Jäta menüü vahele
18. november 2026

Artikli pealkiri on: Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Venemaa sabotaažiaktid, Kertši sild, Shenzheni tippkohtumine, Brexit ja Taiwan

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 47. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.

USA president Donald Trump lähenemas Hiina presidendile Xi Jinpingile ja tema abikaasale Peng Liyuanile enne APECi tippkohtumise pidulikku õhtusööki 18. novembril 2026.
USA president Donald Trump lähenemas Hiina presidendile Xi Jinpingile ja tema abikaasale Peng Liyuanile enne APECi tippkohtumise pidulikku õhtusööki 18. novembril 2026. FOTO: POOL/AFP/Scanpix

Kuidas vastata Venemaa sabotaažile?

Henrik Praks, RKK teadur

Nädalavahetusel toimus Viimsis rünnak Eesti kaitsetööstusettevõtte Threod Systems hoone vastu, mille tellijaks oli Kaitsepolitsei teatel Venemaa sõjaväeluure. Tegemist on järjekordse näitega Venemaa eriteenistuste üha intensiivistuvast sabotaažikampaaniast Euroopas, mille tähtsaks sihtmärgiks on ettevõtted, mis tarnivad Ukrainale relvastust ja muud sõjalist varustust.

Selliste rünnakute puhul kerkib ikka ja jälle küsimus, milline oleks sobiv ja samas piisavalt jõuline vastus Venemaa tegevusele. Ühest küljest on oluline rünnakute vahetute toimepanijate kiire tabamine ning nende organiseerijate ja tellijate identifitseerimine. Asjaolu, et juba järgmisel päeval tulid nii Eesti uurimisasutused kui ka valitsus välja selgete sõnumitega rünnaku Venemaa eriteenistustega seotuse kohta, näitab Eesti suutlikkust selliseid juhtumeid kiiresti uurida ja neile avalikult reageerida. Samuti on see oluline signaal Venemaale, et tema tegevust suudetakse tuvastada ning selle eest vastutajad tuuakse avalikkuse ette. Selle eelduseks oli muidugi rünnaku vahetute toimepanijate kiire tabamine Eesti ja Läti vastuluureteenistuste koostöös.

Kuid lisaks sabotööride tabamisele ja rünnaku avalikule omistamisele Venemaale on vajalikud ka konkreetsed vastusammud, mis näitaksid, et sellistel vaenulikel aktidel on tagajärjed. Ehkki sabotaažikatse vahetud toimepanijad ei sisenenud Eestisse Venemaalt, vaid Lätist, on Eesti peamine vastus seekordsele ründele valitsuse deklareeritud kavatsus sulgeda alates detsembri algusest maantee piiripunktid Venemaaga.

Sellist sammu võib käsitada asümmeetrilise vastumeetmena. Ei ole ju realistlik eeldada, et Eesti vastaks sümmeetriliselt, ehk hakkaks vastuseks korraldama sarnaseid ründeid Venemaa territooriumil. Kui aga keskendutaks eelkõige isikute kontrolli tugevdamisele lõunapiiril Lätiga, tähendaks see, et rünnaku korraldaja vastu suunatud meetmete asemel nihkuks reageerimise raskuskese hoopis meie lähedase liitlase Läti suunale.

Eesti-Vene piiri sulgemine ei pruugi iseenesest otseselt vähendada tulevaste sarnaste rünnakute ohtu, sest Venemaa eriteenistused kasutavad nende korraldamiseks enamasti Euroopast värvatud isikuid. Küll aga saadab selline otsus selge sõnumi, et Venemaa vaenulikul tegevusel on tagajärjed ning Eesti on valmis oma julgeoleku kaitseks rakendama erinevaid meetmeid.

Eestil on võimalik kasutada seda juhtumit ja oma reaktsiooni ka Euroopa tasandil, argumenteerimaks, et riigid, kes langevad sarnaste Venemaa rünnakute sihtmärgiks, peaksid olema valmis senisest jõulisemateks vastumeetmeteks. Sabotaaž ja muu vaenulik tegevus ei saa jääda tagajärgedeta.

Samal teemal: Marek Kohv ERRi saates “Impulss”


Rünnak Kertši sillale: löök Putini võimukuvandile

Tomas Jermalavičius, RKK teadusjuht

Ukraina viimane edukas rünnak Kertši sillale ei ole pelgalt sõjaline saavutus, vaid ka märkimisväärne psühholoogiline ja poliitiline tagasilöök Kremlile. Sild on olnud Putini kroonijuveel Venemaa ebaseadusliku kontrolli kindlustamisel Krimmi üle, nii füüsiliselt kui ka sümboolselt. Silla rivist väljalangemine, isegi kui see on ajutine, õõnestab režiimi hoolikalt kujundatud kuvandit kontrollist, võimust ja võitmatusest. Putinile, kes on ehitanud oma maine võitjakuvandile, ei ole tema maffialaadses režiimis midagi hullemat kui näida kaotajana ning muutuda lõpuks süsteemile koormaks. Okupeeritud Krimmi üha süvenev isoleeritus hakkab mõjutama ka poolsaarele elama asunud Venemaa kodanike ning sinna kolimist kaaluvate inimeste meeleolusid. See võib üha enam kujundada avalikkuse arusaama Moskva imperialistlike ambitsioonide kestlikkusest.

Üks asi on hoobelda pöördumatu anneksiooniga, hoopis teine aga olukord, kus selle säilitamine muutub režiimile ja okupatsioonivõimudele suureks koormaks ja peavaluks. Moskva jaoks on Krimm üha enam muutumas (kui kasutada üht vene kõnekäändu) käepidemeta kohvriks, mida on liiga raske käes hoida, kuid liiga kahju maha jätta.

Rünnaku ajastus on ka poliitiliselt soodne, sest see tugevdab Ukraina positsiooni Venemaale sõja lõpetamiseks peetavate läbirääkimiste osas surve avaldamisel, muutes järk-järgult strateegiliselt olulise objekti ümber kujunenud tegelikku olukorda. Rünnak leidis aset ka ajal, mil Putin peaks Hiinas kohtuma Donald Trumpi ja Xi Jinpingiga. Tõenäoliselt paistab ta kahe teise liidri silmis senisest nõrgemana ning pärast sellist alandust on tal vaevalt võimalik nõuda Jalta-laadset kokkulepet. Võib-olla vajus Jalta 2.0 koos Kertši sillaga merepõhja.


Shenzhen ja mis saab edasi

Peterburis esitleti maali pealkirjaga „Shenzhen, 26“. FOTO: AFP/Scanpix

Toomas Hanso, RKK nooremteadur

Täna alanud Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna majanduskoostöö foorumi (APEC) riigijuhtide tippkohtumisel toimub mitu olulist sündmust. Kuigi tähelepanu keskmesse on tõusnud USA, Hiina ja Venemaa kolmepoolne kohtumine ning selle võimalik mõju Euroopale, keskenduvad Washington ja Peking ka India ja Vaikse ookeani piirkonna arengutele. Paljude muude teemade kõrval tuleb arutusele ka Ukraina.

USA läks tippkohtumisele mitme eesmärgiga. Enne Shenzhenisse saabumist osales president Donald Trump Manilas ASEANi tippkohtumisel. Lisaks korraldas Washington Hiina kriitikast hoolimata korraldada ASEANi tippkohtumise kõrval ka neljapoolse julgeolekudialoogi (Quad) riigijuhtide kohtumise, et kinnitada Tokyole USA julgeolekukohustuste püsimist ning parandada kaubandusvaidluste järel suhteid New Delhiga. Trump nimetas APECi tippkohtumise kahe peamise prioriteedina „tuumarelvastusest loobumist“ ja „Iraani sõja lõpetamist“, mistõttu võib Ukraina küsimuse arutamiseks jääda vähe aega.

APECi 2026. aasta tippkohtumise võõrustajana on ka Hiinal oma eesmärgid. Esiteks võib Peking süvendada lähi- või keskpikas perspektiivis diplomaatilisi suhteid Souliga. Pekingi vaatenurgast aitaks see tugevdada stabiilsust Kirde-Aasias, kus olukord Korea poolsaarel on pingeline ning Hiina ja Jaapani suhted on halvenenud. Samuti on APECi tippkohtumine Pekingile võimalus väljendada Tokyole oma jätkuvat rahulolematust.

Donald Trumpi, Xi Jinpingi ja Vladimir Putini kohtumisest rääkides on tõmmatud paralleele Jalta konverentsiga, viidates võimalusele, et seal võidakse otsustada Ukraina jagamise või koguni uue üleilmse julgeolekuarhitektuuri kujundamise üle. Siiski osutavad mitmed tegurid sellele, et Shenzhen ei ole Jalta: praegune geopoliitiline olukord on põhimõtteliselt teistsugune, kõigi kolme riigi võimul on piirid ning neil puudub ühine tahe kooskõlastatult tegutseda.

Esiteks on praegune maailmakord teravate vastuolude keskmes. Kui Jaltas kohtusid Teise maailmasõja võitjariigid, siis Shenzheni kohtumine ei ole oma kaalukuselt võrreldav. Teiseks, kuigi USA, Hiina ja Venemaa mõjutavad märkimisväärselt üleilmset julgeolekut, ei pruugi nende tegevused olla määrava tähtsusega. Venemaa sõda Ukraina vastu on jõudnud viiendasse aastasse, samal ajal kui USA sõda Iraanis läheneb üheksandale kuule. Kui kolmel riigil puudub võime nende sündmuste käiku otsustavalt suunata, on neil keeruline omavahelist kokkulepet ellu viia ilma teisi olulisi osapooli, näiteks Ukrainat ja Euroopa riike, kaasamata. Kolmandaks on kõigil kolmel ka muid prioriteete ja eesmärke, mis takistavad nende koostööd Ukraina küsimuses. USA keskendub tuumarelvastusest loobumisele ja Iraanile, Hiina ei pea end Ukraina sõja oluliseks osapooleks ning Venemaa ei ole loobunud oma esialgsetest eesmärkidest Ukrainas.

Loe pikemalt (inglise keeles): Summitry: APEC and Beyond

Kuula ka: Kristi Raik ja Kadri Liik Vikerraadio saates Välistund USA, Venemaa ja Ukraina kõnelustest


Brexiti tagasipööramine: kui kaugele saavad EL ja Ühendkuningriik minna?

Euroopa Liidu lipp lehvimas Suurbritannia parlamendihoone ees Londonis 4. novembril 2026. aastal. FOTO: EPA/Scanpix

Michael Emerson, CEPS vanemteadur

Steven Blockmans, RKK asedirektor

Brexit on Ühendkuningriigile kahju teinud, kuid kiire taasühinemine Euroopa Liiduga ei ole ei tõenäoline ega soovitav. Selle asemel peaks Ühendkuningriik taasühinema ELi tolliliidu ja ühtse turuga, täiendades seda erikokkulepetega energia- ja kliimapoliitika ning julgeoleku ja kaitse valdkonnas. EL ja Ühendkuningriik peaksid sõlmima strateegilise poliitilise, majandus- ja julgeolekualase kokkuleppe (EU-UK SPESA), mis sisaldaks tulevast ELiga ühinemise perspektiivi, kuid ei näeks ette kindlat ajakava.

Ühendkuningriigi uus peaminister Andy Burnham, kes on ametis olnud alates juulist, asus viivitamata kõrvale heitma oma eelkäija Sir Keir Starmeri seatud punaseid jooni ELi-poliitikas. Starmeri lähenemine nägi ette ELiga suhete tihendamist, kuid välistas nii tolliliidu kui ka ühtse turuga ühinemise ning mõistagi ka Ühendkuningriigi täisliikmesuse taastamise Euroopa Liidus.

Burnham on enda sõnul valmis kaaluma kõiki neid ja ka muid, seni täpsustamata võimalusi. ELiga täies mahus taasühinemise küsimuses on ta siiski ettevaatlikum, öeldes, et sooviks seda näha oma eluajal. Arvestades, et Burnham on alles 56-aastane, jätab see võimaliku ühinemise ajakavasse veel mitu aastakümmet.

Arutelu on nüüd nii Ühendkuningriigis kui ka Euroopa Liidus taas hoogustunud ning kõik võimalused on laual. 20. novembril toimub ELi-UK tippkohtumine.

Loe edasi (inglise keeles): Reversing Brexit: How Far Can the EU and the UK Go?


Taiwani võitlusfilosoofia läbi aastakümnete

F-16V Block 70 hävitaja tõusmas õhku lennubaasist Taitungis tänavu oktoobri algul peale seda, kui Taiwan pärast kuudepikkuseid tarnenihkeid oli kätte saanud kaks esimest hävitajat 66-lennukilisest tellimusest. EPA/Scanpix

Joonas Väli, Tartu ülikooli riigiteaduste tudeng

Üks tänaseid kuumi geopoliitilisi teemasid, Taiwani ja Hiina vastasseis, on kestnud juba üle kolmveerand sajandi. Selle aja jooksul on põhjalikult muutunud nii osapoolte sõjaline jõuvahekord kui ka nende strateegilised eesmärgid. Eriti ilmekalt väljendub see Taiwani kaitsestrateegia muutumises, mille käigus on ambitsioonikast Mandri-Hiina tagasivallutamise plaanist jõutud märksa tagasihoidlikuma mureni, kuidas takistada Hiina Rahvavabastusarmee (PLA) võimalikku pealetungi.

Pärast Hiina kodusõjas lüüa saamist ja 1949. aastal Taiwani saarele pagemist ei loobunud Chiang Kai-sheki juhitud Hiina Vabariigi valitsus eesmärgist Mandri-Hiinat tagasi vallutada. Kuigi 1954. ning 1958. aasta kriiside käigus tuli ka ise Rahvavabariigi rünnakuid tõrjuda, loodeti siiski, et valitsusel tekib võimalus mandrile naasta. Seega hakati 1961. aastal kavandama operatsiooni „Rahvuslik hiilgus“ (國光計畫), mille käigus pidi toimuma ulatuslik vastupealetung Hiina Rahvavabariigi vastu.

Plaani elluviimine oleks nõudnud väina ületamist, dessanti Hiina rannikule ning seejärel riigi mandriosa tagasivõtmist. Operatsiooni õnnestumine oleks sõltunud suurel määral Ameerika Ühendriikide toetusest ning kuigi Washington oli pärast Hiina kodusõda kujunenud Taiwani peamiseks sõjaliseks toetajaks, sõlmides 1954. aastal ka vastastikuse kaitse lepingu, ei tähendanud see valmisolekut aidata Chiangil Mandri-Hiinat tagasi vallutada. Ühendriikide eesmärk oli takistada kommunistliku Hiina laienemist, mitte alustada uut võitlust Hiina kodusõja tulemuse ümberpööramiseks.

Loe edasi: Taiwani võitlusfilosoofia läbi aastakümnete