Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Ungari, Hiina, Iraan, Ukraina, Venemaa relvajõud, RKK 20
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 16. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Ungari ja EL pärast valimisi
Merili Arjakas, RKK teadur
Peter Magyari ajalooline ja ülekaalukas võit Ungari parlamendivalimistel – nii ülekaalukas, et ka Viktor Orbán tunnistas kiiresti kaotust – annab Ungarile ja Euroopa Liidule võimaluse omavahelistes suhetes uus lehekülg keerata. EL tahab võimalikult kiiresti edasi liikuda Ukrainale antava rahasüsti välja maksmisega, mis seni on seisnud Orbáni veto taga, hoolimata juba detsembris antud nõusolekust. Magyar omakorda tahab Ungarile ära tuua ELi toetusraha ühtekuuluvusfondist ja kaitsepaketist SAFE.
Sellega tiksub tal kell kuklas: mitme toetusega on aega ainult kuni augustini, enne kui meede aegub. Saab näha, kui palju on EL valmis Ungari uuele valitsusele hea tahte märgina vastu tulema, kui palju nõuab Brüssel konkreetseid garantiisid, et õigusriigialaste reformidega edasi liigutakse. Kolme aasta eest sarnases situatsioonis olnud Poola puhul heitsid mõned Komisjonile ette, et raha vabastati külmutamise alt enne, kui valitsus oli tulemusi ette näidanud.
Magyari eeliseks on, et Tiszal on uues parlamendis kahekolmandikuline enamus – see võimaldab tal lihtsamini Orbáni rajatud süsteemi lammutama hakata. EL tahab aga olla kindel, et ühe korruptsioonivõrgustiku asemel ei tule lihtsalt teist. Orbán aga loodab, et Magyar kukub võimutüüri juures läbi, mis annaks talle võimaluse “Trumpi teha” ning nelja aasta pärast veelgi jõulisemalt tagasi tulla.
Orbáni lahkumine on löök Hiina niigi raskustes 14+1 koostööformaadile
Toomas Hanso, RKK nooremteadur
Viktor Orbán oli Hiinale oluline liitlane. Tema 16 valitsemisaasta jooksul jõudsid Hiina-Ungari suhted uutesse kõrgustesse: 2017. aastal seati kahe riigi vahel sisse nn kõikehõlmav strateegiline partnerlus, mis 2024. aastal ülendati tingimusteta kõikehõlmavaks strateegiliseks partnerluseks, muutes Hiina-Ungari suhted kõige tugevamaks Hiina ja ELi partnerluseks.
Ungari on üks vaid 7 riigist maailmas, mis naudib Hiinaga sellisel kõrgel tasemel koostööd (koos Valgevene, Etioopia, Kasahstani, Pakistani, Usbekistani ja Venezuelaga) – see on Hiina diplomaatilise partnerluse hierarhias kõrguselt teine tase, kõrgemal on globaalselt vaid Venemaa.
Tugevad Ungari-Hiina suhted tähendasid aktiivset tööd ka Hiina ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide (KIE) koostöös ehk 14+1 formaadis, samas kui ELi tasandil takistasid Orbáni vetod Brüsselil ühtse seisukoha kujundamist pärast Pekingi 2020. aastal vastu võetud Hongkongi riikliku julgeoleku seadust. Nüüd, Magyari valitsemise ajal, võivad Pekingi poliitilised huvid Euroopas ohustatud olla.
Piirkondlikul tasandil võib Peking näha oma 14+1 formaadi nõrgenemist. Ungari mängis selle edendamisel olulist rolli. 2017. aastal valiti Ungari Hiina-KIE Instituudi – Hiina Sotsiaalteaduste Akadeemia alluvusse kuuluva mõttekoja – asukohaks. Ungaris asub ka 14+1 lipulaevaprojekt, Hiina poolt rahastatud Budapest–Belgradi raudtee, mis avati liikluseks 2026. aasta veebruaris. Aktiivse liikmena on Orbáni Ungari olnud liim, mis praegust 14+1 koos hoiab.
Formaat on juba kahanenud 17+1-lt 14+1-le pärast kolme Balti riigi lahkumist 2021–2022, ning teiste liikmete jätkuvat passiivsust. Nt Tšehhi on iseloomustanud formaati „sel pole ei sisu ega tulevikku”. Uus välispoliitiline doktriin Budapestis toob tõenäoliselt kaasa Ungari vähem aktiivse osalemise, mis võib aidata kaasa grupeeringu tähtsuse järkjärgulisele vähenemisele. Retoorikas on muutus juba märgatav: Magyar tegi valimistele järgneval päeval avalduse, milles kirjeldas Hiina raudteeprojekti Ungari huvidele mittevastavana ning peamiselt Hiina kasuks ehitatuna.
