Jäta menüü vahele
Nr 101/102 • Veebruar 2012

Põhjanaabrite uus president

Soome presidendivalimised kõnelesid palju ka ühiskonnas aset leidvatest muutustest.

Iivi Anna Masso
Iivi Anna Masso

politoloog, Diplomaatia endine peatoimetaja

Arvestades ühelt poolt Soome poliitika üldist stabiilsust ja teisalt viimaste parlamendivalimiste tulemusi, mis seda stabiilsust juba omajagu raputasid, olid Soome tänavused presidendivalimised huvitavad ja ka mõnevõrra üllatavad. Seda hoolimata asjaolust, et pühapäeval, 5. veebruaril valimiste teises voorus presidendiks valitud Sauli Niinistöt peeti valimiste tõenäoliseks võitjaks juba ammu enne kampaaniate käivitumist ja ametlike kandidaatide esitamist. Niinistö oli Tarja Halose konkurendiks eelmiste presidendivalimiste finaalis kuus aastat tagasi ja jäi viimasele üpris napilt alla. Sestsaadik on ühiskonnas valitsenud vaikne konsensus, et Niinistöst tuleb järgmine president, kuid sellest hoolimata kujunesid valimiste mõlemad voorud põnevaks nii kandidaatide toetusrühmade kui ka kõrvaltvaataja silmis.

Hoolimata selgest favoriidipositsioonist oli Niinistö võit ajalooline, sest temast sai esimene parempoolsest Kokoomusest ehk Koonderakonnast valitud president pärast 1956. aastat, kui lõppes legendaarse J. K. Paasikivi kümneaastane aeg selles ametis. Paasikivile järgnes Keskerakonnast ehk tollasest Maaliidust valitud Urho Kekkose pikaks veninud valitsemisaeg ja 1982. aastast tänini on kõik presidendid olnud sotsiaaldemokraadid. Niinistö toetuseks kogunenud vaikset konsensust on soosinud üldine poliitiline areng – Koonderakond on juba mitmeid aastaid olnud arvamusuuringute järgi Soome populaarseim partei. Koonderakond sai ka enim hääli 2011. aasta parlamendivalimistel, ehkki edumaa järgnevate parteide ees oli ennustatust napim – osalt tänu Põlissoomlaste äkilisele tõusule neil valimistel.

Haavisto-ilming oli Soome liberaalide vastulöök populistidele.

Huvitavaks tegi valimised mitte niivõrd Niinistö iseenesest ajalooliselt märgiline võit kui rebimine selle eest, kellest sai favoriidile vastaskandidaat valimiste teises voorus (ükski presidendikandidaat ei ole veel suutnud saavutada koheseks võiduks vajalikku üle 50% häältest esimeses voorus). Valimiste esimene voor oli heitlus isiksuste vahel – presidendivalimistel ei kajasta kandidaatide toetus kunagi üheselt nende poolt esindatud erakondade toetajaskondade suurust –, kuid see oli ka huvitav indikaator muutuste kohta Soome poliitmaastikus ja ühiskondlikus õhustikus üldse.

Pekka Haavisto, kellest sai Niinistö konkurent valimiste teises voorus, jõudmine finaali näis valimispäeva lähenedes juba üpris tõenäoline. Kuid stardijoonelt vaadates oli tema kiire tõus – valimiste teise vooru ajaks juba favoriidi tõsise vastukandidaadi ja omamoodi messiaanliku rahvalemmiku positsiooni – üpris ootamatu. Liberaalne ja kosmopoliitne Haavisto esindab rohelist erakonda, mille toetus parlamendivalimistel jääb tavaliselt kümne protsendi kanti ja langes viimastel parlamendivalimistel sellestki allapoole. 1990ndatel mõned aastad keskkonnaministrina valitsuses olnud, kuid muidu oma poliitilise karjääri peamiselt rahvusvahelistes eksperdirollides teinud Haavisto ei olnud Soomes väga tuntud isik.

Kordades tuntumad olid nii sotsiaaldemokraatide kandidaat Paavo Lipponen, teine veteranpoliitik, Haavistoga finaalikoha pärast kõige tasavägisemalt võistelnud keskerakondlane Paavo Väyrynen kui ka kevadel suurtõusu sooritanud Põlissoomlaste liider Timo Soini – nad on kõik “staarpoliitikud”, kellele presidendivalimistel suuremat edu ennustati. Et suhteliselt tundmatu Haavisto nendest oma suhteliselt tagasihoidlikult rahastatud valimiskampaaniast hoolimata mööda läks, tulenes osalt kahtlemata ta erialasest võimekusest – rahvas märkas debattide käigus, et Haavisto on kiire mõtleja ja hea kõneleja, kes tunneb väga hästi välispoliitikat ja oskab artikuleeritult ja arusaadavalt arutleda ning rahva peamisi muresid mõista.

Teisalt võimendas Haavisto populaarsust omamoodi Soome oma “Obama-ilming”. Rahvast vaimustas pehmeid väärtusi reklaamiv ja väga liberaalne kandidaat, kes tänu oma isiklikele omadustele – Haavisto on ka mehega abielus olev gei – oleks võitjaks osutudes ületanud järgmise künnise pärast riigi esimest naispresidenti, tõestades jälle kord, et edu võimalused on tõepoolest kõigile võrdsed. Seda ilmingut nimetati ka “vastajytky’ks”, vastusena Timo Soini väljendile “jytky” ehk umbes “matsatus”, mida ta kasutas Põlissoomlaste parlamendivalimistel saavutatud edu kirjeldamiseks. Haavisto-ilming oli Soome liberaalide vastulöök populistidele. Samas, kuna Haavisto pooldajate hulka kuulus ka sotsiaaldemokraatide toetajaid, näitab tulevik, kas edaspidi siirdub osa nendest püsivalt oma senisest koduerakonnast roheliste manu.

Lippose ja Väyryse väljajäämine teisest ringist kõneleb ka uue lehekülje keeramisest Soome poliitikas: nad tulid võistlema tuntud veteranidena, kes on olnud Soome poliitikas mõjuvõimsad tegijad juba aastakümneid – nii mõnegi arvates liiga kaua. Ja nad pidid tõdema, et nende aeg poliitikas on möödas. Ka Sauli Niinistö on olnud poliitikas kaua, kuid võrreldes eelmainitutega on ta siiski tulnud poliitikasse hiljem, 1980ndatel, mitte 1970ndatel. Ta on ka maailmavaatelt nooruslikum.

Niinistö võit on ajalooline, sest temast sai esimene parempoolsest Koonderakonnast valitud president pärast 1956. aastat.

Paljudele tuli üllatusena endise peaministri ja Eduskunna spiikri Paavo Lippose tagasihoidlik tulemus esimeses voorus: vaid 6,7% häältest. Kui nii Niinistö kui Haavisto kogusid hääli oma erakondade tavapärasest osakaalust tunduvalt rohkem, siis Lippose hääled jäid sotsiaaldemokraatide üle 20% toetusele kõvasti alla. See näitab omamoodi ajastuvahetust, aga oma mõju on kindlasti ka Lippose alles eelmisel sügisel lõppenud tööl Nord Streami konsultandina. Ehkki poliitiline ja meediaeliit on järjekindlalt teinud nägu, et lobitöö Soomes ametlikult heaks kiidetud gaasitoru eest ei seganud Lippose võimalusi naasta poliitikasse, siis teadlane Arto Luukkanen on nimetanud Soome riigile suunatud lobitööd Vene riigi välispoliitilise käepikendusena tuntud ettevõtte nimel poliitiliseks enesetapuks. Ja valijad ütlesid selgelt oma sõna.

Märgiline oli ka Eduskunna valimiste häältekuninga Timo Soini tagasihoidlik, 9,4% tulemus esimeses voorus – ka teda peeti üheks võimalikuks finalistiks. Soini vähest edu seletatakse Põlissoomlaste toetajate mõistmisega, et juhi kaotamisel – kogu rahva president ei saaks enam olla oma erakonna “nägu” – vajunuks ka erakond laiali. Samas osutasid presidendivalimised, et Põlissoomlaste edu parlamendivalimistel väljendas pigem abstraktset protesti liig stabiilse süsteemi vastu kui ühiskonna muutumist üldiselt suletumaks ja konservatiivsemaks. Seetõttu pidasid vähemalt haritud linnainimesed valimistulemusi valdavalt positiivseks – soomlased tõestasid Niinistö-Haavisto kaksikut finaali valides maailmale, et nad pole siiski endassetõmbunud ja suletud, vaid Euroopale avatud ja tolerantne rahvas.

Kas Sauli Niinistö valik Soome presidendiks midagi olulist ka Soome poliitikas muudab, seda näitab aeg. Valimisdebatid suuri muutusi ei ennustanud, eriti välispoliitikas ollakse ikka senisel pragmaatilisel, ettevaatlikul teel. Niinistöt on peetud ainsaks kandidaadiks, kes võib Soome NATOle lähenemist edendama hakata. Rahva enamuse arvamust teades on loogiline, et teemat käsitleti valimiste eel ettevaatlikult, kuid presidendi moraalne autoriteet võib Soomes rahva arvamust paljugi mõjutada. Saab näha, kuidas president Niinistö saavutatud mõjujõudu kasutab.

Seotud artiklid