Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: uus ring Ukraina rahuootusi, Iraan ja Venemaa
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2025. aasta 18. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Ukraina on endiselt kaugel rahust
Kristi Raik, RKK direktor
Eelmisel nädalal sai konkreetsema kuju oht, et Ukraina sõja lõpptulemusel hävib Euroopa senine julgeolekukorraldus. Avalikkusesse jõudnud USA rahuplaan näitas Washingtoni valmisolekut mitte ainult de facto, vaid ka de jure tunnustada vägivaldselt okupeeritud Krimmi kuulumist Venemaale. Isegi kui valdav enamus Euroopa riike, Ukraina kaasa arvatud, sellega iial ei nõustuks, annab USA positsioon surmava hoobi põhimõttele, et piire ei muudeta sõjalist jõudu kasutades.
Loodetavasti on ka Donald Trumpi administratsioon mõistnud, et rahu selline rahuplaan tuua ei saa. Trump ei ole kaotanud huvi Ukraina sõja lõpetamise vastu, kuigi ka vastupidist oleks võinud oodata. See, et eesmärgini ei ole lihtne jõuda, paistab olevat üllatav ainult talle. Trumpi lähenemine rahuprotsessile on kõigi asjaosaliste jaoks frustreeriv. On ammu selge, et usutavat plaani relvarahu kehtestamiseks tema meeskonnal ei ole. USAl on endiselt võimalus koostöös eurooplastega selline plaan välja töötada, millele viitasid Trumpi, Volodomõr Zelenskõi ja Euroopa liidrite jutuajamised Vatikanis.
Venemaale on kasulik jätkata kõnelusi USAga, kuna see on parim lootus jõuda Kremli jaoks võimalikult hea tulemuseni. USA on selgelt valmis tegema Venemaale suuri mööndusi.
Samas ka Ukrainast kostub üha enam signaale, et nad on teatud mööndusteks valmis. Paljud tunnistavad, et okupeeritud alade vabastamine ei ole ettenähtavas tulevikus realistlik (selline võimalus lasti mööda paar aastat tagasi ja hetkel on võimatu ette näha, millal võib avaneda uus aken). Küll aga ei saa Ukraina mingil juhul de jure tunnustada alade kuulumist Venemaale. Samuti ei saa Ukraina loobuda nõudmast lääneriikidelt julgeolekutagatisi. Euroopa peab nendes küsimustes tugevalt Ukrainat toetama ja pingutama usutavate tagatiste väljatöötamise nimel. Aga kõige tähtsam on ikkagi sõjalise toetuse lisamine, et Ukraina ei oleks sunnitud leppima halva ja ajutise rahuga, mis sillutaks teed laiema sõjani Euroopas.
Venemaa valed
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse programmi juht
Venemaa näitas järjekordselt, kuidas nende välispoliitika lahutamatu osa on valetamine, tunnistades nädalavahetusel avalikult Põhja-Korea sõdurite osalemist Venemaa kuritegelikus sõjategevuses Ukraina vastu. Vaid mõned kuud varem süüdistas Venemaa USA ja Ühendkuningriigi luureteenistusi sama asja kohta valeinfo levitamises. Irooniline on, et ka selle värske ülestunnistusega valetas Venemaa samal ajal uuesti, öeldes, et Kurski oblast on täielikult vabastatud. Tegelikkuses hoiavad Ukraina üksused seal jätkuvalt üksikuid kohti enda kontrolli all.
USA “abi” vaherahu sõlmimisel on olnud alandav eelkõige USA enda jaoks, kus maailma võimsama riigi juht palub Putinit Ukraina pommitamine lõpetada. USA pole siiani Venemaad vaherahuks survestanud. Venemaa nõudmised Ukrainale (ja USA-le sanktsioonide lõpetamiseks) näitavad, et vaherahu pole lähitulevikus realistlik.
USA-Venemaa poliitilisel areenil etendatav rahumäng ei mõjuta samas kuidagi sõjategevust maastikul. USA roll Ukraina toetamisel järjest väheneb ning Euroopa ja Ukraina enda roll lahingvarustuse tootmisel aina suureneb. Olukord sõjatandril on Ukraina jaoks üsna stabiilne ja rinde kokku kukkumisest on asi jätkuvalt kaugel. Tõenäoliselt on Venemaa kevad-suvine pealetung juba alanud ja muutub lähinädalatel ainult intensiivsemaks. Ukraina väed liikusid hiljuti edasi Borova lähedal. Vene väed liikusid hiljuti edasi Sumõ oblastis ning Tšassiv Jari ja Toretski lähedal.
