Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: USA, Soome, sõjaoht, NATO ja Ukraina ülesehitamine
Ameerika Ühendriigid: DeSantis 2028, kas Haley’l on võimalusi?
Homme toimuvad eelvalimised New Hampshire’i osariigis. Vabariiklaste eelvalmistel on põhiküsimus, kui palju toetust suudab koguda Nikki Haley, kuid praeguste ennustuste järgi on Trump siiski populaarsem. New Hampshire valijaskond on üldjoontes kõrgemini haritud kui Iowa, nii et siin võiks teoreetiliselt Nikki Haley’l olla kõrgem toetus. Ent kui ta ei suuda piisavalt head tulemust saavutada, siis see paneb tema kampaaniale põntsu. Pühapäeval peatas juba mitu päeva 2028. aasta kampaaniale viidanud DeSantis oma tänavuse kampaania ja andis oma toetuse Trumpile.
23. jaanuaril on New Hampshire’s eelvalmised ka demokraatidel. Põnevust lisab muidu olematusse sisevõitlusse asjaolu, et Biden ei kandideeri New Hampshire’s, sest ta tahab muuta eelvalimiste kalendrit nii, et need toimuksid esimesena osariigis, mis on etniliselt mitmekesisem, nagu Lõuna-Carolina. Bideni nime saab siiski ise valimissedelile kirjutada. Trükitult on sedelil 21 demokraadist kandidaadi nimed, kellest tuntuimad on esindajatekoja liige Dean Phillips Minnesotast ja Marianne Williamson. Williamson on saanud kuulsaks eneseabiraamatutega ja ta pürgis demokraatide presidendikandidaadiks ka 2020. aastal.
Soome presidendivalimised võidab tõenäoliselt Stubb
Sel pühapäeval toimub Soome presidendivalimiste esimene voor, millele järgneb kaks nädalat hiljem teine voor kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel. Väga suure tõenäosusega on teises voorus vastamisi parempoolse Koonderakonna kandidaat Alexander Stubb ja rohelise partei Pekka Haavisto. Üsna suure tõenäosusega võidab Stubb.
Presidendil on Soomes rohkem võimu kui enamuses Euroopa riikides ja seda eriti välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas. Juhtivad kandidaadid on välispoliitikas väga kogenud, Stubb endise pea- ja välisministrina ja Haavisto endise välisministrina. Nagu kogu Soome poliitiline eliit, on ka nemad viimase paari aasta jooksul oma seisukohti Venemaa suhtes põhjalikult korrigeerinud. Ajalooliselt on suhete arendamine ja suhtlemine Venemaaga olnud Soome presidendi üks peamisi ülesandeid. See ülesanne on nüüd asendunud liitlassuhete tugevdamisega läänes ja Soome seisukohtade kujundamisega NATOs. Tippkandidaatidel on selleks kahtlemata tugevad eeldused.
Soome on konsensusühiskond, kus lahkarvamusi püütakse avalikus debatis pigem pehmendada kui esile tõsta. Presidendivalimiste kampaania aruteludes ei ole olnud suuri erinevusi kandidaatide välis- ja julgeolekupoliitika seisukohtade vahel. Ühiskondlik konsensus tegi 2022. aastal läbi pöördelise muutuse NATOga liitumise kasuks ning selle taga seisavad nüüd kõik parlamentaarsed erakonnad. Valimiskampaania arutelud on olnud asjalikud ja viisakad. Soome kuulumine Põhjamaade hulka ja tugev kaitsevõime on olnud väga populaarsed sõnumid, millega rõhutatakse, et vaatamata suurtele muudatustele on ka asju, mis püsivad.
Kui suur on sõjaoht: pessimistid ja optimistid
Eesti (ja mõne teise riigi) poliitikute viimase aja avaldustes mainitakse, et Venemaa võib NATOt sõjaliselt rünnata juba järgmise kahe või kolme aasta jooksul. Selline hinnang on pigem pessimistlik.
