Pretsedenditu Kosovo?

Küsimus, millal ja kuidas võiks Kosovost saada Euroopa noorim riik, vaevab kogu rahvusvahelist üldsust. Kosovo albaanlased ei näe iseseisvumisele alternatiivi. Serbia seevastu ei taha kuulda midagi, mis väljuks laialdase regionaalse autonoomia kavast ja näitaks rohelist tuld rahvuslikule enesemääramisele. Lääs näib leppivat kõigega, välja arvatud Kosovo naasmine NATO interventsiooni eelsesse aegruumi. Sama võimatu paistab olevat Kosovo etniline lõhestumine albaanlaste ja serblastega asustatud alade vahel ja nende liitumine kolmandate riikidega, vastavalt siis Albaania ja Serbiaga. Venemaa nõuab jällegi Serbia territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõtete austamist. Kuna rahvusliku enesemääramise ja lahkulöömisõiguse põhimõte ühelt poolt ning jagamatu iseseisvuse ja piiride puutumatuse arvestamine teiselt poolt on omavahel pidevas konfliktis, siis pole põhjust arutleda selle üle, kellel on õigus, sest rahvusvaheline õigus ise oma vastuolulises tõlgenduses ei paku paremat lahendust kui viidet senisele praktikale. Ja pretsedentidele.

1933. aasta Montevideo riikide õiguste ja kohustuste konventsioon defineeris need olukorrad, kus ühe riigi faktiline kontroll suveräänsuse ja territooriumi üle andis teistele riikidele võimaluse seda rahvusvaheliselt tunnustada. Teise maailmasõja järel tehti aga senistes arusaamades kannapööre: tegelikkus muutus teisejärgulisteks poliitiliste otsuste ja normide ees. Üheks selliseks peadpööritavaks normiks osutus dekolonisatsioon ja enesemääramisõiguse rakendamine vaid endistel meretagustel asumaadel, sõltumata sellest, kas mõni neist üldse kunagi omariiklusest tõsiseltvõetavalt unistanud oli. Selline normatiivne lähenemine tootis rahvusvaheliselt tunnustatud elujõuetuid riike ning jättis elujõulised rahvuskehad eraldumis- ja enesemääramisõiguseta. Viimasel juhul võis lahutus olla mõeldav föderaalsubjektsuse ja selle suhtes keskvõimu poolt toime pandud diskrimineeriva ebaõigluse korral.

Kosovo asjus pole põhjust arutleda selle üle, kellel on õigus, sest rahvusvaheline õigus ise oma vastuolulises tõlgenduses ei paku paremat lahendust kui viidet senisele praktikale.

Lahutuse korral lähevad jagamisele territoorium ja suveräänsus. Mõlemad omakorda viitavad ülimale võimule ja poliitilise elu korralduslikule alustalale, mida piiride muutmise korral kõigutatakse. Seda enam tundub kaheldav väide, et suveräänsuse jagamisel jäävad piirid puutumatuks ja vajadus eralduda hajub. Milline eraldumisaldis föderaalsubjekt rahulduks vaid suurema jagatud võimutäiusega? Milline keskvõim saaks vabatahtlikult loobuda oma mässulise piirkonna piiride kontrolli all hoidmisest? Nii võivad jäädagi vastuolud faktide ja normide vahel ületamatuks ning rahvusvahelise õiguse normdokumendid kaheldava väärtusega juhtnööriks, mida interpreteeritakse vastavalt vajadusele.

