Olena Haluška: Venemaa tuleb maksma panna

Meede peegeldab USA valitsuse poliitikas 2023. aasta lõpus toimunud nihet, mis oli osaliselt tingitud raskustest seaduseelnõu heakskiitmisel kongressis, ent näitab ka taotlust otsida Ukraina heaks teisi toetusvõimalusi.

Kuigi USA käes on suhteliselt väike kogus Venemaa vara, ulatudes eri hinnangutel viie kuni kaheksa miljardi dollarini, on oluline selle avaram tähendus – see võimaldab Washingtonil oma partneritele eeskuju näidata.

Otsus peab sündima

Arutelu konfiskeerimise üle veab praegu peamiselt G7, mis külmutas 300 miljardi dollari väärtuses Venemaa keskpanga varasid. Kõik riigid nõustuvad, et Venemaa varad tuleks Ukraina heaks tööle panna, kuid arvamused lähevad lahku, kui kõne alla tulevad eesmärgid ja ulatus. USA, Kanada ja Ühendkuningriik kalduvad jõulise täieliku konfiskeerimise poole, ent Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia toetavad palju tagasihoidlikumat lähenemisviisi, mis eeldab teenitud kasumi kasutamist. Belgia hääl ei ole arutelus vähem tähtis, kuna just Brüsseli asuvas Eurocleari depositooriumis on hoiul enamik nendest varadest.

Kaalutakse ka teisi alternatiivseid võimalusi, nagu vara või kasumi kasutamist tagatisena. Kokkuleppe saavutamise kavandatud tähtaeg on G7 tippkohtumine juuni keskel.

Oleme veendunud, et G7 jaoks on õige tee kogu 300 miljardi dollari täielik konfiskeerimine.

On oluline, et kuudepikkused konfiskeerimisarutelud – mis viimaks on loiust bürokraatiast muutunud tuliseks poliitiliseks debatiks – kulmineeruksid otsusega kasutada neid varasid Ukraina hüvanguks. Pakilisus peab säilima ka pärast seda, kui USA abi kraanid said uuesti avatud. Oleme veendunud, et G7 jaoks on õige tee kogu 300 miljardi dollari täielik konfiskeerimine.

Paljud vastuseisjad väidavad sageli, et konfiskeerimine võib häirida reeglitel põhinevat maailmakorda. Seetõttu rõhutavad nad, et meie ühine eesmärk peaks olema panna Venemaa austama rahvusvahelist õigust, selle asemel et edendada selle edasist kõigutamist. Arvukad mainekad advokaadid on aga selgitanud, et konfiskeerimine oleks legitiimne ja proportsionaalne vastumeede, mille eesmärk on sundida Venemaad peatama oma ebaseaduslik sõda ja hüvitama tekitatud kahju, mis ulatub juba 486 miljardi dollarini (ning kasvab pidevalt). Selline lähenemisviis on nüüd USA õigusaktides sätestatud.

Venemaa ei peatu

Viimasel kümnendil on Venemaa tegevus alatasa demonstreerinud rahvusvahelise õiguse räiget eiramist ning karistamata jäämise tõttu on see ükskõiksus ainult tugevnenud. Kõigepealt rikkus Venemaa Budapesti memorandumit, mille alusel Ukraina loobus 1994. aastal oma tuumaarsenalist. 2022. aastal, kaheksa aastat pärast esialgset sissetungi 2014. aastal, eskaleeris Venemaa sõjategevuse Ukrainas täielikuks genotsiidiks ukrainlaste vastu.

Moskva on tahtlikult võtnud sihikule tsiviilisikud ja tsiviiltaristu, röövinud lapsi, kasutanud relvana vägistamist ja toidupuudust ning piinanud sõjavange. Lisaks kuuluvad sellesse nimistusse Zaporižžja tuumaelektrijaama hõivamine ja muu elutähtsa energiataristu ohustamine. Venemaa sõjakuritegude loetelu aina jätkub.

Ukraina kaotus tähendaks maailmakorra tõelist sassilöömist ulatuses, mida ei saa võrreldagi külmutatud varade konfiskeerimisega.

Konfiskeerimise vastased väldivad sageli kommenteerimast seda, et kui Ukrainale selle pikaleveninud sõja ajal ei anta õigel ajal piisavaid varusid enesekaitseks, on oht, et Ukraina võib kaotada. Selline stsenaarium tähendaks maailmakorra tõelist sassilöömist ulatuses, mida ei saa võrreldagi külmutatud varade konfiskeerimisega. Sellel oleks otsene mõju Euroopale – sealhulgas kümned miljonid uued pagulased, kes põgenevad okupatsiooni julmuste eest – ja kõik kulmineeruks sellega, et võidukas Venemaa ründab mõnd NATO riiki.

Euroopa suurim vastuseis konfiskeerimisele tuleneb suuresti finants- ja pangandussektorist. Euroopa Keskpanga president Christine Lagarde juhtis hiljuti tähelepanu „olulisele asümmeetriale“, võrreldes USAs hoitavaid varasid dollarites (viis kuni kaheksa miljardit) Euroopa omadega eurodes (umbes 200 miljardit). Ta rõhutas euro nõrgemat positsiooni rahvusvahelises rahanduses, mis osutab, et USA-l on taolise sammu korral vähem tagajärgi.

Peale selle viitab ajakirjandus, et riigid nagu Hiina, Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid osalevad Venemaa heaks lobitöös, mida tehakse Euroopa Liidus konfiskeerimise vastu.

Rahaline argument konfiskeerimise vastu ei pruugi samuti vett pidada. Kui kõik G7 liikmed – millele kokku kuulub üle 90 protsendi kõigist maailma varudest – konfiskeeriksid ühiselt Venemaa varad, poleks teistel riikidel alternatiivi, kuhu oma reserve ümber suunata. Vaid 2,1 protsenti maailma rahavarudest hoitakse Hiina jüaanis ja tõenäoliselt ei muutu see märkimisväärselt niisuguse objektiivsete tegurite tõttu nagu tõik, et jüaan ei ole vabalt konverteeritav.

Ainus edasiviiv tee

Kui kõik G7 riigid peaksid Venemaa vara konfiskeerima, kas Saudi Araabia kiirustaks oma raha Hiinasse või Venemaale üle kandma? Muidugi mitte. Pealegi ei peaks teised riigid muretsema oma vara puutumatuse pärast, kui nad just ei kavanda agressioonisõdu.

Venemaa on püüdnud jõuliselt takistada mis tahes edasiminekut seoses oma vara konfiskeerimisega, kasutades sageli väljapressimist kui harjumuspärast taktikat. Sellise surve üks võimalusi on ähvardus alustada Venemaal asuvate lääneriikide varade konfiskeerimist.

Tõde on aga see, et Kreml on juba süstemaatiliselt rikkunud paljusid rahvusvaheliselt tunnustatud standardeid ja tavasid, sealhulgas investorite õiglast kohtlemist, kaitset sundvõõrandamise eest ja kapitali vaba liikumist. Alates 2023. aasta aprillist on Kreml tegelikult natsionaliseerinud mitu Lääne ettevõtet, seades seega kõik Venemaal allesjäänud välisettevõtted pidevasse sundseisu ohtu, olenemata sellest, kuidas Lääs tema varadega ümber käib.

Et karistamatuse nõiaringi purustada, tuleb Venemaa võtta vastutusele kõigi rahvusvahelise õiguse õõvastavate rikkumiste eest.

Konsensuse saavutamine G7 riikide vahel oleks võimalike riskide maandamiseks ideaalne. Eurocleari depositooriumi tõttu on suur kaal Belgia seisukohal. Aastatel 2022–2023 teenis Euroclear Venemaa varadelt pärast maksustamist puhaskasumit 3,85 miljardit eurot. Euroclear hoiab seda Euroopa Liidu otsusel reservina tulevaste riskide jaoks, selle asemel et seda raha Ukrainale üle kanda.

See on märkimisväärne summa, mis on peaaegu võrdne iga-aastase IMFi Ukraina programmi või kahe Patrioti õhukaitsesüsteemi maksumusega koos 500 raketiga. Seda raha – mida poleks tekkinud, kui poleks olnud Venemaa täiemahulist sõda – saaks kasutada ukrainlaste abistamiseks Harkivis, Hersonis või Dnipros kohe, ootamata ära täieliku konfiskeerimise õigusliku aluse kokkuleppimist ja rakendamist.

Et karistamatuse nõiaringi purustada, tuleb Venemaa võtta vastutusele kõigi rahvusvahelise õiguse õõvastavate rikkumiste eest, sealhulgas Venemaa varade konfiskeerimise kaudu. Lääne partneritel on viimane aeg loobuda Ukraina toetamisest „nii kaua, kui vaja“ ja võtta omaks uus paradigma: „mis iganes on võiduks vaja“. See pole mitte ainult õiglane lähenemisviis, mis hõlmab kõigi olemasolevate ressursside mobiliseerimist Ukraina jaoks, vaid sillutab ka teed püsiva rahu taastamiseks Euroopas.