Pahelised narratiivid sõjas

Esmalt tuleks täpsemalt selgeks teha see, mida ma narratiivide all silmas pean. Narratiivid on igasugused lood, mida kasutatakse millegi õigustamiseks või selgitamiseks viisil, mis selle tegelikku olemust moonutab või jätab olulise välja. Siinkohal tasub silmas pidada, et narratiivi loojad tihti usuvad neid narratiive, mida nad esitavad. Seetõttu ei saa omistada igale narratiivi loojale soovi rahvast teadlikult eksitada, näiteks olukordades, kus on siiras soov rääkida rahvale “tõtt”, mis tegelikult moonutab või varjab reaalsust. Siiski leidub ka juhtumeid, kus narratiive päriselt kasutataksegi rahva petmiseks.

Narratiivid kui läbirääkimiste tõkkepuud

Üheks narratiiviks on näiteks see, kuidas Venemaa õigustas Ukraina ründamist „denatsifikatsioonina“. Venemaa enda armee koosseisu tõttu ei tundu säärane lähenemine veenvalt, eriti silmas pidades Wagneri gruppi. Sellisel kujul eesmärkide peitmine annab meile aimu ka narratiivide esimesest probleemist – kuidas pidada läbirääkimisi, kui vastaspoole narratiiv välistab läbirääkimise võimalikkuse? Eelneva näite pinnalt – kuidas saaks Venemaa läbi rääkida Ukrainaga, kui Venemaa õigustas sõda Ukrainas „natside“ kui absoluutse kurjuse hävitamisega? 

Kui kogu sõja vältel on vastane maalitud „suureks kurjaks“, siis läbirääkimised ja koostöö senise vaenlasega võiks hävitada riigijuhi maine.

Narratiivid pärsivad läbirääkimiste alustamist või edukat läbiviimist, sest ka sõja järel tuleb riigijuhil oma populaarsust kodumaal hoida, et rahva seas vastumeelsust ei tekiks. Kui aga kogu sõja vältel on vastane maalitud „suureks kurjaks“, siis läbirääkimised ja koostöö senise vaenlasega võiks hävitada riigijuhi maine. Näiteks jättis USA kodanikele kehva mulje operatsioon „Paperclip“, mille raames immigreerusid USA-sse natsionaalsotsialistliku Saksamaa teadlased, kelle hulgas oli ka parteiliikmeid ja sõjakurjategijaid.

USA valmidus neile uut kodu pakkuda ei tulnud aga ideoloogilisest nõustumisest sakslastega, vaid praktilisest vajadusest teadlaste järele, mille tingis tehnoloogiline võidujooks Nõukogude Liiduga (kes kusjuures samuti sõjakurjategijatest teadlasi värbasid[i]). Operatsiooni varjati avalikkuse eest just narratiivide tõttu, s.t vajadusest mitte saada samastatud selle süsteemi kurjusega, mille vastu Euroopas võideldi ja mille pahelisuse ulatuvus järk-järgult päevavalgele tuli. Narratiivid varjutasid seega praktilistel kaalutlustel tehtud otsuseid, saades seeläbi ise narratiivseteks tööriistadeks USA vastu. Samamoodi saab esitada küsimusi tänapäeval levivate narratiivide kohta: kas ametlik narratiiv varjab põhjust, miks Venemaa tegelikult ründas Ukrainat ning kas oodatakse midagi praktilist Iisraeli-Palestiina konfliktist?

Narratiivide ennast alal hoidev omadus

Kui vaatluse alla võtta Ukraina-Vene sõda, võib märgata üht igipõlist ja alati problemaatilist narratiivi – imperialistliku riigi rahvuslus. Rahvuslus on ise juba problemaatiline narratiiv, konstrueerides abstraktse “meie”, mis viib paratamatult meist erinevate “teiste” loomiseni. Lisades sellele juurde imperialistide laienemise-meelsus ning oma suursugususe tõestamise vajadus, saame midagi eriti pahelist – rahva, kelle eneseväärikus tugineb kollektiivsetel saavutustel, milles osalus on elule mõtet andev. Rahvuslus annab antud kontekstis rahvale valmiduse riigi, s.t “meie” eest võidelda, imperialism annab vajaduse võidelda. Imperialismi vajadus tuleneb vajadusest rahvusluse konstrueeritud „teistele“ kuuluvate ressursside järele, nagu maavarad, territoorium või tööjõud. 

Huvitaval kombel leidub kaks suurriiki, kes säärast imperialistliku narratiivi rakendavad mitte-sõjalise laienemise juures – USA ja Hiina. Mõlemad riigid üritavad jõudsalt laieneda majanduslikult ja on üksteisele see suur „teine“, kes paljudes riigi probleemides süüdi on – hiinlaste jaoks on USA kapitalism kui kurjuse ülim kehastus ning USA jaoks on Hiina tööstus põhjus, miks USA oma nõnda halval järjel on. Samuti ei ole raske ette kujutada nende kahe vahelist sõda sõja- ja tehnikatööstusest tingituna, arvestades, et põhilised pinged on juba praegu Taiwani ümber, kelle tööstus on kesksel kohal maailma elektroonika tootmises. Seega, kuigi nende riikide imperialism on üldiselt mitte-sõjaline, kasutatakse rahvuslust kui viisi oma olukorra kaitseks – sõjavägi kaitseb investeeringuid, seega saab rahvas osaks oma riigi suursugususe säilitamisest. 

Kuigi sõjavägi kaitseb mõlema riigi investeeringuid, on negatiivse tagasilöögi ohvriks langenud pigem USA, kelle kohalolu Lähis-Idas ja Kesk-Aasias on kaasa toonud suure viha USA ja tema liitlaste vastu, mida Venemaa ja Hiina nüüd agaralt ära kasutavad. Nii on näiteks Jeemenis end rahvusliku vastupanuliikumisena kujutava huthide viha USA vastu iseenesest mõistetav, sest nende silmis ei erine USA kohalolu oluliselt nende maad eelnevalt rüüstanud imperialistide omast. Kuid mis muudab olukorra küsitavamaks, on anti-imperialistlike liikumiste valmidus teha koostööd venelastega, kes Ukrainas imperialistlikku sõda peavad. 

Narratiividel on seega hauntoloogilised omadused: nad püsivad hoolimata sellest, et põhjus, miks narratiiv üldse esile kerkis, on kadunud.

Kuigi esmapilgul võib see tunduda, et anti-imperialism on pelgalt narratiiv, mille taha peidetakse tegelik tahe, ei pruugi see üldsegi nõnda olla ja olukorda selgitab paremini hauntoloogia. Hauntoloogia, nõnda nagu selle sõnastas Jacques Derrida[ii], on erinevate mineviku sotsiaalsete ja kultuuriliste nähtuste tagasitulek või püsimine viisil, mis mõjutab meie arusaama tänapäeval toimuvast. Narratiividel on seega hauntoloogilised omadused, nähes, et narratiivid püsivad hoolimata sellest, et põhjus, miks narratiiv üldse esile kerkis, on kadunud. Nõnda kerkivad taas esile imperialistlikud suhtumised oma impeeriumi kaotanud suurrahvastes, mida illustreerib näiteks hästi Venemaa püüdlus taastada oma kunagisi piire.

See suhtumine laieneb ka endiste impeeriumite liitlastele, näiteks jeemenlaste seas nähakse tänases Venemaas sedasama Nõukogude Liitu, kes neid kunagi aitas. Saaks öelda, et Nõukogude Liidu „kummitus“ (hauntoloogia on neologism prantsuse keelsetest sõnadest hanté ehk kummitama ja ontologie ehk ontoloogia) aitab kaasa tänapäeva Venemaad tema suhetes teiste riikidega, hoolimata asjaolust, et Venemaa on tegude ja ideaalide poolest just selline riik, keda need liitlased ideoloogiliselt ei toetaks (Jeemeni anti-imperialistlike jõudude vaated tulenevalt paljustki sotsialistlikest vaadetest, mis ei ühildu Venemaa autoritaarse oligarhiaga).

Narratiivid kui ennast süvendavad probleemid

Üks narratiivide paheline omadus on kätketud nende õigustavasse rolli. Iisraeli-Palestiina sõja näitel on näha, kuidas esmapilgul korrektsena tunduv õigustus on seda vaid pindmisel vaatlusel. Seda võib näha näiteks asjaolust, et „kaitse“ eesmärkidel on maatasa pommitatud koole, haiglaid ja põgenikelaagreid. Olles nõnda kinni oma narratiivses mõtlemises, nagu kogu maailm oleks nende vastu ja üritaks neid hävitada, on Iisraeli valitsus saavutanud olukorra, kus tõepoolest suur osa maailmast on nende vastu.

Kuid Iisraeli narratiivis kulmineeruvad ka teised, eelnevalt mainitud narratiivide probleemid – osade juutide usk sellesse, et Iisraeli alad on iisraellastele jumala poolt lubatud, ei laseks kunagi rahumeelsetel läbirääkimistel toimuda. Mälestus holokaustist ja pogrommidest ei unune eal ja seetõttu püsib kultuurimälus kujutelm, nagu kõik maailmas vihkaks juute, mistõttu etteheiteid Iisraeli tegude suhtes võetakse tihtipeale kui vastasseisu juutide riigi olemasolule.

Enesekaitsenarratiiv tekitab küsimuse selle kohta, mis on tegelik põhjus, miks Palestiina tsiviilelanikele piiratakse humanitaarabi kättesaadavust. Ametliku põhjenduse järgi kasutatakse humanitaarabi Hamasi toetamiseks, mistõttu ei tunne Iisrael end Gaza tsiviilelanike olukorra eest vastutavana. Kuid UNICEF-i andmetel on 1,9 miljonit Gaza elanikku ehk pea kogu Gaza elanikkond oma kodudest ilma jäänud, neist pooled lapsed. Need inimesed elavad tingimustes, kus neil puudub piisav ligipääs toidule, joogiveele, ravimitele ja muule eluks tarvilikule.

Binaarsetel opositsioonidel tuginevad narratiivid konstrueerivad paratamatult teise, nn „vastunarratiivi”, mis võimestavad teineteist.

Siinkohal ei ole tarvilik hakata eraldi taunima Hamasi tegevust, kelle pahelised teod on niigi rohkem kajastust leidnud, kuid peaks siiski mainima, et ka nende pahelisuse taga on suuresti religioossed ja ideoloogilised narratiivid. Need narratiivid varjutavad mõttetult seda, mida palestiinlased tegelikult vajavad – turvalist kodu, eluks vajaminevaid ressursse, tagakiusust vaba kogukonda ja eneseteostuse võimalikkust. Nende narratiivide lisamiinuseks on see, et nad mitte ainult ei varjuta vajadusi, vaid ka pärsivad nende täitmist, nähes, et seni kuni Hamas sõdib ja hoiab pantvange, ei ole mingit lootust Iisraeli narratiivide raugemiseks.

Sellest tuleb narratiivide viimane ja kõige pahelisem omadus – binaarsetel opositsioonidel tuginevad narratiivid konstrueerivad paratamatult teise, nn „vastunarratiivi”, mis võimestavad teineteist. Säärane vastastikune võimendamine hoiab konflikti elus ja tirib vastasseisu tihtipeale halvemaks. Narratiivide pahelisus iseenesest ei peitu nende konflikte elus hoidvas loomuses, vaid selles, et nende narratiivide kukutamiseks peab kummutama mõlema poole õigustused samaaegselt, sest vastasel juhul saab narratiivi kummutajast osa narratiivi poolt vihatud „teisest“. Vajadus mõlema poole narratiivi hävitamise samaaegsusesse teeb aga ääretult keeruliseks konfliktide rahumeelse lahendamise, eriti riikide vahel, kelle igal liitlasel ja vaenlasel on omad narratiivid ning neist tulenevad probleemid.

Kas narratiividest tulenevaid probleeme on üldse võimalik lahendada?

Potentsiaalne lahend

Üks võimalus paistab meile sõltumatute rahvusvaheliste organisatsioonide nagu ÜRO näol. Arvestades ÜRO kasutust viimastes konfliktides võib see kõlada küll veidralt, kuid ideeliselt on see ainuke viis narratiividele vastu astumiseks. Mõtteviisi kasulikkus peitub prantsuse filosoofi Gilles Deleuze’i mõttes, kui ta väitis, et ei eksisteeri inimõigusi, vaid eksisteerivad ainult juriidilised olukorrad. Me ei saavuta kunagi ühist arvamust selle kohta, mis õigused inimestel sünnipäraselt on või kas need üldse eksisteerivad, kuid me võime saavutada demokraatliku konsensuse iga individuaalse küsimuse kohta. Nõnda võiks ette kujutada ÜRO-d reformitud kujul või selletaolist rahvusvahelist organisatsiooni, mille liikmeteks on kõik maailma riigid, kes teevad koos otsuseid selle üle, kuidas võivad riigid üksteisega ringi käia ning kuidas toimida juhtudel, kus riigid eksivad ühiselt vastuvõetud seaduste vastu. Säärases organisatsioonis ei tohiks olla ühelgi riigil vetoõigust, kuna see kaotaks ära organisatsiooni eesmärgi.

Nõnda vastuvõetud seaduste täitmist peaks kontrollima sama organisatsiooni teised üksused, mis oma struktuurilt meenutaksid Rahvusvahelise Kohtu oma, kes vastavalt ettepanekutele kontrollivad riikide tegutsemise vastavust rahvusvahelise seadusega ning otsustavad selle põhjal, kuidas edasi toimima peaks. Samuti peaks olema nende otsustel siduv jõud, mis tagab, et riigid oma kuritegude eest vastutust kannaksid. Nõnda tekiks ka vajadus rahvusvahelise armee või muu sarnase instantsi järele, kelle ülesandeks peaks olema vajadusel sekkuda konfliktidesse ja karistada riigipäid, kes seadust rikuvad.

Säärase süsteemi üheks plussiks on narratiivide relevantsuse kohene kadumine – kui sa oled seaduse vastu eksinud, ei aita sind lugu jumalast või suurest kurjast, karistus jääb siiski sinu kanda. Samuti kaotab see osaliselt vajaduse riikidel endil sekkumast teiste riikide siseasjadesse, kuna legitiimsed arvamused teise riigi väärtegude kohta leiaksid lahendi Rahvusvahelises Kohtus. Siiski tuleb tõdeda, et säärast süsteemi ei sünni ealeski, seda juba narratiivide enda tõttu – suurriigid ei ole valmis lahti laskma võimupositsioonist, mida nad praegu omavad ja ei tuleks kaasa selle programmiga, samas kui väiksemad riigid kollektiivselt ei saavutaks piisavat võimu, et sellega toime tulla. Nõnda on ainuke horisondil paistev lahendus utoopia, millesse usu asetamine vaid enesele kahju toob. Siiski sügaval sisimas loodan, et ühel päeval saavad inimesed elada vabana rahvusvahelistest narratiividest ja niiviisi igavesti või vähemalt pikaldaselt püsivas rahus.

---

[i] Tuntud nime all operatsioon Osoaviakhim.

[ii] Derrida, J. (1993). Spectres de Marx, Éditions Galilée.