Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Ungari ELis ja NATOs, Venemaa Rahvusvahelises Kohtus, Lähis-Ida konfliktikolle
Ungari vastuseis ELis ja NATOs
Neljapäeval, 1. veebruaril kogunevad ELi liikmesriikide liidrid erakorralisele tippkohtumisele Brüsselisse, et arutada ELi eelarvet. Peamine vaidlusalune teema on 50 miljardi euro suurune abipakett Ukrainale, milles detsembris ei suudetud Ungari vastuseisu tõttu kokku leppida. Seekord on ülejäänud riigipeadel kindel kavatsus pakett vastu võtta, olgu siis Ungari toetusega või ilma selleta.
Ukrainal on pakiline vajadus täiendava abi järele ja Euroopa toetuse kasv on eriti oluline olukorras, kus USA abi jätkumine on ebakindel. USA sõjaline abi on endiselt Ukraina jaoks kriitilise tähtsusega ning Euroopa ei suuda seda lähitulevikus asendada, kui selline vajadus peaks tekkima. Samas on Euroopa kogutoetus Ukrainale suurem kui USA panustatavad summad. Eurooplaste hulgas kasvab arusaamine, et nad peavad tõsiselt investeerima enda julgeolekusse, mis tähendab ka Ukraina senisest suuremat toetamist.
Ei ole päris selge, mis motiveerib Ungari vastuseisu Ukraina toetamisele ja seega Venemaa huvidele vastavat poliitikat (sama küsimus puudutab ka Rootsi liitumist NATO-ga, mille ratifitseerimisega Ungari nüüd juba ainsa liikmesriigina viivitab). Kas peaminister Viktor Orbani vastuseis on põhimõtteline või ta soovib kaubelda? Milline on tema sõltuvus Venemaast? Igal juhul kasvab nii ELis kui NATOs surve Ungari suunas. ELis töötatakse edasi selle nimel, et Ukraina abipakett saaks vastu võetud kõigi liikmesriikide, sh Ungari poolt. Samas räägitakse üha rohkem tõsiste sanktsioonide võimalusest ehk Ungarilt ELi toetuste ja hääleõiguse peatamisest juhul, kui Ungari otsusega ei liitu. Selleni jõudmine on siiski keeruline, kuna see eeldab kõigi teiste 26 liikmesriigi heakskiitu.
Rootsi astus eelmisel nädalal sammu NATO ukse avamisele lähemale. Türgi parlamendi ratifitseerimisotsus ootab ainult president Erdoğani allkirja, et asi ametlikuks teha. Türgi tõenäoliselt eeldab, et ratifitseerimine avab ka tee USA Kongressile, et nõustuda F-16-de tarnimisega Türgile. President Joe Biden on tõepoolest nõudnud, et see peaks toimuma viivitamatult.
NATO tähelepanu läheb nüüd teisele vastuseisjale, Ungari peaminister Viktor Orbánile. Orbán, kes on varem lubanud mitte olla viimane Rootsi ühinemise ratifitseerimisel, kirjutas peaminister Ulf Kristerssonile, tõstatades osavalt vajaduse tugevdada „vastastikust usaldust“ kahe riigi vahel ning kutsudes Kristerssoni Budapesti arvamuste vahetamisele, sealhulgas Ungari eelseisva EL-i eesistumise kohta. Kui EL-i vaidlus Ungari üle lekib NATO asjadesse, on oht, et Rootsi ühinemist võidakse veelgi edasi lükata.
Ukraina rinne seisab, USAs olukord piinlik
Rindejoon Ukrainas oluliselt muutunud ei ole. Kupjanskist lõunas Harkivi ja Luhanski oblasti piirialadel on Venemaa suure tõenäosusega ühes rindelõigus suutnud minimaalselt edasi liikuda.
Viimasesse nädalasse jäid Ukraina droonirünnakud Ust-Luuga ja Tuapse naftatöötlustehastele. Tähelepanuväärne on asjaolu, et rünnati tootmisobjekte, milles kasutatava tehnoloogia asendamine võib Venemaa jaoks väga keeruliseks osutuda. Igal juhul võtab see arvestatavalt aega ja toob kaasa naftatulude languse. Ust-Luuga puhul jääb õhku ka küsimus, kas löögi andnud droonid tulid Ukraina territooriumilt (ligi 1000 km) või lasti need välja lähemalt, Venemaalt endast. Esimesel puhul oleks tegu Vene õhutõrje läbikukkumisega, teisel FSB ebaõnnestumisega.
Jätkuvalt tekitab piinlikkust Washingtonis toimuv. Kuigi tundub, et Bideni administratsioon ning Senati demokraadid ning vabariiklased jõuavad lähiajal kokkuleppele USA lõunapiiri immigratsiooni puudutavates teemades, puudub kindlus, kas ekspresident Trumpi mõju all olevad Esindajatekoja vabariiklased kokkuleppe heaks kiidavad. Ühendriikide sõjalise toetuse ära langemine juba mõjutab Ukrainat. Moonapuudus hakkab tunda andma ja mõne kuu pärast võib olukord muutuda väga kriitiliseks.
Kui nii peaks minema, siis on sel üsna katastroofilised tagajärjed USA mainele ja mõjule kogu maailmas. Pole kahtlust, et Ühendriikides enda peamiseks rivaaliks loetav Hiina hindab seda USA nõrkuse tunnusena ja asub käituma veelgi agressiivsemalt. Sama järelduseni jõuavad ka väiksemad diktatuuririigid alates Iraanist ja lõpetades Venezuelaga.
Kohtuotsuse ootuses: Ukraina vs Venemaa
Sel nädalal pööratakse palju tähelepanu Rahvusvahelise Kohtu (International Court of Justice, ICJ) lõplikule otsusele Ukraina vs. Venemaa kaasuses, mille avaldamist oodatakse 31. jaanuariks 2024.
Juba 2017. aastal esitas Ukraina Venemaa vastu kaebuse, süüdistades neid ebaseaduslike relvarühmituste rahastamises Ida-Ukrainas, mis on rahvusvahelise terrorismi rahastamise tõkestamise konventsiooni (International Convention for the Suppression of the Financing of Terrorism, ICSFT) rikkumine. Lõppude lõpuks toetab just Venemaa terroriste, kes tulistasid alla MH-17, pommitasid Mariupolit, Kramatorskit ja Harkivi, röövisid inimesi ja ründasid tsiviilsõidukeid.
Ukraina poolt esitatud tõendusmaterjalide maht oli üle kuue tonni dokumente. 2019. aasta lõpus otsustas ICJ häälteenamusega (13-3), et see juhtum kuulub nende pädevusse, mis oluliselt suurendas Ukraina eduvõimalusi.
Alates 2023. aasta detsembri teisest poolest on Venemaa suurendanud provokatsioonide arvu Ukraina vastu, mis on ilmselgelt osa Venemaa desinformatsioonikampaaniast, et varjata oma vastutust ICSFT rikkumise eest. Teisisõnu, Kreml innukalt edendab valenarratiivi Ukrainast kui terroristlikust riigist, et valmistada pinda kahtluste külvamiseks ICJ erapooletuse osas.
Lähis-Ida sõjakolded laienevad
Praegu käib Lähis-Idas aktiivselt kümmekond sõda. Sudaanis, Somaalias, Süürias ja Jeemenis on kodusõjad, Liibanon liigub samuti kodusõja poole. Egiptus ja Iraak võitlevad oma territooriumil äärmuslike relvastatud üksustega. Hamasi-Iisraeli sõda on alates Hamasi rünnakust 7. oktoobril 2023 maailma meediat domineerinud ja järjest suureneb risk, et terroriorganisatsioon Hizbollah Liibanonis ja Iisrael avavad uue põhjarinde. Pärsia lahe monarhiad, sealhulgas Saudi Araabia, on Jeemenist tagasi tõmbunud ja suhteliselt rahulikud, kuigi kokkupõrkeoht Iraaniga on pidev. Türgi võitleb aktiivselt kurdide rühmitustega oma territooriumil ning üle piiride Iraagis ja Süürias. Kõik piirkonna valitsused on seotud ka võitlusega Islamiriigi organisatsiooni jäänuste vastu.
Lähis-Ida sõdade tagajärgi tunneb kogu maailm. Selles piirkonnas asub peaaegu pool maailma naftavarudest ja umbes 40 protsenti maagaasivarudest. Jeemeni mässuliste rünnakud kõigile mitte-Hiina ja mitte-Vene laevadele Punases meres on juba mõjutanud transpordikulusid ühel maailma kõige aktiivsemal kaubateel. Hamasi-Iisraeli sõda on tekitanud pingeid kogu maailmas, sest inimesed võtavad pooli. Suured riigid püüavad ettevaatlikult sel keerulisel maastikul navigeerida — India laevad liitusid Punase mere patrullidega ning Venemaa suhtleb oma lähedase partneriga Iraanis ja endast sõltuva Süüria režiimiga.
Ameerika Ühendriigid on suurriikidest konfliktile kõige rohkem avatud, sest neil on Lähis-Itta paigutatud mitu tuhat sõdurit, kellest paljud on saanud huthide sihtmärkideks Punases meres ja mässulistele, kes Iraagis ja Süürias on liitunud nn vastupanu teljega. USA on Iisraeli toetamisele pikkajaliselt pühendunud, seega pole ime, et peagi pärast 2023. aasta oktoobrit ilmusid teated, et Ukrainale mõeldud ressursid suunatakse ümber Iisraeli sõja toetuseks.
Euroopa on samuti haavatav ja on hakanud tegutsema. Euroopa mereväed liitusid huthide vastase missiooniga ning Euroopa Liit nõustus saatma Euroopa mereväemissiooni Punasesse merre. Kuigi koalitsiooni kuju ja jõud polnud kirjutamise hetkel veel selged, on see operatsioon samm suunas, et Euroopa suudaks tagada oma elutähtsad mereteed.
https://www.axios.com/2023/10/19/us-israel-artillery-shells-ukraine-weapons-gaza