Nobukatsu Kanehara: Vabad riigid uuel ajastul

Ameerika Ühendriigid, mis olid Teisest maailmasõjast suhteliselt kahjustamata väljunud, kasutasid oma riigi ülekaalukat võimsust, et luua uus rahvusvaheline kord oma äranägemise järgi. Nad edendasid kogu maailmas iseseisvusdeklaratsiooni ideaale – et kõik inimesed on loodud võrdsetena ja neil on võõrandamatu õigus elule, vabadusele ja õnne poole püüdlemisele. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon asutati selleks, et päästa järeltulevad põlvkonnad sõjanuhtlusest. Loodi Euroopa Liit, lõpetades sajandeid kestnud konfliktid maailmajaos. See oli Pax Americana (rahu Ameerika moodi) ajastu.

Mahatma Gandhi loodud mõistest „satyagraha” ehk „tõe vankumatus” sai üleskutse Aasia ja Aafrika rahvaid aastasadu orjastanud koloniaalvõimule. Pärast Vaikse ookeani sõda tulid relvadega tagasi britid, prantslased ja hollandlased, kelle Jaapani keiserlik armee oli kunagi minema pühkinud, et Aasiat uuesti vallutada, kuid seekord kohtasid nad relvastatud vastupanu. Aasia ja Aafrika riigid võitsid tagasi oma uhkuse ja iseseisvuse. ÜRO liikmesriikide arv on peaaegu neljakordistunud: 1945. aasta 51-lt ligemale 200-ni tänapäeval.

USA ja Euroopa riigid on samuti silmatorkavalt muutunud. Dr Martin Luther Kingi kodanikuõiguste liikumine püüdis lõpetada institutsioonilist rassismi Ameerikas, mis oli püsinud, hoolimata president Abraham Lincolni emantsipatsiooni väljakuulutamisest. Rassismi kaotamise laine levis kiiresti üle kogu maailma, haarates nii Euroopa kui ka Austraalia. Apartheid Lõuna-Aafrikas, selle viimane bastion, varises kokku Nelson Mandela, hilisema vabariigi esimese mustanahalise presidendi vankumatu võitlusvaimu ees.

Liberaalse rahvusvahelise korra teine pool

1991. aastal varises Nõukogude Liit – kommunistliku bloki juhtriik, mis oli domineerinud poolt maailma, surudes peale oma äärmiselt radikaalset ideoloogiat – pärast 70 aastat kestnud karmi rõhumist ja diktatuuri seestpoolt kokku. Külm sõda lõppes. Kesk- ja Ida-Euroopa riigid pääsesid läände, samal ajal kui Ukraina, Valgevene ning Kaukaasia ja Kesk-Aasia riigid said iseseisvaks. Alates 1980. aastatest hakkasid Aasia riigid tormiliselt arenema. Kakssada aastat pärast Briti tööstusrevolutsiooni saavutas industrialiseerimislaine viimaks üleilmse ulatuse ja algas globaalse lõuna tõus.

Maailm on selle eest tänu võlgu vabakaubandussüsteemi loomisele – liberaalse rahvusvahelise korra teisele poolele. Vabakaubandus hõlbustas kapitali ja tehnoloogia liikumist tööstusriikidest otseinvesteeringutena arenevatesse majandustesse, mis seejärel tootsid kaupa suurematele arenenud turgudele. Globaalne majandus jätkas laienemist ja suuremate arenenud tööstusdemokraatiate osakaal langes alla 50 protsendi. Nagu Jaapani kunagine peaminister Shinzo Abe omal ajal ennustas, saab 21. sajandist vaba ja avatud Indo-Vaikse ookeani piirkonna ajastu.

Kui 15. ja 16. sajandit, mil purjelaevad lõid ühenduse Euroopa ja Aasia vahel, kutsuti „teiseks Pangaeaks“, siis tänapäeva võib nimetada „kolmandaks Pangaeaks“.

Uut aastatuhandet märgitseb infotehnoloogia areng. Interneti ja nutitelefonide lausa rabav levik on ühendanud kaheksa miljardit inimest. Kui 15. ja 16. sajandit, mil purjelaevad lõid ühenduse Euroopa ja Aasia vahel, kutsuti „teiseks Pangaeaks“, siis tänapäeva võib nimetada „kolmandaks Pangaeaks“, mil küberruumist saab tohutu andmemeri, mis neelab alla kogu Maa.

Liberaalne rahvusvaheline kord lubas luua esimese inimühiskonna, kus kõik inimesed võiksid olla võrdsed olenemata nahavärvist, soost, usutunnistusest või poliitilistest veendumustest. Mitmekesisusest pidi saama üleilmne põhiväärtus. Inimkond sai eetilises mõttes küpsemaks ja seda püsivalt.

Kahe diktatuuri lugu

Ometi lõi liberaalne rahvusvaheline kord, tuntud ka kui Pax Americana, 21. sajandil kõikuma. Esimene põhjus on endiste „suurte kommunistlike riikide” – Venemaa ja Hiina – vaenulik hoiak. Venemaa võeti pärast külma sõja krahhiga lõppemist G7-sse vastu, kuid heideti sealt Krimmi annekteerimise eest 2014. aastal välja. Isoleeritud Venemaa tungis aga taas kord Ukrainasse, läände ihkavasse naaberriiki, püüdes taastada oma kunagist mõjusfääri.

Hiina, kes oli külma sõja viimases etapis Nõukogude Liidu suhtes vaenulik, saavutas läänele lähenedes industrialiseerimises edu ja Maailma Kaubandusorganisatsiooniga liitumine tõi kaasa märkimisväärse majanduskasvu. Tõusva suurvõimuna on see aga asunud kättemaksuhimulisele Hiina-kesksele rajale, laiendades ühepoolselt ja sunniviisil oma merenduslikku mõjusfääri Ida- ja Lõuna-Hiina merel, seejuures siiski sõjalise sekkumiseni laskumata. Säärast tegutsemisviisi nimetab Lääs „halli tsooni operatsioonideks“.

Kui lääs kaotab Taiwani ilma võitluseta, nii nagu see juhtus Hongkongiga, ei järgi globaalses lõunas mitte keegi lääne eeskuju.

Kulisside taga on Hiina toetanud Venemaad tolle sõjas Ukraina vastu. President Xi Jinping ei varjagi oma ambitsiooni annekteerida jõuga Taiwan, vabaduse ja demokraatia saar alates 1994. aastast. Taiwani rahvaarv on 23 miljonit, mis jääb umbes Rumeenia ja Austraalia rahvastiku vahele, samal ajal kui selle majandus on piisavalt suur kuulumaks G20sse, asjaolu, millega ükski ASEANi riik peale Indoneesia ei suuda võistelda. Taiwan on tänapäeva Berliin, Aasia vabaduse sümbol. Kui lääs kaotab Taiwani ilma võitluseta, nii nagu see juhtus Hongkongiga, ei järgi globaalses lõunas mitte keegi lääne eeskuju.

Nii Venemaa kui ka Hiina on sisimas diktatuurid. Putini eesmärgid Ukrainas ja Xi Jinpingi omad Taiwanis jagavad sama loogikat: „See maa oli kunagi minu oma ja inimesed, kes seal elavad, on minu omand, seega võtan nad jõuga tagasi.“ See 19. sajandi džungliloogika on vastuvõetamatu vabadele riikidele, kelle valitsused austavad rahva vaba tahet ja taotlevad legitiimsuse saavutamiseks nende nõusolekut.

Ameerika ennekõike

Teine põhjus rahvusvahelise liberaalse korra kõikuma löömise taga on president Trumpi „Ameerika ennekõike“ poliitika. Donald Trump üritas joonduda Vladimir Putini järgi, katsudes sõda Ukraina arvel lõpetada. Selle asemel alustas Venemaa järjekordset rünnakut Ukraina vastu, mis oli kaotanud president Bideni aegse Ameerika toetuse. Sellises kontekstis ei ole relvarahu lihtne saavutada. Peale selle usub president Trump, et Euroopa Liit ja NATO Euroopa liikmed peaksid hoolt kandma Euroopa julgeoleku eest. Tema ühepoolsed tariifid – kehtestatud ühtviisi nii sõpradele kui ka vaenlastele – on pärssinud mitte ainult vabakaubandussüsteemi, vaid ka lääne ühtsust.

President Trumpi „Ameerika ennekõike” poliitika taga on aga sügavamad struktuursed põhjused. Esiteks moodustab USA tänapäeval kõigest 25 protsenti maailmamajandusest ja see oli juba president Obama, kes enne president Trumpi ütles, et USA ei saa enam olla maailma politseinik. Riigi suhtelise võimsuse vähenemine nõuab, et USA seaks oma välispoliitilised prioriteedid vastavalt ümber. Pööre Euroopast Aasia poole on reaalne.

USA suhtelise võimsuse vähenemine nõuab, et riik seaks oma välispoliitilised prioriteedid vastavalt ümber.

Teiseks, kuigi Ühendriigid on digitaaläris ainus võitja, on turumajanduse tekitatud jõud viinud USA tehaste väljaviimiseni välismaale ja traditsioonilistest töötlevatest tööstusharudest tühjaks voolamiseni. Samal ajal koormab seadusliku ja ebaseadusliku rände sissevool Ameerika ühiskonda. Seega on riiki tabanud protektsionismi ja immigrantidevastase natsionalismi laine.

Kolmandaks on nutitelefonide tulek USA poliitika rahvale lähemale viinud. Madala sissetulekuga inimesed, kes ajalehti ei loe, olid seni sise- ja välispoliitika suhtes ükskõiksed ja jäid sellest kõrvale. Trump äratas nad lühikeste ja provotseerivate sotsiaalmeedia sõnumitega ning muutis nad tigedaiks eliidivastasteks: nad nõuavad töökohti, kõrgemaid palku ja odavat bensiini. Trumpi toetajate jaoks on Ameerika diplomaatia väliskohustused vähetähtsad.

Kuidas kaitsta meie suurimat saavutust

Vaatamata väljastpoolt (Hiina ja Venemaa) ja seestpoolt (Ameerika Ühendriigid) tulevatele väljakutsetele on liberaalne rahvusvaheline kord inimkonna ajaloo üks suurimaid saavutusi. Me ei tohiks naasta 19. sajandi džungliaegadesse, mil sõjad olid vaoshoidmatud ning koloniaalvõim ja rassiline diskrimineerimine ohjeldamatud. Tänapäeval, mil USA tugisammas vangub, on Euroopa ja Indo-Vaikse ookeani piirkonna riikidel vaja teha koostööd, et kaitsta ja säilitada liberaalset rahvusvahelist korda.

Esiteks peame jätkuvalt nõudma, et meie toetatud väärtused oleksid universaalsed. Liberalismi idee on, et igal inimesel on süümevabadus ja vabadus avaliku arutelu kaudu oma arvamust väljendada. Rahvas kehtestab nende põhjal seadusi ning annab valitsusele õiguse seadusi jõustada ja ühtaegu seob valitsuse seadusega. Ka idas on idee, et valitsusele usaldatud võim peab teenima rahvast – mitte vastupidi – eksisteerinud juba iidsetest aegadest: see ei erine sellest, mida me tänapäeval nimetame universaalseteks vabaduse, demokraatia ja õigusriigi väärtusteks.

Diktatuur võib rahvast mõnd aega rõhuda, kuid ei suuda seda väärtuste võistlust lõpuks võita.

Tänapäeva Venemaal ja Hiinal pole selliseid ideaale, mis võiksid inimkonda juhtida. Kommunistlik diktatuur ja plaanimajandus võisid olla kasulikud industrialiseerimise esimeses etapis. Niipea kui inimesed saavad oma õigustest teadlikuks ja soovivad poliitilistes protsessides osaleda, pöörduvad nad vabaduse, demokraatia ja õigusriigi poole. Diktatuur võib rahvast mõnd aega rõhuda, kuid ei suuda seda väärtuste võistlust lõpuks võita.

Teiseks peame kaitsma vabakaubandust. Vaba maailm kannatab nüüd nii USA tariifide kui ka Hiina tohutute subsiidiumide, muude turgu moonutavate meetmete ja sunnidiplomaatia all, mis muudab vastastikuse majandusliku sõltuvuse relvaks. Sellest hoolimata on Euroopa Liidu, Ühendkuningriigi, Jaapani, Lõuna-Korea, Taiwani, India ja ASEANi majandus kokku USA omast palju suurem, nagu ka Hiina omast. India ja ASEAN kasvavad kiiresti ning mööduvad peagi Jaapanist.

Vabakaubandus on lahutamatu navigatsioonivabadusest. Endine peaminister Shinzo Abe kutsus 2015. aastal Singapuris Shangri-La dialoogil üles järgima ookeanidel õigusriigi põhimõtteid. Merevägede koostöö vabade riikide vahel on oluline mõlema kaitsmiseks.

Kolmandaks peaksid Euroopa riigid, Jaapan, Lõuna-Korea ja Taiwan võrdsemalt jagama kaitsekoormust, mis on USA kanda jäetud. Paljud USA liitlased on arenenud tööstusriigid Euraasia mandri rannikul – nad on lääs kõige laiemas tähenduses. On vaja lõpetada sõda Ukrainas ja luua kaitsestruktuur, mis tagab selle julgeoleku tulevikus. Relvarahu järel Euroopa rahuvalvajate saatmine Ukrainasse, mida omakorda tugevdab USA pühendumus, on hädavajalik, hoidmaks ära Venemaa uut agressiooni. Aasia rindel on vaja USA, Taiwani, Jaapani, Austraalia, Filipiinide ja Lõuna-Korea edasisi kaitsepingutusi, et ära hoida Taiwani võimalikku ründamist. USA liitlased peaksid suurendama oma panust ja jagama koormat, et säilitada rahu ja stabiilsust Vaikse ookeani loodeosas, kuna Aasias ei ole sellist organisatsiooni nagu NATO. Samuti läheb tarvis diplomaatilist koostööd India, Indoneesia, Vietnami, Malaisia, Singapuri ja teiste Indo-Vaikse ookeani piirkonna riikidega, aga ka Euroopa riikidega.

USA liitlased peaksid suurendama oma panust ja jagama koormat, et säilitada rahu ja stabiilsust Vaikse ookeani loodeosas.

Nüüd, mil Taiwani kriisi oht suureneb, on tuumarelvad muutunud paljudele tõsiseks mureks. Tuleb tagada USA tuumavihmavarju tõhusus Aasias. Kuna praegu ei osaleta USAga tuumarelvade jagamise programmis, peaksid Jaapan, Lõuna-Korea ja Taiwan hakkama koos ameeriklastega selle üle mõtlema. Neil on NATO liikmesriikidelt palju õppida paindliku, kuid jõulise tuumaheidutuse, selge ja veenva tuumasignaali, kindlustunde ja liitlaste, sealhulgas USA pühendumuse kohta.

Neljandaks, ÜRO Julgeolekunõukogu vajab hädasti reformi, kuna Venemaa ja Hiina on kaks selle alalist liiget, ehkki nad ei olnud liitlasriikide seas 1939. aastal, kui Stalin sepitses Hitleriga vandenõu Poola jagamiseks ja puhkes Teine maailmasõda. Hiina-Jaapani sõda (1937–1945) ei olnud algselt Teise maailmasõja osa. President Jiang Jieshi liitus liitlastega alles pärast seda, kui ta kutsuti 1943. aastal Kairo konverentsile, ja Mao Zedong panustas liitlaste sõjategevusse väga vähe. Venemaa ja Hiina on ÜRO Julgeolekunõukogu autoriteeti õõnestanud. Ainus viis ÜROd taaselustada on Julgeolekunõukogu reformida ja laiendada, valides uusi alalisi liikmeid, vahest neile vetoõigust andmata ja piirates ametiaega kümne aastaga koos võimalusega seda pikendada.