Normatiivne suveräänsus ei ole muud kui kirjatäht, mida on võimalik vastavalt riikide vajadustele ja huvidele instrumentaalselt kasutada. Suveräänsust võib tõlgendada hobbesiaanlikult ehk tunnustatud valitsuste ja režiimide vaatenurgast – ning sellisel juhul on Serbial vaba voli tagada kord ja seadusandluse kehtivus oma riigi piires. John Locke’i arvamuse kohaselt on aga suverääni õigustes rahvas, kes võib keskvõimu jurisdiktsiooni igal ajahetkel vaidlustada – ja selle tõlgenduse kohaselt oleks Kosovo albaanlastel õigus eralduda Serbiast. Need kaks vastandlikku suveräänsuskäsitlust leiavad tuge Kosovo ajaloost ja tänapäevast. Esimest toetavate argumentidena võib tuua Stefan Dušani (1308–1355) aegse serblaste kuningriigi, Kosovo Polje lahingu (1389) ja serbia õigeusukiriku keskuse Pećis. Teise käsitluse pooldajad esitavad argumendina aga piirkonna etnilise koosseisu: see on 92 protsendi ulatuses asustatud albaanlastega.

Viimase aja etniliste pingete kulminatsiooniks said Slobodan Miloševići võimuvangerdused 1989. aastal, kui ta mängis Kosovo „iidse vaenu” kaarti kasutades avaliku sektori, sõjaväe, politsei ning administratsiooni juhtpositsioonid kohalike serblaste kätte. Miloševići arvates oli see vajalik säilitamaks nii Serbia kui kogu Jugoslaavia suveräänset terviklikkust. Eeltoodu vallandas sündmused, mille käigus võttis Kosovo parlament vastu iseseisvusdeklaratsiooni (sooviti olla eraldi Serbiast, kuid Jugoslaavia koosseisus) ja viis läbi referendumi enesemääramise küsimuses (1991). Edasi aktiviseerusid Serbia regulaarväeosade, politseijõudude, paramilitaarsete üksuste ja Kosovo Vabastusarmee kokkupõrked, mis tipnesid humanitaarkatastroofiga (863 000 põgenikku) ja NATO humanitaarinterventsiooniga. NATO tegevus endises Jugoslaavias riivas rahvusvaheliselt tunnustatud riikide õigust oma suveräänsusele ja territoriaalsele puutumatusele, tunnustades samas allasurutud rahvaste õigust enesemääramisele.

Teise maailmasõja järel tehti senistes arusaamades kannapööre: tegelikkus muutus teisejärguliseks poliitiliste otsuste ja normide ees.

Montenegro iseseisvumine 2006. aasta juunis oli teatud mõttes loogiline jätk nendele eraldumiskatsetele, mis levisid Eestist Makedoonia, Kõrgõzstani ja Eritreani. Kes soovib, võib näha eraldumise põhjendusena dekolonisatsiooni, keskvõimu diskrimineerivat poliitikat, varasemat riikluse kogemust ja uut riikluse ideed, eraldumissoovi legitiimsust kohaliku elanikkonna silmis ning suutlikkust ja valmisolekut uut riiki ehitada. Mis veelgi olulisem, need eraldumised olid ka rahvusvahelise üldsuse silmis legitiimsed, sest need riigid, mille koosseisust lahkuti, olid sunnitud tollases situatsioonis sellega leppima. Kui nüüd Belgia peaks valitsemisvõimetuse tõttu lagunema Flandriaks ja Vallooniaks ning Québeci iseseisvuslased leiaksid mooduse, kuidas suurendada oma eraldumisidee toetuspinda ja kuidas veenda föderaalvalitsust prantsuskeelse Kanada lahutamise vajalikkuses, siis varasemad pretsedendid kinnitaksid üksnes reeglit – rahvaste enesemääramine ja uute riikide tekkimine on teatud tingimustel mõeldav.

Montenegro edust tiivustatuna korraldas Transnistria 2006. aasta septembris iseseisvusreferendumi. Lõuna-Osseetia järgnes sama aktsiooniga novembris ning Mägi-Karabahh pidas vajalikuks vastu võtta uus põhiseadus veel enne aasta lõppu. See kõik kinnitab enesemääratlemise soovi. Aga ei, kõik need „isehakanud riigid” ei täida kvalifikatsiooninorme ega leia seetõttu ka rahvusvahelist tunnustust. Ent kui etnilisest konfliktist räsitud Mägi-Karabahhi armeenlased välistavad täielikult ühiskoduna Aserbaidžaani, transnistrialased omakorda Moldova/Rumeenia ja osseedid Gruusia, siis on nad Kosovos toimuvale mõeldes iseseisvuspürgimusele märksa lähemal, kui arvata võib. Sest Kosovo, erinevalt Montenegrost, loob iseseisvumise korral pretsedendi. Seda hoolimata kestvast etnilisest vaenust ja varasematest albaanlaste tagakiusamistest, aga siiski vastu Belgradi tahtmist ja olemata föderaalsubjekti seisuses (erinevalt näiteks endise Jugoslaavia vabariikidest).

Kui nii, siis oleme korraga lõhkise küna ees. Rahvusvaheline õigus võimaldab üheaegselt kaasa elada rahvuslikule enesemääramisele ja olla piiride puutumatuse tunnistajaks. Üks ja sama normatiiv räägib üheaegselt suveräänsuse jagamatusest ja jagamisest. Ühed rahvad ja territooriumid võiksid justkui teatud tingimustel eralduda vanast rahvuskehast, teised mitte. Ja jällegi on keelamise ja lubamise aluseks üks ja seesama rahvusvahelise õiguse normatiivne alus. Kuni selleni välja, et sünnivad kooslused, mis jäävad de iure vana riigi koosseisu, ning millel on osaline suveräänsus ning rahvusvahelise järelevalve all toimiv riiklus. Miks siis ometi?

Montenegro iseseisvumine 2006. aasta juunis oli teatud mõttes loogiline jätk nendele eraldumiskatsetele, mis levisid Eestist Makedoonia, Kõrgõzstani ja Eritreani.

Rahvusvaheline üldsus lähtub oma silmakirjalikkuses korrast ja stabiilsusest. Iga uus iseseisvusreferendum õõnestab status quo’d ja muudab selle normatiivsed tõlgendused raskemini prognoositavaks. Kui jõudude tasakaal ei salli suuremat sorti muutusi, siis paisatakse käibesse fraasid, et tegemist on illegaalsete riikide, separatistide ja seadusetusega. Vastupidises situatsioonis ollakse aga valmis normatiivse aluse ülevaatamiseks ja suveräänsuspõhimõtte uueks definitsiooniks. Selles osas ei ole ka Kosovo staatusega seonduv erand, mis kannatab / ei kannata võrdlust „isehakanud riikide” / iseseisvuse saavutanud riikidega. Küll aga võib ta osutuda sellises dihhotoomias pretsedendiks ja samas eeskujuks samasugustele omariikluse kandidaatidele.

Kosovo iseseisvuse tunnustamine töötab vastu ÜRO senistele resolutsioonidele ning õõnestab rahvusvahelist status quo’d (sest kellel siis poleks poliitiliselt iseteadlikke vähemusi!). Samal ajal pole ka otstarbekas Kosovo iseseisvusküsimust määramatuks ajaks edasi lükata, samuti ka teiste „isehakanud riikide” staatusega seonduvat. Ehk on siis sellest pretsedendist ka mingil moel kasu uute suveräänsust ja territoriaalsust väljendavate mõistete defineerimisel ja enesemääramisõiguse laiendamisel. Ja siis korraga selgub, et riik nimega Bosnia ja Hertsegoviina on vaid pelgalt Daytoni rahuvili. Et Srpska Republika’t kisub Serbia poole ja et Bosnia horvaadid nõuavad oma haldusterritooriumi. Et Palestiina kõrval iseseisvub Iraagi Kurdistan. Et rahvusvahelisel üldsusel ei jää muud üle kui tunnustada Põhja-Küprose ja Somaalimaa iseseisvust. Ring näib lõputuna, kuid tugineb see-eest kindlamatele alustele…