juuni 16, 2011

Poliitiline kord Egiptuses

Ühiskondlike murrangute mõistmiseks tuleks vaadelda terviklikult nii poliitilisi kui majanduslikke protsesse ja ka nendevahelisi seoseid.

Ühiskondlike murrangute mõistmiseks tuleks vaadelda terviklikult nii poliitilisi kui majanduslikke protsesse ja ka nendevahelisi seoseid.


www.the-american-interest.com/article.cfm?piece=95… Kuigi akadeemilisel politoloogial pole viimasel ajal olnud poliitikutele palju pakkuda, on siiski üks raamat, mis tõuseb teiste seast eriliselt esile selle poolest, et sel on palju öelda praegu Tuneesias, Egiptuses ja teistes Lähis-Ida riikides toimuvate sündmuste kohta: juba enam kui neljakümne aasta eest avaldatud Samuel Huntingtoni „Political Order in Changing Societies” („Poliitiline kord muutuvas ühiskonnas”).1  Huntington oli üks esimesi politolooge, kes püüdis mõista seoseid poliitiliste, majanduslike ja ühiskondlike muutuste vahel võimalikult põhjalikult ning hilisemate katsete nõrkus samasugust laia perspektiivi silme ette manada on olnud üks põhjuseid, miks meil on nii intellektuaalselt kui ka poliitiliselt nii suuri raskusi kaasaegse maailma mõistmisel.
1950.–1960. aastatel arengumaailma vaevanud tohutut poliitilist ebastabiilsust jälgides märkas Huntington, et majandusliku ja ühiskondliku arengu edenemine tõi sageli kaasa riigipöörded, revolutsioonid ja sõjalised võimuhaarded, mitte aga sujuvat üleminekut modernsele liberaalsele demokraatiale. Selle põhjus, leidis ta, oli lõhe ühelt poolt äsja mobiilseks muutunud, haritud ja majanduslikult heal jalal inimeste lootuste ja ootuste ning teiselt poolt eksisteeriva poliitilise süsteemi vahel, mis ei pakkunud neile institutsionaliseeritud mehhanismi poliitikas osalemiseks. Ta oleks võinud lisada, et sellised kehvalt institutsionaliseeritud režiimid kaldusid sageli semukapitalismi, mis ei suuda pakkuda vastsele haritud keskklassile töökohti ega sissetulekut. Huntington täheldas, et olemasoleva poliitilise korra vastu suunatud rünnakute taga ei seisa tavaliselt kõige vaesemad kihid, vaid enamasti just tärkav keskklass, kes on masendunud poliitiliste ja majanduslike võimaluste puudumise tõttu – seda ilmingut pani tähele juba Alexis de Tocqueville oma meisterlikus analüüsis Prantsuse revolutsiooni lätete kohta ning seda teadvustas 1960. aastate algul taas James Davies oma kuulsa revolutsioonide J-kõvera teooriaga.2
Midagi Huntingtoni täheldatud protsesside sarnast on viimastel kuudel arenenud nii Tuneesias kui ka Egiptuses. Kummalgi juhul ei juhtinud valitsusvastaseid proteste linnavaesed või islamistlikud põrandaalused, vaid suhteliselt hea haridusega keskklassi noored, kes suhtlesid üksteisega Facebooki või Twitteri vahendusel. Polnud juhus, et uue Egiptuse sümboli ja juhina kerkis esile Google’i piirkondlik turundusjuht Wael Ghonim. Protestijate peamine rahulolematus keskendus tõsiasjale, et ei Ben Ali ega Mubaraki autoritaarne režiim suutnud neile pakkuda mõistlikku võimalust poliitikas osalemiseks ega ka töökohta, mis vastanuks nende sotsiaalsele staatusele. Protestijatega ühinesid seejärel teised ühiskondlikud rühmad – ametiühingud, islamistid, talupojad ja sisuliselt kõik, kes ei olnud vana režiimiga millegipärast rahul –, kuid tõukejõuks olid just Tuneesia ja Egiptuse ühiskonna modernsemad segmendid.
Ühiskondades, kus puuduvad institutsioonid, mis suudaksid vastu võtta uusi sotsiaalseid toimijaid, tekib olukord, mida Huntington nimetas pretorianismiks ja mille puhul poliitikas osalemine avaldub streikides, meeleavaldustes, protestides ja vägivallas. Sellistes oludes võtab sageli võimu enda kätte sõjavägi, sest see on ühiskonnas ainuke organiseeritud jõud, mis suudab ka valitseda. Egiptuse Vabariigi esimene autokraat Gamal Abdel Nasser tuli 1952. aasta juulis võimule just niimoodi – tema liikumine “Vabad ohvitserid” esindas toona tärkavat Egiptuse keskklassi. Modernse Egiptuse hädad seisnevad selles, et viimasel poolsajandil pole seevastu toimunud vähegi tähenduslikku poliitilist arengut või kui Huntingtoni mõisteid kasutada, pole tekkinud modernseid institutsioone, mis suudaksid rahumeelselt kanaliseerida kodanike osalemise riigielus.
Samal ajal on sammu kiirendanud sotsiaal-majanduslik areng. Aastail 1990–2010 kasvas Tuneesia inimarengu indeks (ÜRO koostatav koondhinnang, mis arvestab tervishoiu ja hariduse olukorda ning sissetulekuid) 30 protsenti, Egiptuse oma  aga 28 protsenti. Kummaski riigis tekkis kümneid tuhandeid kolledžiharidusega noori, kel polnud selget tulevikku, samal ajal aga süvenes sissetulekute jagunemise ebavõrdsus, nii et ebaproportsionaalselt suur osa kasvust tulenenud jõukusest koondus väikese, poliitiliselt omavahel seotud rühma kätte. Huntingtoni analüüs 1950.–1960. aastate Egiptuse kohta on vapustavalt ajakohane tänapäevalgi.
„Poliitilises korras” kõneleb Huntington laiemalt ka arenguprotsessist endast. Tema raamatu tähtsuse mõistmiseks tuleb arvestada, et see sündis Teise maailmasõja järgse moderniseerimisteooria rüpes, mis omakorda tugines 19. sajandi Euroopa klassikalisele ühiskonnateooriale, nagu seda olid väljendanud Edward Shils, Talcott Parsons ja Walt W. Rostow. Ameerika moderniseerimisteooria väitis, et areng on ühtne, sirgjooneline protsess.  Majandusarengut, muutuvaid ühiskondlikke suhteid, näiteks suurperede lagunemist ja individualismi süvenemist, haridustaseme kasvu ja haridusvõimaluste ühtlustumist, normatiivseid muutusi selliste väärtuste suunas nagu saavutused ja ratsionaalsus, ilmalikustumist ning demokraatlike poliitiliste institutsioonide kasvu peeti vastastikku sõltuvaks tervikuks.
Näidates, et modernsuse head tahud ei käi tingimata käsikäes, etendas Huntington võtmerolli moderniseerimisteooria languses. Poliitiline areng käib lahus sotsiaal-majanduslikust arengust, väitis ta, mistõttu seda tuleb käsitleda omaette. Sellest seisukohast tulenev järeldus tundus toona kõnelevat risti vastu igasugustele kogemustele: ilma poliitilise arenguta võivad teised moderniseerimise tahud kaasa tuua halbu tagajärgi, sealhulgas ka türanniat, kodusõdu ja massilist vägivalda.
Oli teisigi põhjusi, miks Lääne moderniseerimisteooria langes 1970. aastatel põlu alla. Seda hakati pidama liiga Euroopa-keskseks – õieti ka liiga Ameerika-keskseks, vähemalt selles mõttes, et see paistis seadvat Ameerika ühiskonna modernsuse tipuks. Teooria ei suutnud hoomata võimalust, et sellised riigid nagu Jaapan ja Hiina võivad modernsusele suunduda teed pidi, mis erineb tunduvalt sellest, mille tallasid sisse Suurbritannia ja Ühendriigid. Aga isegi kui valitses üksmeel, et arengu lõpp-punkt peab olema mingit laadi industrialiseeritud liberaalne demokraatia, näitas Huntington selgelt, et soovitud sihtkohta jõudmine oli palju tabamatum ja keerulisem, kui olid arvanud moderniseerimisteoreetikud.
Huntingtoni käsitlusest tuleneva poliitilise nõuande keskmes seisis „autoritaarse ülemineku” kontseptsioon. Kui poliitiline süsteem avaneb liiga vara demokraatlikule jõukatsumisele, enne erakondade, ametiühingute, kutseühingute ja muude poliitikas osalemist struktureerivate organisatsioonide väljaarenemist, võib tulemuseks olla kaos. Huntington väitis, et autoritaarsete režiimide puhul, mis suudavad korda hoida ja majanduskasvule kaasa aidata, võib ühiskonna institutsionaliseerumine olla märksa aeglasem ning üleminek demokraatiale toimuda alles siis, kui on võimalik rahumeelselt tagada laialdane osalus. Selline järgnevus, mille puhul kõigepealt soodustati majandusarengut ja alles siis toimus demokraatlik läbimurre, oli omane Aasia riikidele, näiteks Lõuna-Koreale ja Taiwanile, kus demokraatlik üleminek algas alles 1980. aastate lõpul pärast seda, kui need maad olid juba muutunud võimsateks tööstusriikideks. See oli arengustrateegia, mida pooldasid nii Huntingtoni kunagine õpilane Fareed Zakaria kui ka paljude autoritaarsete valitsuste juhid, kellele meeldis mõte majandusarengust palju enam kui mõte demokraatlikust osalusest.3 Küsimuse juurde, kuidas see strateegia toimis Lähis-Idas, tuleme me veel tagasi.
Areng lahtriti
Kui huvitav ja tähtis ka Huntingtoni töö polnud, jäi see väljapoole arenguprobleeme puudutava mõtte peavoolu, mis oli küll akadeemilise distsipliinina algusest peale äärmiselt killustunud ja milles andsid tooni majandusteadlased. Vaid vähesed teadlased püüdsid mõista arengut omavaheliste seostega protsessina, millel on poliitilised, majanduslikud ja ühiskondlikud komponendid. Arenguga tegelevad majandusteadlased nägid majanduskasvu allikatena esijoones majanduslikke tegureid, näiteks kapitali, tööjõudu ja tehnoloogiat, ega mõelnudki majanduskasvu tagajärgedele, poliitikale või poliitiliste institutsioonide ja majanduskasvu seostele. 1950. aastatel tooni andnud Harrodi-Domari mudeli järgi olid vähearenenud maad vaesed eelkõige seepärast, et neil puudus kapital, mis ajendas arenguagentuure, näiteks Maailmapanka, üritama andma neile hoogsat starti rikkalike kapitalimahutustega füüsilise taristu rajamiseks. Alles siis, kui Sahara-taguse Aafrika terasetehased ja kingavabrikud jäid korruptsiooni või nõrga haldussuutlikkuse tõttu seisma, olid nad sunnitud taas planeerimislaua taha asuma.
Politoloogid omalt poolt hoidusid Huntingtoni stiilis suurtest teooriatest ja keskendusid eelkõige poliitilistele ilmingutele. 1980. aastatel hakkas kasvama huvi demokraatiale ja demokraatialt üleminekute vastu ning sedamööda, kuidas toimusid demokraatlikud üleminekud Hispaanias, Portugalis ja peaaegu kogu Ladina-Ameerikas, kerkis see eriti põletavaks teemaks. Taas tekkis mõningane huvi ka demokraatia ja arengu seoste vastu, kuid see ei viinud siiski selgele konsensusele kaht nähtust ühendavate põhjuslike seoste osas.
Akadeemiliste ringkondade huvi ülemineku vastu langes kokku demokraatia edendamise sünniga rahvusvaheliste suhete omaette valdkonnana, mille taha asusid nii Ühendriigid kui ka maailma teised demokraatiad. See idee hakkas idanema 1970. aastatel, kui Saksamaa erakondadega seotud institutsioonid etendasid väga tähtsat osa kommunistide võimuhaardekatse tõkestamises Portugalis ja aitasid kaasa maa üleminekule demokraatiale. 1980. aastatel asutati Rahvuslik Demokraatia Sihtasutus (NED), USA maksumaksjate rahastatav, kuid poolsõltumatu organisatsioon, mille siht oli toetada kogu maailmas demokraatiameelseid jõude. Üks NEDi esimesi edusamme juba enne kommunismi kokkuvarisemist oli Poola ametiühinguliikumise Solidaarsus rahastamine. 1990. aastatel tekkis terve rida rahvusvahelisi organisatsioone, mis võtsid eesmärgiks jälgida valimisi, ning samal ajal kasvas USA Rahvusvahelise Abi Agentuuri (USAID) demokraatia ja valitsemise haru aastaeelarve peaaegu 1,5 miljardi dollarini.
1990. aastate lõpul hakkasid majandusteadlaste ja politoloogide valdkonnad teataval määral kattuma. Selleks ajaks olid Douglass North ja tema rajatud „uue institutsionaalse majandusteaduse” koolkond suutnud majandusteadlastele teadvustada poliitiliste institutsioonide, eriti omandiõiguse tähtsust majanduskasvule. Majandusteadlased üritasid aina sagedamini kaasata oma mudelitesse poliitilisi muutujaid, näiteks õigussüsteemi ja täidesaatva võimu kontrollmehhanisme. Politoloogias oli samal ajal maad võtnud majandusteaduslik metodoloogia ning sellest lähtuvate ratsionaalse valiku politoloogide puhul oli lausa loomulik, et nad hakkasid uurima majanduse mõju poliitilistele institutsioonidele.
Arenguküsimuste interdistsiplinaarsema käsitluse naasmisest andis märku ka James Wolfensohni tegutsemine Maailmapanga presidendina aastail 1995–2005.4 Wolfensohn kõneles juba varakult „korruptsiooni vähkkasvajast” ning andis mõista, et sealtpeale käsitleb tema institutsioon tõsiselt selliseid küsimusi nagu korruptsioon ja hea valitsemine. 1997. aasta maailma arenguaruanne „The State in a Changing World” (“Riik muutuvas maailmas”) tähistas intellektuaalsel tasandil seljapööramist keskendumisele majanduspoliitikale ja riigi osa kahandamisele, mis on omased Washingtoni konsensusele, ning Maailmapank lõi sellele vastavalt uue haru, mille tegevusväljaks sai arengumaade avaliku sektori reformimine. Nende muudatustega tunnistati avalikult, et poliitika on otsustava tähendusega arengukomponent ja riik ei ole mitte kasvu takistaja, vaid väga sageli hädavajalik selle tagantlükkamiseks. Üha enam hakkasid abiagentuurid pidama demokraatliku vastutuse edendamist vahendiks, millega võidelda korruptsiooni vastu.
Mõõdukas kattumine ei peaks siiski meie eest varjama selles valdkonnas seniajani valitsevat lahterdumist. Tunnistades küll sõnades institutsioonide tähtust, peab enamik majandusteadlasi ja praktikuid poliitikat parimal juhul takistuseks tõelises arengutegevuses, milleks on sissetuleku, tervishoiu, hariduse ja muu sellise parandamine, mitte aga arengustrateegia iseseisvaks eesmärgiks (Amartya Sen on selles suhtes oluline erand). Demokraatia edendamise agentuurid omakorda ei vaevu kuigi palju mõtlema majanduskasvule, sotsiaalpoliitikale või rahvatervisele, mis nende silmis on midagi, mille abil autoritaarsed režiimid sageli püüavad rahvast ära osta ja demokratiseerimist vältida.
Intellektuaalne segadus arengu ümber on tekitanud nii Ühendriikides kui ka rahvusvahelises kogukonnas tõsiselt killustunud poliitika, mille eri osad töötavad tihtipeale üksteisele vastu. Nii on näiteks Etioopia Meles Zenawi, Rwanda Paul Kagame’i ja Uganda Yoweri Museveni autoritaarsed või poolautoritaarsed režiimid olnud viimasel kümnendil abiandjate lemmikud, sest nende edusammud majanduslike, tervishoiu ja sotsiaalsete sihtmärkide täitmisel on suurepärased. Samal ajal on demokraatia edendamise rühmad suhtunud neisse väga kriitiliselt ning toetanud opositsioonirühmitusi ja kodanikuühiskonna organisatsioone, mis püüavad panna täidesaatvat võimu vastutama oma tegude eest ning üldse selle võimupiire kärpida. Kahtlemata ei ole abiagentuurid vastu nende režiimide suuremale kohustusele vastutada ning demokraatia edendajad ei hakka takistama olukorra paranemist võitluses HIVi/aidsi või malaariaga. Ent keegi ei püüa näha asja laiemalt ja esitada näiteks küsimust, kas olemasolevad abiprogrammid aitavad hoida režiimi võimul või hoopis destabiliseerivad seda.
Egiptus on hea näide sellise poliitilise ebaühtluse kohta. Kuigi Egiptus seisab Ameerika abi saajate seas esirinnas, oleks raske öelda, et Washington püüdis seal ellu viia üldse mingisuguseid arengusihte. Eelkõige olid Ühendriigid huvitatud stabiilsusest. Hoolimata nii Condoleezza Rice’i kui ka Barack Obama Kairos peetud söakatest kõnedest demokraatia teemal, tõmbasid Ühendriigid pigem pidurit tõsiste demokraatide reformide läbiviimisel Egiptuses eriti pärast seda, kui 2006. aastal oli Gaza valimistel võitnud Hamas. Siiski aitasid USA majandusabi programmid tagant tõugata Egiptuse hariduse ja majanduspoliitika reformimist. Kui Ameerika abieraldajad oleksid Huntingtoni moodi arvanud, et nende toetus on varjatult mõeldud ootuste erinevuse süvendamiseks ja Hosni Mubaraki legitiimsuse nõrgestamiseks, oleks see võinud vilja kanda. Aga sedasi ei arvanud keegi. See oli hoopis ilmekas näide, kuidas lahterdunud abiprogrammid ajavad oma rida, eirates igati enda tegevusest tulenevaid mõjutusi poliitikale ja majandusele.
