Pilk idast

Selle aasta 17. novembril ilmus Venemaa välisministeeriumi veebileheküljele üks uus artikkel. Tagasihoidlikult arhiivirubriiki peidetud dokumendil oli kuiv, teadusliku hõnguga pealkiri „NSVLi välispoliitiline tegevus Suure Isamaasõja eel”. Tavaliselt on niisugused kirjatükid mõeldud ajakirjanikele ja õppuritele taustamaterjaliks. Seda lugedes tundsin end tagasi kanduvat nõukogudeaegse keskkooli lõpuklassidesse. Seal kohtas selliseid lauseid, nagu „1940. aastal jätkasid Läti, Leedu ja Eesti valitsused nõukogudevastast poliitikat”, „USA poliitika Nõukogude Liidu suhtes oli Nõukogude-Soome konflikti ajal ebasõbralik” ja lõpuks “Enamus elanikkonnast ei toetanud Balti riikide valitsusi ja 1940. aasta juulis peetud parlamendivalimistel tulid võimule Nõukogude Liidule ustavad jõud. Kolme riigi parlamendid pöördusid NSVL Ülemnõukogu poole palvega võtta nende maad nõukogude riigi koosseisu ja see soov rahuldati.”

Paistab, et just selline on ka praegu Venemaa välispoliitika. Ma ei kõnele loomulikult 1940. aasta moodi „tankiekskursioonidest” naaberriikidesse – see oleks võimatu, isegi kui keegi tahaks seda ette võtta –, vaid eelkõige Moskva välissuhtluse üldisest tonaalsusest. Kui me peame silmas Vladimir Putini tõenäolist peatset naasmist Kremlisse, on oluline heita pilk ka Venemaa välispoliitika lähiaastate arvatavale palgele. Ma julgen praegu selle resümeerida nii: see muutub retoorikas jäigemaks, Läänest eraldatumaks, aga põhimõtteliselt sarnaneb viimase kümne aasta välispoliitikaga. Ja mida rohkem muutub ülejäänud maailm, seda enesessetõmbunumaks ja enesekesksemaks muutub Venemaa.

Läänes kiputakse Moskva välispoliitikat tavaliselt analüüsima väärast lähtekohast. Eeldatakse, et Venemaa on paika pannud riiklikud huvid, mida riigi välistegevus peab seejärel kaitsma ja edendama.

See seisukoht jätab arvestamata ühe väga tähtsa teguri. Kahekümne aasta eest, Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ajal, ei suutnud Venemaa luua sidet nõukogude-eelse minevikuga, nagu tegid seda Kesk- ja Ida-Euroopa maad. Tekkis sellistes piirides ning sellise etnilise ja religioosse jagunemisega riik, mida polnud kunagi varem olnud, aga mis kõige tähtsam, vähemalt formaalselt kehtis selles riigis demokraatia. Võib õigustatult öelda, et kakskümmend aastat hiljem on Venemaa endiselt üleminekuseisundis: kindlasti ei ole enam tegemist nõukogude diktatuuriga, aga see pole veel ka normaalne rahvusriik. Riiklike huvide määratlemine on sellistes tingimustes tagasihoidlikult öeldes raske. Eriti veel siis, kui poliitikud ei tunne huvi ega suudagi formuleerida uusi ideid, mis aitaksid venemaalastel mõista oma uut identiteeti ja ühiseid väärtusi. See on paljurahvuselistes riikides alati valuline ülesanne. Aga kui ühiskond ei tea, mis ta tahab olla ja millised väärtusi ta peaks esile tõstma, kuidas saab siis paika panna välispoliitilisi huve? Veel enam, kuidas peaksid diplomaadid kaitsma midagi, mis parimal juhul on määratlemata, halvimal juhul aga puudub sootuks?

Mida rohkem muutub ülejäänud maailm, seda enesesse tõmbunumaks ja enesekesksemaks muutub Venemaa.

See on üks põhjus, mis Venemaa välissuhted sõltuvad nii ebaproportsionaalselt palju sisepoliitilistest sündmustest: võitlus riigi tuleviku nimel mõjutab neid väga tugevalt. Oma osa etendab teinegi tegur: elanikkonna apaatia, kodanikuühiskonna nõrkus ja suukorvistatud ajakirjandus laseb valitseval klassil tegutseda peaaegu ilma igasuguse vastutuseta. Seepärast ei kajasta Venemaa välispoliitika sageli niivõrd riigi ja ühiskonna pikaajalisi huve, vaid hoopis valitseva bürokraatia ja sellega seotud ärimaailma huve. Venemaa valitsejad peavad Läänt oma peamiseks vastaseks, sest nad mõistavad, et Lääne poliitilise mudeli omaksvõtmine tähendaks seda, et nad kaotavad võimu Venemaa üle. Sel põhjusel ongi Vjatšeslav Molotovi laadis avaldused ja demonstratiivne paindumatus jäänud Venemaa diplomaatia tunnusjoonteks.

See on automaatne reageering tühjusele, mis ootab diplomaate ees selgelt kindlaks määratud prioriteetide asemel. Ent Venemaa ei ole Nõukogude Liit. Ta ei ole viimasega võrreldav ei sõjaliselt jõult, suutlikkuselt mobiliseerida ressursse ega valitsemissüsteemi ühtsuselt. Samuti ei ümbritse meid enam külma sõja aegne maailm, milles kõik oli mustvalge ja milles NSV Liit taotles konkreetse ideoloogia najal valitsevat positsiooni maailmas. Seepärast on Moskva karmisõnaline retoorika praegu enamasti pelgalt retoorika, ei midagi enamat.

2008. aastal alanud ja seniajani meid saatev üleilmne majanduskriis on avaldanud tõsist mõju Venemaa piiratud suutlikkusele oma võimu laiendada. Nafta- ja gaasitulud kuivavad kokku. Venemaa kõige tunnustatum rahandustegelane, endine minister Aleksei Kudrin, on korduvalt hoiatanud, et naftahinna lagi, mis lubab Venemaal säilitada eelarve tasakaalu, on ohtlikult kasvuteel. Kildagaas, taastuvate energiaallikate arendamine, vedelgaas, kogu gaasituru kaldumine järjekindlalt kiirtehingute eelistamise suunas – kõik see muudab üha raskemaks Venemaa eelarve hoidmise tasakaalus. Nõukogude ajajärgu taristu lagunemine, pankrotilähedane riikliku pensioni fond, kiivas demograafia ja kontrollimatu migratsioon on veelgi süvendanud majandusprobleeme, kusjuures neid saab aina vähem lahendada nagu seni, lihtsalt rahaga „auke” kinni toppides.

Venemaa välispoliitika jätab soovida ka selle poolest, et maal puuduvad tõeliselt usaldusväärsed liitlased ja sõbrad. Moskva mõju nõukogudejärgses ruumis on tõsise Hiina, ELi ning nõukogudejärgsete riikide enda poliitilise eliidi surve all. Viimased jätavad kiiresti selja taha minevikku, on kujundanud välja omaenda riiklikud huvid ja võtavad järjest vähem kuulda, mida Moskva sellest arvab. Kremli traditsioonilised tööriistad, näiteks tolliliit (millest peagi saab Vladimir Putini lemmiklapsuke Euraasia Liit) või Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioon, on peaaegu kasutud, sest need pole seniajani suutnud selgelt paika panna eesmärke ja väärtusi, mis annaksid organisatsioonidele mingigi sisu. Põhimõtteliselt on tegemist kõigest sümboolsete tõketega niinimetatud Lääne mõju vastu.

Viimaste Riigiduuma valimiste järel võivad Venemaa suhted Läänega ehk isegi rohkem kui kunagi varem viimase paarikümne NSV Liidu järgse aasta jooksul muutuda suunas, mis ei rahulda sugugi Venemaa liidreid. Euroopa ja Ameerika silmis tähistab härra Putini naasmine seda, et suhetes ei valitse mingeid väärtusi, vaid ainult üksikud kitsad huvid ning tulevikus ootab ees vaid lakkamatu jagelemine. Võib tunduda, et ajal, mil EL ja USA näevad vaeva praeguse kriisi, tööpuuduse ja kasvu lakkamisega, ei vaevu nad pöörama kuigi palju tähelepanu Venemaal toimuvale. See rahuldaks Moskvas neid, kellele ei meeldi kõnelda „väärtustest”, mis nende meelest on vaid ärritav näide Lääne silmakirjalikkusest.

Aga isegi sel juhul mõistavad ameeriklased ja eurooplased hästi Venemaa nõrkust. Nad ei pelga Moskva ähvardavaid sõnu ja žeste. Piisab, kui meenutada Washingtoni ükskõiksust Dmitri Medvedevi ähvarduse suhtes vastata USA raketitõrjesüsteemi paigaldamisele Kesk-Euroopasse lahtiütlemisega START-3 lepingust. Ameeriklased ja eurooplased on samamoodi valmis tegutsema sõltumata Venemaa meelepahast muudelgi juhtudel, näiteks seni Süüria ja tulevikus võib-olla Iraani puhul. Kremli reageerimine Lähis-Ida sündmustele (kus Venemaa on toimuvat täiesti valesti hinnanud) on väga selgelt tõestanud, et Moskva väide, nagu oleks tal endiselt mõju kunagiste Nõukogude Liidu sõltlaste üle, on tugevasti liialdatud ning võime sündmusi ette näha kesine. Seda kahtlemata ei unustata.

Venemaa valitsejaid kammitseb veel üks tegur: lähiaastatel või lausa lähikuudel pälvivad nende põhilist tähelepanu sündmused kodumaal, mida põhjustab aina süvenev lõhe rahva ja võimu vahel. Potentsiaalne legitiimsusekriis köidab Kremlit jäägitult. Ja kuigi selles süüdistatakse kindlasti „kurjaloomulisi välismõjusid”, võtab juba katse seda leevendada rohkelt võimude aega ja ressursse. Mida rohkem püüab Venemaa säilitada status quo’d maailmas, seda kiiremini on ta sunnitud avastama, et ta lihtsalt ei suuda seda enam.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane