Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: USA julgeolekustrateegia, tahtekoalitsioon, Ukraina lapsed ja teadusjulgeolek
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2025. aasta 50. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Mida USA uus julgeolekustrateegia Euroopale signaliseerib?
David Cattler, RKK koosseisuväline teadur, endine NATO abipeasekretär
Uus USA riiklik julgeolekustrateegia (NSS) tähistab otsustavat nihet Washingtoni lähenemises Euroopale. Kuigi dokument kinnitab endiselt Atlandi-ülese koostöö olulisust, raamistab see ümber suhted Venemaaga, kiirendab ootusi Euroopa iseseisva kaitsevõimekuse saavutamiseks ning asetab Ukraina tuleviku tihedamalt USA juhitud diplomaatiliste käikude jadasse. Eesliiniriikide jaoks on sõnum selge: Euroopa on sisenenud nõudlikumasse etappi, kus tema julgeolek sõltub vähem Ameerika tähelepanust ja rohkem enda võimest heidutada, investeerida ja piirkondliku stabiilsuse poliitilisi tingimusi kujundada.
David Cattler analüüsib, mida NSS Euroopale tegelikult tähendab, selgitab, miks on lähiaastad proovikivi nii transatlantilisele ühtsusele kui ka Euroopa strateegilisele distsipliinile ja esitab viis vajalikku tegevussuunda:
- Esiteks tuleb kiirendada kaitsetoodangu suurendamist. Euroopa tööstuslik võimekus peab vastama strateegiliste muutuste tempole. Usaldusväärse heidutuse taastamiseks on hädavajalikud pikaajalised hankekavad, ühised standardid ja koordineeritud investeeringud.
- Teiseks tuleb liikuda otsustavalt tõkestava heidutuse suunas. Venemaa taastab oma jõudu ja kohaneb kiiresti. Euroopa peab tagama, et NATO piirkondlikke kaitseplaane toetavad vajalikud võimed, taristu ja vastupidavus nende elluviimiseks.
- Kolmandaks tuleb määratleda Ukraina koht Euroopa pikaajalises julgeolekuarhitektuuris enne, kui seda teevad välised osapooled. Eesliiniriikide jaoks ei ole Ukraina eraldi probleem, mida hallata, vaid keskne osa Euroopa tulevasest julgeolekukeskkonnast. Tema tulevane lõimimine – poliitiliselt, sõjaliselt ja institutsionaalselt – peab kajastama nii Ukraina huve kui ka Euroopa tervikuna strateegilisi vajadusi.
- Euroopa peab elama mis tahes kokkuleppe tagajärgedega palju kauem kui Ameerika Ühendriigid ning see reaalsus nõuab, et Euroopa mängiks keskset rolli Ukraina pikaajalise positsiooni kujundamisel mandri julgeolekusüsteemis.
- Neljandaks tuleb kujundada ühiskondlikust vastupidavusest üks peamisi strateegilisi võimeid. Infosfääri terviklikkus, küberturvalisus, energiajulgeolek ja taristu kaitse peavad olema heidutuse lahutamatud osad.
Lõpuks tuleb käsitleda Venemaad nii pikaajalise vastasena, nagu Euroopa seda tajub – isegi siis, kui USA raamistik sellest kõrvale kaldub. Venemaa ambitsioonid ei vaibu pelgalt seetõttu, et välised tegurid eelistavad stabiilsust. Tõhus heidutus nõuab realismi, mitte oletusi.
Loe täisteksti (inglise keeles): What the New US National Security Strategy Really Signals for Europe
Tahtekoalitsioon: diplomaatiline võit, millele teod peavad alles järgnema
Helena Eglit, RKK nooremteadur
Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi eestvedamisel 2025. aasta märtsis loodud tahtekoalitsiooni eesmärk on koordineerida Euroopa riikide toetust Ukrainale. Lisaks püüab tahtekoalitsioon läbi rääkida, milline on Euroopa riikide soov ning võimekus pakkuda pärast vaherahu või rahuleppe sõlmimist Ukrainale julgeolekugarantiid liitlasvägedest koosneva heidutusväe näol.
Koalitsiooni loomist võis märtsis pidada diplomaatiliseks võiduks, sest Euroopa näitas kriitilisel hetkel ühtsust ja otsustavust Ukraina toetamisel.
Ühest küljest tervitas tahtekoalitsioon (vähemalt kaudselt) USA püüdlusi liikuda rahu sõlmimise suunas. Teisalt rõhutasid eurooplased, et kestev rahu pole võimalik ilma Ukraina ja Euroopa osaluseta, ning igasugustel rahukõnelustel tuleb lähtuda Ukraina riigi suveräänsusest ja territoriaalse terviklikkusest.
Eesti oli üks esimesi tahtekoalitsiooni riike, kes hõikas välja võimekuse toetada Euroopa heidutusväge kompaniisuuruse maaväe lahingüksuse, mereväe miinitõrjealuse, väljaõppeinstruktorite ja staabiohvitseridega (eeldusel, et Riigikogult saadakse selleks mandaat). Eesti jaoks on oluline, et enne heidutusväega liitumist oleks selgelt määratletud nii missiooni eesmärk kui ka lahkumisstrateegia.
Eesti panustab heidutusväkke tõenäoliselt vaid juhul, kui Euroopa suurriigid – Prantsusmaa, Ühendkuningriik ja Saksamaa – on paadis, eriti arvestades, et piirkondlik suurjõud Poola on juba teatanud, et jääb heidutusväest kõrvale.
Tahtekoalitsiooni loomine näitas küll, et Euroopa on ühtsem kui kunagi varem, kuid seni on koalitsiooni loomine jäänud peamiselt diplomaatiliseks sammuks. Euroopa liidrid ei ole leidnud (vähemalt avalikult) vastust heidutusväega seotud küsimustele, nagu millise mandaadi all tegutsetakse ning milline on missiooni täpne eesmärk ja lahkumisstrateegia.
Kuigi tegu on Euroopa tahtekoalitsiooniga, vajab Euroopa tõenäoliselt vähemalt kaudselt Ameerika Ühendriikide tuge.
Ühest küljest tervitas USA tahtekoalitsiooni loomist, sest Euroopa astus sellega sammu lähemale vastutuse oma õlgadele võtmisel. Teisalt on USA president Donald Trump jäänud tahtekoalitsiooni initsiatiivi suhtes leigele positsioonile.
Norra Rahvusvaheliste Suhete Instituudi (NUPI) tahtekoalitsiooni uurimuse USA analüüs hindab, et vähemalt teatud perspektiivist on USA silmis tegu asendustegevusega: selmet lahendada akuutsem küsimus Ukraina kaitse toetamisel, keskendutakse diplomaatilistele küsimustele, mis pole viimase aasta jooksul viinud käegakatsutavate lahendusteni. Ukraina analüüs tõi esile, et heidutusväe kontekstis peab Euroopa vastama ka laiemale küsimusele oma võimekusest pidada „uut tüüpi“ sõda.
Loe lähemalt raportist, millised on Eesti ja teiste riikide tahe ja võimekus heidutusväe tegevusse panustada.
Kuidas saab seda sõda lõpetada, kui iga lapsega ei ole arvestatud?
Tetiana Fedosiuk, Diplomaatia toimetaja
3. detsembril pidas USA senat kuulamise teemal „Ukraina laste röövimine Vene Föderatsiooni poolt“. Istungi avanud senaator Lindsey Graham (vabariiklane) ütles oma avakõnes: „Kuidas saab seda sõda lõpetada, kui iga lapsega ei ole arvestatud?“
Neile, kes kahtlesid Ukraina esitatud andmetes, näitas ta tühja tooli – see oli mõeldud kuulamisele kutsutud Vene suursaadiku jaoks, kes ei tulnud kohale süüdistusi ümber lükkama. Kuid tähelepanuväärne puuduja oli ka USA välisministeerium. Senaator Brian Schatz (demokraat) meenutas, et aasta alguses ütles Trumpi administratsioon äkitselt üles lepingu Venemaa tegevuse kohta tõendite kogumiseks, mis on seadnud ohtu kõik püüdlused Venemaa vastutusele võtmiseks. Seda laste röövimise eest, mida senaator Richard Blumenthal (vabariiklane) nimetas “enamaks kui sõjakuriteoks“ ja „lausa genotsiidiks“.
USA senaatorid süüdistasid Moskvat juhtumi uurimise ja lahendamise takistamises. Kuulamisel osalesid peale Ukraina suursaadiku ka organisatsioonide Tooge Lapsed Tagasi, Päästke Ukraina, Regionaalse Inimõiguste Keskuse ja Yale’i Humanitaarlabori esindajad, kelle tunnistused tõstsid teadlikkust ja Venemaad avalikult häbistasid. Sellele lisaks oli kuulamisel aga ka väga praktiline eesmärk.
Oluline eelnõu
Septembris esitasid senaatorid Lindsey Graham ja Katie Britt koos oma demokraatidest kolleegide Blumenthali ja Amy Klobuchariga eelnõu, millega määrataks Vene Föderatsioon terrorismi toetavaks riigiks, kui ta ei tagasta sõja ajal küüditatud Ukraina lapsi. Välissuhete komitee hääletas eelnõu poolt oktoobri lõpus – ühehäälselt.
Kui eelnõu vastu võetakse, peab välisministeerium esitama Kongressile raporti, mis kinnitab, et Venemaa on kõik lapsed Ukrainasse tagastanud. Vastasel juhul lisataks Venemaa USA seaduse alusel „eksklusiivsesse paariariikide klubisse“, kuhu kuuluvad Kuuba, Põhja-Korea, Iraan ja Süüria.
Praktikas tähendaks selline määratlus Venemaa majandusele senaator Grahami sõnul „laastavat, kuid vajalikku tagajärge“. Ta kutsus üles ka kõiki Euroopa parlamente sama tegema, et maksimeerida survet Putini Venemaale. Senaatorid ütlesid kuulamisel, et kui rahukõnelustes pole nähtavat edasiminekut, on eelnõuga vajalik edasi liikuda.
Sellised avalikud kuulamised avaldavad survet nii Kremlile kui ka Valgele Majale. Nende eesmärk on edendada sanktsioonide ja külmutatud varade seaduseelnõusid, mis on Kongressis seisma jäänud, ning mõjutada seadusandjate arvamusi Ukraina toetuse suhtes, sealhulgas julgeolekugarantiide andmise suhtes.
Nagu senaator Graham märkis, ei ole ükski rahulepe „täiuslik“, kuid on üks ohver, mida keegi ei tohi tuua – s.t. „loovutada Venemaale 19 000 Ukraina last“. See on rahvusvahelise õiguse ja reeglitel põhineva korra kaitsmine – seosed kõigi nende teemade vahel tehti senatis väga selgeks.
ÜRO Peaassamblee võttis samal ajal vastu resolutsiooni, milles nõutakse Ukraina laste viivitamatut, turvalist ja tingimusteta tagasipöördumist ning ebaseadusliku jõu kasutamise lõpetamist laste sunniviisilise üleviimise, perekondadest eraldamise, kodakondsuse muutmise, lapsendamise ja indoktrinatsiooni näol. 92 riiki hääletas Ukraina, ELi ja Kanada algatuse (mida kaassponsoreeris veel 48 ÜRO liikmesriiki) poolt; 11 riiki toetas Venemaad ja 57 jäi erapooletuks.
Tänaseks on rahvusvaheliste otsingu- ja päästeoperatsioonide kaudu edukalt tagasi toodud vaid 1850 last.
Nüüd liitus nendega veel seitse, kes toodi tagasi USA endise esimese leedi Melania Trumpi „humanitaarpingutuste“ kaudu, kuigi tema kantselei jättis siiski nimetamata Venemaa kui laste deporteerimise sõjakuriteo toimepanija.
Sel nädalal Diplomaatias
KOMMENTAAR | Eesti välispoliitika silmitsi muutunud liitlassuhtega
Kristi Raik, RKK direktor
USA värske julgeolekustrateegia kinnitab, et transatlantilised suhted on olemuslikult muutunud. USA on endiselt asendamatu liitlane, kuid ühisosa, mis allianssi koos hoiab, on jäänud õhukeseks. Washingtonilt võib üha enam oodata seisukohti ja tegusid, mis on vastuolus Eesti julgeolekuhuvidega, eelkõige Ukrainas ja Venemaa suunal. Eesti välispoliitika jaoks on käes kõige keerulisem aeg peale taasiseseisvumist.
Eesti välispoliitikat on 1990. aastatest alates iseloomustanud tugev järjepidevus. Toona seatud eesmärk lõimuda võimalikult tihedalt lääne organisatsioonidega ning selle kaudu tagada, et Eesti on kaitstud Vene ohu vastu, on Eesti huve hästi teeninud. Meil ei olnud vaja teha välispoliitikas kannapööret ei 2014. ega 2022. aastal. Eesti Zeitenwende sai tehtud 1991. aastal ja osutus jätkusuutlikuks.
Nüüd aga seisame küsimuse ees, millises ulatuses senine poliitika endiselt kehtib ja kuidas maailmas toimuvate süsteemsete muutustega kohaneda.
Loe edasi: Eesti välispoliitika silmitsi muutunud liitlassuhtega
KOMMENTAAR | USA uus julgeolekustrateegia: liitlane või välismõjutaja?
Tauno Tõhk, RKK teadur
Üks märkimisväärseimaid punkte uues USA julgeolekustrateegias Euroopa ja Eesti jaoks on USA selge kavatsus hakata mõjutama Euroopa riikide sisepoliitikat, õõnestamaks nende koostööd Euroopa Liidu tasandil ja muutmaks Euroopa riikide poliitilist kurssi.
Loe edasi: Liitlane või välismõjutaja?
KOMMENTAAR | Teadusjulgeolek 21. sajandil: pingest vabaduse ja julgeoleku vahel
Imar Koutchoukali, välisministeeriumi teadusnõunik
2024. aasta jaanuaris avalikustati, et Tartu ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudis töötanud Euroopa uuringute professor Vjatšeslav Morozov oli mõni nädal varem arreteeritud kahtlustatuna riigivastases luuretegevuses. Eesti ja rahvusvahelise meedia reaktsioonid olid seinast seina: mõned väitsid, et olid juba ammu kahtlustanud (või lausa teadnud), et tegu on Vene riigiteenriga, samal ajal kui teised olid šokeeritud, et näivalt kremlivastane ning euroopameelne professor võis osutuda spiooniks. Eriti välismaises sotsiaalmeedias võeti uudis vastu arusaamatusega ning Morozovi arreteerimist peeti murettekitavaks.
Morozovi kaasus polnud Eestis esimene, mil teadustöö kattevarju all võõrriigi heaks töötavad isikud on püüdnud halvata meie riiklikku julgeolekut. 2021. aastal mõisteti süüdi mereteadlane Tarmo Kõuts, kes oli spioneerinud Hiina Rahvavabariigi kasuks. Kui meenutada kaugemat ajalugu, tuleb esile tõsta Juhan Tuldavat, kes oli üks tuntumaid ja sisuliselt ka andekamaid Eesti keeleteadlasi, aga luuras kogu elu ka Nõukogude Liidu heaks.