Mida teha?
Tegevusele eelnevad ideed. Enne kui me võime loota kooskõlalist poliitikat Egiptuse või kelle või mille tahes suhtes, tuleb meil paremini mõista arengut, seda, kuidas majanduse, poliitika ja ühiskonna muutumine ajas tekitab rea eristatavaid, aga omavahel seotud protsesse. Millised ka poleks klassikalise moderniseerimisteooria puudujäägid, sai see vähemalt alguse tõdemusest, et käsitletav ilming nõuab sellise sotsiaalteaduse väljatöötamist, mis ületaks senised distsipliinide piirid. See eesmärk on endiselt kättesaamatu teadusringkondades, kus traditsioonilised distsipliinid määravad väga rangelt kindlaks, kuidas peavad nooremad teadlased mõtlema ja teadust tegema. Tänapäeval on arenguteemalise väitekirja populaarseim vorm nii majandusteaduses kui ka politoloogias randomiseeritud mikroeksperiment, mille puhul kraaditaotleja läheb kuhugi ja uurib kohalikul tasandil mõne sekkumise mõju, näiteks moskiitovõrkude hankimise kaasrahastamise mõju võitlusele malaariaga või etnilist hääletamist puudutavate valimisreeglite muutmise mõju. Sellised uuringud võivad olla tehniliselt väga heal tasemel ning kindlasti on neil oma koht projektide hindamisel mikrotasandil. Kuid nende tulemused ei anna kokku meile midagi, mis ütleks, millal režiim ületab piiri ja kaotab legitiimsuse või kuidas muudab majanduskasv ühiskonna klassistruktuuri. Või kui teisiti öelda, ei valmista me ette uusi Samuel Huntingtone, kellele oleksid omased nii teadmiste laius kui ka sügavus.
Tegutsemispõhimõtete tasandil vajame palju tugevamat vastastikust arusaamist ühelt poolt sotsiaal-majandusliku arengu edendajate ja teiselt poolt demokraatia ja valitsemise edendajate vahel. Traditsioonilised arenguagentuurid, näiteks USAID, juba mõtlevad poliitiliselt vähemalt sel määral, et nende abiprojektide siht on toetada USA välispoliitikat. Aga ei neil ega nende analoogidel mitmepoolsete organisatsioonide kujul (näiteks Maailmapank) pole kogemusi poliitilise majandusanalüüsi tegemiseks ning nad ei ürita mõista poliitilist konteksti, milles abi kasutatakse ja väärkasutatakse. Mida aga ei taotleta, seda peaaegu kunagi ka ei saada. Me kutsume näiteks üles liberaliseerima Haiti sadamaid, püüdmatagi mõista, millised konkreetsed poliitikud saavad kasu asjade praegusest käigust, mis hoiab sadamad suletuna. Demokraatia edendajad keskenduvad samal ajal demokraatlikule üleminekule, abistades autoritaarsete maade opositsioonierakondi ja kodanikuühiskonna organisatsioone. Aga kui üleminek aset leiab, nagu juhtus Ukrainas oranži ja Gruusias  rooside revolutsiooni järel, ei ole neil uutele demokraatlikele valitsustele pakkuda õieti midagi ei poliitiliste probleemide lahenduste ega korruptsioonivastase strateegia osas, samuti mitte abi teenuste osutamisel, mida kodanikud vajavad ja soovivad.
Lisaks neile suhteliselt pisikestele mugandustele võiks töökindlam sotsiaalsete muutuste teooria meile öelda, et teatavais oludes ei ole autoritaarse ühiskonna destabiliseerimise parim viis mitte lühiajaline režiimivahetust taotlevate kodanikuühiskonna rühmade rahastamine, vaid pigem kiire majanduskasvu edendamine ja hariduse saamise võimaluste laiendamine.5  Teiselt poolt leidub palju ühiskondi, mille puhul me teame, et seal raisatakse arengudollarid lihtsalt ära, sest võimul on vastutust mittekandev autoritaarne režiim. Sellisel puhul võiks olla tõhusam abiressursside kasutamise viis arenguabi täielik lõpetamine ja keskendumine ainult poliitiliste muutuste läbisurumisele. Nii juhtus sisuliselt Robert Mugabe Zimbabwega, kuid see maa pidi vajuma päris sügavale, enne kui hakati kaaluma abikäe tagasitõmbamist.
Huntington ei tabanud kaugeltki kõiges märki. Autoritaarsest üleminekust ei saanud üleüldiselt levinud arenguvalemit. See toimis suhteliselt hästi Ida-Aasia riikides, kus leidus hulganisti niisuguseid tegelasi, nagu Lee Kwan Yew, Park Chung-hee ja isegi Hiina kommunistliku partei juhtkond, kes kasutasid oma autokraatlikku võimu ära kiire arengu ja ühiskondlike muutuste edendamiseks. Araabia autoritaarsed valitsejad olid teisest puust: nad olid rahul ka majanduslikult stagneerunud ühiskonnaga. Tulemuseks polnud mitte ühtne arengustrateegia, vaid kaotsi lastud inimpõlv.
Sotsiaalteaduse püüd jõuda mõningate loodusteadustega võrreldava ennustatavuse ja formaliseerimiseni on lõppeks lootusetu ettevõtmine. Inimühiskond on, nagu mõistsid Friedrich Hayek, Karl Popper ja teised, liiga keeruline, et luua sellest üldistav mudel. Tänapäeva makroökonoomika tegeleb küll ühiskondlike nähtustega, kui need on kvantifitseeritavad, on aga ometi kriisis täieliku läbikukkumise tõttu ennustada ette praegust finantskriisi.
Positivistlikul viisil on kõige raskem mõista ühiskondliku muutuse kõlbelist mõõdet, see tähendab ideid, mis on inimeste peas legitiimsuse, õigluse, väärikuse ja ühtsuse kohta. Praegused araabia rahutused käivitas oma ameti kohta liigagi haritud 26-aastase Tuneesia juurviljamüüja enesesüütamine, kelle müügileti olid võimud korduvalt konfiskeerinud. Muhammad Bouazizi kannatus katkes, kui teda oli löönud näkku naispolitseinik, kellele ta oli püüdnud kaebust esitada. Bouazizi avalik enesetapp kasvas üle ühiskondlikuks liikumiseks tänapäeva sidetehnoloogia tõttu, mis on loonud uue sotsiaalse ruumi, kus keskklassi esindajad võivad välja selgitada oma ühised huvid ja nende taha koonduda. Me ei pruugi kunagi isegi kaugemalt tagasi vaadates mõista, miks plahvatas jalge alla tallatud väärikuse püssirohutünn just sellisel moel just 2010. aasta detsembris, aga mitte 2009. aastal või veel kümme aastat varem, või miks see plahvatus levis mõnele araabia maale, aga mõnele mitte. Küll võime kindlasti ise teha senisest paremat tööd, et panna kokku need vähesed tükid, mida me mõistame, sel moel, et kokkupandust oleks kasu poliitikakujundajatele, kes seisavad silmitsi ühiskondliku muutuse reaalsusega.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.
______
1 Samuel P. Huntington. Political Order in Changing Societies: With a New Forward by Francis Fukuyama. Yale University Press, 2006.
2 James C. Davies. Towards a Theory of Revolution. American Sociological Review, vol. 27, 1962.
3 Fareed Zakaria. The Future of Freedom: Illiberal Democracy at Home and Abroad. W. W. Norton, 2003 [eesti keeles: Fareed Zakaria. Vabaduse tulevik: mitteliberaalse demokraatia ohud tänapäeva maailmas. Tõlk. Jüri Adams. Tallinn, Varrak, 2005]; vt ka Fareed Zakaria. A Conversation with Lee Kuan Yew. – Foreign Affairs, märts-aprill 1994.
4 Wolfensohni ametiaja iseloomustust vt Sebastian Mallaby. The World’s Banker: A Story of Failed States, Financial Crises, and the Wealth and Poverty of Nations. Penguin Press, 2004.
5 Vaata Harold Jamesi tagasiheidetud pilku pealkirja “Growing Pains” all Mancur Olsoni klassikaks muutunud 1963. aasta detsembri esseele “Rapid Growth as a Destabilizing Force” ajakirjas The American Interest (september-oktoober 2006).

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar