Nurjunud demokraatia

Kui keegi oleks öelnud meeleavaldajatele, kes kogunesid 22. augustil 1991. aastal Moskva Valge Maja ette Venemaa demokraatliku revolutsiooni võitu tähistama, et vaid kaheksa aasta pärast astub Kremlis revolutsioonijuhi asemele KGB ohvitser, kes avalikult tunneb nostalgiat Nõukogude aja järele, ei oleks nad seda uskunud. Venemaalased olid äsja rahumeelselt kukutanud 74 aastat kestnud julma türannia, kommunistlike juhtide pilte heideti akendest välja, nende mälestusmärke kisti maha, langenud režiimi sümboleid asendas taasavastatud ajalooline valgesinipunane trikoloor ja uue Venemaa juhid kavatsesid kindlalt juhtida riiki demokraatia ja euroopalike väärtuste suunas. Ometi andis 1991. aasta võitja president Boriss Jeltsin 31. detsembril 1999. aastal oma ametiruumide võtmed üle KGB alampolkovnikule Vladimir Putinile, kes peagi võttis lisaks Nõukogude ajajärgu sümbolitele uuesti kasutusele ka suure osa toonaseid repressiivseid tavasid. Mõistmine, kuidas see sai juhtuda, ei ole oluline ainult ajalooteadusele, vaid ka praktilise õppetunnina Venemaa demokraatiameelsete juhtide järgmisele põlvkonnale.

1991. aasta kujutas endast Venemaa demokraatliku liikumine kõrgpunkti. Juunis, veel NSV Liidu ajal, näitasid Venemaa kodanikud üles otsustavat vastuseisu Nõukogude nomenklatuurist pärit presidendikandidaadile Nikolai Rõžkovile ja eelistasid talle antikommunistliku opositsiooni kehastuseks tõusnud Boriss Jeltsinit. Jeltsin sai valimiste esimeses voorus 57,3 protsenti häältest, Rõžkov kõigest 16,9. Uue presidendi üks esimesi samme oli kommunistliku partei rakukeste keelamine kõigis riigiasutustes. 19. augustil ärkasid moskvalased üles tankimüra peale. Viimase meeleheitliku katsena hinge vaakuva diktatuuri päästmiseks kuulutasid Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP), KGB ja relvajõudude juhid välja erakorralise seisukorra, peatasid enamiku põhiseaduslike õiguste kehtivuse, käskisid sulgeda ajalehed ja raadiojaamad ning saatsid Moskva kesklinna kontrolli alla võtma tankid – samasugused tankid, mis olid kunagi veerenud Budapesti, Praha ja Vilniuse tänavaile. Kuulutades, et Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov ei ole „tervislikel põhjustel” suuteline oma kohustusi täitma, nimetasid riigipöörajad asepresident Gennadi Janajevi presidendi kohusetäitjaks ja vastselt loodud Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK) esimeheks. Vandenõulased kontrollisid sõjaväge, miilitsat, KGBd ja televisiooni. Samuti tundus, et neil oli vähemalt vaikiv Lääne toetus: Prantsusmaa president François Mittetrand tunnustas RESKi Nõukogude Liidu „uute juhtidena”, USA president George H. W. Bush aga nägi Janajevis „mõningast reformivalmidust”. Ent vanameelsed alahindasid Venemaa rahva valmidust kaitsta oma vabadust ja tõkestada tee vana režiimi hirmu ja alanduste naasmisele. Putš oli saanud kesta vaid mõne tunni, kui moskvalased, otsekui vastates Aleksandr Galitši kuulsale üleskutsele „Kas julgete tulla väljakule, kui tund on käes?”, hakkasid kogunema pealinna tänavatele ja väljakutele. 20. augusti hommikuks oli ligikaudu 200 000 inimest kogunenud Moskva Valge Maja juurde, kus asus president Jeltsini ametlik keskus, kes oli kuulutanud kõik RESKi otsused ebaseaduslikuks ja muutunud kiiresti riigipöördele vastuseismise kehastuseks.

Putš oli saanud kesta vaid mõne tunni, kui moskvalased, otsekui vastates Aleksandr Galitši kuulsale üleskutsele „Kas julgete tulla väljakule, kui tund on käes?”, hakkasid kogunema pealinna tänavatele ja väljakutele

Relvastamata inimesed astusid võimsa Nõukogude repressiivaparaadi vastu. Jelena Bonneri sõnul tõestasid moskvalased, et nad pole lihtsalt rahvamass, vaid oma riigi väärikad kodanikud. KGB esimees Vladimir Krjutškov ei suutnud seda uskuda ja käskis end tumedate klaasidega limusiinis sõidutada Moskva kesklinna, et oma silmaga meeleavaldajaid näha. Sellise vastupanu ees olid tankid võimetud. Riigipööre hääbus sama kiiresti, kui oli alanud: 22. augustiks oli putšistide mäng mängitud. 1991. aasta revolutsiooni üks meeldesööbivamaid sümboleid oli see, kui tuhanded juubeldavad moskvalased tormasid Lubjanka väljakule kunagise peljatud KGB peakorteri ette ja kiskusid maha Nõukogude salapolitsei asutaja Feliks Dzeržinski kuju. Mõni päev hiljem peatas president Jeltsin kommunistliku partei tegevuse (see keelustati lõplikult 6. novembril). 8. detsembril andis Jeltsini allkiri Ukraina ja Valgevene presidentide allkirjade kõrval Belovežje lepingutel Nõukogude Liidule surmahoobi. 25. detsembril lakkas NSV Liit olemast rahvusvahelise õiguse subjekt ja Kremlis langetati viimast korda punalipp, mida asendas uue demokraatliku Venemaa trikoloor.

Nõukogude režiimi langemisele pidi loogiliselt järgnema avalik dekommuniseerimine, nagu see toimus ka teistes postkommunistlikes riikides, näiteks endisel Ida-Saksamaal, Tšehhoslovakkias ja Balti vabariikides. Tärkavat demokraatiat kaitsti mitmeti endise režiimi elementide eest, näiteks avati arhiivid, tunnistati ametlikult kommunistlike parteide ja nende salateenistuste kuritegelikku iseloomu, samuti kasutati lustratsiooni ehk ekskommunistide ning salapolitsei töötajate ja kaastöötajate ajutist või alalist keeldu töötada riigiametis. Kaugemale vaatavad Venemaa demokraadid kinnitasid, et niisuguseid meetmeid on vaja noore vabariigi kaitsmiseks ekskommunistide ja KGB aparatšikute hästi kindlustatud positsioonide ning demokraatiavastaste jõudude võimaliku revanši eest. Selle üks juhtivaid pooldajaid oli Vladimir Bukovski, legendaarne teisitimõtleja, kes pärast seda, kui ta oli veetnud kaksteist aastat Nõukogude laagrites, vanglates ja „psühhiaatriahaiglates”, sunniti Poliitbüroo otsusega 1976. aastal Läände pagulusse minema. 1991. aastal taas kodumaale naasnud Bukovski asus riigi uut juhtkonda veenma vajaduses uurida kommunismi kuritegusid ja avaldada seni salastatud KGB ja NLKP Keskkomitee dokumendid. Kasutades oma kontakte Jeltsini administratsioonis – Jeltsin oli kaalunud teda 1991. aasta valimiste eel asepresidendikandidaadina –, pühendas Bukovski kogu jõu selle sihi saavutamisele. „See oli ainulaadne hetk, mil kõik oli võimalik,” meenutas Bukovski oma raamatus „Moskovski protsess”. „Segadusse sattunud nomenklatuur oli kõigega nõus ja kartis ainult lintšimist, tänavate kättemaksu. Nad ei olnud suutnud veel üle saada vapustusest, mis tabas neid, kui nad nägid „Raudset Feliksit” [= Dzeržinskit] oma raudsel ninal lebamas. Sellist olukorda ära kasutades oli võimalik läbi viia kui mitte ehk päris Nürnbergi protsess, siis midagi väga sarnast.” Bukovski ja tema toetajad toonitasid, et protsessi eesmärk ei ole mitte kättemaks või endiste kollaborantide vahistamine (keegi ja kindlasti mitte demokraadid ei soovinud uut Gulagi), vaid vana režiimi omaenda ja teiste rahvaste vastu toime pandud kuritegude avalik tunnistamine, mis annaks Venemaale rahvusliku uuenemise võimaluse ja muudaks mineviku naasmise samamoodi võimatuks, nagu on muutunud natsionaalsotsialismi naasmine võimatuks tänapäeva Saksamaal.

Relvastamata inimesed astusid võimsa Nõukogude repressiivaparaadi vastu.

Eduvõimalused olid päris korralikud. 1992. aasta küsitluse kohaselt toetas suurem osa venemaalasi, täpsemalt 54 protsenti, endiste kommunistide kõrvaldamist kõrgematest ametitest. 11. septembril 1991. aastal kirjutasid Vladimir Bukovski ja Venemaa valitsuse arhiivikomisjoni esimees Rudolf Pihhoja alla memorandumile, mis nägi ette rahvusvahelise komisjoni loomise KGB ja kommunistliku partei tegevusega seotud dokumentide uurimiseks. Venemaa parlamendis vastu võetud uus föderaalseadus „Poliitiliste repressioonide ohvrite rehabiliteerimisest”, millele president Jeltsin andis allkirja 18. oktoobril 1991. aastal, tunnistas kommunistliku režiimi terrorit, massilisi tagakiusamisi ja repressioone ning lisaks sätestas, et endisi Nõukogude salapolitsei operatiivtöötajaid, prokuröre, kohtunikke ja teisi repressioonides osalejaid saab võtta kriminaalvastutusele. See oli sisuliselt esimene samm lustratsiooni suunas. Dekommuniseerimisele andis juriidilise aluse Venemaa konstitutsioonikohus – mõneti irooniliselt ei seisnud selle taga demokraadid, vaid ekskommunistid, kes vaidlustasid nende partei keelustanud Jeltsini otsuse. Protsessi käigus sai Bukovski, kelle Venemaa presidendi esindajad kohtus olid võtnud tööle eksperdina, ligipääsu tuhandetele lehekülgedele salastatud materjalidele NLKP Keskkomitee arhiivis, millest paljud ilmusid hiljem raamatus „Moskovski protsess”. Kohtuotsus jäi küll veidi ambivalentseks – konstitutsioonikohus leidis, et mõned osad Jeltsini ukaasist vastasid põhiseadusele, mõned aga mitte –, ent hinnang 1917.–1991. aastal valitsenud režiimile oli see-eest väga ühene. 30. novembril 1992. aastal teatavaks tehtud otsus ütles, et „NLKP valitsevad struktuurid algatasid… miljonite inimeste vastu suunatud repressioonide poliitika”. Peatselt pärast kohtuotsust algatas Venemaa parlamendisaadik, nimekas demokraatiameelne juhtkuju Galina Starovoitova eelnõu „Totalitaarse režiimi poliitika elluviijate ametikohakeeldudest”, mille järgi ei tohtinuks tähtsamatesse riigiametitesse pääseda endised kommunistliku partei rajooni-, linna-, oblasti- ja vabariikide komiteede ning keskkomitee liikmed, samuti endised ja praegused NKVD/MGB/KGB töötajad ja kaastöötajad.

Lõpuks jooksid aga kõik need algatused luhta. Ainulaadne võimalus pöörata otsustavalt selg totalitaarsele minevikule lasti käest. Konstitutsioonikohtu protsessi järel suleti taas ligipääs NLKP arhiivile. Mõte luua Nõukogude kuritegude uurimiseks rahvusvaheline komisjon unustati kiiresti. Bukovski on meenutanud, et Nürnbergi stiilis kohtuprotsessile seisis vastu president isiklikult. Ühelt poolt pidas endine kommunistlik funktsionäär Jeltsin selliseid meetmeid ohuks iseendale, ehkki inimesena, kes lõi 1990. aastal kommunistidest lahku ja juhtis 1991. aastal võidukat demokraatlikku revolutsiooni, oleks talle lustratsiooniseadusest erand tehtud (nagu ütlesid ka otsesõnu välja selle pooldajad). Teiselt poolt avaldas Venemaa juhtkonnale survet hoida arhiivid suletuna Lääs, kus peljati, et lisaks kodumaistele kaastöötajatele selguvad ka välismaised kaasajooksikud. Endise Soome peaministri Kalevi Sorsa lüüasaamise taga 1993. aasta presidendivalimistel nähti vähemalt osaliselt 1980. aasta NLKP Keskkomitee protokolli avaldamist, milles teda nimetati „usaldusväärseks kaastöötajaks”. Avalikkusele selgitati dekommuniseerimise ärajäämist vajadusega kasutada valitsuses „kogenud professionaale” ja sooviga „mitte kõigutada paati”. 1993. aastal Moskvast lahkudes hoiatas Bukovski võime, et „kui haavatud elajale lõppu peale ei tehta, ründab see uuesti”.

Tema sõnad olid prohvetlikud. Venemaa demokraadid, kes keeldusid „pidamast nõiajahti”, leidsid peagi, et neid ennast jahivad „nõiad”. 1995. aasta valimistega tõusis taasloodud kommunistlik partei Venemaa parlamendis suurimaks, blokeerides paljud Jeltsini algatused, nende liider jäi 1996. aasta presidendivalimiste esimeses voorus vaid 3,3 protsenti maha Jeltsinist ja 1999. aastal puudus kommunistidel kõigest 17 häält, et president tagandada. Avalik rahulolematus postkommunistlike reformaatoritega oli omane kogu Ida-Euroopale, kus 1990. aastatel tulid sageli valimistega võimule vasakpoolsed. Aga kui riikides, mis olid edukalt läbinud dekommuniseerimise, olid sotsialistlikud parteid sama demokraatlikud nagu nende paremtsentristlikud vastased, pakkusid Venemaal, kus niisugust kõlbelist selgust ei tekkinudki, kus vana režiimi kuriteod mõisteti vaid poolihääli hukka ja kus endised kommunistlikud valitsejad olid ka edaspidi osadele kurjategijad, osadele kangelased, Jeltsini poliitikale alternatiivi Nõukogude Liidu vankumatud apologeedid, kelle meeleavaldusi ilmestasid punalipud ja Stalini portreed. 1998. aastal, kui Aasia finantskriis tõukas raskustes sipleva Venemaa majanduse päris kuristikku ja liberaalsed reformaatorid lahkusid valitsusest, sundis kommunistide võimu all parlament nõrgestatud Jeltsinit määrama peaministriks Jevgeni Primakovi, endise luureülema ja NLKP Poliitbüroo liikmekandidaadi. Ajal, mil opositsiooni juhtisid kommunistid, tõusid KGB „kogenud professionaalid”, keda lustratsiooni vastased nii innukalt üritasid 1991.–1992. aastal kaitsta, tasapisi riigiametites kõrgemale, enamasti avalikkuse eest varjatult. Seda näitab ilmekalt Vladimir Putini käekäik, kes jõudis Peterburi linnavalitsuse ametnikust Kremli administratsiooniülema asetäitjaks. Niinimetatud jõumehed, valdavalt endised KGB töötajad, näiteks kindralid Aleksandr Koržakov ja Mihhail Barsukov, moodustasid valitsuses mõjuka kildkonna isegi Jeltsini presidendiaja kõige demokraatlikumatel aastatel, nagu näitab sõda Tšetšeenias. 1999. aastal seisis haiglane ja ebapopulaarne Jeltsin silmitsi valikuga, mida ei saa kadestada: kas kommunistid ja nende liitlased, kes ähvardasid lahkuva presidendi perekonda otsesõnu kättemaksuga, või endistest KGB töötajatest „professionaalid”, kes garanteerisid talle võimu loovutamise eest puutumatuse. Järgnenu on juba hästi teada.

1991. aasta kujutas endast Venemaa demokraatliku liikumine kõrgpunkti.

1990. aastate lühiajaliste demokraatlike võitude tagasipööramise – nii sümboolselt kui ka sisuliselt – kiirus oli vapustav. Vaevalt aasta president olnud, kehtestas Vladimir Putin Venemaa riigihümnina Stalini-aegse enamlaste partei hümni. Poliitilise restauratsiooni selgeid märke oli teisigi: Nõukogude KGB ülema Juri Andropovi mälestustahvli tagasitoomine Lubjanka väljakule ja tema mälestusmärkide püstitamine Rõbinskisse ja Petrozavodskisse, Feliks Dzeržinski büsti asetamine Moskva miilitsa peakorteri ette, NLKPs töötamise võrdsustamine tööga Venemaa valitsusasutustes. Haridusministeeriumi heakskiidu saanud uued õpikud selgitasid Venemaa lastele, et Stalini 1930. aastate massilised puhastused olid „vajalikud riigi moderniseerimiseks”. Putin ise nimetas NSV Liidu rahumeelset lagunemist 1991. aastal „20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks” – see oli mäletatavasti sajand, mis nägi nii kommunistlikku terrorit, kahte maailmasõda kui ka holokausti. Üksteise järel lammutati Venemaal demokraatlikke institutsioone ja õõnestati poliitilist vabadust: sõltumatud telekanalid suleti või võeti riigi kontrolli alla, opositsiooniparteisid tõrjuti parlamendist, keelduti registreerimast ega lubatud valimistele, neid toetanud ettevõtjad sattusid vanglasse või pagulusse, valitavad kubernerid asendati Kremli määratutega, kohtu- ja seadusandlik võim muutus täitevvõimu ripatsiks. Miilits ajas järjekindlalt – ja jõhkralt – laiali rahumeelseid demokraatiapooldajate meeleavaldusi. Küsitluste järgi usub enamik venemaalasi, et detsembris ees seisvad parlamendivalimised, millelt enamik opositsioonierakondi on kõrvale tõrjutud, kujunevad farsiks. Siiski on avalikkuse meeleolu hakanud muutuma. Venelased on üha rahulolematumad korruptiivse ja repressiivse režiimiga, mis on olnud võimul kaksteist aastat ja mis on pärast Putini teadaandmist, et ta astub järgmisel aastal Kremlis oma soosiku Dmitri Medvedevi asemele, andnud selgelt märku, et kavatseb veel sama palju võimul püsida. Sõltumatu Levada-Tsentri hiljutine küsitlus näitas, et 54 protsenti venemaalastest ei ole praeguse valitsusega rahul ja 64 protsenti sooviks näha, et parlamendi koosseis (kus domineerib praegu Putini erakond Ühtne Venemaa) muutuks „tunduvalt” või „täielikult”. Et valimistega ei saa sisuliselt midagi muuta, hakkab rahva kasvav rahulolematus Putini režiimiga tõenäoliselt avalduma muul moel. Hiljutised massilised valitsusvastased protestid Kaliningradis, Irkutskis ja Vladivostokis võivad anda aimu, millise kuju need võtavad.

Venemaa ees võib peagi seista uuesti raske ülesanne ehitada ja kindlustada demokraatiat langenud autoritaarse süsteemi varemetel. On äärmiselt oluline, et selle juures ei unustataks 1991.–1992. aasta täitmata jäänud lubaduste ja käest lastud võimaluste õppetundi. Meie maa ei saa lubada endale veel üht luhtunud võimalust.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane