Pärast valimisi: parem- ja vasakpoolsed Ungaris

Ungari poliitikat käsitletakse kui vasak- ja parempoolsete võitlust, nagu seda mõistetakse läänes – või isegi käsitleja kodumaal, olgu selleks Suurbritannia, Prantsusmaa või Saksamaa. Selline lähenemine on levinud nii lääne kui ka Ungari ajakirjanduses. Ehkki nii laialt levinud, on see siiski ideoloogiline ja seetõttu eksitav.

Hoolimata keelekasutuse ja esmapilgul isegi poliitiliste institutsioonide (põhiseadus, parlament, valitsus, erakonnad) sarnasusest, valitseb kvalitatiivne erinevus postkommunistliku maailma ning selle Euroopa osa vahel, kus ei tulnud taluda 45 aastat kestnud kommunistliku partei võimu. Mõningad erinevused tulenevad kommunismi ajal omandatud mõttemallidest, mõningad viisist, kuidas pääseti kommunismi kütkeist, ning mõningad poliitiliste jõudude edasisest käitumisest. Kõik need erinevused aitavad tänapäevalgi selgitada nende riikide poliitika olemust ning kui EL ka tunnistab postkommunistlikud maad toimiva demokraatiaga riikideks, ei muuda see nende tegelikku poliitikamudelit, mida alljärgnevalt kirjeldan.

Ungari eripära võib esitada ka võrdluses teiste endiste sotsialismimaadega, mis ühtlasi lubab selgitada, miks teatud protsessid liiguvad ühes riigis üht ja teises teist rada pidi. Selles artiklis on ennekõike vaatluse all poliitiliste jõudude otsused ning nende tegevuse kavandatud ja kavandamata tagajärjed.

Kui vaadelda eelöeldu valguses Ungarit, ei torka igale asjatundlikule vaatlejale kohe silma mitte parem- ja vasakpoolsuse lõhe kui selline, vaid nende erinevuse sügavus ja tugevus. Siin ei ole tegemist tavapärase vasak- ja parempoolse maailmavaate erinemisega, vaid kahe lepitamatu maailmavaatega, kahe moraalse raamistikuga, kahe arusaamaga õigest ja valest. Need lihtsalt kannavad silte “vasakpoolne” ja “parempoolne”. Lõhe on uskumatult sügav. See lõhestab perekondi, lõhub sõprussidemeid ja õieti on isegi poolte keel täiesti erinev. Budapestis võib kohata koguni restorane, mis on selgelt vasak- või parempoolsed. Seda võiks peaaegu nimetada külmaks kodusõjaks.

Osaliselt võib lõhe juuri leida kommunismieelses ajas, vastamata küsimustes, mis puudutavad Teist maailmasõda ning Ungari rolli holokaustis, 1956. aasta ebaõnnestunud revolutsioonis ning sellele järgnenud kohandumises režiimiga, Kádári-aegsete võitjate ja kaotajate suhetes ning 1989. aasta režiimimuutuse iseärasustes. Režiimimuutus oli nimelt märkimisväärselt valutu: põhimõtteliselt tähendas see lihtsalt lähimineviku unustamist. See hõlmas loori tõmbamist üle kommunistide poolt inimsuse vastu korda saadetud kuritegude, kommunistide õigust säilitada partei vara ja organisatsioon, samuti varasemate aastate poolseaduslike erastamistega hangitud vahendid. Selle helde vastutuleku taga seisis väljaütlemata eeldus, et ekskommunistid jäävad poliitikast eemale ja lasevad areneda läänelikul demokraatial. Kuid ootus ei täitunud ning endised kommunistid, nüüd Ungari Sotsialistliku Partei ridades, tulid 1994. aastal uuesti võimule.

Endiste leeri eelised

Kui võrrelda Eestiga, siis siin kaotas kommunistlik partei kogu oma vara ja organisatsiooni, mistõttu Eesti poliitiline maastik erineb vägagi Ungari omast: niinimetatud endisi on palju vähem. Poola, Sloveenia ja Leedu olukord sarnaneb Ungari mudeliga, Tšehhi suutis aga sametrevolutsiooni käigus kommunistlikust minevikust palju otsustavamalt lahti rebida.

Ungari sotsialistid võivad olla muutnud oma nime, aga nende mõttelaad, eelkõige võimu käsitlemine monopoolsena, nii et seda ei piira mingid sisemised või eetilised normid, on jäänud endiseks. Kõigest viie aastaga olekski vahest palju muutust tahta. Muutuse teostumiseks pidanuks juhtuma midagi palju radikaalsemat ja äkilisemat kui 1989. aasta mahe üleminek. Et seda ei juhtunud, ei ole Ungari poliitikaelu osalised saanud olla võrdsed: vasakpoolsetel on varasemast ajast säilinud eeliseid parempoolsete ees ning nad kasutavad neid maksimaalselt ära. See on kaasa toonud erakordselt sügava poliitilise jagunemise, aga ka tõsise lõhe demokraatia teostamisel, mis väljendub aktuaalse võimukriitika sisulises puudumises, sest seda peavad mõlemad pooled ideoloogiliseks ja legitiimsuseta tegevuseks.

Kvalitatiivne erinevus valitseb endise sotsialismileeri ning selle Euroopa osa vahel, kus ei tulnud taluda 45 aastat kestnud kommunistliku partei võimu.

Ungari parempoolsetel on olnud märksa raskem, sest nad on pidanud ennast üles töötama nii-öelda tühjalt kohalt. Milline saanuks olla 1989. aasta konservatiivile see minevikuhetk, mida konserveerida? Ilmselgelt mitte kommunistlik minevik, sest see oli nagunii vasakpoolsete pärusmaa, aga selleks ei saanud olla ka mittekommunistlik minevik, sest 1930. aastate neofeodaalsed tingimused oleksid parimal juhul rahuldanud üksikute nostalgiat.

Nii ei olnud õieti kuhugi pöörduda ning veel hullemaks tegi potentsiaalsete konservatiivide olukorra see, et uutel poliitikutel polnud kogemusi. Nii toona kui praegu on parempoolseid valitsenud eeskujuks sobiva traditsiooni puudumine, neid on saatnud oht kalduda käremeelsesse rahvuslusse. Kahtlemata meeldiks see vasakpoolsetele, kes saaksid sel juhul märksa õigustatumalt nimetada ennast demokraatlike normide monopoolseks valdajaks. Õnneks on parempoolsed suutnud vasakpoolsete ja nende Lääne partnerite pingutustest hoolimata kiusatusele vastu panna.

Mõlemal poolel on oma põhipunktid ja strateegilised sihid ning mõlemal juhul kajastavad tavapärased sildid ja isegi poolte enesekirjeldus tegelikkust vaid osaliselt. Teineteist peetakse põhimõtteliselt mittelegitiimseks, parimal juhul vähesel määral legitiimseks, ning koheldakse vaenuliku jõuna, mitte aga opositsiooni või valitsuse väärika esindajana. Vasakpoolsed peavad pa­rempoolseid krüptofašistideks, šovinistideks ja antisemiitideks ning hindavad kogu poliitilise elu paremtiiba paremäärmuslasteks. See arusaam on vasakpoolsete maailmavaates pöördumatult juurdunud. Parempoolsete arvates tunnevad vasakpoolsed huvi ainult oma kommunistlikust minevikust pärit huvide kaitsmise vastu, ei hooli Ungari riigi ja ühiskonna huvidest ega kanna mitte ungarluse, vaid võõraid huve, tegutsedes üleilmastumise kompradooridena. Kumbki pool ei kohku vastaspoole sildistamisel millestki tagasi.

Isiksuste rollist

Selles kontekstis kerkib esile isiksuste roll. Keskmes seisab kahtlema Viktor Orbán. Temast on vaimustuses, lausa hulluseni, nii vasak- kui parempoolsed. Ta on vaieldamatult karismaatiline isiksus, kellel on kindel arusaam, millised on ja peavad olema Ungari ühiskonna strateegilised huvid. Kokkuvõtlikult võib öelda, et ta taotleb Ungari astumist ühte jalga ülejäänud maailmaga ehk 1918. aasta kollapsiga katkenud protsessi jätkumist. Raske on isegi hinnata seda traumat, mis kummitas Ungarit kogu 20. sajandi vältel. Orbán strateegia tuumaks on olnud Ungari alalhoidlikkuse sidumine Ungari edumeelsusega, et taastada sel moel kindel koht Euroopa südames. Selle strateegia seisukohalt on rahvas inimeste huvidest ja solidaarsusest juhinduv kogukond, mille iga liige on teatud määral lausa kohustatud teisi liikmeid toetama.

Orbán on hiilgav kõnemees, kes suudab köita väga suurte rahvahulkade tähelepanu: temale ei ole ka miljoni inimese ees kõnelemine raske. Teda ei saa arvestamata jätta. Siiski on karisma tänapäeva demokraatia tingimustes mõneti problemaatiline faktor, sest kui ühed lasevad ennast sellest võluda, siis teistele on see vastukarva, mistõttu tekitab Orbáni isiksus kahtlemata erimeelsusi. Ligikaudu kaks viiendikku valijatest on talle tingimusteta ustavad, aga enam-vähem samapalju on ka neid, kes teda sügavalt umbusaldavad. Vasakpoolsed on teda isegi pidanud saatana enda kehastuseks ning lakkamatult demoniseerinud.

Kui Orbánile on omane ehe karisma, siis Ferenc Gyurcsány, kes sai aprillikuiste valimiste järel taas peaministriks, oskab avalikkuse ees hea välja näha, on omajagu võluv, esineb dünaamiliselt, aga mitte ähvardavalt ning on õigustanud vasakpoolsete ootusi mehena, kes suudab edukalt konkureerida Orbániga. Parempoolsed omakorda peavad teda libedaks kalaks, ebaausaks inimeseks (Gyurcsány on miljonär, kes teenis oma vara 1990. aastate alguse kaheldavate erastamistehingutega), kes ei sobi peaministri ametisse.

Kui Euroopa Liit ka tunnistab postkommunistlikud maad toimiva demokraatiaga riikideks, ei muuda see nende tegelikku poliitikamudelit.

Vasakpoolsed võitsid valimised mitmel põhjusel, millest üks on see, et parempoolsed kaotasid valimised. Orbáni strateegia nägi ette kõigi parempoolsete voolude koondamise ühtseks poliitiliseks jõuks, mis võidaks valijate enamuse poolehoiu. See ei õnnestunud, sest Fideszi kampaania ei tabanud märki – ennekõike seepärast, et Fidesz laskis ennast tõmmata mängu, kus pakuti valijatele aina suuremaid peibutusi. Võimul vasakpoolsed suutsid ohu tõrjuda ning näidata ennast valijatele usaldusväärse jõuna, mis ainukesena soovib ja suudab tagada Ungari ühiskonna heaolu. Nii läks neil korda vältida kümmekonna protsendi ebakindlate valijate langemist konkurendi Fideszi kätte. Tasub märkida, et eelmise sügiseni juhtis Fidesz arvamusküsitlustes, kuid toetus hakkas langema, niipea kui valimiskampaania tõsiselt algas. Paraku määravad just kampaaniad, kes võimule pääsevad.

See ei tähenda, et vasakpoolsed oleksid saanud ülekaaluka võidu – kaugel sellest. Nende toetus kasvas 2002. aasta tulemustega võrreldes paar protsendipunkti. See tekitab küsimusi, mille esitamist Ungari ajakirjandus on enamasti vältinud. Miks ei õnnestunud vasakpoolsetel vähegi tõsisemalt tõmmata enda poole parempoolsete hääli? Miks ei leidnud parempoolsete seas vastukaja vasakpoolsete kinnitused Ungari majandusedu kohta, mida sümboliseerisid “Pannoonia puuma” (tõsi, Ungaris võib puumasid näha ehk vaid loomaaias) ja “kõuena kõmiseva” majanduse loosung?

See omakorda tõstatab probleemi, mis teeb parempoolsetele väga suurt muret, nimelt Ungari ajakirjanduse olukorra. Kui poliitiline maastik on nii lõhenenud ja ideoloogiline, siis kajastab seda paratamatult ka ajakirjandus. Nii see Ungaris ongi, aga mitte võrdselt: kuidas ka ei hindaks, toetab vähemalt neli viiendikku ajakirjanduskanalitest vasakpoolseid, kaasa arvatud formaalselt erapooletu riigitelevisioon. Ajakirjanduse vähegi lähem uurimine paljastab, et ei toonis, sisus ega keeles üritatagi parempoolseid esitada Ungari kodanike märkimisväärse osa demokraatlike esindajatena.

See aga lisab vaid õli tulle ja tugevdab parempoolsete arusaama Ungarist kui rõhutud ühiskonnast, mis kannatab endiselt arvukate kommunismiajast pärit puuduste käes. Selle seisukohaga ei pruugi muidugi nõustuda, aga on selge, et Ungaris valitseb kaks teineteist välistavat ühiskonnakäsitlust, mis sõltuvad täielikult erakondadest ja on seetõttu selgelt ideoloogilised. Parempoolsete väljajätmist kinnitas lausa otsesõnu Gyurcsí¡ny eelkäija, vasakpoolne peaminister Péter Medgyessy, kes teatas Ungari liitumisel ELiga 2004. aastal, et soovib loobuda sellest ühiskonnapoolest, mis hääletas parempoolsete poolt.

Horisondil terendab kriis

Kõik see võiks olla huvitav näide paar-kolm väärsammu teinud poliitilise süsteemi kohta, kui ees ei ootaks kriis. Kriis on olemuselt majanduslik, aga sellel on kaugele ulatuvad poliitilised tagajärjed, eriti kui äsja ametisse astunud valitsus ei tule kriisi ohjeldamisega toime. Põhimõtteliselt seilab Ungari, mis pole kaugeltki “Pannoonia puuma”, otse majanduslikele karidele. Ametlikult on riigieelarve defitsiit veidi üle kuue protsendi, tegelikult on seda hinnatud peaaegu üheksale protsendile. Forint on hakanud langema: eelmisel sügisel püsis see kursi juures 245 forintit ühe euro eest, praegu juba aga 270 ning allakäigutrendi kestes võib jõuda peagi 300 või isegi 310 forintini euro eest. Enamikus rahvusvahelistes krediidiagentuurides on Ungari reiting langenud ning Euroopa Komisjon avaldab valitsusele tõsist survet, et see koostaks 1. septembriks konvergentsiprogrammi, mis tugineb reaalsusele, mitte soovunelmatele. Eurotsooniga liitumine, milleks Ungari peab vastavalt ELiga liitumise tingimustele valmistuma, lükkub aastateks edasi. Optimistide arvates võib see teoks saada 2012. aastal, pessimistide meelest veelgi hiljem.

Ungari riigiametnike arv ulatub praegu umbes 850 000 inimeseni, mida on kümne miljoni elanikuga riigi kohta rohkem kui küllalt. Veelgi hullem – tervisekindlustuskaarte on hinnanguliselt ringluses 16 miljonit ning nende ungarlaste osakaal, kes saavad invaliidsuspensioni, ületab mitmekordselt ELi keskmise. Mõnes külas paistab lonkamine olevat nakkushaigus. See selgitab teatud määral ülemääraseid riiklikke kulutusi, aga mõistagi mitte kõiki.

Karisma on tänapäeva demokraatia tingimustes mõneti problemaatiline faktor, sest kui ühed lasevad ennast sellest võluda, siis teistele on see vastukarva.

Medgyessy valitsus tuli võimule tingimustes, kus majandus oli enam-vähem korras, ehkki Orbán oli 2002. aasta valimiste eel andnud mitmeid kahtlase väärtusega lubadusi. Võimule saanud, avasid vasakpoolsed oma toetajatele tänutäheks küllusesarve ja sellest heldusest ei ole majandus toibunud seniajani. See oli ilmselge populism. Valitsus ei ole pärast seda suutnud majanduses tasakaalu taastada. Tasakaalu kadumisele viitab kas või see, et viimase nelja aastaga on ametis olnud kolm rahandusministrit. Lisaks sellele on valitsus pidanud rahuldama oma vasakpoolseid kliente, jagades neile tellimusi ja muid soodustusi. Väidetavalt läheb valitsustegevuse andmine valitsusele sõbralike jõudude kätte kallimaks kui see olnuks juhul, kui valitsus oleks ohjad enda käes hoidnud; samas on konkursid varjatud hämaruselooriga ning arvud ei tundu esitavat täit tõde.

Pole kahtlust, et tarvitusele tuleks võtta ranged kokkuhoiumeetmed. Tasub märkida, et seda küsimust ei tõstatanud valimiskampaania ajal ei vasak- ega parempoolsed: vasakpoolsed pasundasid endiselt majandusedust (veel rohkem puumasid), parempoolsed aga läksid sellega peaaegu kaheteistkümnenda tunnini kaasa, enne kui võtsid äärmiselt hilinenult majandusliku olukorra probleemid valimistemaatikasse. Pärast valimisi on küll ka vasakpoolne ajakirjandus muinasjutumaa selja taha jätnud ning nüüd nõutakse üsna agaralt tegusid.

Paraku on valitsus langenud omaenda seatud lõksu. Inimesed ei ole vähimalgi määral kriisiks valmis ega taipa üldse, miks peaks nii minema – ka siin saab panna osa süüd ajakirjanduse õlule, kuna ühiskonnale ei ole selgitatud majanduse toimejõude –, mistõttu sellised uudised võetaks vastu kohkumuse, pettumuse ja nördimusega, eriti need, kes hääletasid vasakpoolsete poolt. Ühiskonna parempoolsele osale ei saa valitsus seda süüks panna, sest see on ju nagunii “välja arvatud”. Fideszil pole erilist huvi valitsusele vastu tulla ja ega seda keegi nende käest ilmselt ka palu. Pigem üritatakse täiesti terve mõistuse vastaselt hoopis süü Fideszi kaela veeretada, ehkki on raske taibata, miks peaks inimesed sellega kaasa minema, kui neil pole ees just väga suuri ideoloogilisi silmaklappe. Niisiis peab valitsus kriisi lahendama tingimustes, kus usaldus tema vastu on tublisti vähenenud.

Parempoolsuse tulevik

Siinkohal kerkib parempoolsuse tuleviku küsimus. Fideszi strateegia koondada kõik parempoolsed jõud ühte erakonda kukkus läbi, mistõttu tuleb välja mõelda midagi uut, kuid vajadus reageerida laastavale majanduskriisile ei loo mõttetegevuseks just parimaid tingimusi. See võib mõjutada ka kriisi kulgu, kui käremeelsemad parempoolsed peaksid lahku lööma ning alustama kihutustööd nende seas, keda piirangud on puudutanud kõige enam. Välistada ei saa tänavameeleavaldusi ega isegi vägivalda. See on muidugi ainult võimalik stsenaarium, aga sellega, tuleks arvestada.

Seni on kõneks olnud ainult kaks domineerivat erakonda, sotsialistid ja Fidesz, kuid lühidalt tuleb puudutada ka vabu demokraate ja demokraatide foorumit, mis kogusid valimistel kokku 11 protsenti häältest. Vabade Demokraatide Liit on viimased neli aastat liikunud sotsialistide kiiluvees: nad võinuksid loobuda Medgyessyt toetamast, kui selgus, et ta oli olnud kommunistliku vastuluure agent, aga seda nad ei teinud. Hirm sattuda demoniseeritud parempoolsete sekka hoidis nad valitsuse poolel. Paradoksaalselt võib vasakpoolsete veidi suurem toetus ja Fideszi strateegia läbikukkumine anda vabadele demokraatidele nüüd võimaluse ennast sotsialistidest distantseerida, kuigi on raske öelda, kas neil õnnestub endalt ära lükata vastutust tulevaste majandusmeetmete eest.

Teist väikeparteid Ungari Demokraatlikku Foorumit on poliitikaspektris üldse raske määratleda. Ise nimetab see ennast konservatiivseks, aga on olnud äärmiselt vaenulik Fideszi ja Orbáni suhtes. Õieti on raske ette kujutada, et kahe poliitiku suhted saavad olla veel halvemad kui on Orbánil ja foorumi juhil Ibolya Dávidil. Mõningate väidete kohaselt tuli foorumi valimiskampaania raha vasakpoolsetest allikatest ning mitmel nende parlamendisaadikul on seoseid vasakpoolsetega. Praegu üritatakse igatahes võtta neutraalset rolli vasakpoolsete ja Fideszi vahel.

Mõneski Ungari külas paistab lonkamine olevat nakkushaigus.

Valitsusele seavad oma piirangud ka oktoobrikuised kohalikud valimised. Ühelt poolt peab konvergentsiprogramm olema septembriks valmis, teiselt poolt võivad tõsised kärped tuua kaasa ränga lüüasaamise valimistel. Kui aga majandusmeetmed pole piisavalt karmid, võivad välisinvestorid kaotada usu Ungarisse ning forint võib veelgi väärtuses kaotada. Sellel oleksid ettenägematud sotsiaalsed tagajärjed. Üle 40 protsendi eraisikute laenudest on denomineeritud eurodes ja Šveitsi frankides. Forinti kursi langus suurendaks märkimisväärselt makseid niigi halvenevates majandustingimustes. Kahtlemata puudutaks see ka vabade demokraatide keskklassi hulka kuuluvaid toetajaid.

See tähendab, et isegi kui ei puhke vägivalda, jõuab kriis kätte nii või teisiti ja piirab märkimisväärselt valitsuse mänguruumi. Vasakpoolsete viimase nelja aasta valitsemistehnika on seisnenud peamiselt kuvandiloomes, tegelikkuse kujutamises endale võimalikult soodsas valguses. See on üsna klassikaline näide, kuidas võimumonopoli uskuja käitub nii, nagu oleks tema käsutuses ka tõemonopol. Tänapäeva maailmas, kus piiranguid seavad EL ja maailmaturg ja kus leidub ohtralt eri vaatekohti pakkuvaid infoallikaid, ei saa reaalsuse kuvand tegelikkusest väga kaugele jääda – või selle eest tuleb maksta kõrget hinda.

Niisiis seisab tegelikult vasakpoolsete kui sisuliselt iseenda soovmõtlemise köidikutes vaevleva jõu ees küsimus, mida võtta ette ohuga, et nende suur toetus rahva seas võib kergesti muutuda vaenulikkuseks. Võim tähendab vastutust ja sellel on oma hind. Kui valitsus ei suuda muutuda – aastatepikkune kogemus sunnib pigem seda arvama –, siis satub tema legitiimsus ohtu ning teda võib ähvardada radikaalne ebakindlus, isegi valitsemistahte kadumine. Kui tõesti peaks nii minema, tuleb Ungari demokraatial oma küpsuse tõestamiseks läbi teha väga raske katse.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane