimisega, mis on viimase paarikümne aasta jooksul välja kujunenud samasuguste mõjurite tagajärjel. Palestiinas elavatest araablastest on saanud palestiinlased.

Side Albaaniaga

Sidemete tugevust näitab loomulikult ühine keel. Albaanlased jagunevad kahte hõimu: Albaania põhjaosas geegid ja lõunas toskid (vahe seisneb murdejoontes ja mingil määral ka eluviisis). Kosovo albaanlased kuuluvad geegide hulka. Pärast Teist maailmasõda otsustati Albaanias, et ametlikuks keeleks saab toski murdel põhinev kirjakeel. Pärast sõda hakati ka Kosovo televisioonis ja raadios kasutama seda keelt. Kuna kosovlaste igapäevakeel sellest erineb, siis tuleb seda kirjakeelt ekstra õppida. Kirjakeele rääkimine omakorda näitab sotsiaalset staatust ning ka teatud ühtekuuluvust Tirana kõrgkultuuri ja seega Albaania riigiga. Seega on osa eliidist siiski paradoksaalsel kombel ikkagi Tirana-truu ja osa intellektuaale peab ikkagi (mõni ka häälekalt) iseseisvat Kosovot „reetmiseks”. Nende silmis on üllas eesmärk Suur-Albaania idee elluviimine.

Samas olid kosovlaste sidemed Albaaniaga pärast Teist maailmasõda, kui Albaania välispoliitika oli äärmiselt isolatsionistlik, pea olematud. Suhtlemine ja kultuurisidemed olid äärmiselt piiratud. Kui 400 000 Kosovo albaanlast põgenes NATO pommitamise ajal 1999. aastal üle piiri Albaaniasse, oli see paljudele üldse esimene kontakt Albaania ja sealsete inimestega. Kosovo albaanlased olevat arvanud, et neile näidatakse meelega Albaania viletsat olukorda, et nad sinna ei jääks. Tegelikult oli aga asi nii, et kuigi Kosovo oli Jugoslaavia kõige vaesem osa, oli Albaania Teise maailmasõja järel lootuselt ebaefektiivselt juhitud majanduse ja riigistruktuuridega ebademokraatlik riik, mis oli 1990. aasta poliitiliselt ja majanduslikult kokku varisenud. 1999. aasta valgustas Kosovo albaanlasi kas kogemuse kaudu või tuttavate juttude järgi Albaania viletsate tingimuste osas.

Paljud kosovlased ütlevad, et kasvasid üles teadmisega, et on Albaanias elavate albaanlastega samast rahvusest, aga praegu nad enam nii ei arva. Kui nad Albaanias käivad (mida paljud kosovlased tihti teevad), öeldakse neile, et nad on kosovlased ega kuulu albaanlaste hulka.

Rahvuslik sümboolika

Kosovo albaanlased tunnevad erilist armastust Albaania lipu vastu, kuna kommunismi ajal oli igasuguse rahvusliku sümboolika kasutamine keelatud. Nii sai padutotalitaarse Albaania lipust vabaduse ja vabadusvõitluse sümbol! Kosovo albaanlastel on tänaseni Albaania lipp kasutusel. 2007. aasta juunis kuulutati välja Kosovo oma lipu konkurss. Uus lipp peab ka peegeldama Kosovo paljurahvuselist ühiskonda, ainult Albaania lipu elemente kasutada ei tohiks. Ibrahim Rugova oli küll disaininud uue Kosovo lipu, aga minu teada kasutati seda just ainult presidendilipuna.

Küsimus on põhjustanud elava ja tulise debati. Teatud seltskond poliitikuid kardab, et Albaania lipust loobumine tähendaks ühtlasi albaania identiteedi kaotamist. Ka kasutavad Kosovo albaanlased Albaania hümni praegu oma hümnina.

Samas on palju neid, kes ütlevad, et kosovlaste identiteet võiks vabalt olla selline nagu Austrias austerlastel: nad on saksakeelsed, ei ela aga Saksamaal ja kasutavad teistsugust lippu. Tundub, et Kosovo poliitiline eliit liigubki selles suunas.

Kuidas edasi?

Kosovo elanikkond on noor ja peaks seetõttu olema suhteliselt kohanemisvõimeline (70% Kosovo elanikkonnast on alla 30 aasta vanad) Kosovo oma parlament, riigiametid, kohtusüsteem, politsei on ju tänaseks olemas ja võib oletada, et vähemalt need tuhanded inimesed, kes seal töötavad, identifitseerivad ennast ka Kosovoga ja peavad keskuseks Prištinat, mitte Tiranat või Belgradi.

Kosovo albaanlaste poliitilise eliidi juured ei ole vanas kommunistlikus nomenklatuuris, vaid see kujunes Priština ülikooli ja loomeliitude ümber.

Üks olulisemaid küsimusi Kosovo identiteedi kujundamisel näib olevat Kosovo albaanlaste tahe kaasata ka teisi rahvusi (eelkõige serblasi) Kosovo tuleviku kujundamisse. Tähtis on ka, mil määral on ÜRO-l õnnestunud luua selline Kosovo administratsioon, mis vastaks peale Kosovo albaanlaste ootuste ka teiste Kosovos elavate rahvuste ootustele. Nii et inimesed saaksid ennast sellega identifitseerida. Seega peaks Kosovo identiteet tugevnema koos Kosovo institutsioonide tugevnemisega. Ülalmainitud avaliku arvamuse küsitlus näitab, et Kosovo albaanlaste seas on Kosovoga seotud identiteet suurel määral juba tekkinud. Kindlasti peab lahenduse leidma oma lipu ja muu sümboolika küsimus. Oluline on ka see, mil määral Kosovo albaanlased oskavad ja soovivad serblastele ja teistele vähemustele teha Kosovo identiteedi atraktiivseks ja „kättesaadavaks”.

Paljud peavad nõrga Kosovo identiteedi lahenduseks integratsiooni Euroopa struktuuridega: arvatakse/loodetakse, et avatud piiride puhul pole rahvusküsimus enam nii oluline ja väheneb vajadus rõhutada oma rahvust.