Poliitvõitlusest rahvadiplomaatiaks

Jaanuari lõpus Edinburghis toimunud Microsofti liidrite konverentsil GLF 2007 rääkis üks esinejaid sellise loo. “Indias ei rikastunud varem kunagi ükski vaene, sest nad ei osanud lugeda ega kirjutada. Nüüd see tõde enam ei kehti. Kes suudab hankida mobiiltelefoni, saab ka kirjaoskuseta oma äri püsti panna, on ainult vaja, et ta oskaks rääkida.”

Idas tõusvad hiigelsuure majandusega riigid versus rikas, aga vananev Euroopa – see on vaid üks teemadest, millel Eesti välismajanduspoliitika asjatundjad praegu silma peal hoiavad. Välismajandusega tegelevate ametnike roll on muutumas ja liigub rohkem kompetentsi kogumise ja edasiandmise suunas.

Eesti uue iseseisvusaja algul oli välismajanduspoliitika sisuks hoopis läbirääkimine ja lepingute sõlmimine. Ettevõtetele tuli välisturud avada, samuti meelitada Eestisse investeeringuid. Ning paljudel juhtudel lihtsalt rääkida, mis üldse on Eesti ja kus ta asub.

Putšijärgsel ajal 1991 moodustati Eesti Vabariigi Välismajandusamet, mille alla läksid kohalikud NSVL välismajandussidemete ministeeriumi asutused. Välismajandusametit juhtis Mehis Pilv. Lennart Mere aegses välisministeeriumis aga jõuti ruttu järeldusele, et Pilve asutus on tarbetu igand. Eesti ei vaja mitte toru, mille kaudu kõik välismajanduslikud suhteid üle piiri edasi-tagasi liiguvad, vaid normaalseid turumajanduslikke mehhanisme. Amet likvideeriti.

Investeeringute kaitse lepinguid nõustusid esimeste seas sõlmima Põhjamaad. See oli võit, sest Lääne-Euroopa seisukohalt oli endise N Liidu alade tulevik veel väga suure kahtluse all.

Venemaa kehtestas aga Eestile topelttollid. Ukrainaga sõlmiti vastukaaluks väga kaugele ulatuv vabakaubandusleping. Suur asi omas ajas oli ka Balti riikide vabakaubanduslepe.

1995. aastal sõlmiti nn Euroopa leping, s.t assotsiatsioonilepe Euroopa Ühendusega, mis tagas tööstuskaupade vaba müügi võimaluse, ehkki põllumajanduses jäid kehtima olulised piirangud. Euroopa Liiduga ühinemise vältimatu eeltingimus oli Eesti liitumine Maailma Kaubandusorganisatsiooniga, mis sai teoks 1999.

Sihtmärk OECD

Täna on Eesti pea kõigi oluliste majandussidemeid arendavate rahvusvaheliste organisatsioonide liige. Meie roll on ka neis muutumas; näiteks Maailmapangas arvati Eesti eelmisel aastal abivajajate seast välja. Värske teema on Eesti antav arenguabi, mille maht tõuseb lähiaastatel Eesti kui ELi uusliikme kohustusena mõnesaja miljoni kroonini. Teine tähtsustunud teema on strateegiliste kaupade kontroll.

On jäänud veel üks oluline organisatsioon, mille liikmeks Eesti pürgib: see on OECD ehk Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon. Seda on sageli nimetatud rikaste riikide klubiks: lisaks Euroopa riikidele on liikmed Põhja-Ameerika maad, Austraalia ja Jaapan. OECD tegeleb palju majandusanalüüsiga ning selle raames lepitakse kokku ühiste majandusküsimuste lahendusi, mida Euroopa Liit mõnikord samal kujul oma seadustesse lülitab. Sel põhjusel on Eestil oluline pääseda otsustamise lauda ka OECDs.

Tollitülidest ELi referendumini

Just välismajanduspoliitika kaudu on rahvas saanud jälgida Eesti lähiajaloo mõnd kõige leppimatumat poliitilist vastasseisu. Riigikogu ööistungid, vaheaegade võtmised tollide asjus ja põllumajanduse turu kaitsmise leppimatud vaidlused.

Näiteks võib tuua välismajandusprofessori ja riigikogu liikme Janno Reiljani (Rahvaliit) sõnavõtu, et WTOga ühinemisleping on Eestile ohtlikum kui 1940. aasta “avaldus” NSV Liitu astumiseks või parlamendi vaidlused tollitariifiseaduse ümber. Mitmekordne majandusminister Toivo Jürgenson (Isamaaliit) näiteks rääkis riigikogus 1997. aastal, et vastaspool peab tolle justkui valgeks laevaks, mis lahendaks kõik maaelu probleemid, ainult et “mingisugused tumedad ja kurjad jõud ei lase neid tolle kehtestada”.

Põhjapaneva tähendusega sündmuseks Eesti välismajanduspoliitikas sai aga Euroopa Liiduga ühinemine. Algusest peale oli selge, et Eestis omaks võetud poliitika on mitmes küsimuses ELi protektsionismist märgatavalt vabameelsem ja liitumine tähendab paratamatult deliberaliseerimist, näiteks Ukraina vabakaubanduslepingust loobumist ning põllumajanduse orienteerimist efektiivsuse asemel oskusele kirjutada eurotoetuste taotlusi.

