Nobeli preemia toob Venezuela kriisile tähelepanu juurde. Mis oleks Euroopa roll?

Alates 2010. aastast valitseb riiki Nicolás Maduro, kes on eelkäija, Hugo Chávezi loodud autoritaarset süsteemi viimistlenud. Kuna majandus on juhitud tupikusse, siis suhteliselt jõukas riik, mis nüüd sõltub üha enam salakaubandusest, on muutunud Ladina-Ameerikas üheks vaesemaks, kus hinnanguliselt poolel elanikkonnast tuleb toime tulla vähem kui 3 euroga päevas. Vaesuse ja repressioonide eest põgenenud venetsueellased moodustavad ühe suurimatest eksiilkogukondadest (7,9 miljonit), neid on rohkem kui ukrainlasi (7 miljonit) ja süürlasi (3,9 miljonit).

Tülinorija

Inimõiguste kehv seis ja Maduro tihenevad sidemed organiseeritud kuritegevusega jätavad tema režiimist Kariibi mere piirkonnale ohtliku mulje. Kolumbias soosib Caracas mässurühmitusi, et Bogotága suheldes tugevam paista. Naaberriigile Guyanale (elanikkond 800 000 inimest) esitas Maduro 2015., 2023. ja 2024. aastal territoriaalseid nõudmisi, et summutada venetsueellaste rahulolematust oma režiimiga. Brasiilia-Venezuela muidu sõbralikud suhted on viimastel aastatel tollimaksude kehtestamise ja piiride sulgemise tõttu halvenenud.

Ameerika Ühendriikides on vaieldud, kas suhetes Venezuela režiimiga eelistada vaoshoitust või survet hoopis tugevdada. Esimesel ametiajal kaalus president Donald Trump isegi seda, kas korraldada režiimi muutmise operatsioon riigis, mis on jämedate inimõigusrikkumiste pärast olnud 2015. aastast peale sanktsioonide all. Lühikest aega taotles Joe Biden kompromissi: ta lubas sanktsioonide lõdvendamist juhul, kui aset leiavad vabad ja õiglased valimised. See võimalus kriipsutati maha, kui 2024. aasta valimistega, millest Machadol ei lubatud osa võtta, kaasnes repressioonide laine.

USA täiemõõduline sissetung Venezuelasse on ebatõenäoline, aga esineb spekulatsioone, et Valge Maja tahab hirmutamise abil esile kutsuda ülestõusu Maduro vastu või riigipööret.

Äsja jätkas Trump Venezuelale sunni rakendamist. Nimelt andis USA sõjavägi 2. septembril Kariibi merel löögi väikelaevale, mis olevat narkootikume vedanud. Uuemate teadete kohaselt iseloomustab õhulöök Trumpi uut Venezuela-strateegiat: surveavaldused režiimile on osa laiemast kampaaniast uimastikaubanduse vastu. 2020. aastal lisati Maduro narkoterrorismi süüdistusega USA välisministeeriumi tagaotsitavate nimekirja, mis põhimõtteliselt teeb temast samasuguse USA rünnakuobjekti, nagu oli laev Kariibi merel.

USA relvajõude on Venezuela rannikuvetesse nii ohtralt siirdud, et tegu on suurima sõjaväelise kohalolekuga piirkonnas rohkem kui kolmekümne aasta jooksul. Wall Street Journali järgi on Washington siirnud Venezuela lähistele üle kümne tuhande sõjaväelase, kelle käsutuses on muuhulgas reaktiivhävitajad F-35B.

Samal ajal toimunud läbirääkimised on ilmselt luhta jooksnud. New York Times’i teatel oli Maduro kuude kaupa arutanud Trumpiga tehingu üle, et USA sekkumine jääks ära juhul, kui Ameerika ettevõtted saavad Venezuela loodusvaradele kontsessioone. 6. oktoobril katkestas Washington avalikult kõnelused ja valis piirkonnas ettetükkiva väehoiaku. USA täiemõõduline sissetung Venezuelasse on ebatõenäoline, aga esineb spekulatsioone, et Valge Maja tahab hirmutamise abil esile kutsuda kas ülestõusu Maduro vastu või riigipööret.

Mis on Euroopale kaalul?

Kuna Euroopa keskendub Venemaa agressioonile Ukraina vastu ja sõdadele Lähis-Idas, pole ta eriti jõudnud Venezuelas ägeneva kriisiga tegelda. Üldiselt on nii Euroopa Liit kui ka liikmesmaade pealinnad nõus, et demokraatlik üleminek on Venezuela tupikseisust päästmiseks edasilükkamatu. EL on Maduro režiimile sanktsioone kehtestanud ning teinud katseid Caracase ja opositsiooni vahel dialoogi algatada.

USA käremeelsema hoiaku kõrval võib Euroopa strateegia paista jõuetuna. EL algatused ongi takerdunud võimaluste piiratuse ja omavaheliste lahkhelide tõttu, kuidas rahumeelset üleminekut teostada. ABC teatel on Washington palunud oma Euroopa-liitlastel operatsiooniga ühineda. Näiteks Prantsusmaa peab läbirääkimisi USA-ga, et laiendada koostööd Kariibi mere patrullimise vallas.

Lahendus peab tulema Venezuelast endast ja selle naaberriikidest, ent Euroopal pole võimalik kõrvale jääda.

Trumpi jõulisemal lähenemisel märkab paraku olulisi puudusi. Tähtsaim on võimalus, et piiratud õhukampaanial jäävad poliitilised sihid saavutamata, ent Maduro režiimi jäigema suhtumisega võimukandjad saavad kaalu juurde. Pealegi ei tervitaks Ladina-Ameerika ühiskonnad, kus interventsioonivastased tendentsid on tugevasti juurdunud, avaliku jõukasutuse jätkumist. Jääb mulje, et Iisraeli ja USA õhujõudude löökidest Iraani pihta on tehtud valejäreldusi: tuumaprogramm võib olla halvatud, aga islamivabariik kehtib endiselt.

Maduro ise on võitlejanatuur. Kuna tal puudub eelkäija karisma ja majandus on karidele aetud, tugineb ta intrigeerimisoskusele ja varjamatutele repressioonidele, aga ka väliste osapoolte, nagu Hiina, Iraani ja Venemaa eestkostele. Kriisi keerukuse tõttu ei suuda Euroopa selle lahendamisel juhtrolli võtta. Lahendus peab küll tulema Venezuelast endast ja selle naaberriikidest, ent Euroopal pole võimalik kõrvale jääda.

Euroopa panus

Maduro režiimi vastu loodud survemehhanismi peab Euroopa täiustama ja käigus hoidma. Kuna mitu uimastikartelli laieneb Euroopasse, on maailmajao avalik kord Lõuna-Ameerika julgeolekuseisundiga läbi põimunud. Niisiis on koostöö USA-ga selle ohu puhul vajalik. Osavõtt USA sõjalistest meetmetest Venezuela vastu kätkeks endas ohte ning arvatavasti ei jääks Ladina-Ameerikas tagajärgedeta. Julgeolekupoliitika osav kalibreerimine seisneb vahetegemises ambitsioonidel ja tõelistel vajadustel.

Teiseks peab Euroopa Liit edaspidigi leevendama humanitaarkriisi, mille tõttu Venezuelast on rohkesti elanikke lahkunud. Rahastajate kaasamine ja suurem tähelepanu pagulaste muredele tagab soojemad suhted regiooni riikidega, kes võõrustavad märkimisväärsel hulgal venetsueellasi. Emigratsioon on olnud nii suur, et iga Venezuela-poliitika peab äsja tekkinud diasporaaga tegelema.

Kolmandaks nõuab kriisi jätkumine Euroopalt Venezuela suhtes ambitsioonikamat poliitikat. Varasemad väljakutsed on tõendanud, milliseid võimalusi annab Euroopa ühtsus (nagu 2022. aastal), ja lahkhelide ohtlikkust (nagu 2019. aastal). Oma vastuses peab Euroopa arvesse võtma kestvaid sidemeid Caracase ja Moskva vahel, kuna nad abistavad üksteist sanktsioonidest hoidumisel. Niisiis ei tohi Venezuelaga tingimisel unustada Vene-mõõdet.

Reageerimine Venezuela ähvardustele Guyana suveräänsuse vastu tähendab seismist rahvusvahelise õiguse eest.

Lõpuks peavad liikmesriikide pealinnad ja Euroopa Liit tõhustama koostööd Guyanaga. Reageerimine Venezuela ähvardustele Guyana suveräänsuse vastu tähendab seismist rahvusvahelise õiguse eest. Kriisiajal siiris kuninglik Briti laevastik Rahvaste Ühenduse riigi rannavetesse HMS Trenti nii 2023. kui ka 2024. aastal, et saata Madurole heidutussignaal. 2025. aastal avas Prantsusmaa esimese EL riigina Georgetownis suursaatkonna ning väidetavasti on ta sestsaadik laiendanud kaitse- ja luurealast koostööd. Seda peaksid tegema teisedki liikmesriigid.

Eestile võiks siin kuuluda tähtis roll. Leppimatus suuremate naabrite kiusu vastu on olnud üks Tallinna välispoliitika jäävsuurusi. Väikeriikide võimestamisel on Eesti loonud produktiivseid sidemeid riikidega üle maailma alates Botswanast kuni Maldiivideni. Nii võiks läheneda ka Guyanale. Kolmepoolne koostöö brittide ja prantslastega lisaks Eesti jõupingutustele jätkusuutlikkust.