Laiemas Euroopa kontekstis võib Peking silmitsi seista ühtsemat joont hoidva ELiga. Orbáni valitsuse ajal segas Budapest ELi püüdlusi juhtida tähelepanu Hiina inimõiguste rikkumistele Xinjiangi piirkonnas ning blokeeris 2021. aastal ELi ettepanekud vaadata üle suhted Hongkongiga pärast riikliku julgeoleku seaduse kehtestamist. Ungari panuse tõttu Hiina suunal lõhestatud EL nõrgestas Brüsseli läbirääkimispositsiooni, mistõttu pole üllatav, et Peking nimetas Ungarit „heaks sõbraks ELis”. Kui Budapest edaspidi enam destabiliseerivat rolli ei mängi, leiab Brüssel end tugevamast positsioonist.
Kui 14+1 koostöö hääbub ja EL muutub ühtsemaks, siis kas Hiina võiks vaadata Põhja-Baltimaade (NB8) kui alternatiivse Euroopa koostöökanali poole? Enne Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 2022. aastal oli Hiina suhtlus NB8-ga piiratud, kuid olemas – 2018. aastal külastas NB8 parlamentaarne delegatsioon Pekingit. Alates 2022. aastast on NB8 liikmed võtnud Hiina suhtes üha karmima hoiaku Pekingi jätkuva vaikiva toetuse tõttu Venemaa agressioonile Ukraina vastu. Kuni see toetus kestab, pole sisukas Hiina ja NB8 koostöö võimalik.
Kokkuvõttes on Orbáni lahkumine Pekingi jaoks poliitiline kaotus. Hiina seisab silmitsi vähem innuka Ungariga, nõrgenenud 14+1 koostöö ning ühtsemat joont hoidva ELiga. Siiski on veel vara öelda, kui suur see kaotus on. Kui Magyar jätkab tugevaid majandussuhteid Hiinaga, positsioneerides Ungari ettevõtteid Hiina elektrisõidukite ja akutehnoloogia partneritena siis jääb partnerluse tase ilmselt püsima. Vähem tõenäoline, kuid mitte päris võimatu on stsenaarium, kus Magyar võtab väga tugevad seisukohad ja Hiina-Ungari majanduskoostöö väheneb. Siis ei ole ka partnerlustaseme alandamine võimatu.
Rasked läbirääkimised Iraaniga
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse programmi juht
Enne viimaseid USA–Iraani läbirääkimisi lähtus Washington eeldusest, et mitmenädalane sõjaline ja majanduslik surve on Teherani piisavalt nõrgestanud, et sundida see sisulistele järeleandmistele. Praktikas ei osutunud see hinnang õigeks. Iraan saabus läbirääkimistele pigem osapoolena, kes usub, et on suutnud survet taluda ja on säilitanud strateegilise initsiatiivi.
USA sammud enne kõnelusi: surve relvarahu saavutamiseks, valmisolek vabastada külmutatud Iraani vahendeid, signaalid sanktsioonide leevenduse võimalikkusest ning diplomaatilise formaadi paindlikumaks muutmine. Kõik need lõid mulje, et just Washington soovib kokkulepet kiiremini kui Teheran. See omakorda tugevdas Iraani veendumust, et ta läheb läbirääkimistele positsioonilt, mida võib pidada vähemalt võrreldavaks, kui mitte tugevamaks.
Kõnelustel ilmnes, et teatav kompromissivõimalus eksisteerib. Iraan andis märku valmisolekust peatada uraani rikastamine piiratud perioodiks, väidetavalt kuni viieks aastaks. USA senine ametlik nõudmine on olnud aga märksa pikem: 20-aastane moratoorium.
Lisaks väljendas Iraan valmisolekut osaleda rikastatud uraani kontrollitud lahjendamise protsessis, mis viitab teatavale paindlikkusele oma 20% ja 60% rikastatud uraani varude osas. Samas jääb lahtiseks, millises mahus ja millistel tingimustel see toimuks.
Kõige olulisem läbimurde eeldus näib olevat küsimus, kas USA on valmis otseselt või kaudselt tunnustama Iraani õigust piiratud uraanirikastamisele. Kui Washington selle tõkke ületab, muutub tuumavaidluse põhituum märgatavalt hallatavamaks. Raamlepe võib olla poliitiliselt oluline, kuid tuumakokkulepete puhul määravad edu detailid. Ja tehnilisi detaile on siin palju.
Praegu on olukord äärmiselt habras. Mõlemad pooled testivad, kas nad on valmis oma ootusi ümber hindama ja liikuma maksimaalsetelt nõudmistelt pragmaatilisema kompromissi suunas. Samal ajal kui valmistatakse ette teist läbirääkimiste vooru, on jätkuvalt üleval lahendamata küsimused.