Teravaim debatt tekkis neis asjus enne 2003. aasta sügise referendumit. Sisulisi argumente leidsidki enne rahvahääletust üksnes paremliberaalseid kaubandusvabadusi ülistava suuna esindajad. Martin Helme ja majandusteadlane Ivar Raig loopisid ELi poole neidsamu nooli, mida Briti tooride euroskeptiline tiib on valmis iga kell kasutama Tony Blairi vastu.

Just välismajanduspoliitika kaudu on rahvas saanud jälgida Eesti lähiajaloo mõnd kõige leppimatumat poliitilist vastasseisu.

Meeste sõnumi põhisisu oli, et Eesti senine avatud majanduspoliitika on toonud meile edu, mis võiks jätkuda väljaspool ELi, samal ajal kui Brüsseli ametnikud ainult ootavad šanssi asuda tuhandete acquis communautaire’i regulatsioonidega lämmatama Eesti majandust.

Paremtiiva euroskeptikud pigistasid aga silmad kinni tõiga ees, et koos pääsuga 300 miljoni elanikuga ELi siseturule, kus asuvad Eesti tegelikud suurimad kaubanduspartnerid, siinsete ettevõtete reaalne tegutsemisvabadus paljuski hoopis kasvas. Lisaks tõi EL kaasa inimeste (ehk majanduslikus mõttes tööjõu) liikumisvabaduse kasvu. 2003. aastal oli see teoreetiline arutlusobjekt, juba 2006. aastal aga tugev majandusmõjur, mis surub kohalike ettevõtete palgataset üles.

Eesti tavapäraselt üks mõjukamaid poliitjõude Keskerakond asus 2003. aasta Tartu kongressil toetama Euroopa-vastast seisukohta, ei suutnud aga järgnenud rahvahääletuse eel skeptikute kampaanias õieti millegagi kaasa rääkida ning eurovastaste ideoloogideks kerkisid hoopis Raig ja Helme.

Tsentristide panuseks jäid katteta väited, et EL on eliidi projekt ja teeb Eesti vaesed vaesemaks, samuti Heimar Lengi pateetiline klounaad Tartus, kus ta hirmutas kuulajaid eestlaste töökohti himustavate albaanlaste ja puertoricolastega.

Normaliseerumine

Ligi kolm aastat pärast Euroopa Liiduga ühinemist töötab “ühendatud anumate” seadus täie hooga. Liitumine on kaotanud enamiku barjääridest; ülejäänud on kas kadumas mõne aasta jooksul (piirangud tööleminekul osasse riikidest) või kärbitakse madalamaks (nt juurdepääs teenuste pakkumise turule).

Muutunud on isegi põhimõisted: väliskaubandus tähendab nüüd kaubavahetust Venemaa, Ukraina, Ameerika ja Hiinaga, vedu Soome ja Lätti on samasugune sisekaubandus nagu Pärnu ja Viljandi vahel. Kaubanduslepinguid ei sõlmita enam nt Tallinna ja Moskva vahel, vaid nende eest hoolitseb Brüssel.

Sel taustal on tõusnud küsimus, kui mõttekas on üldse Eesti käsitlemine eraldi majandusüksusena. Mida õigupoolest näitavad jooksevkonto defitsiidi arvestused riigi puhul, mille majanduse kogumaht võrdub mõne suurlinna ühe kvartaliga, kus ühe Boeingu juurde liisimine tekitab kaubandusbilansis olulisi võnkeid ning mille tähtsaimad finantsotsused sünnivad Stockholmi kahes pangamajas? Kellele selline arutlus tundub pühaduserüvetusena, võiks tutvuda näiteks analüütik Hardo Pajula usutlustega ajakirjanduses.

Kui meil poleks oma maksusüsteemi ega oma seadusandlust ettevõtluse kohta, võiks see probleemipüstitus olla ka õigustatud. Praegu tuleb lihtsalt tõdeda, et välismajanduspoliitika on koos Euroopa Liiduga libisenud üha enam kõrgustest rohujuure poole. Igapäevased otsused ei sünni enam ammu välisministeeriumis, kus töötab saatkondadega kokku üldse ca poolsada välismajanduse valdkonna spetsialisti. Ettevõtted ajavad oma asju ise, sealjuures professionaalselt; Eesti välissaatkondade abi küsivad enamasti väiksemad firmad. Ka riigisektoris pole enam mõeldav, et ingliskeelse kirja saabudes tegeleb sellega tingimata välissuhete osakond, kellele teine osakond peab eelnevalt õpetama, mida vastata. On loomulik, et spetsialistid ning ametnikud suhtlevad otse kolleegidega teistes riikides ja tunnevad ka Euroopa Komisjoni vastava ala tegijaid.

Välis- ja sisemajanduse piirid hägustuvad jätkuvalt. Eestis registreeritud Hansapanga Vene tütarpanga maksuprobleemide lahendust mõjutab Moskvas Rootsi saatkond.

Üha vähemaks jääb neid, kes oma võimalusi kaaludes üle riigipiiri ei kiika. Inimesed kolivad Eestist mõneks ajaks minema, naasevad jälle ja liiguvad mujal saadud kogemuste varal karjääriredelil edasi. Ühesõnaga, normaalne (majandus)elu – nimetage seda välis- või sisemajanduseks või kuidas tahes.