Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Ukraina valus rahuprotsess
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2025. aasta 48. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Ukraina valus rahuprotsess: Euroopa ajaaken tegudeks muutub üha ahtamaks
Kristi Raik · RKK direktor
USA ja Venemaa vaheliste läbirääkimiste tulemusel sündinud 28-punktiline Ukraina „rahuplaan“ näitab, et Donald Trumpi administratsioon näeb Venemaad võrdväärse partnerina, Euroopat aga vasallina, keda võib kohelda alandavalt. Kui see kellelegi Euroopas veel arusaamatuks oli jäänud, siis möödunud nädala sündmuste valguses on selge, et mingit usaldust transatlantilistes suhetes enam ei ole.
Paraku tuleb tunnistada, et Euroopa võib sellises kohtlemises süüdistada eelkõige iseennast. Euroopa ei ole näidanud üles piisavalt jõudu ega ühtsust, et ise oma tuleviku üle otsustada ega ole suutnud haarata Ukraina rahuprotsessis initsiatiivi enda kätte. Ukraina toetamine ja Euroopa kaitsevõime tugevdamine on jäänud paljuski Põhja-Euroopa riikide (ehk Põhja-Balti, Poola, Hollandi ja vähemal määral Saksamaa) õlule, kuid vaja oleks kogu Euroopa ühist jõupingutust.
EL ei ole suutnud ära otsustada, kuidas rahastada tuleval aastal toetust Ukrainale, mida viimane vajab enam kui 70 miljardi euro ulatuses. Euroopa plaaniga kasutada selleks otstarbeks Venemaa külmutatud varasid konkureerib nüüd Venemaa ja USA kavatsus panna see raha teenima kahe suurriigi ärihuve ja -koostööd. Kuna need varad paiknevad valdavalt Euroopas, ei saa nende kasutuse üle aga ilma Euroopata midagi otsustada.
Ukraina on väljendanud valmisolekut teha mööndusi ja pidada rahuläbirääkimisi lähtuvalt USA ettepanekutest, kuid päris kindlasti ei ole ukrainlased valmis kapituleeruma, nagu 28-punktiline plaan ette näeb. Euroopa on väsimatult korranud oma põhimõtteid ja nõudmisi, mis on igati õigustatud, ent nende kehtestamiseks on vaja kindlustada relvaabi ja majandusliku toetuse jätkumine Ukrainale. USAd tuleb veenda selles, et Venemaa diktaadile allumine ei nõrgestaks mitte ainult Euroopat, vaid ka USAd ennast.
Kui Ukrainas lõpuks (vahe)rahuni jõutakse, ei muutu Venemaa oht Euroopa julgeolekule mitte väiksemaks, vaid suuremaks. Kui palju suuremaks, sõltub Euroopa jõupingutustest järgnevatel päevadel ja nädalatel, et toetada Ukraina suveräänsuse säilimist mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.
Samal teemal: Kristi Raik Ukraina stuudios
Kapituleerimissurve: Trumpi-Putini taktika Ukrainas
Igor Gretski, RKK teadur
Pärast Valgesse Majja naasmist on Donald Trump järjekindlalt lubanud kiiresti lõpetada Venemaa ja Ukraina vahelise sõja. Tundub, et tema jaoks on selleks kiireim viis survestada poolt, keda ta peab nõrgemaks — ja Trumpi silmis on selleks Ukraina. Kuid tema suureks pettumuseks ei ole Ukrana käitunud nii, nagu nõrgem pool käituma peaks. Vaatamata sellele, et Trump peab Ukrainat kaartideta mängijaks, on riik jätkanud meeleheitlikku võitlust ellujäämise nimel sõjaliselt ja majanduslikult tugevama agressori vastu. Trumpi strateegia on muutnud keerulisemaks ka asjaolu, et paljud Euroopa riigid toetavad Ukrainat, pidades Venemaa agressiooni otseseks ohuks omaenda julgeolekule.
Donald Trumpi jaoks on tähtsaim saada kokkulepe — ükskõik milline — sõltumata selle tagajärgedest Ukrainale. See eesmärk kujundab suuresti tema administratsiooni strateegilist käitumist. Niipea kui Washington tunnetab vähimatki Ukraina nõrkuse märki, üritab ta kiiresti sekkuda ja suruda peale „rahu“ Venemaa tingimustel. Kui ta seisab silmitsi tugeva vastupanuga, astub Trump tagasi, justkui andes pooltele veidi rohkem aega „asjad klaariks võidelda“, et nad muutuksid vastuvõtlikumaks — lähtudes ilmselgelt eeldusest, et Ukraina kaitsevõime ammendub kiiremini kui Venemaa ründevõime.
Loe edasi (inglise keeles)
Ukraina nädalavahetusel: säilitagem rahu ja liikugem edasi?
Tetiana Fedosiuk, Diplomaatia toimetaja
Rahu säilitamist soovitas Serhii Kõslõtsja, üks Ukraina läbirääkijaid, kes nädalavahetusel Genfi saadeti. Ka Kiievi kommentaatoritel oli sarnane sõnum – ehkki kohati teises toonis.
President Zelenskõi balansseerib mõistetavalt väga kitsa köie peal, et mitte Valges Majas pahameelt tekitada. Tema esialgne videopöördumine kinnitas aga, et kõnealune plaan on tõepoolest muutumas süngeks reaalsuseks. Teistel – alates endistest diplomaatidest ja ametnikest kuni mõttekodalaste ja ajakirjanikeni – oli rohkem väljendusvabadust. Sellegipoolest kutsusid isegi tavapärased kriitikud opositsioonist üles vaoshoitumale reaktsioonile, soovitades vältida märksõnu nagu „kapitulatsioon“.
Siiski valitses ülekaalukas üksmeel, et kiiresti arenevad sündmused meenutasid tugevalt Venemaa psühholoogilist operatsiooni – järeldus, mida jagas ka Kõslõtsja. Operatsiooni eesmärk oli ära kasutada tsiviil- ja energiataristu vastu suunatud rünnakute hoogustumist. Näiteks nimetas ülemraada väliskomisjoni esimees Oleksandr Merežko plaani „Vene provokatsiooniks“, mille eesmärk oli Ukraina ühiskonda desorienteerida ja raputada.
Mis puudutab plaani 28 punkti teostatavust, siis üldine hinnang tugines eeldusel, et Moskval ei ole ennekõike mingit huvi sõda lõpetada, vaid pigem seda venitada, vältides samal ajal karmimaid sanktsioone. Pealegi, nagu endine peaminister Arsenii Jatsenjuk märkis, polnud plaan ise uus; samu nõudmisi esitleti Istanbulis 2022. aastal ning taaskasutati sel suvel Alaskas.
Järgmise loogilise sammuna soovitas enamik kommentaatoreid mitte paanikasse sattuda ega võtta olemasolevat teksti lõpliku ultimaatumina. Selle asemel soovitati oodata täpsustusi, eelkõige julgeolekugarantiide osas. Mitmeid teisi elemente peetakse siiski täiesti vastuvõetamatuteks, sealhulgas neid, mis piiraksid Ukraina suveräänsust. Arvati, et plaani ei saa isegi pidada läbirääkimiste lähtetasemeks. Muuhulgas spekuleeris ka Valerii Tšalõi, Kiievi endine suursaadik Washingtonis president Porošenko ajal, et see ei pruukinud olla Trumpi administratsiooni lõplik ettepanek, vaid Witkoffi isiklik algatus (mis seetõttu võiks juba eos hukule määratud olla). Ometigi võiks see hakata kaardistama piirjooni, mille sees kompromissid oleksid võimalikud. Ja nagu alati – kurat peitub detailides.
Tähelepanuväärne oli ka samal ajal toimunud Pentagoni delegatsiooni visiit Kiievisse, mis viitas USA huvile süvendada kaitsetööstuskoostööd Ukrainaga.
Venemaa tulevik: välised ja sisemised muutused on lahutamatult seotud
Venemaa opositsiooni liige Vladimir Kara-Murza ütles oma hiljutises avalduses, et „ainus, mis toob Ukrainale rahu ja julgeoleku, on poliitilised muutused Venemaal“. Vastupidi. Enim mõjutab Venemaa tulevikku Ukraina sõja tulemus.
James Sherr esitab neli stsenaariumi Venemaa tuleviku kohta ja märgib, et ükski neist ei anna Venemaal stabiilse, liberaalse (või isegi poolliberaalse) demokraatliku korra tekkimiseks suurt lootust.
- stsenaarium: võidukas Ukraina
- stsenaarium: läbirääkimistel saavutatud kokkulepe
- stsenaarium: Venemaa võit
- stsenaarium: lõputu sõda
Artikli aluseks on Ukraina Julgeolekuteenistuse (SBU) Riiklikus Akadeemias peetud loeng. Loe edasi
Kuula ka podcasti Power Vertical koos James Sherri, Brian Whitmore’i ja Michael Carpenteriga