Washington soovib kokkulepet, mida saab esitleda strateegilise võiduna ja Teheran soovib vältida muljet järeleandmisest surve all. Hormuzi väin on jätkuvalt teine keskne vaidluspunkt tuumaprogrammi kõrval. Kui tuumaküsimuses saavutatakse edasiminek, võib see luua eelduse Hormuzi väina avamiseks. Kui mitte, võib mereblokaad või laevanduse häirimine kiiresti eskaleeruda sõjaliseks konfliktiks. Sõjaline eskalatsioon ei paku tõenäoliselt strateegilist lahendust. Täiendavad löögid Iraani vastu suurendaksid küll survet, kuid tõenäoliselt vallandaksid laiemad vasturünnakud USA, Iisraeli ja piirkondlike partnerite vastu, paisates kogu regiooni sügavamasse konflikti.
USA jätkab hetkel mereblokaadiga Iraani vastu. Kuid blokaad ei ole võluvits, see suurendab survet, kuid ei muuda tõenäoliselt Iraani strateegilist kalkulatsiooni. Kokkuvõttes on USA sattunud strateegilisse ummikusse ja võib olla sunnitud aktsepteerima kompromissi, mis sarnaneb märkimisväärselt sellele, mida oleks olnud võimalik saavutada juba enne konflikti või riskib uue ja palju suurema mõjuga konfliktiga.
RKK PUBLIKATSIOONID
ANALÜÜS | Karu terav küünis või pehme kõhualune? Vene Föderatsiooni relvajõud Kaug-Idas
Yu Koizumi, Tokyo Ülikooli juures tegutseva arenenud teaduse ja tehnoloogia keskuse (RCAST) kaasprofessor
Jaapan asub otsesest lahingutandrist umbes 7500 km kaugusel ning sõda Ukrainas ei kujuta iseenesest Jaapani julgeolekule vahetut ohtu. See aga ei tähenda, et Venemaa sõda Ukraina vastu oleks Jaapani julgeoleku seisukohalt ebaoluline.
Usaldusväärsed hinnangud Venemaa sõjalise võimekuse ja paigutuse kohta Ida sõjaväeringkonnas on Jaapani piiratud võimaluste tõttu tema kaitse planeerimiseks väga olulised. Yo Koizumi analüüs keskendub sellele, kui palju sõjalist jõudu on Ukraina sõja tõttu liikunud idast lääne sõjatandrile, Kaug-Itta jäänud vägede tegevusaktiivsusele ning sellele, kuidas sõda on muutnud Venemaa sõjalisi suhteid Aasia riikidega.
Hoolimata tehnilistest piirangutest kasutatakse selles töös muutuste iseloomu ja ulatuse selgitamiseks kahte uurimismeetodit. Esiteks tehakse avalike allikate luure analüüs, tuginedes avaldatud materjalidele ja sotsiaalmeediale. Teiseks analüüsitakse koostöös erasektori luureorganisatsiooniga DEEP DIVE satelliidipilte, täpsemalt kommertslikke optilisi kujutisi, et hinnata, kuidas sõda on muutnud Venemaa sõjalist võimekust Kaug-Idas.
Edaspidi on hädavajalik jälgida, mida Moskva oma Ida-Aasia partneritele vastutasuks pakub, eriti militaarvaldkonnas. Laiemas plaanis rõhutab analüüs, et rahvusvahelise korra hoidmise püüdlusi ei saa enam piirata üheainsa geograafilise sõjatandriga. Jaapanil ja tema partneritel tuleb suurendada igas piirkonnas kättesaadavaid heidutusressursse (relvad, laskemoon, luure jms) ning luua mehhanismid nende paindlikuks ja kiireks ümberpaigutamiseks ja koondamiseks üle kogu Euraasia.
Loe analüüsi (inglise keeles): The Bear’s Sharp Claw or a Soft Underbelly? Russian Armed Forces in the Far East
Järelevaadatav: Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus 20
Sel kevadel tähistame oma mõttekoja 20. tegutsemisaastat. Vaata 7. aprillil toimunud juubeliürituse kõnesid ja arutelusid.
Loe edasi: Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus 20
SEL NÄDALAL DIPLOMAATIAS
INTERVJUU | Taras Kuzio: Ukrainal on nüüd kaardid peos
Tetiana Fedosiuk, Diplomaatia toimetaja
Dr Taras Kuzio räägib Balti kaitsekolledži Vene konverentsil antud intervjuus Diplomaatiale „rahuprotsessi“ paroodiast, silmakirjalikkusest ja topeltstandarditest rahvusvaheliste suhete maailmas ning tulevikusõjas diktatuuri vastu võitlemisest.
Loe edasi: Ukrainal on nüüd kaardid peos