President Morsi ja Egiptuse valikud

Kauaoodatud presidendivalimised Egiptuses selle aasta esimeses pooles tõid endaga kaasa ühtedele kibeda üllatuse, teistele lõpuks üle 80 aasta loodetud tulemuse – Mohammed Morsi, Muslimi Vennaskonna ühe juhtiva liikme võidu. See justkui lõpetas viimaseid kuid väldanud debati Egiptuse valikust ilmaliku või religioosse (võimalik, et isegi teokraatliku) tee vahel. Aga tegelikult, kas kõik on ikka nii lihtne?

President Morsi andis Egiptuse rahva ja kogu maailma ees ametivande. Peale seda asus ta juhtima mitmepalgelist, rahvaarvult suurimat araabia riiki. Ta võttis endale vastutuse Egiptuse tuleviku eest. Dr Morsi võttis vastu oma ametikoha vaatamata sellele, et sõjaväeline ülemnõukogu oli pärast valimisi ja just enne inauguratsiooni ühepoolselt vastu võtnud konstitutsiooniparandused, mis annavad armeele seadusandliku võimu ja õiguse sõda välja kuulutada või selle kuulutamist vetostada ning eelarvelise autonoomia – teiste sõnadega jääb sõjaväe eelarve sama salajaseks, nagu see oli Mubaraki valitsemisajal. President Morsi läks isegi nii kaugele, et taastas sõjaväelise ülemnõukogu poolt vastavalt kohtuotsusele laialisaadetud parlamendi alamkoja võimuloleku, minnes sellega vastuollu kohtuotsusega ja rõhutades oma ametipositsiooni sõjaväelise ülemnõukogu ees. Ta astus sammu, mida mitte kunagi varem pole tehtud.

Sõjaväeline ülemnõukogu astus parlamendi alamkoja laialisaatmisega varem äraproovitud rada. Ülemnõukogu on ka varem parlamenti laiali saatnud. Sõjaväeline ülemnõukogu saatis parlamendi alamkoja laiali ka 1987. ja 1990. aastal. 2000. aastal muutis sõjaväeline ülemnõukogu valimisseadust veidi enne töötava parlamendi koosseisu volituste lõppu. Kõigil neil kordadel on sõjaväelased sekkunud parlamendi töösse pärast selle mõneajalist funktsioneerimist ja kõigi nende otsuste tegijate hulgas on alati olnud ka riigi kõrgeim juht president kui sõjaväelise ülemnõukogu liige. Sel korral on aga tegemist teistsuguse juhtumiga. Otsuse tegid sõjaväelased. Sõjavägi liitus poliitilise mänguga vaid mõni kuu peale parlamendivalimiste toimumist ja president pole sel korral sõjaväelise ülemnõukogu liige, aga kaasatud on ka Egiptuse kohtusüsteem, mille erinevad astmed astuvad kooskõlastamata samme. Kohtusüsteem ei jõua oma otsustes kokkuleppele. Lisaks sõjaväe proovidele leida võimalus kahtluse alla seada valimistulemused ja sellega taastada enne neid valitsenud riigijuhtimine, st  enda vääramatu ülemvõim, seatakse nende sammudega kahtluse alla ka Egiptuse õigussüsteemi sõltumatus, sest parlamendivalimisi vaatlesid ju Egiptuse kohtunikud, kes kinnitasid valimiste õiguspärasust. Lisaks sellele kutsus sõjaväeline ülemnõukogu parlamendi alamkoja laialisaatmisega esile ka konstitutsiooni vaakumi. Konstitutsioonikohus oli omalt poolt teatanud, et presidendi otsus pole õiguspädev, ja jätnud selle põhjendusega parlamendi laialisaatmisdekreedi jõusse. Selline oli situatsioon Egiptuse valitud presidendi Mohammed Morsi ametisse astudes. Tundub, et sõjavägi on endas kindel ja paneb president Morsi proovile. Jääb vaid küsida, kas vastvalitud president kavatseb kasutada oma ülemuslikku võimu ja sõjaväelise ülemnõukogu laiali saata?

