Poliitika kui seep

Käesoleva aasta jaanuari lõpus toimus juhivahetus Rootsi sotsiaaldemokraatlikus erakonnas.  Kuidas see kõik juhtus, annab rohkesti mõtlemisainet – sellest, milliseks poliitika on muutunud, milliseks poliitikud on muutunud, milliseks meedia on muutunud ning kas kõik need muutused aitavad kuidagi ühiskonna arengule kaasa või hoopis vastupidi.

Kuigi ametlikult pani Hí¥kan Juholt ameti maha vabatahtlikult, oli surve tagasiastumiseks sedavõrd suur, et edasijäämine oleks olnud võimatu. Nii sai temast kõige  lühemat aega vastu pidanud sotsiaaldemokraatliku erakonna juht, kes oli ametis vaid 10 kuud. Tagasiastumisele eelnes neli kuud kestnud klaperjaht meedias.

Probleemide kronoloogia

Juholti raskused algasid praktiliselt kohe pärast ta ametisse astumist 25. märtsil 2011. Probleemide kronoloogia algab 26. märtsil ja lõppeb tagasiastumisega 2012. aasta jaanuaris. Kõige silmatorkavamad on Juholti pidevad ebatäpsused, seisukohtade muutmised poliitilistes küsimustes ja kahtlustused, et ta on valetanud. Peamiselt oli tegemist erakonnasiseste küsimustega, kuid avalikkuse ette jõudsid probleemid meedia kaudu.

Tõsiselt hakati Juholti tagasiastumist nõudma oktoobri alguses, kui välja tulid eetiliselt kaheldavad rahaküsimused. Nimelt paljastas sõltumatu sotsiaaldemokraatlik ajaleht Aftonbladet, et Juholt on 2007. aastast parlamendilt küsinud – ja saanud – liiga palju üüritoetust. Ta taotles regulaarselt toetust täies ulatuses, kuigi jagas korterit elukaaslasega. Kuna Juholti assistent väitis, et erakonna esimehe tähelepanu oli ebakorrektsusele juhitud enne viimase toetusavalduse esitamist, küsis ta järelikult liiga palju raha teadlikult. Prokuratuur lõpetas oktoobri keskel eeluurimise põhjendusega, et eraviisiliselt korteri üürimine parlamendiliikmetele ei ole selgelt reguleeritud. Juholt oli siiski eksinud sotsiaaldemokraatide kõige pühama eeskirja vastu – tema isiklik moraal rahaküsimustes oli seatud kahtluse alla. Kohene vabandus ja üleliigselt küsitud raha tagasimaksmine ei aidanud. Ahnus ei ole selles erakonnas lubatud.

Eesti poolt vaadates tunduvad ka Rootsi parempoolsed erakonnad oma südames üsnagi sotsiaaldemokraatlikud.

Pärast üüritoetuse juhtumit oli Juholt erakordselt terava meediatähelepanu all ning iga tema sõna ja sammu jälgiti. Erakond lekkis, imelik ja vastukäiv info väljaütlemiste ja otsuste kohta jõudis meediasse, siseopositsioon ägenes ning aasta lõpus suundus kaitsepoliitikale spetsialiseerunud Juholt kuuajalisele puhkusele, et uue ja värske hooga jaanuaris naasta oma koduareenil, kaitsepoliitika aastakonverentsil. See lõppes piinlikult.

Sälenis toimunud konverentsil süüdistas Juholt korduvalt valitsust, et too olla kaitsepoliitika põhijoontes kokku leppinud paremäärmusliku erakonnaga Sverigedemokraterna. Paraku ei olnud too erakond veel parlamendis, kui kokkulepe saavutati, ning ei saanud selles ka kuidagi osaleda. Selline viga inimeselt, kes on väidetavalt kaitsepoliitika asjatundja, tõi kaasa tormi, mis paisus orkaaniks ning erakonna ajaloo kõige lühem esimehe periood sai läbi.

Mida tegi meedia?