Optimistlikumad ennustajad arvavad, et rünnaku tõenäosus oleks kõrge alles umbes kümme aastat pärast intensiivse sõja lõppu Ukrainas. Kaitseplaneerimine peab aga arvestama nii halvimate stsenaariumide kui ka nende tõenäosuse ja usutavusega. Ajavahemik 3–5 aastat on usutav, kuid selle realiseerumise tõenäosus sõltub paljudest teguritest, mis hetkel on muutumises:
- Venemaa Ukraina-vastase sõja käik aastatel 2024–2026,
- Moskva nägemus võimaluste aknast, mis sõltub erinevate riikide valimiste tulemustest (nt USA, Saksamaa, Prantsusmaa),
- NATO taasrelvastumise kiirus,
- Venemaa sõjalise taastumise kiirus jt tegurid.
Paljud neist teguritest selguvad täpselt 3–5 aasta jooksul, kuid kui tulemus on võimalikest halvim, siis võib olla liiga hilja midagi ette võtta. Seega seisavad otsustajad valiku ees: tegutseda kohe või olla mõne aasta pärast enda naiivsete hinnangute ja tegevusetuse tõttu silmitsi potentsiaalselt katastroofiliste tagajärgedega.
Arvestades Venemaa selgelt väljendatud kavatsust jätkata sõjalise jõu kasutamist olemasoleva Euroopa julgeolekuarhitektuuri hävitamiseks, samuti Kremli režiimi kalduvust teha katastroofilisi strateegilisi samme ja arvutusvigu, lasub otsustajatel ja planeerijatel praeguses geopoliitilises keskkonnas vastutus võtta halvimaid stsenaariume väga tõsiselt. Samuti tuleb neiks valmistuda vastavalt, nii riiklikul tasandil kui ka NATOs. Kuigi üha enam kostub hääli, mis väidavad, et see reaktsioon on ülepaisutatud ja Venemaal pole soovi Baltikumi rünnata ning alliansiga sõtta astuda, on see täpselt sama propaganda, mida oleme Kremlist pikka aega kuulnud. Järgides rusikareeglit, et miski “pole tõsi enne, kui Kreml seda eitab”, peaksime neid hääli pidama parimal juhul ohtlikult naiivseteks ja halvimal juhul strateegilise pettuse võimendajateks. Venemaa neoimperiaalsed eesmärgid on laiemad kui ainult Balti riikide suveräänsuse piiramine, kuid ta ei kõhkle meid nende eesmärkide saavutamiseks ära kasutamast, kui näeb selleks võimalust.
Muidugi, nendes tõenäolistes ja võimalikes stsenaariumides peame arvestama, et Venemaa agressiooni iseloom võib olla erinev sellest, kuidas käituti Ukraina vastu. Selliste stsenaariumide koostamisel on võtmetähtsusega mõista, kuidas Venemaa manipuleerib eskalatsiooniriski (ja selle tagajärgede) tajumisega lääne publiku ees ning mida ta saab sõjaliselt NATO vastu ära teha, et tagada parim strateegiline tulemus. See ei pruugi olla suur konventsionaalne sõjaline rünnak, vaid midagi väiksemas ulatuses koos tuumaeskaleerumise ähvarduste ja isegi piiratud tegevustega tuumavaldkonnas, et ähvardused usutavaks muuta. Me peame mõistma, et Venemaal on meie suhtes selgelt vaenulikud kavatsused ja neil on poliitiline tahe oma sõjalise jõu taastamiseks isegi sõja ajal. Venemaa otsib võimalusi NATO kokkuvarisemise põhjustamiseks, piiride oma soovi kohaselt ümberjoonistamiseks ja geopoliitilise kontrolli taastamiseks Euroopas.
Venemaa sõjalise ohu tõsiselt võtmise positiivne pool on see, et meie laiapõhjalised ja kiirendatud sõjaettevalmistused vähendavad sellise sõja puhkemise tõenäosust, sest need avaldavad vastasele tugevat heidutavat mõju. Just see heidutav mõju koos kaitsetahte, tugevate kõrgtehnoloogilistele sõjaliste võimete ning liitlaste (eriti USA) resoluutse ja täieliku toetusega tagab ärikeskkonna ja avalikkuse toetuse sellistes riikides nagu Iisrael ja Lõuna-Korea (või Lääne-Saksamaa külma sõja ajal). Investeerimine tugevasse kaitsesse ja tugevatesse liitlastesse täna tähendab agressiooni ärahoidmist homme ning annab investoritele kindluse, et nende investeeringud on kaitstud. Strateegilise selguse ja Vene-ohu kommunikeerimise lühiajaline mõju võib olla investorite meelsusele negatiivne, kuid selle tulemus – tugevam kollektiivkaitse – on võit ka meie majanduse ja heaolu jaoks.
NATO suurõppus testib Vilniuse otsuseid
NATO õppus Steadfast Defender algab sel nädalal ja kestab maini. Tegu on üle aastakümnete suurima NATO õppusega, kus umbes 90 000 sõdurit harjutavad alliansi idapiiri tugevdamist Põhja-Ameerikast ja mujalt Euroopast. See õppus on teine Steadfast Defenderi sarjas, mis algas palju tagasihoidlikumalt 2021. aastal.
Õppus testib uusi piirkondlikke kaitseplaane, mis lepiti kokku Vilniuse tippkohtumisel, ning peaks andma praktilisi teadmisi nende uute plaanide toetamiseks mõeldud liitlaste relvajõudude edasise ümberkujundamise kohta. Samuti peaks see näitama, kuidas on olukord sõjalise liikuvusega Euroopas. Kuigi Euroopa Liit võttis 2022. aastal vastu tegevuskava, et lahendada selles valdkonnas mitmeid tõsiseid probleeme, ei vastanud see ootustele. ELi toetused kaheotstarbelistele (tsiviil- ja militaarkasutusega) infrastruktuuriprojektidele, vähenesid rahastamistettepanekust 6,5 miljardit eurot 2021–2027 kõigest 1,69 miljardi euroni.
Sõjalisest mobiilsusest pikemalt: Until Something Moves
Ukraina ülesehitustööd ja ühinemine Euroopa Liiduga
Hinnangud sellele, kui palju Ukraina ülesehitamine ja taastamine võib maksma minna, küünivad juba praegu sadadest miljonitest kuni triljoni euroni. Rahvusvahelise õiguse järgi on kulusid kandma kohustatud osapool, kes kahjustused õigusvastaselt tekitas – s.o Venemaa. Kuni reparatsioonimaksete tingimusi pole lõpliku rahulepinguga sätestatud ning muud rahvusvahelise üldsuse liikmed kõhklevad, kas konfiskeerida 300 miljardi dollari väärtuses külmutatud Venemaa keskpanga varasid, tuleb Ukraina ülesehitustöid finantseerida koalitsioonil riikidest, kes seda tahavad ja suudavad.
Alates 2022. aasta veebruarist on Euroopa Liit korduvalt teatanud, et võtab Ukraina ülesehitamisel põhirolli endale. EL tahab toetada investeeringuid, mida on vaja külade ja linnade nutikaks, kvaliteetseks ja kestlikuks taastamiseks. Lähtudes uuest Euroopa Bauhausist, rohelepet eluhooneteni laiendavast algatusest, kavatseb EL viia laastatud Ukraina territooriumid otse XXI sajandisse. Paraku on endiselt ebaselge, kuidas EL neid töid finantseerib ning kuidas Ukrainat liikmestaatuseni aidata.
Loe rohkem: https://diplomaatia.ee/steven-blockmans-ukraina-ulesehitustood-ja-uhinemine-euroopa-liiduga/