Putin pisaraid ei usu

Venemaad valitseva autoritaarse ja korruptiivse režiimi, „kollektiivse Putini“ peamine eesmärk on pikaajaline autoriteedi ja võimu kindlustamine. Riigiduuma on selle eesmärgi täitmise ja seadustamise abivahend ning on Kremli täieliku kontrolli all. Riigiduumas esindatud parteide tegevust suunavad varjatult julgeolekuteenistused, eeskätt FSB ja teised „organid“. Alaliselt parlamendi ukse taha jäävad opositsioonilised jõud on sihtmärgid, keda kiusatakse kõikvõimalike karistuste ja takistuste abil.

Kremli otsuste tembeldajad

Putini režiim ei salli kriitikat ning selle mantra on stabiilsus, mis resoneerib poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse stagnatsiooniga. Kremli algatatud muutused sillutavad ametlikus keeles Venemaale parema tee tulevikku, kuid väljastpoolt (täpsemalt Läänest) tulevaid mõjusid peetakse ohtlikuks ja nende järgimine liigitatakse tihti kriminaalkuriteoks.

Seepärast ei ole Venemaal toimuvate mistahes valimiste mõte muutuste esile kutsumine, vaid kodanike vankumatu lojaalsuse demonstreerimine valitsevale režiimile ja faktilisele riigikorrale. Venemaa valijad ei tohi taotleda Kremlile ebasobivaid muutusi, just nagu nõukogude ajal, kuid peavad „valima“ ettemääratud isikuid, kes tembeldavad Kremlis tehtud otsuseid.

Viimase viie aasta suurim „töövõit“ oli groteskne protsess, mis päädis Venemaa põhiseaduse paranduste vastuvõtmisega koroonaepideemia esimese laine kõrgharjal. Vladimir Putin võib Venemaad valitseda elu lõpuni, kuid „kollektiivne Putin“ vaatab veel kaugemale. Põhiseadus on „parandatud“ ning valimiste seadusandlikud alused, mida täiendab teiste seas hääletustulemuste võltsimine, tagavad Ühtsele Venemaale maksimaalse tulemuse.

Toon veel paar näidet Venemaa parlamendi saavutustest.

Riigiduuma võttis 28. oktoobril 2020 vastu seaduse, mis omistab Venemaa seadustele ülimuslikkuse rahvusvaheliste lepete ja organisatsioonide otsuste suhtes, kui need on vastuolus Venemaa seadustega. Venemaa elab üha enam oma mullis, mis on ülejäänud maailmast ja riikide koostööst justkui parem, õigem ja õiglasem. Rahvusvaheline inimõiguste kohus ei oma Venemaa piirides enam isegi teoreetilist mõju. Millegipärast vaikivad nüüd need, kes andsid mais 2019 Euroopa Nõukogus Venemaale hääleõiguse tagasi.

Teiseks, tänavu mais otsustas riigiduuma keelata NSV Liidu ja Natsi-Saksamaa võrdsustamise. See tähendab kahe kuritegeliku ja olemuselt sarnase režiimi võrdlemise kriminaliseerimist ning kogu maailmale teada Stalini ja Hitleri koostöö mahavaikimist. Sarnaseid näiteid võib tuua nagu küllusesarvest. Riigiduuma uus koosseis nähtavasti jätkab samas vaimus.

Seega ei tasu valimistelt oodata midagi uut ja üllatavat. Ühtne Venemaa jätkab ainuvalitsejana ning Kremli aktsepteeritud „konstruktiivse opositsiooni“ parteid mängivad edasi oma osa lavadekoratsioonina.

Valimistulemusi ilmselt võltsitakse, kuigi tõenäoliselt mitte nii jämedalt nagu Valgevenes augustis 2020. Siin-seal puhkevad meeleavaldused, mille ümber on reeglina rohkem Rosgvardija ja politsei peksjaid kui protestijaid. Toimuvad arreteerimised. Lääs ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon kritiseerivad taas kord Kremlit, kuid Putini režiimi vanker veereb edasi. Venemaa suhted Läänega, sealhulgas Eestiga, sisuliselt ei muutu.

Ei midagi uut

Eelmistel riigiduuma valimistel osales neli miljonit hääletajat vähem kui üle-eelmisel korral. See trend võib jätkuda, kuid Ühtse Venemaa tulemus selle võrra ainult paraneb. Paljud veel vabaduses olevad Putini vastased istuvad valimiste päeval resigneerunult kodus või lahkuvad kodumaalt. Putin pisaraid ei usu. Tema juhitav maffialik eliit välistab demokraatia, inimõigused ja õigusriigi. Rahvale surutakse aseainena peale hullutavat patriotismi ning erilisi väärtusi ja tsivilisatsiooni. Läänest eemaldumine ja sellele vastandumine jätkub.

Jõule ja militarismile toetuva režiimi püsima jäämine sõltub uutest edukatest poliitilistest ja sõjalistest avantüüridest. Septembri teises pooles on läbi nii riigiduuma valimiste etendus kui strateegiline sõjaline õppus Zapad. Olgem valvsad.