Artikli pealkiri on: Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Ukraina taristu tule all, viisakeeld, NATO ja Arktika
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 41. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Venemaa taristurünnakud ja Ukraina vastupidavus
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse programmi juht
Venemaa alustas suve teises pooles suuremat õhukampaaniat Ukraina vastu. Eeldused selleks olid Venemaa droonivõime areng ja Ukraina õhukaitsevahendite nappus. Venemaa taristurünnakute laienemine enne talve on otsene katse nõrgestada Ukraina vastupanu majanduse ja elanikkonna terroriseerimise kaudu.
Ukraina on ühiskondliku kohanemise tõttu varasemast paremini valmis, kuid Vene rünnakute kasv on samal ajal mitmekordistunud, Ukraina vaevleb endiselt kroonilises õhukaitse defitsiidis ning riigi eelarve seis on üsna kriitiline.
Praegune tsiviilühiskonna ründamine sobitub doktrinaalselt Venemaa kriitiliselt tähtsate sihtmärkide hävitamise loogikaga. Selle eesmärk on kahjustada vastase sõjalis-majanduslikku potentsiaali ning mõjutada tema võimet ja tahet sõda jätkata.
Energeetika kõrval raudteede, ladude ja tööstusettevõtete ründamine laiendab survet kogu majandusele. Häiritud elektrivarustus piirab tootmist, kahjustatud logistika takistab kaupade müüki ning eksporditulu kaotus vähendab ettevõtete maksevõimet. Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank langetas septembris Ukraina majanduse 2026. aasta kasvuprognoosi 2,2 protsendilt 1,5 protsendile, seostades halvenenud väljavaadet rünnakutega ettevõtetele, energiataristule ja Musta mere sadamatele. Kasvu aeglustumine suurendab vajadust välisabi järele.
Euroopa Liidu laenuraamistiku ametlik maht on 90 miljardit eurot aastateks 2026–2027. Tegemist on ELi turulaenamisega rahastatava mehhanismiga, mitte juba konfiskeeritud Venemaa varade väljamaksega. Praegune surve Ukraina majandusele ja sõjakulude kasv on sundinud EL-i ja Ukrainat tegema kokkulepet toomaks 2027 aastaks määratud väljamaksed ettepoole. See on aga riskantne samm, arvestades tulevaid valimisi erinevates Euroopa riikides, millest nii mõnegi tulemused võivad Ukraina toetuse jätkamise kahtluse alla seada.
Tsiviilelanike kannatuste suurendamine on Venemaa teadlik eesmärk. Samas annab Ukraina elektri- ja soojavarustuse hajutamine ning varasemate talvede kogemus põhjust ka ettevaatlikuks optimismiks. Kohalikud lahendused, ettevõtete kohanemine ja erakordne kogukondlik abi vähendavad sõltuvust üksikutest suurtest süsteemidest. Seejuures ei jagune selline suhteline kaitstus võrdselt: suurte korterelamute elanikud on katkestuste suhtes haavatavamad.
Ukraina linnade elutähtsad teenused on Vene õhurünnakute tõttu erilise surve all: elektri- ja küttekatkestused võivad häirida veevarustust, kanalisatsiooni, tervishoidu ja ravimite kättesaadavust. Nende teenuste üheaegne nõrgenemine muudab linnades elamise raskemaks ning suurendab haigusriski ja ümberasumise survet. Võimalik migratsioon rünnakute tagajärjel jääks tõenäoliselt pigem Ukraina siseseks kui tekitaks täiendava rändelaine Euroopasse.
Ukraina partneritel tuleks siduda abi elutähtsate teenuste toimepidevuse ja majanduse säilitamisega. Prioriteedid on tõrjevahendite järjepidev tarne, hajutatud energia- ja küttelahendused, taristu füüsiline kaitse ning kiireks remondiks vajalikud varud. Ajal, mil Ukraina vajab üha rohkem välisvahendeid ja osades Euroopa riikides võib soov Ukrainat endisel tasemel toetada väheneda, peaks lõpuks leidma lahenduse Vene konfiskeeritud varade kasutusele võtmiseks. See saaks mõnda aega toimida vaktsiinina erinevate Euroopa poliitiliste võngete vastu. Moskva võib saavutada olulise majandusliku kahju ka Ukraina võitlustahte püsimisel. Abi piisavust tuleb seetõttu hinnata selle järgi, kas Ukraina suudab säilitada tootmise, teenused ja kaitsevõime korraga.
Viisakeeld Vene võitlejaile: Kuidas keelata neil ELi siseneda?
Tetiana Fedosiuk, RKK väljaannete projektijuht / Diplomaatia toimetaja
Venemaa agressioonisõjas Ukraina vastu on alates 2022. aastast osalenud kuni 1,5 miljonit venelast. Praegu on kolm võimalust, kuidas takistada neil ELi siseneda: riigipõhised määrangud Schengeni infosüsteemis, viisakeeld 21. sanktsioonipaketis ja uus püsikategooria ELi läbivaadatud viisaeeskirjas.
Sisenemiskeeld on põhjendatud kahe eraldiseisva, kuid kattuva ohuga: sala-, hübriid- ja luureoperatsioonid ning kuritegevus. Paljudel Vene väeüksustel on koju naastes selja taga minevik, mis kätkeb vägivalda, ebaseaduslikku relvaäri ja rüüstamist, ning lisaks seadusetuse ja karistamatuse tunne. Lahingukogemusega endised võitlejad on Venemaa julgeolekuteenistustele ideaalne ressurss, mille abil viia ellu sabotaaži- ja õõnestuseesmärke.
Keelualgatus pärineb Eestist, nüüdseks on sellega liitunud Põhja- ja Baltimaad ning seda on toetama asunud ka Venemaa piirist kaugemal asuvad Euroopa riigid, kes kõik mõistavad Venemaast lähtuvat ohtu. Keeld on põhimõtteliselt vastu võetud osana sanktsioonipaketist. Siiski kitsendati keeldu Euroopa põhja- ja lõunaosa vahel ning see lükati edasi ajaks, kuni hakkavad kehtima keelu rakendamiseks vajalikud meetmed. Brüssel peab veel välja töötama tõendamisnõuded ja -koormise, et režiim saaks edukalt läbida kohtuliku kontrolli.
Loe edasi (inglise keeles): The Case for a Visa Ban: Pathways to Denying Russian (Ex-)Combatants Entry to the EU
NATO euroopastumine Arktika näitel
Henrik Larsen, RKK koosseisuväline teadur
Kuna Trumpi administratsioonil on Gröönimaale pretensioone, on Arktikast saanud veel üks Atlandi-ülese kokkukuuluvuse proovilepaneku koht. NATO euroopastumisega saavutataks siin kaht eesmärki: tugevdataks ülejäänud eurooplaste ühtekuuluvustunnet Taaniga ning suurendataks eurooplaste (ja kanadalaste) panust põhjaalade julgeolekusse, millega kaudselt aidataks USA põhiterritooriumi kaitsta Vene ja Hiina ohtude eest.
Nõudmistega Gröönimaale on president Donald Trump muutnud Arktika Atlandi-üleste vaidluste objektiks. Tegemist pole üksnes Trumpi isikliku püüdlusega USA territooriumi laiendada, vaid strateegilises konkurentsis Venemaa ja Hiinaga on see piirkond USA-le järjest olulisem. Eurooplased ja kanadalased on ameeriklastega põhimõtteliselt ühte meelt, et strateegiliste rivaalide kasvavale kohalolule piirkonnas on vaja piir seada. Trumpi enneolematu tegu, pretendeerimine NATO liikmesriigi territooriumile, tähendab nii häiringut kui ka tegevusvälja avanemist alliansile, kus eurooplastel tuleb enda kaitsmise eest rohkem vastutada.
Loe edasi: NATO euroopastumine Arktika näitel
NATO euroopastamine: kaitsetööstus
Torben Schütz, EDINA teadusdirektor
Kaitsetööstusbaasid on sõjaväele tarnekindluse seisukohast elutähtsad. Ilma kodumaise tootmiseta on oht sattuda tööstuslikku sõltuvusse, sest tööstus- või tehnoloogilise võimekuse puudumine toob kaasa impordivajaduse, samuti poliitilisse sõltuvusse, mis võib tekkida võimalike eksportijate soovimatusest süsteeme, komponente või varuosi tarnida.
Need riskid on Euroopas omavahel tihedalt seotud, sest Euroopa tööstuslik sõltuvus eelkõige USA kaitsetööstusest võib süveneda, kui USA poliitilised prioriteedid Euroopast üha kaugenevad. See ei pruugi ilmneda USA otseses keeldumises varustust müüa, vaid pigem prioriteetides, nii et Euroopa kliendid jäävad praeguse pingelise julgeolekukeskkonna tõttu keerulisse olukorda.
Euroopa kaitsesektori tehnoloogilist ja tööstuslikku baasi on võimalik muuta Euroopa- ja NATO-kesksemaks, kuid nagu kõik suuremad reformid, on seegi poliitiliselt väga kulukas. Ei ole mõistlik loota, et eraettevõtted muudavad oma praegust käitumist ilma riiklike toetuste ja surveta. Samamoodi on relvajõududel raske leevendada riiklikke erinõudeid, kui selleks puuduvad stiimulid või kui ei muudeta seadusi, näiteks neid, mis reguleerivad varustuse kasutamisega seotud riske. Kuna elanikud ootavad nii valitsustelt kui ka ettevõtjatelt eelkõige tulemusi, peaksid Euroopa valitsused astuma mõned vajalikud sammud.
- Tuleks kehtestada kindlamad kaitsetööstuse põhimõtted, et rahastada ja sundida rakendama selliseid lahendusi nagu litsentsipõhine tootmine ja intellektuaalomandi jagamine.
- Riikides, kus hankeprotsess on politiseeritud, tuleks seda muuta nii, et relvajõud juhinduksid erilahenduste asemel konkreetsetest nõuetest, mis parandavad ühetaolisust.
- Seadusi, mis reguleerivad nende nõuete teatavaid aspekte, näiteks tööohutust, tuleks muuta. See suurendab riske ja seeläbi ka õnnetuste arvu, mis toob kaasa poliitilisi kulusid.
- ELi tööstuspoliitika ja riiklike ekspordilubade vallas tuleks igal võimalusel teha koostööd kaitsetööstusega ja kutsuda seda üles suurendama tootmismahte kogu Euroopas, et suurendada poliitilist toetust ja tootmiskindlust, isegi tõhususe arvelt.
Loe edasi (inglise keeles): Europeanising NATO: The Defence Industry
Miks Ladina‑Ameerika linnad tunduvad kaootilised
Hannes Saarmets, Ladina-Ameerika ekspert
Ladina‑Ameerika suurlinnad mõjuvad esmakülastajale korraga nii tuttavalt kui võõralt. Esmapilgul ei erine peatänavad oma ärihoonete, kohvikute ja kaubanduskeskustega kuigivõrd teistest moodsatest suurlinnadest. Siiski on märgata detaile, mis pilti hästi ei sobitu. Fooride vahel müüakse autojuhtidele puuvilju. Kaugustest kõrguvad mäenõlvad on täis üksteise otsa kuhjunud krohvimata maju.
Selline vaatepilt on aastakümneid toitnud ettekujutust, et Ladina‑Ameerika riigid ei toimi korralikult. Selles on oma tõetera, kuid see on vaid pooltõde. Enamik piirkonna riike on siiski üles ehitatud lääneriikide eeskujul ning vähemalt ametliku korralduse poolest ei erine neist kuigivõrd. Ka seal valitakse parlamenti, kogutakse makse ning makstakse pensioneid. Ometi ei paista see tervikuna linnapildist välja.