Selge on, et lisaks lahkarvamustele parlamendi koosseisus ja selle valimistes jätkub Kairos võitlus ka selle üle, missuguseks riigiks Egiptus kujuneb: kui islamistlikuks ja millises versioonis kavatsetakse islami õigust, šariaati, rakendada. Muslimi Vennaskonna ja salafistide vaheline võitlus pole uus. Need kaks liikumist eksisteerisid kõrvuti kuni 2009. aastani, mil vennaskonna noorem generatsioon ei jaksanud enam oodata vennaskonna täisliikmeks vannutamist ning radikaliseerus aegamisi, liikudes osaliselt salafistide leeri. Väga oluliseks salafistide leeri ülemineku põhjuseks noortele oli ka Muslimi Vennaskonna sisemine struktuur ja pikk tee vennaskonna täisliikmeks saamiseni (vennaskonna täisliikmeks saab alles siis, kui on läbitud vennaskonna mitmekihiline õpinguid ja ettevalmistust sisaldav süsteem). Salafistiks saab aga ruttu, tuleb vaid kinnitada usku ja kasvatada endale pikk habe. Organisatsioonidevahelised lahkhelid lõid avalikult lõkkele möödunudtalvistel valimistel El-Nouri partei ning Vabaduse ja Õigluse Partei vahel. Peale vastastikuste verbaalsete süüdistuse jõudsid erimeelsused kohati ka lausa füüsiliste kokkupõrgeteni. Selle aasta maikuus presidendivalimiste esimeses voorus toetasid parteid erinevaid kandidaate. Ühes suurimas küsimuses, kristlaste tunnustamises ja nende aktsepteerimises Egiptuse ühiskonna osana, on need kaks parteid erineval arvamusel. President Morsi on teatanud, et muslimid ja kristlased on võrdsed, salafistid on aga teisel arvamusel. Liikumiste avalik kokkupõrge toimus parlamendi alamkoja esimesel istungil, kus salafistist parlamendiliige esitas kutse pealelõunasele palvele, meenutamaks koosolijaile vajadust palvetada vastavalt islami tavadele. Sellele järgnes vennaskonnaliikmest spiikri Saad El-Katatni lause, et palvelekutsuja pole rohkem muslim kui teised ning kui keegi soovib palvetada, siis tuleb seda teha parlamendisaalist väljas. Samas on Muslimi Vennaskond teinud ka järeleandmisi oma arusaamades ja mõnes küsimuses siiski ka lähenenud salafistide arvamustele. Üheks näiteks on nõustumine salafistidega, kui need olid vastu Jaapani laenule Kairo metroo laiendamiseks. Lisaks on salafistidest vaimulikud saanud muslimivendade tunnustuse šariaadi rangemas tunnustamises. Vaatamata neile mõnele positiivsele arengule võib siiski arvata, et erimeelsused pole kadunud ning kokkupõrkeid jätkub tulevikukski. Sellise eelaimuse annab president Morsi tehtud avaldus oma ametissenimetatavate asepresidentide kohta. Morsi on teatanud, et plaanib oma asemike hulka arvata muuhulgas ka kristlase ja naise. Need kumbki pole aga salafistidele meeltmööda. See võib põhjustada salafistide taganemise Morsi toetajate hulgast. Võimalikke erimeelsusi võib oodata ka zakat’i (muslimite heategevusmaksu) ning teiste religiooniga seotud teemade puhul. Salafistide eelistused on pigem vahhabiitlikud, karmid ja traditsioonilisemad kui liberaalsemad, mida eelistavad Muslimi Vennaskonna liikmed.

President Morsi on ka proovinud oma eelkäijaile osaliselt hetkelist populaarsust toonud vahendit – palga- ja sotsiaaltoetuste tõusu. Ta kuulutas, et pensionid ja sotsiaaltoetused tõusevad 15%, mis tähendab umbes 3,5 miljardit Egiptuse naela. Seda raha tuleks kulutada juba uuest 2012.-2013. aasta eelarvest, millest on niigi juba 80% ära planeeritud. Kust leida see lubatud 15%? Dr Morsi laseb silmist ühe olulise aspekti – kui president Mubarak tõstis 2008. aastal alampalka, tõusis ka inflatsioon umbes 24%-ni. Lisaks ei aita selline suhteliselt populistik lubadus kaasa ka Egiptuse võimalustele saada Rahvusvaheliselt Valuutafondilt raha, mille üle on läbirääkimised käinud juba poolteist aastat ja mille vajadus Egiptuse majanduse turgutamiseks suureneb iga päevaga.

