Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Prantsusmaa ja Euroopa kaitsevõime, Ukraina
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2025. aasta 37. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Prantsusmaa valitsuse kukkumine suurendab ebakindlust
Marianne Paire, RKK külalisteadur
Prantsuse peaminister François Bayrou jäi eile ametist ilma, kui kaotas sügiseste eelarvearutelude eel välja kuulutatud usaldushääletuse. Bayrou eeldas, et plaanitavad kärpemeetmed võlakoormuse vähendamiseks, mis avalikustati 15. juulil, tekitavad ägedaid debatte. Ta lootis, et eilne usaldushääletus kindlustaks opositsiooni kaasamise eelarveprotsessi ja aitaks vältida uusi umbusaldamisi. Seda ei juhtunud.
President Emmanuel Macron kinnitas usaldushääletuse läbikkumise järel, et uus peaminister pannakse ametisse lähipäevil. Kui see juhtub kiiresti, saab eelarvedebatiga jätkata esialgse ajakava kohaselt ja enne aasta lõppu selle ka hääletusele panna. Kui peaministri nimetamine venib, võib juhtuda sama, mis juhtus ka mullu pärast Barnier’ valitsuse kukkumist – eriseadus võimaldab 2025. aasta eelarve alusel kulusid katta ka 2026. aastal. Kuigi see ei oleks katastroofiline, pole see ka ideaalne olukord: see peataks juulis välja kuulutatud kaitsekulude suurenemise ja võib viia relvatarnete viivitusteni, samal ajal kui Euroopa kaitsevõime tugevdamine on kriitilise tähtsusega.
Hoolimata sellest, kelle Macron peaministriks valib, jääb ta presidendina juhtima diplomaatilist tegevust ja relvajõude. See tähendab, et välispoliitikas ja riigikaitses ei ole oodata suuri kursimuutusi kuni tema ametiaja lõpuni 2027. See tähendab muuhulgas tugevat toetust Ukrainale, eriti tahtekoalitsiooni kaudu, aga ka katseid lahendada Gaza kriisi ja NATO Euroopa samba ülesehitamist.
Valitsuse kukkumine nõrgestab aga Prantsusmaa positsiooni Euroopas, sest just see riik on üks maailmajao juhtivatest jõududest. Ajal, mil Euroopal on vaja näidata oma tugevust konkurentide ees rohkem kui kunagi varem, tuleb loota, et Prantsuse poliitilised jõud, kes on praegu jagunenud parlamendis kolmeks plokiks, suudavad saavutada minimaalse kokkuleppe valitsemiseks. Lühiajaliselt on seda raske ennustada, arvestades 10. ja 18. septembriks planeeritud streike. Keskpikas perspektiivis võivad lähenevad valimised (kohalikud valimised on kavandatud 2026. aasta kevadeks) olukorda veelgi keerulisemaks muuta. Tõsise poliitilise ummikseisu korral (süsteemne järgmis(t)e valitsus(t)e umbusaldamine) võib president ka Rahvuskogu laiali saata.
Loe ka: Prantsusmaa kaitse- ja julgeolekustrateegia uuendamine
Marianne Paire, RKK külalisteadur
Sel suvel ajakohastatud strateegiline ülevaade (Revue Nationale Stratégique, RNS) kirjeldab Prantsusmaad ähvardavaid ohte, paneb paika ambitsioonid ja pakub välja ressursse, eelkõige kaitsekulutuste suurendamiseks. RNS määratleb lähiaastate peamise ohuna Venemaa, mis kujutab endast aastaks 2030 avalikku sõjaohtu tuumik-Euroopa vastu. Strateegia kohaselt on Venemaa peamine prioriteet relvajõudude tugevdamine, mis kinnitab konfrontatsioonikurssi Prantsusmaa ja Euroopa partneritega ning nimetab Venemaa destabiliseerivaid (hübriid)aktsioone „üha ohjeldamatumateks“. Venemaad pole (selles dokumendis) kunagi varem nii selgelt ohuna mainitud.
Edasi (inglise keeles): French National Strategic Review: Europe and France Must Step Up
Kes teeb mida? NATO riikide kaitsekulude ülevaade
Felix Gasper, RKK nooremteadur
NATO viimaste andmete kohaselt on enamik liitlasi oma kaitsekulutusi suurendanud võrreldes 2024. aasta juuliga, mil RKK viimati ülevaate tegi. Suurel osal neist on aga veel pikk tee minna, et jõuda Haagi tippkohtumisel kokku lepitud uue eesmärgini.
Edasi (inglise keeles): Defence Spending: Who Is Doing What? September 2025
Nädalavahetuse rünnak Kiievile näitab ohu suurust
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse programmi juht
Sõja kestel on Kiiev olnud üks Venemaa peamisi sihtmärke. Ukraina omakorda on seadnud linna kaitsmise prioriteediks. Sellel on palju erinevaid põhjuseid, näiteks seal asuvad valitsusasutused ja saatkonnad, aga ka soov anda oma kodanikele ja rindelt puhkusel olevate sõduritele võimalus kasvõi korraks hinge tõmmata ning rahulikult kohvikutes ja kaubanduskeskusetes aega veeta.
