Populism ja äärmusliikumised Euroopas

Tähistame tänavu Soome riigi 100. sünnipäeva. Olen arvamusfestivalist kuulnud palju head. Kuu aega tagasi (juulis 2017 – toim) võtsin osa mitmest arutelust Pori linnas asuval Suomi Areenal, kus toimunud üritus oli väga sarnane siinse, Paide arvamusfestivaliga.

Populism on küsimus, mida arutati ka Suomi Areenal Poris. Ühe vestlusringi teemaks oli „Kas inimesed usaldavad veel eksperte ja institutsioone või on populism asendanud teadmised ja faktid?“ Populismil on mitu nägu. Tähtis on kuulata tavalisi inimesi. Ajaloos on palju näiteid selle kohta, kuidas kodanikuliikumisest kasvab välja uus poliitiline jõud, ning on parem, kui äärmuslikumad vaated leiavad sellise väljundi, kui et nad avalduvad näiteks tänavakaklustes või muus veelgi kontrollimatumas tegevuses.

Kuid populismiga kaasnevad ka ohud: populistid kalduvad probleeme lihtsustama. Tänapäeva äärmiselt keerulises maailmas viib ühiskondlike probleemide lihtsustamine tähelepanu eemale faktidelt ja elementaarselt mõistlikkuselt. Näiliselt lihtsad lahendused võivad aga kaasa tuua hoopis uusi raskusi. Põhjuseid enda probleemidele kiputakse otsima väljastpoolt. Näiteks rändeküsimusse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuid kriitilisus ei peaks automaatselt tähendama piiride sulgemist või sisserändajate süüdistamist majandusprobleemides, mille põhjused on riigis endas. Need kaks probleemi ei ole võrreldavad, nende vahel puudub põhjuse ja tagajärje suhe.

Poliitiline debatt ja üldine ühiskondlik arutelu on muutunud värvikamaks. Alati tuleb aga kontrollida fakte. Pooltõdesid saab mõnda aega edukalt müüa, kuid neile ei saa rajada pikaajalist poliitikat ning ükski poliitika ei saa läbi ilma koostöö- ja kompromissivalmiduseta. Populiste saadab edu eelkõige opositsioonis olles. Poliitilised kompromissid ei sobitu kuigi hästi nende must-valge maailmapildiga.

Poliitikud peaksid alati leidma aega rääkida inimestega ja hoidma ennast nende muredega kursis. Rahvast ei tohi kunagi alahinnata.

Soomes arvavad paljud, et populismile andis näo põlissoomlaste partei Perussuomalaiset. Mõnede arvates oli vale võtta nad valitsusse pärast häid tulemusi parlamendivalimistel. Kõik oli aga kooskõlas meie demokraatia reeglitega. Populaarsusega kaasneb vastutus. Valitsuskohustuste täitmine on nende populaarsust kahandanud. Nii see tavaliselt ongi. Nüüdseks on erakond lõhestunud. Mis saab edasi, seda näitab aeg.

Põlissoomlaste erakonnaga toimuv on tüüpiline näide sellest, kuidas uudsuse võlu hajub, kui demokraatia ja õigusriigi alustoed on tugevad. Mõnda aega pakuvad uued asjad huvi, kuid ilma laia poliitilise kandepinna ja tegeliku sisuta ei kesta edu kuigi kaua. Leian, et rääkida tuleb populistidest, aga ka inimestest ja erakondadest, kes nendega koostööd teevad. Populistid ei saa võimule üksinda, vähemalt mitte alguses.

Soome poliitiline süsteem on selles etapis suhteliselt hästi vastu pidanud, ka Prantsusmaa oma. Saksamaa valimistulemusi ootame Euroopas seni üsna kerge südamega (Saksamaal sai AfD parlamenti, kuid võitsid kristlikdemokraadid – toim). Olukord Ungaris ja Poolas teeb aga murelikuks paljusid meist ning pean tunnistama, et mõnevõrra ka mind. Tasub meeles pidada, et valimistele järgnevad kiired muutused ei ole tingimata põhjustatud populismist. Tänapäeva maailm on läbi teinud palju ootamatuid pöördeid, mis iseloomustavad meie aega ja ühiskondliku arengu etappi nende keerulisemates seostes.

Tahaksin veel kord tagasi tulla selle juurde, kui oluline on meedia roll. Poliitilisi küsimusi arutatakse meedias ja meedia vahendusel kõikjal. Meedial on võim ja võim tähendab vastutust. On öeldud, et erinevus libauudiste ja halva ajakirjanduse vahel on väga väike. Pingutused ajakirjanduse kvaliteedi ja usaldusväärsuse tagamiseks on parim kaitse äärmusluse vastu. Ühiskonnas toimuv poliitiline arutelu – ka kriitiline arutelu – tugevdab õiglustunnet ja austust demokraatia põhimõtete vastu.

Võimalik, et sotsiaalmeedia soodustab äärmuslust. Igaüks paneb seal ise kokku oma uudistesaate. Facebook sorteerib postitusi selliselt, et sarnase maailmavaatega inimesed näevad eelkõige üksteise sissekandeid. See tekitab kirjutajas tunde, et tema arvamusel on palju toetajaid. Eriarvamused jäävad vaateväljast kõrvale. See takistab arutelu erimeelsuse piirimaile jäävate küsimuste üle ning tekitab mulli, milles omavahel räägivad ainult sarnaselt mõtlevad inimesed. Seda suundumust on raske muuta või kontrollida.

Pooltõdesid saab mõnda aega edukalt müüa, kuid neile ei saa rajada pikaajalist poliitikat ning ükski poliitika ei saa läbi ilma koostöö- ja kompromissivalmiduseta.

Ka vihakõne mõiste on populismiga seotud. Kuidas sellega toime tulla? Kuidas mõjutab see inimeste tahet poliitikas kaasa rääkida? Soomes on arutluse all ettepanek vihakõne kriminaliseerida.

Hea ja korralik arutelu ja mõttevahetus on parimad mõjutusvahendid. Alati ei õnnestu ehk jahutada tugevaid tundeid või saada värvikaid pilte. Kuid kindlasti on kõige häälekamate hulgas ka neid, kes on tegelikult väga targad.

Üks populistide ja äärmuslaste põhisõnumeid on, et nn „eliit“ ei kuula tavalisi inimesi ega hooli neist. Poliitikud peaksid alati leidma aega rääkida inimestega ja hoidma ennast nende muredega kursis. Rahvast ei tohi kunagi alahinnata. Peaksime kuulama väga tähelepanelikult. Kuid vastutustundlik poliitika peaks olema võimeline ka suunda näitama ning pälvima inimeste usaldust sellega, et nendega jagatakse infot.

Võime olla rõõmsad selle üle, et Eesti ja Soome inimesed üldiselt usaldavad oma riigi ühiskondlikke ja poliitilisi struktuure.

Artikkel põhineb Tarja Halose augustis Paide Arvamusfestivalil peetud ettekandel.