Olulisim on, et peab leiduma väljapääs, kuidas lahendada president Morsi ja marssal Tantawi vahelised pinged. Tegemist on väga delikaatse situatsiooniga, sest dr Morsi peab tõestama, et tahab valitseda riiki Egiptuse rahva, mitte suure võimu pärast, mis selle ametikohaga kaasneb. Ka sõjaväel on vaja otsustada, mis on nende lõplik positsioon sel nende jaoks ideaalsel momendil, mis võimaldaks neil, hoides Egiptuse julgeoleku lippu, tegelikult naasta oma liistude juurde. President Morsi ei kavatse marssalilt ära võtta kaitseministri portfelli. Teine variant on sõjaväel minna avalikult presidendiga vastuollu. Viimane otsus viiks ilmselt üldrahvaliku referendumini. Kuid samas, selle aasta märtsis üks referendum juba toimus ja selle tulemus ei olnud sõjaväelisele ülemnõukogule sugugi meelt mööda.

Ka USA riigisekretär Clinton kinnitas oma Kairo-visiidil toetust Egiptuse tsiviilvalitsusele. USA jätkab ka 1979. aastast Egiptusele iga-aastaselt antava rahalise abi (1,3 miljardi USD) andmist. Seega ei peaks president Morsi kahtlema toetuses, mida ta võimule annab USA. President Morsi sai vaatamata šokeerivale vastuvõtule Ar-RiyāÃ¡Â¸â€˜is, kus teda tervitas esimesena kuninga asemel kroonprints Salman, toetuse Saudi Araabialt. President Morsi reis Saudi Araabiasse esimese välisvisiidina andis selge signaali sellest, kuhu poole Egiptuse uus valitsus oma valikutes jääb. Seoses sellega, et Saudi valitsejad said kinnituse, et president Morsi ei plaani endisele presidendile Hosni Mubarakile tervislikel põhjustel armu anda (see võimaldaks viimasel emigreeruda Saudi Araabiasse), sai president Morsi kõrbekuningriigilt rahalist abi ja toetust. Saudi Araabia näitas selle visiidikutsega, et on nõus tegema koostööd ka varem nii selgelt põlatud Muslimi Vennaskonnaga (Saudi kuningatel olid väga head suhted president Mubarakiga, kiites sellega heaks ka viimase poliitika vennaskonna suhtes), kindlustamaks oma huvid Egiptuses. See kõik aga annab läänemaailmale mõista, et ilmselt võib välistada varem võimalikuks peetud Egiptuse toetuse Iraanile. Lisaks on president Morsi kogunud toetust ka hiljutiselt Aafrika Liidu kohtumiselt. Dr Morsi osalemine Aafrika Liidu kohtumisel oli üle 18 aasta Egiptuse presidendi osalemine sellel kõrgetasemelisel koosolekul. Sellest kõigest järeldub, et dr Morsi on end välismaal päris hästi kindlustanud. Tundub, et tal tuleb eelkõige võita lahing kodurindel ja loota ning töötada selle nimel, et Muslimi Vennaskonna toetus ei väheneks sama kiirusega, nagu see on toimunud viimastel nädalatel ja kuudel, ning kõige lõpuks suutma kaine mõistusega näidata oma poliitikuvaistu tasakaalustatud koalitsioonivalitsuse kokkupanemisel.

Kokkuvõtteks peab märkima, et pinged Egiptuses pole kaugeltki lõppenud ja nende tulemus ei ole veel teada. Jääb vaid loota, et Egiptusest ei saa tänu armee poliitilistele nööritõmbamistele sõjaväelist diktatuuri ning et ta ei muutu ka teoreetiliseks teokraatiakantsiks. Mõlemad võimalused oleksid tegelikult enamikule egiptlastest, kes muretsevad oma igapäevase leiva ja turvalisuse pärast, vastumeelt.