Putini korraldus kolmepäevaseks relvarahuks 8.–10. mail langeb kokku Venemaa võidupüha tähistamisega ja on ilmselgelt ajendatud soovist ära hoida Ukraina rünnakuid Venemaa sügavusse. Venemaa pole suutnud Ukraina rünnakuid oma territooriumil takistada ja nende toimumine samal ajal pidustustega oleks järjekordne märk Vene armee suutmatusest korraldada õhukaitset oma riigis.
Õiglane rahukokkulepe Ukrainas ootamas Trumpi tähtaega
Mykola Nazarov, RKK külalisteadur
Donald Trump on oma ametiaja esimest 100 päeva lõpetamas 41-protsendilise reitinguga. See madal number on tegelike „võitude“ puudumise tulemus – nii välis- kui ka sisepoliitikas. Toimub täpselt vastupidine – USAs on endiselt puudus munadest, tollisõda suurema osa maailma riikidega ja edu puudumine Vene-Ukraina sõja küsimuses on tema mainet kõvasti räsinud. Mõned päevad enne 100 päeva täitumist püüdis Trump klammerduda iga võimaluse külge müüa oma valijatele võitu – rahulepe Ukraina ja Venemaa vahel oleks tema isiklik triumf.
Trumpi pettumus on samm-sammult suurenenud, samaaegselt sellega, kuidas ta on mõistnud Vene-Ukraina sõja komplekssust ja sügavust. Lihtsad üleskutsed Ukrainale vajadusest loovutada territooriume näitavad USA administratsiooni fundamentaalselt valearusaama sõja eelduste ja selle eksistentsiaalse loomu kohta. Putin on korduvalt eitanud Ukraina õigust riigina eksisteerida ja rõhutanud, et ukrainlased ja venelased on üks rahvas. Samamoodi pole Putini sõda lihtsalt territooriumide okupeerimine, vaid peamiselt iseseisva riigi ja selle toetajate likvideerimine. Kui me vaatame sõda selle pilguga, siis kerkib küsimus: mis fundamentaalselt muutuks, kui Ukraina loobuks Krimmist või teistest territooriumidest? Seetõttu polegi Ukrainal muud valikut kui oma eksistentsi ja Euroopa tsivilisatsiooni projektides osalemise õiguse eest võidelda.
Putin kuulutas välja kolmepäevase „rahu“ II maailmasõja võidu 80. aastapäeva rahulikuks tähistamiseks. See tähendab, et Venemaal pole mingit soovi Ukrainaga niipea rahulepet sõlmida. Vaherahu on vaja pühade tähistamiseks ja oma vägede järgmiste ründeoperatsioonide ettevalmistamiseks. Trumpi viimased väljaütlemised annavad alust eeldada, et ta on liikumas Ukraina survestamiselt Venemaa survestamisele. Seni on need käinud vaid sanktsioonide laiendamise kohta, kuid konkreetsemaid samme võib oodata pärast tema esimese 100 ametipäeva möödumist.
Trumpi pööre Moskva suunas teeb Teherani närviliseks
Caleb Briskman, RKK praktikant
Uue Trumpi administratsiooni näiliselt lõputu missioon globaalsete võimustruktuuride põhjalikuks ümberkorraldamiseks on paljastanud süsteemsed lõhed Moskva suhetes Teheraniga.
Alates 2015. aastast on Moskva pidevalt oma sidemeid Teheraniga tugevdanud, et kindlustada oma läänevastane telg Põhja-Korea ja Hiinaga. Venemaa ja Iraani kahepoolne koostöö laienes veelgi pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 2022. aastal, kui Iraan hakkas Venemaale droone ja muud laskemoona eksportima. Praegu on aga Trumpi pöörded paljastanud, kui habras on Venemaa ja Iraani suhe tegelikult, mis võib viidata peatselt saabuvale kahepoolsele võõrandumisele.
Loe edasi (inglise keeles): Trump’s Moscow Pivot Leaves Tehran on Edge
Sel nädalal Diplomaatias. Ukraina ühinemine Euroopa Liiduga on võimalik ilma okupeeritud alasid (kohe) vabastamata
Minevikust on mitmeid näiteid NATO ja EL-i laienemiste kohta, mille puhul tehti tavapärase protsessiga võrreldes erandeid, kirjutab Eesti Kaitseväe veteran (ESTPLA-28) ja Tartu ülikooli Skytte instituudi magistrant Herman Toom. See näitab, et poliitilise tahte olemasolul on EL-i liikmesriikidel legitiimne võimalus võtta Ukraina liikmeks vastu ka külmutatud konflikti tingimustes eeldusel, et Kopenhaageni kriteeriumid on täidetud.
Loe edasi Diplomaatiast: Ukraina ühinemine Euroopa Liiduga on võimalik ilma okupeeritud alasid (kohe) vabastamata