Neutraalsus ja julgeolek Iirimaa vaatevinklist

Eestlastele võib olla mõnevõrra üllatav, et Iirimaa ei kuulu NATOsse ega kaalu tõsiselt ka selle organisatsiooni liikmeks saamist. Iirimaa välispoliitikas valitseb pikaajaline neutraalsuse traditsioon ning on vähetõenäoline, et see lähiajal muutuks. Samas tuleb Iiri neutraalsusest rääkides silmas pidada, et tegemist on erilise Iiri versioonis neutraalsusega. Iirimaa puhul on märgatav soovimatus osaleda mis tahes sõjalises liidus, mis ei ole saanud korralikke volitusi ÜRO-lt, kuid samas ei saa Iirimaa välispoliitilist positsiooni kindlasti pidada ideoloogiliselt neutraalseks või sõjalisi liite eiravaks.

Iirimaa neutraalsus on välja kujunenud aja jooksul. Iirimaa iseseisvus nagu Eestigi pärast Esimest maailmasõda. Kuid erinevalt Eestist ei tulnud Iirimaa iseseisvus Esimese maailmasõja vapustuste ja lüüasaamiste tagajärjel. Eesti saavutas iseseisvuse Tsaari-Venemaa impeeriumi sõjas kokkuvarisemise tõttu. Sama kehtib enamuse Kesk-Euroopa riikide puhul, mis saavutasid samuti iseseisvuse sõja lõppedes, kui varasemad impeeriumid lagunesid. Vastupidiselt sellele sai Iirimaa oma iseseisvuse kätte ühelt Esimese maailmasõja võitjariigilt ja pärast raevukat võitlust. Allkirjastati leping, millega garanteeriti, et endine imperiaalvõim ei tule tagasi uue riigi iseseisvust ähvardama. Selles mõttes oli olukord Eesti ja teiste Balti riikidega võrreldes täiesti vastandlik, samuti Kesk-Euroopa riikides toimunuga. Neid kõiki ähvardas tohutu julgeolekuoht, kui lüüasaanud impeeriumid hakkasid taas püüdlema maailmavõimu staatusesse.

Teine maailmasõda ja selle järelmid tõid kaasa Balti riikide iseseisvuse ja nende neutraalsuspüüete lämmatamise. Iirimaa aga, osaliselt seetõttu, et tegemist on saareriigiga teise saareriigi selja taga, suutis säilitada oma neutraalsuse ja iseseisvuse ajal, mil sõja õudused vajusid minevikku. Meil vedas. Meil oli õnne. Meid päästis osaliselt geograafia. Meid aitas ka asjaolu, et puudus revanšistlik võim, kes oleks ihunud hammast meie territooriumile.

Teise maailmasõja järgsed aastakümned tõid tohutuid kannatusi Eestile ja teistele Nõukogude türannia alla jäänud riikidele. 1949. aastal loodi NATO kilbiks Nõukogude agressioonide vastu Lääne-Euroopasse, mis oli pärast sõda suure vaevaga üles ehitatud. Iirimaa NATOs ei osalenud, põhjuseks oli peamiselt jätkuv kahepoolne vaidlus Suurbritanniaga Põhja-Iirimaa üle. Samas ei olnud hetkegi kahtlust selles, milline oli Iirimaa positsioon ideoloogilises võitluses inimeste veendumuste pärast. Konservatiivse ja katoliikliku riigina olime väga kindlalt lääneriikide poolel. Huvitava seigana võib mainida, et ühes 1960. aastatel välja antud nõukogude käsiraamatus, kus riike oli hinnatud lähtuvalt seal marksistliku revolutsiooni edendamise võimalikkusest, oli Iirimaa oma potentsiaalilt paigutatud nimekirja lõppu.

Meie kohustuseks Läänes on leida võimalus, kuidas hajutada viha ja kasvavat frustratsiooni neis, kes elavad väljaspool külluse ringi.

Uus ajastu koitis pärast Iirimaa vastuvõtmist ÜROsse 1955. aastal. Endise Rahvasteliidu liikmena enne Teist maailmasõda oli Iirimaa olnud innukas multilateraalsuse pooldaja. See oli teema, mille me tõstatasime taas pärast ÜROga liitumist. Peaaegu liikmesuse algusest saadik andis Iirimaa suure panuse ÜRO rahuvalveoperatsioonidesse. Oma esimesed kaotused saime Kongos 1961. aastal. Pärast seda on veel paljud iirlased jätnud ÜRO teenistuses oma elu. Elanike arvu kohta on Iirimaa olnud üks suuremaid vägede saatjaid ÜRO rahuvalveoperatsioonidesse. Toetus ÜRO süsteemile ja selle väljapaistvale rollile rahvusvaheliste julgeolekuprobleemide lahendamisel on jätkuvalt üks Iiri välispoliitika nurgakive. Me toetame igat sammu ÜRO süsteemi tugevdamiseks ning tegutseme ÜRO raames aktiivselt ja konstruktiivselt selle eesmärgi saavutamiseks.

On oluline tunnustada ÜROd kui maailma julgeolekuküsimustega tegelevat väljapaistvat organisatsiooni. On tähtis anda ÜRO allorganisatsioonidele vajalikud pädevused ja ressursid maailma ees seisvate probleemide lahendamiseks, sealhulgas rahvusvaheline terrorism ja kuritegevus, paariariigid ning massihävitusrelvade levikust tulenev oht. Kui ÜRO ei suuda hallata maailma julgeolekut, siis milline organ või riik suudaks seda? On hädavajalik, et Iirimaa, Eesti või meie teised partnerid ELis astuksid samme ÜRO toimimise ja usaldusväärsuse parandamiseks.

Pühendunud eurooplaste ja ELi liikmetena kasutame me samas täielikult ära ELi liikmesusega kaasneva julgeolekudimensiooni. Tasub märkida, et pikka aega oli Iirimaa ainus NATO mitteliikmesriik ELi laua taga. Nüüdseks on lisandunud veel kolm. Me kõik oleme pühendunud ainulaadsele julgeolekurollile, mille EL on enda jaoks määratlenud ning mis avaldub ühises julgeoleku- ja kaitsepoliitikas. Tunnetame oma rolli regionaalse julgeoleku tagamises juhul, kui on saadud sobiv mandaat ja volitused ÜRO Julgeolekunõukogult. Kas seda rolli täidab NATO või mõni ELi organ, ei olegi tingimata oluline, kui see on saanud julgeolekunõukogu nõuetekohase heakskiidu (näiteks võib tuua Bosnia rahuvalveoperatsioonide eeloleva üleandmise NATO poolt ELile). See võib muidugi mõjutada meie kui NATO mitteliikmesriigi osaluse ulatust. Kuid Iirimaa on täielikult pühendunud nn Petersbergi ülesannetele (ingl k The Petersberg Tasks – Bonni lähedal asuva Petersbergi järgi, kus Lääne-Euroopa Liidu Ministrite Nõukogu avaldas juunis 1992 Petersbergi deklaratsiooni suunistega ELi riikidele ühistegevuseks humanitaar- ja päästeoperatsioonides, rahuvalve- ja rahu tagamise operatsioonides ning lahingüksuste kasutamiseks kriisijuhtimises).

Järgnevalt käsitlen lühidalt küsimusi, mida pean praegu ja lähitulevikus Euroopale peamisteks julgeolekualasteks väljakutseteks. Kõigepealt muidugi rahvusvahelise terrorismi oht. Mitte kunagi varem pole me olnud olukorras, kus need, kes on meie vastu, vihkavad meid ja meie elustiili rohkem kui elu ennast. Enesetaputerroristidest pommipanijad või kaaperdajad on nähtus, millega meil seni pole olnud vajadust tegelda. Samas ei tohiks me silma kinni pigistada reaalsuse ees. Kuigi New Yorgis, Madridis ja mujal toimunu on olnud šokeeriv, ei kujuta need sündmused iseenesest tõsist ohtu meie eluviisile. See võib muidugi muutuda, kui samasugused fanaatikud saavad juurdepääsu massihävitusrelvadele ja iseäranis tuumarelvadele. Oht, et terroristid võiksid saada enda valdusesse sellised relvad, rõhutab veelgi vajadust nõuetekohaste volituste ja ressurssidega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni järele, mis suudaks ja sooviks tagada, et midagi nii kohutavat kunagi ei juhtuks.

Me ei tohiks ka emotsioonidel lasta varjutada oma otsuseid. Enesetaputerroristid on käputäis meeleheitel inimesi. Nad on pärit kogukondadest, mis on suures osas vaesed ja ilma majandusliku, poliitilise või sõjalise võimuta. Need kogukonnad koosnevad valdavalt korralikest tavalistest inimestest, kes tahavad üksnes seda, mida me kõik: paremat elu endale ja oma lastele. Terrorismi võitmiseks on tarvis kõrvaldada selle painava keskkonna juured ning tingimused, milles terroristid siginevad. Mul pole kahtlustki, et vaesus ja meie kui Lääne ja ülejäänud maailma elatustaseme suur lahknevus on keskse tähtsusega võõrandumistundes, mis ajab tavalised inimesed meeleheitele, muudab meeleheitel inimesed vägivaldseks ja vägivaldsed inimesed enesetapjaks. Meie kohustuseks Läänes on leida võimalus, kuidas hajutada viha ja kasvavat frustratsiooni neis, kes elavad väljaspool külluse ringi. Nende küsimuste tähelepanuta jätmine tähendab meie kõigi tuleviku ohustamist.

Lisaks terrorismile on võõrandumise ja vaesuse mündil veel üks külg, vaesemate kihtide aktiivsema osa meeleheitlikud püüded pääseda võimaluse korral jõukasse Läände. Võib märgata ulatuslikku inimeste liikumist; nad klammerduvad ka õlekõrre külge, püüdes meeleheitlikult pääseda “külluse maailma”. Olgu need siis aafriklased, kes üritavad paatidega jõuda Hispaaniasse; või inimesed, kes maksavad hiigelsummasid inimkaubitsejatele, kes neid Läände smugeldada lubavad; või fabritseeritud lood poliitilisest tagakiusamisest, et saada põgenikustaatust – kõik see on osa samast nähtusest, milleks on meeleheitel inimeste liikumine, kes on jõudnud arusaamisele, et olukord, kust nad soovivad lahkuda, ei parane kunagi. Meie ees Läänes ja iseäranis vananevas Euroopas seisab keeruline ülesanne, mis tuleb lahendada valutult. Euroopal on tarvis inimesi ja need inimesed paluvad vaid võimalust. Me peame välja töötama sidusa ja järjepideva immigratsioonipoliitika Euroopa tarvis lähemaks ja ka kaugemaks tulevikuks. Ma räägin kõigest sellest, olles ise pärit riigist, mis on näinud, kuidas nii paljud tema rahva hulgast on olnud sunnitud Iirimaalt lahkuma majanduslikel põhjustel.

Migratsioon ja inimkaubitsemine on samuti sellesama mündi küljed. Kaubitsejad, kes smugeldavad perekondi või naisi prostitutsiooni eesmärgil, on veel üks oht meie julgeolekule. Lisaks inimkannatustele, millega need inimesed kaubitsevad, osalevad nad ka kriminaalses tegevuses nagu rahapesu, narkokaubandus ja kogu ebaseaduslik relvakaubandus. Sealjuures on oht, et kaubitsetakse massihävitusrelvade osade ja toormaterjalidega. Kogu rahvusvaheline kuritegelik süsteem ei ole kunagi olnud nii organiseeritud ja nii võimsalt kindlustunud. Selle üle võidu saavutamine on lähiaastakümnetel Euroopale tõsine väljakutse.

Mitte kunagi varem pole me olnud olukorras, kus need, kes on meie vastu, vihkavad meid ja meie elustiili rohkem kui elu ennast.

On muidugi ka muid lahendamist vajavaid ülesandeid: kohutavate haiguste ja nakkuste nagu AIDS ja HIV ning ravimresistentsete tuberkuloosivormide levik teeb juba praegu muret Euroopa piirialadel. Ma ei pea hakkama selgitama sellega seotud üksikasju Eesti lugejatele, kes juba niigi on kursis HIVi epideemia ulatusega Eestis. Olukorda mujal, eriti SRÜ riikides, võib pidada niivõrd tõsiseks, et võib isegi öelda, et see on sama hästi kui kontrolli alt väljunud. Puudub küll täpne statistika, kuid üldiste kirjelduste järgi on kasv umbes sama kiire kui 15 aastat tagasi Aafrikas. ELi piirid selle haiguse levikut ei peata.

Lõpuks, ning võib-olla mõnevõrra üllatavalt, on olemas ka majanduslik oht, mis väärib minu arvates märkimist. See on seotud maailma majanduse üleminekuga, eriti paljude investeeringute nihkumine Lõuna- ja Ida-Aasia suunas. Minuvanused inimesed on olnud tunnistajaks, kuidas peaaegu nullist on kasvanud uus muljet avaldav majandusjõud Hiina ning viimastel aastatel on olnud märgata liikumist ka seoses teise magava hiiglase Indiaga. Hiina tõus majanduslikuks ülijõuks tundub vähemalt praegu olevat vältimatu ning paistab, et samal teel on ka India. Kirjaoskaja, töövalmis ja paindlik tööjõud koos palju madalamate tööjõukuludega on samasugune oht Euroopale nagu käegakatsutavamad asjad, mida me peame julgeolekuohtudeks. Võiks tuua vaid ühe võrdluse. Taasiseseisvumisest peale on Eesti saanud kasu riiki tulnud suurtest välismaistest otseinvesteeringutest, seda vähemalt osaliselt tänu madalamatele tööjõukuludele. Sama on toimunud ka teistes äsja ELiga liitunud riikides. Suur osa neist investeeringutest on tehtud alltöövõtu korras praeguse viieteistkümne liikmesriigi ettevõtetest. Mis siis, kui selline alltöövõtt jätkub palju suuremas ulatuses, kuid seniste ELi kandidaatriikide asemel on sihtkohaks hoopis uus kontinent riikidega Lõuna- ja Ida-Aasias. See protsess on juba toimumas offshore-infotehnoloogia investeeringutega seoses. Millises olukorras oleks Euroopa, kui tööpuudus kümne-viieteistkümne aasta pärast kahe- või kolmekordistuks? Kuidas tuleme me toime tohutute töötute armeedega, mis meenutavad 1920ndaid ja 1930ndaid? Ajalugu ei pruugi aga korduda ning maailm on praegu hoopis teistsugune. Kuid nii neile kui teistele väljakutsetele vastuseismine nõuab meilt kõigilt oskusi ja püüdlikkust.

Diplomaatiale artikli kirjutanud Sean Farrell on Iirimaa suursaadik Eestis