Ent nädalavahetusel toimunud rekordiliselt suur Venemaa droonirünnak, mis tabas ka valitsushoonet, näitab selgelt, et Ukraina seisab silmitsi väga raske olukorraga: õhutõrjet ei jätku enam isegi pealinna kaitsmiseks. Kahjuks seisab Ukraina selles olukorras järjest rohkem ilma USAta.
Euroopa peab mõistma, et mitte Ameerika Ühendriigid, vaid meie ise ise peame võtma vastutuse oma kaitsmise eest — ja see tähendab ka Ukraina kaitsmist. USA on jätkanud Ukraina sõjalise abi venitamisega läbi erinevate juriidiliste ja tehniliste vabanduste.
Kahetsusväärne, et Euroopa suudab reageerida teravalt vaid siis, kui rünnakud on massiivsed. Venemaa ründab Ukrainat aga iga päev. Rünnakute mahu kasv ei ole seotud poliitiliste signaalide saatmisega, vaid sõltub otseselt sellest, kui palju Venemaa parasjagu suudab toota – nii palju kui toodab ka Ukrainasse saadab. Eesmärk ei ole muutunud, see on Ukraina alistamine.
Donald Trumpi kommentaarid sanktsioonide kaalumise kohta ei ole juba ammu tõsised. Sellises olukorras peaks Euroopa lõpetama illusioonid USA abivalmidusest ning kehtestama Venemaa suhtes maksimaalsed sanktsioonid, kasutama külmutatud varasid ja andma Ukrainale kõige ulatuslikumat sõjalist toetust. Praegune teoreetiline arutelu selle üle, mis struktuuriga oleks ja kus hakkavad paiknema rahuvalvejõud, on kui vankri hobuse ette seadmine. Venemaale on selliseid debatid jällegi kasulikud, sest nii saab Lääne riigijuhid tegevuses hoida ja selle kõrvalt jääbki neil rekordiliste rünnakute korral vaid lisajõudu täielikku hukkamõistu avaldada.
Õhutõrje on elutähtis Ukraina elanikkonna ja taristu kaitsmisel, kuid Venemaa survestamiseks vajab Ukraina ka kaugmaarakette. Paraku käitub osa Kesk- ja Lääne-Euroopa riike endiselt nii, nagu kardaksid nad ise kohe sõtta sattuda, mistõttu ei soovi nad Ukrainale vajalikke vahendeid anda. Ukraina on samas näidanud, et ta suudab Venemaa naftatulude piiramises olla palju tulemuslikum kui Euroopa — sihitud löökidega rafineerimistehastele ja logistikale.
Venemaa mõistab ainult jõudu ning valu, mida ta peab oma tegevuse tulemusena tundma. Iga Ukrainas tapetud lapse ja täiskasvanu veri on nüüd ka Euroopa riikide südametunnistusel. Venemaa ei jäta järele enne, kui talle vastatakse jõuga. Tõeline rahu Euroopas saab sündida vaid tugeva sõjalise vastusega.
Praegu näeb Venemaa võimalust oma edu suurendamiseks lahinguväljal, sest Euroopa otsustusprotsess on USA surve tõttu halvatud. Ukraina tagala hävitamisega loodab Kreml murendada ka eesliinil võitlevate sõdurite moraali.
RKK väljaanded. Droonisõja õppetunnid Ukrainast
Sahadachnyi Security Center
Suure intensiivsusega droonisõda Ukrainas on ümber lükanud eeldused selle kohta, kuidas kaitsepositsioone ehitada tuleks. 2025. aastal loobus Ukraina külma sõja aegsetest doktriinidest, et võtta omaks hajutatud, raskesti jälgitavate ja sujuvalt liikuvate tugipunktide paradigma, mida toetavad kaugjuhtimispuldid ja kiiresti kasutusele võetavad mehitamata õhuvahendid. Ukraina mõttekoja Sahaidachnyi Security Center lühiülevaade pakub välja drooniajastu tegevuskava.
Lähemalt (inglise keeles): Russia’s War in Ukraine: Fortification for Drone Warfare
Sel nädalal Diplomaatias
KOMMENTAAR | Euroopa vajab paremat tuumaheidutust, tegutsegu Valges Majas kes tahes
Finn-Niklar Brünner, RKK praktikant
USA on oma tuumaheidutust teiste NATO riikidega peaaegu 80 aastat jaganud. Nüüd, kui president Donald Trump on Valges Majas tagasi, esineb Euroopa poliitikuil ja tippametnikel USA tuumavihmavarju usaldusväärsuses kahtlusi. Lisaks taasrelvastumisele tavajõudude vallas oleks eurooplastest arukas oma tuumavõimsust tugevdada.
Loe: Euroopa vajab paremat tuumaheidutust, tegutsegu Valges Majas kes tahes