Ohtlik enesepete

Märkisin, et kuigi kõigi viie Põhjamaa, kolme Balti riigi ja Poola sisemajanduse kogutoodang on kokku Venemaa omast suurem ja nende kaitse-eelarve ei jää paberil Venemaa agressiivsele võimekusele sugugi alla, on nende kaitsekulutuste tase üldiselt madal ja koordineerimine kehv, mis teeb nad eriti haavatavaks Venemaa mitmekülgsele ja püsivale sõjalisele ohule ning propaganda- ja luurerünnetele. Seetõttu hoiatasin, et ohus ei ole ainult regionaalne julgeolek, vaid ka NATO usaldusväärsus.

Vahepeal on palju muutunud. Sõda Ukrainas, pagulaskriis, COVID-19 pandeemia, Brexit ja Donald Trumpi administratsiooni Ameerika huvisid eelistav poliitika asetasid Euroopa Liidu ja NATO teele uued proovikivid. Venemaa on tugevdanud kvantitatiivset ja kvalitatiivset sõjalist üleolekut Lääne sõjaväeringkonnas, paigutades sinna uut varustust, suurendades valmisolekut ning parendades õppusi ja logistikat. Usutavate tugevdusstrateegia plaanide puudumisel muutub seetõttu eriti tähtsaks peamiselt USA toel toimiva Lääne heidutuse usutavus.

Venemaa on arendanud ja täiustanud ka kaudse sõja võimekust, mida viimasel ajal on hakatud nimetama „hübriidsõjaks“ või sarnaseid Nõukogude taktikaid mäletavate inimeste seas „aktiiv-meetmeteks“.

Plussid ja miinused

Positiivne on aga see, et kõik piirkonna riigid on kaitsekulutusi suurendanud. NATO roll piirkonnas on muutunud, liitlasvägede kohalolek Balti riikides ja Poolas on tunduvalt tugevdanud nende riikide maapõhist kaitset. Balti õhuturbe missiooni siirmine on suurenenud. NATO-l on piirkonnas kaks diviisi ja üks korpuse peastaap. USA kohalolek Läänemere piirkonnas on suurenenud. Soome ja Rootsi on märgatavalt tihendanud julgeolekukoostööd ja sidemeid nii omavahel kui ka USAga. Rootsi on alaliselt paigutatud üks USA armee erivägede üksus („rohebaretid“). Poola, NATO idatiiva keskus ja sõjaline raskekaallane, teeb nüüd tihedat koostööd Balti riikidega, iseäranis Leeduga.

Usaldus piirkonna nelja peamise eraldusjoone vahel – suur/väike, rikas/vaene, NATO liige või mitte, ELi liige või mitte – on kasvanud. Lähiminevikust ei leia aega, mil riikide kaitsepingutused ja piirkondlikud julgeolekusuhted oleksid olnud tugevamad kui praegu.

Ometi puudub Läänemere piirkonnas strateegiate, võimete ja ohuhinnangute vahel kooskõla. Kõige tähtsamaid relvasüsteeme, nagu õhu- ja raketikaitsesüsteemid, ei saa neid kõige rohkem vajavad riigid endale lubada. Maa-, mere- ja õhukaitsestrateegiad on ebaühtlaselt arendatud ja vaid nõrgalt integreeritud. Paljudes riikides liigutakse kaitse planeerimisel vähikäigul: valmistutakse eelmiseks, mitte järgmiseks sõjaks.

Usaldus piirkonna nelja peamise eraldusjoone vahel – suur/väike, rikas/vaene, NATO liige või mitte, ELi liige või mitte – on kasvanud.

Piirkonna strateegiast ei mõelda süsteemselt: vaid vähesed asjatundjad oskavad anda selget pilti, milline peaks piirkonna julgeolek lõpuks välja nägema või kuidas seda saavutada. Kõik piirkonna kaitse elemendid tuginevad kompromissidele ja improviseerimisele, millele sageli lisandub paras annus soovmõtlemist. Vastuseks kõige raskematele küsimustele on eeldus, otsesõnu või kaudselt, et küll USA lüngad täidab.

Viimast ega teisi eeldusi piirkonna kaitsest – poliitiliste otsuste langetamist, logistilisi võimeid ja sõjalisi plaane – ei kontrollita korralikult õppustega. Seetõttu on kõik piirkonna kaitsemeetmed ülitundlikud äkksündmuste suhtes, nagu näiteks strateegiline eksitamine.

Tulemuseks on ohtlik enesega rahulolu. Atlandi alliansi ja kõigi selle liikmesriikide julgeolek on ainult nii tugev, kui on selle kõige nõrgemate ja perifeersemate liikmete julgeolek. Otse öeldes, Läänemere piirkonna puudused kaitses võivad ohustada heidutuse usutavust ning sellel võivad olla katastroofilised tagajärjed NATO-le, selle liikmetele ja partnerriikidele.

Peamised puudused

1. Hübriidrünnakud on tõenäoliselt suurem oht kui täismahuline kineetiline konflikt. Terviklikud või „totaalsed“ kaitse plaanid nõuavad rohkem ressursse ning paremat ja terviklikumat rakendamist. Rahvusvaheline koordineerimine on jätkuvalt lapsekingades.

2. NATO jääb piirkonna julgeoleku nurgakiviks. Soome ja Rootsi alliansist väljas olemine ei ole kõige suurem probleem. Palju tõsisemad probleemid on:

• täpselt määratlemata ja katsetamata juhtimis- ja kontrollisüsteem,
• ühise ohuhinnangu puudumine,
• suurenev kaitsejõudude suuruse ja valmiduse ebaühtlus,
• asjakohase ulatusega kiirõppuste puudus, sealhulgas äkkõppused valmiduse katsetamiseks ja parendamiseks.

3. Arvestades Venemaa ja NATO võimekuse ebavõrdsust, on eriti tähtsad usutavad ja hästi läbi harjutatud tugevdusplaanid. Neid aga ei ole. NATO kõrgvalmidusega vägede rännaku- ja tegevusvalmiduse ajad tuleb uuesti läbi vaadata.

4. Sõjaline mobiilsus võib olla vägede kordisti. Vastastikused hõõrumised vähendavad valmidust. Vaatamata Euroopa Liidu pingutustele alalises struktureeritud koostöös on vägede ja varustuse liigutamine piirkonnas, „sõjalises Schengenis“, jätkuvalt nõrk. Taristuprobleemid ning juriidilised ja poliitilised takistused on ise tekitatud puudused eluliselt olulisele kogunemise kiirusele.

5. Suur lünk piirkonna julgeolekus on ka aegunud või puuduvad õhu- ja merekaitsestrateegiad.

6. Sama saab öelda pikamaa täpsusrünnakute võimekuse kohta (välja arvatud Poola ja Soome JASSM-raketid).

7. Luure-, seire- ja tuvastusvõimekus ning tõhus luureandmete vahetamine on jätkuvalt puudulikud. Piirkonna riigid vajavad silma, mis jälgiks katkestusteta õhu-, mere-, maa- ja küberruumi, analüüsiks nähtut ja reageeriks nähtule.

8. USA-l on piirkonnas liiga suur heidutuse ja tugevdamise koormus. See ei ole pikas plaanis kestlik. Seni ei oleteised riigid – Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja (eriti) Saksamaa – võimelised korvama USA kahanevat rolli.

9. Riigid suurendavad küll kaitsekulutusi, kuid võiksid neid tõhusamalt sihtida. Killustatud hankeprogrammid, sisepoliitilised kaalutlused ja bürokraatlikud tõkked tähendavad seda, et piirkonna tohutu kaitse-eelarve ei suuda sageli pakkuda tulemusi, mida võiks ja peakski andma.

10. Heidutus ei ole selgelt sõnastatud ning tugineb liiga palju USA (ja mõneti ka Ühendkuningriigi) tuumagarantiile ja Balti riikidesse paigutatud NATO lahingugruppidele. See on bluff. Ja vaenlane ei pruugi seda uskuma jääda.

Edward Lucas on koos USA armee Euroopa vägede endise ülemjuhataja erukindralleitnant Ben Hodgesiga koostanud peatselt ilmuva CEPA raporti Läänemere piirkonna julgeolekust.