Nii Juholti kriisi ajal kui ka pärast tema tagasiastumist on Rootsis väga palju arutletud meedia käitumise üle. Silmatorkav ja kohati ebaproportsionaalne on olnud meediakajastuse arvukus ja selgelt väljendatud ajakirjandusepoolne surve Juholtile tagasi astuda. Samuti on kriitikat põhjustanud ajakirjanike massiivne füüsiline „pealetung“, mis on takistanud nii erakonna juhtide kui ka praktikantide või juhuslikult samas kohas viibivate tavainimeste füüsilist liikumist ja igapäevast tööd.

Endine ajakirjanik ja praegune meediakonsultant Paul Ronge on üks nendest, kes arvab, et meedia läks seekord üle piiri. Ronge on ise omal ajal uuriva reporterina osalenud protsessides, mis viisid muuhulgas mitmete kõrgete ametiühingujuhtide ja poliitik Mona Sahlini tagasiastumiseni. Juholti tabanud klaperjahti on ta aga kirjeldanud kui verist ja pikaleveninud härjavõitlust, kus tegemist lihtsalt piinamisega.

Peamine, mida Ronge kritiseerib, on labased võtted ja viisid, kuidas Juholti kirjeldati. Mõned näited: Aftonbladeti peatoimetaja on avalikult Juholti kohta öelnud, et „mees ei suuda isegi sirget joont tõmmata“. Sõltumatu liberaalse Expresseni poliitikareporter on pidanud täiesti avalikku kampaaniat Juholti tagasiastumiseks. Muuhulgas saatis ta sotsiaaldemokraatliku erakonna liikmetele kallutatud „uurimusliku“ ankeedi, kus põhimõtteliselt oli võimalik oma erakonna juhi suhtes väljendada ainult umbusaldust. Sama ajalehe sisepoliitiline kommentaator kirjutas, et ta „pole kunagi varem näinud  nii ebaväärikat erakonnajuhti“. Mitmed poliitikareporterid ja -toimetajad, kes muidu üritavad professionaalset neutraalsust säilitada, on seekord kasutanud võtteid ja väljendeid, et esile kutsuda juhivahetus.

Kuid kas ühe erakonna juhi väljavahetamine on ajakirjanike või erakonna liikmete ülesanne? Seda küsimust võiks aeg-ajalt endale esitada ka Eestis.

Meedia jälgis opositsiooni, mitte valitsust

Analüüsifirma Cision kaardistas erinevate poliitikaküsimuste meediakajastust internetis alates üüriskandaalist kuni Juholti ametist lahkumiseni. Kokku ilmus Juholtist Rootsi meedias sel perioodil 16 259 artiklit. 21% nendest spekuleerisid tema ametist lahkumise teemal. Võrdluseks mainiti peaminister Fredrik Reinfeldti samal perioodil 9677 artiklis ja Angela Merkelit kui ühte eurokriisi juhtfiguuri 4783 artiklis. Rootsi suurim skandaal samal perioodil kandis märksõna „Carema“. Tegemist on ettevõttega, kes peab Rootsis erastatud  hooldekodusid ning on omanikele suuri puhaskasumeid teenides  oma eakad hoolealused samal ajal tõsisesse hooletusse jätnud. Carema nime mainiti 4572 artiklis. Meedia huvi opositsioonierakonnas toimuva vastu tundus kordades suurem olevat kui huvi valitsuse tegemiste, eurokriisi või ühiskonda raputanud hooldekodude skandaali vastu.

Nii Juholti kriisi ajal kui ka pärast tema tagasiastumist on Rootsis väga palju arutletud meedia käitumise üle,

Üheks võimalikuks põhjuseks, miks uuriv ajakirjandus tegeleb opositsiooniga rohkem kui võimukandjatega, võib muidugi olla sotsiaaldemokraatliku erakonna unikaalne seis Rootsi poliitikamaastikul. Kuigi sotsiaaldemokraadid on juba teist mandaadiperioodi opositsioonis, võrduvad nad paljude silmis endiselt võimuga – ja Rootsi heaoluühiskonnaga. Mitte asjata ei kutsuta erakonda „betooniparteiks“. Sotsiaaldemokraatidel on olnud täiest unikaalne mõju Rootsi arengule ning teised erakonnad on paljud sotsiaaldemokraatlikud väärtused üle võtnud. Nii tunduvad Eesti poolt vaadates ka Rootsi parempoolsed erakonnad oma südames üsnagi sotsiaaldemokraatlikud. 

Märkimisväärne on siiski, et seni polnud mitte ükski ametisolev minister ligilähedaltki sellist uurimist kogenud kui Juholt, kuigi ainest oleks olnud. Peaminister Fredrik Reinfeldt kasutas lapsehoidjaid, kellele maksis oluliselt vähem kui kollektiivleppes sätestatu. Välisminister Carl Bildt on pikalt olnud naftafirma Lundin Oil nõukogu liige. Ettevõte on olnud aktiivne piirkondades, kus käib kodusõda või on toime pandud tõsiseid inimõiguste rikkumisi, näiteks Ogadeni provintsis Etioopias ja Sudaanis.

Pärast Juholti skandaali tundub, et meedia on vähemalt seda osa kriitikast kuulda võtnud, et valitsusliikmete tegemiste jälgimisega võiks rohkem tegeleda. Nii on tõusnud kriitika välisministri aadressil ning märtsi lõpus oli seoses Rootsi relvaekspordiga Saudi Araabiasse sunnitud tagasi astuma kaitseminister.

Kas meedia oli süüdi?

Pärast Juholti tagasiastumist puhkes debatt meedia eetilisuse üle. Mitmed peatoimetajad ja ajakirjanikud, kes klaperjahis osalesid, kinnitasid kiiresti, et süüdi oli ainult Juholt ise. Nende vaatenurgast oli tegemist võimukandja õigustatud kriitilise uurimisega. Võib-olla ei peaks aga asjaosalised ise otsustama, kas nende käitumine oli eetiline või mitte.

Kõige suurema klaperjahi ajal, kui ajakirjanikud piltlikult öeldes ronisid teineteise otsas sotsiaaldemokraatliku erakonna peakontori ukse ees, tekkis vastupidine jaht. Twitteris loodud teemaviite #drev68 all jälgiti neljandat võimu. Muuhulgas küsiti, kas mõni ajakirjanik astub täna tagasi. Twitteri-kampaanias osalejad rõhutasid, et tegemist ei ole seisukohavõtuga Juholti  personaalküsimuses, vaid just meedia jälgimisega.

Mis on üldse meedia? #drev68 fenomen osutab sellele, et ka sotsiaalmeedia oli Juholti loos väga aktiivne. Peavoolumeedias avaldatu kajastus sotsiaalmeedias ning vastupidi. Mida rohkem sotsiaalmeedia reageeris blogide, Twitteri ja muu kaudu, seda rohkem sisendit sai peavoolumeedia.

Mille peale aga sotsiaalmeedia tavaliselt reageerib? Draama peale.

Poliitika kui meelelahutus

Kõige enam paistab Juholti juhtumi puhul silma poliitika kui meelelahutus, kus fookus on mängu ilul. Poliitikast on saanud päriselu seebiooper või tõsieluseriaal. Keda huvitab see, mis toimub kohalike omavalitsuste volikogudes või parlamendis? Kui otsene informeerimiskohustus kõrvale jätta, kui palju kajastust need poliitikategemise foorumid peavoolu- või sotsiaalmeedias üldse saavad? Eestis mõnda aega tagasi toimunud seemne- ja fooliumiarutelu ja sellele järgnenud samal tasemel skandaalide põhjal võib väita, et ka meil hakkab Riigikogus toimunu levima eelkõige siis, kui see meenutab seebiooperit või situatsioonikomöödiat. Lisaks peaministri esinemisele saime näha, kuidas kaamera aeglaselt üle riigikoguliikmete libises, kes innukalt naerust rõkkava ja plaksutava publiku rolli täitsid.

Poliitikavaatluse ja -analüüsi raskuskese on kaldunud ideedest intriigide peale. Analüüsitakse võimumänge, reetmisi, imelikke väljaütlemisi, ütlematajätmisi, ametisse valimisi ja ametist tagasiastumisi. Aga samavõrd ei analüüsita poliitilisi visioone või seda, millist ühiskonda me tahame kujundada.

Siit võib järeldada, et Juholti juhtumi põhjus ei olnud mitte ebapädevas poliitikas, vaid seebile omases dramaturgias. Anders Mildner on Sydsvenska Dagbladetis (sõltumatu liberaalne ajaleht) avaldanud tabava analüüsi Juholti seebiooperi kohta. Mildner kirjutab, et igat poliitikukriisi võib vaadelda kui ühte lugu, kus on sissejuhatus (paljastus), konflikt (vastased on raevunud, peategelane reageerib süüdistustele), laienemine (kas see on juhtunud ka varem? kas ta on teinud muid vigu?) ning lõpp (tagajärg). Meenutades statistikat meediakajastuse arvukuse ja sisu kohta võib väita, et seekord rahuldas pealtvaatajaid ainult üks lõpp – Juholti tagasiastumine.

Mildner väidab edasi, et kuna tänapäeval toodetakse ja tarbitakse uudiseid ööpäev läbi, on dramaturgia tempo kordades kasvanud. Erinevad meediakanalid, kes jälgivad mõnda poliitikut aktiivselt, võivad toota üheaegselt erinevaid lugusid. Peategelane seisab aga üksi erinevate paralleelselt käivate draamade keerises ning peab suutma igaühele midagi arukat öelda. Kas keegi üldse suudab sellises olukorras normaalseks jääda? Või kas igaühte võiks siis varsti kirjeldada kui inimest, kes „ei suuda isegi sirget joont tõmmata“?

Juholt oli eksinud sotsiaaldemokraatide kõige pühama eeskirja vastu – tema isiklik moraal rahaküsimustes oli seatud kahtluse alla.

Põhiline, mida Juholtile lõppkokkuvõttes ette heideti, ei olnud liigne toetuseküsimine ega poliitiline ebapädevus, vaid halb kommunikatsioon. Ta muutis meelt, väitis asju, mida pidi hiljem tagasi võtma, tegi kummalisi avaldusi, mis mõjusid kentsakalt ja ebaväärikalt. Kui talle anti võimalus öeldut parandada, siis ta ei kasutanud seda. Teda kujutati üha rohkem kui mingit ebausaldusväärset, ebastabiilset „vuntsiga narri“ – seda ka sotsiaaldemokraatliku meedia poolt. Mida rohkem Juholt libastus, seda rohkem hakati tema tegemisi ja väljaütlemisi jälgima ning järgmine libastumine muutus veelgi tõenäolisemaks. Meedia ei soovinud Juholti tagasiastumist tema enda pärast, vaid sellepärast, et ta oli selles seebiooperis karakter, kes pidi lõpplahendust pakkuma ning tagajärge kehastama.

Tuleviku poliitika

Kuigi Juholti lugu ei ole Eestis väga palju kajastatud, võiks see pakkuda mõtlemisainet ka siin. Kui poliitikast on saanud oma kindla dramaturgiaga seep ja tähelepanu keskmes on intriigid, siis milline on edukas poliitik tulevikus? Kui meediaoskused on poliitilistest ideedest tähtsamaks muutunud, siis võtavad poliitikas koha sisse need, kes meedia toimimismehhanisme jagavad ning meediat suunata oskavad – mitte ilmtingimata need, kellel ideid või visioone on. Kui Juholti probleemiks peeti „halba kommunikatsiooni“, on järgmise juhi puhul kõige tähtsam tema kommunikatsioonioskus, mitte muud omadused. Erakondade PR-masinavärk osutab sellele, et mängu mängitakse juba ammu kaasa.

Kuid kas me anname endale aru, et samal ajal, kui me naudime meelelahutust ja mängu ilu,  kujundabki just see meie ühiskonda?

Need ei ole küsimused, mida ainult peavoolumeedia endale esitama peaks, vaid ka kõik klikkijad, jagajad, säutsujad ja valijad.