Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Ukrainlased vajavad abi, USA on valimislainel, Venemaa ja Balti kaitserajatised
Ukraina: ülemjuhataja vahetus sai teoks, rindel raske
Indrek Kannik, RKK direktor
Lõppenud nädalal sai teoks Ukraina armee ülemjuhataja vahetus ehk sündmus, mida oli ennustatud juba varasügisest, kui sai selgeks, et pealetung lõunarindel Ukrainale arvestatavat edu pole toonud. Tõenäoliselt jõudis president Volodõmõr Zelenskõi järeldusele, et Ukraina armee senine juhtkond ei suuda sõjategevuse dünaamikat senisest soodsamas suunas viia.
Kindral Valeri Zalužnõi lahkumine (või vähemalt selle lõppfaas) korraldati väga viisakalt, kindralile anti Ukraina kangelase aunimetus, sellest tulenevalt pole suurt kriitikat presidendilt ja tema ümbruskonnalt kostnud. Ridade vahelt võib välja lugeda, et uuelt ülemjuhatajalt oodatakse väeliikide koostöö parandamist ja ehk laiemaltki paremat administratiivset võimekust.
Kindral Oleksandr Sõrskõi ametisse astumise järel on välja vahetatud ka peastaabi ülem ja mitmete väeliikide ülemad. Aeg näitab, kas Zelenskõi otsused olid õiged või mitte.
Rinnetel jätkub Venemaa surve. Avdijivka juures on Ukraina olukord muutumas kriitiliseks ja ei saa välistada, et mitte liiga kauges tulevikus tuleb Ukraina üksustel sealt taganeda. Mujal pole Venemaa edasi liikuda suutnud, kuid moona nappuse üle kurdavad Ukraina üksused pea kõikidel rinnetel.
Pärast Ukraina sõjalise abi ja Ühendriikide lõunapiiri kindlustamise ühendanud eelnõu läbikukkumist USA senatis seoti teemad lahti ja proovitakse edasi liikuda vaid Ukraina, Iisraeli ja Taiwani sõjalise toetamise paketiga. Võib oletada, et see saab senati heakskiidu (esimestel hääletustel umbes kolmandik vabariiklastest toetas) homme või ülehomme. Edasi jõuab eelnõu esindajatekotta, kus sisuliselt sõltub vabariiklasest spiikri Mike Johnsoni tahtest, kas see saab heakskiidu või mitte. Esindajatekoja liikmete enamus eelnõud toetab, aga USA seadusandlus annab spiikrile väga suure võimu ja tal on võimalik ainuisikuliselt eelnõu edasiliikumine peatada. Kindlasti konsulteerib Johnson ka Donald Trumpiga.
Kui USA positiivset otsust lähinädalatel ei tule, muutub olukord Ukraina jaoks lähikuudel keeruliseks. Juba suveks võib eeldada suuri raskusi rindel ja sügiseks võib tekkida reaalne oht rindelähedastele suurlinnadele Harkivile ja Žaporižžjale.
Marek Kohv, Uurimisprogrammi “Julgeolek ja kerksus” juht:
Üldiselt on Ukraina väljavaade halvenenud, selle põhjused on peamiselt seotud lääne abi viibimisega, aga ka üksuste mittepiisava mehitatusega. Eelmisel nädalal Venemaa aeglane edasitung jätkus, vallutati territooriumi peaaegu kogu rindejoone ulatuses. Vene üksused on eelkõige praegu keskendunud Avdijivka suunale, kuid suurt Vene vägede koondumist on märgatud ka Kirde-Ukrainas Kupjanski suunal. On tõenäoline, et Vene üksused edenevad ka sel nädalal.
USA: valimised on käes
Helga Kalm, Lennart Meri konverentsi direktor:
Eelmine nädal andis väga hea sissevaate, mida on USA poliitikas kuni valimisteni oodata. Donald Trump ja tema liitlased ründavad Joe Bidenit öeldes, et ta on liiga vana ja ei saa enam asjadest aru. Bideni kampaania aga proovib rõhutada Trumpi hullumeelseid väljaütlemisi, nagu see, et ta julgustab Putinit ründama neid NATO liitlasi, kes ei panusta 2 protsenti SKPst kaitsekuludesse ja hoiatab inimesi kaose eest.
Samal ajal õnnestus Trumpil eelmine nädal väga edukalt peatada kuudepikkuste läbirääkimiste tulemusel parteide-ülese lahendusena välja käidud resolutsioon, millega oleks ühelt poolt antud abi Ukrainale ja Iisraelile ning teiselt poolt karmistatud seniseid immigratsioonireegleid. Olgugi et see oli vabariiklastele seni parim võimalus piiriküsimustes endale sobivad elemendid seadusesse kirjutada, hääletati see Trumpi käsul maha. Isegi kui saadakse aru, et teist nii head võimalust lähiajal ei tule, ei julgetud Trumpi vastu minna.
Taustal võeti vastu ka mitu olulist kohtuotsust, millest olulisim on otsus, et presidenti võib süüdi mõista tema ametiajal tehtud otsuste eest, kui need rikuvad seadust. See tähendab, et vähemalt üks kohtuasi jõuab tõenäoliselt lõpule enne novembrikuiseid valimisi. Senised küsitluste tulemused näitavad, et süüdimõistev otsus mõjutaks päris paljusid valijad, sealhulgas ka vabariiklasi.
Venemaa: Nadeždini tee presidendikandidaadiks lõppes
Igor Gretski, teadur
Vene Föderatsiooni keskvalimiskomisjon otsustas eelmisel nädalal mitte registreerida Boriss Nadeždinit eelseisvatele presidendivalimistele. See tekitas pettumust opositsioonimeelses avalikkuses. Arvestades, et Nadeždinil on väga pikk ajalugu suhtlemises Venemaa poliitiliste eliidiga ja ta on rangelt järginud Kremli ametlikke ja mitteametlikke reegleid, näib, et presidendi administratsioon, kes lubas alguses Nadeždinil kandideerimiseks allkirjade kogumist alustada, soovis lihtsalt hinnata, kui suur poliitiline potentsiaal on sõjavastastel seisukohtadel. Kui ta oleks registreeritud, ei oleks Nadeždin tõenäoliselt võitnud rohkem kui 20 protsenti häältest, kuid isegi kahekohaline tulemus opositsioonikandidaadilt oleks Kremli jaoks vastuvõetamatu.
Nadeždinil on õigus esitada apellatsioon Riigikohtule selle nädala lõpuni (18. veebruar). Tema hiljutiste avalduste toon viitab siiski sellele, et ta ise ei usu positiivsesse tulemusse. Venemaa presidendivalimiste seadus on kirjutatud nii, et Keskvalimiskomisjonil on alati võimalik leida ettekääne ja põhjus ükskõik millise kandidaadi registreerimata jätmiseks. Huvitaval kombel on Nadeždin tunnistanud, et Venemaa parlamendi liikmena oli ta isegi aktiivselt seotud selle seaduse kirjutamise ja vastuvõtmisega.
Miks plaanivad Balti riigid ühist piirikaitset?
Tomas Jermalavičius, RKK teadusjuht ja teadur
Balti kaitseministrite eelmisel kuul tehtud kokkulepet ühise piirikaitsevööndi ja kaitserajatiste süsteemi ehitamiseks tuleks vaadelda ühe praktilise elemendina kaitsehoiakust, mida Balti riigid ja kogu NATO nüüd rakendavad, et takistada Venemaal isegi väikse osa Alliansi territooriumist enda valdusse võtmist. See hoiak on laiem ja sügavam kui lihtsalt piirikindlustused. Kaitse ei alga piirilt, vaid hõlmaks näiteks ka lööke Venemaa jõudude ja strateegiliste sihtmärkide vastu sügaval Venemaa territooriumil. Kuid on oluline, et kõik potentsiaalsed rünnaku teljed oleksid kindlustatud ja kaitstud. Ettevalmistused selleks peavad olema ulatuslikud – alates vajaliku insenerivarustuse ja varude eelpositsioneerimisest kuni vastumeetmete tegeliku paigaldamiseni. See võib isegi hõlmata piirivalvejõudude militariseerimist, nagu Soomes.
Teiseks peegeldab Balti riikide otsus ka Ukrainas õpitut. Relvajõudude liikumise takistamine osutus Donbassis väga tõhusaks juba 2014. aastast. See on taas tõestanud oma kasulikkust 2022. aasta veebruarist. Venemaa enda lahendused – nn Surovikini joon Ukraina lõunaosas – on samuti näidanud, et jõudude liikumist saab selliste kaitsejoontega üsna tõhusalt pidurdada. Tõsi, Ukrainal on puudu piisav hulk ja sortiment varustust, et kaitseliinidest läbi murda, samal ajal kui Venemaal ei pruugi seda hüpoteetilises stsenaariumis NATO piiril puudu olla. Kuid praegu on Venemaa taktikaline lähenemine Ukraina-vastases agressioonis peamiselt tähendanud otserünnakuid kindlustatud positsioonidele, mis toovad kaasa tohutuid inim- ja varustuskaotusi. Liikuvuse takistamise meetmed oleksid oluline element, et luua piiril “hakklihamasinaid”, maksimeerides nii Venemaa kaotusi ja takistades nende edasiliikumist NATO territooriumil.
Kolmas aspekt on geograafia. Kollektiivselt on Balti riikidel Venemaa ja Valgevenega NATO liitlaste seas pikim piir. Selle kaitsmata jätmise või halva kaitsmisega kutsutaks agressor sisse avatud uksest, mis oleks katastroofiliste tagajärgedega. Metsiku kurjategija naabritel soovitatakse oma kodud kindlustada kõigega, mis vajalik. Ükski meede ei ole muidugi lollikindel ega läbimatu – neid tuleks vaadelda osana laiemast kollektiivkaitse süsteemist piirkonnas, mis tugevdab NATO heidutusvõimet.