Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Ukraina ja läbirääkimised, Džeržinski tagasitulek Venemaal, Euroopa energiasüsteemid, Liibanon, Gröönimaa
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 18. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Läbirääkimiste kustumatu miraaž
James Sherr, RKK emeriitteadur
Huvide tasakaalust lähtudes võib väita, et sõda Ukrainas on lõppemise asemel pigem jõudmas uude etappi. Sellises olukorras on Ukraina jaoks kõige parem jätkata praegusel kursil: tuleb järjest enam loota iseendale ja Euroopa partneritele, kes on päriselt huvitatud Ukraina aitamisest, mitte tagasi hoidmisest. Ukrainast on saanud Venemaale tõsine vastane ja selleks ta ka jääb. Lisaks on temast saamas Euroopa julgeoleku tagaja, ja mida selgem see on, seda tugevamaks Euroopa muutub.
Venemaa täiemahulises sõjas Ukrainas on juba üle nelja aasta hõljunud visa läbirääkimiste viirastus päriselt käimas oleva sõja kohal. Sõjale eelnenud aastal oli USA president Joe Biden kindlalt otsustanud kaasata Putin „stabiilsuse” säilitamisse, mille nimel tehti ulatuslikke pingutusi. Isegi 2021. aasta juunikuisel tippkohtumisel ei tahtnud ta lasta Ukrainal varjutada teisi teemasid, mida ta pidas tähtsamaks. Ainult tasapisi hakati tähelepanu pöörama järjest kahanevale võimaluse sõda ära hoida. Nagu ma toona nentisin, puudus Bidenil arusaam, kuidas sõja vältimiseks heidutust kasutada. Selle asemel üritas ta Venemaad veenda sõda mitte alustama, mis tähendab midagi hoopis muud, ja selleski kukkus ta läbi.
2022. aasta lõpuks iseloomustas Bideni administratsiooni poliitikat riikliku julgeoleku nõuniku Jake Sullivani sõnul soov „kindlustada Ukrainale lahinguväljal parim võimalik positsioon, et olla parimas positsioonis läbirääkimiste laua taga”. Tol aastal peetud olulisemates läbirääkimistes ei löönud aga USA kuidagi nähtaval moel kaasa – jutt käib Valgevenes ja Türgis 2022. aasta veebruarist aprillini Venemaa ja Ukraina vahel peetud kahepoolsetest läbirääkimistest, mille sisu ja edenemise kohta kuuleb siiamaani vägagi vastandlikke väiteid. Kokkuvõttes ei võetud Bideni presidentuuri ajal USA-s kordagi eesmärgiks midagi enamat kui „pakkuda Ukrainale toetust nii kaua kui vaja”. Terminit „võit” peeti peaaegu tabuks. Sellest ongi tingitud minu koondnimetus: võidu kartus.
Läbirääkimisi ei ümbritsenud pakilisuse auraga Joseph Biden, vaid tagasi valitud Donald Trump, kes käis lisaks välja tingimuslikke kohustusi ja ultimaatumeid, peatas korduvalt USA sõjalise abi andmise ning pani Euroopa pingutama halvimate tagajärgede ärahoidmise nimel. Pärast USA ja Venemaa esindajate kokkusaamist 18. veebruaril 2025 Ar-Riyāḑis on korraldatud segadusse ajaval hulgal ja viisil kohtumisi ja läbirääkimisi kahe-, kolme- ja mitmepoolses formaadis – mõned neist on olnud üsna läbipaistvad, enamik aga ähmased –, kusjuures kordagi ei ole kutsutud Euroopat USA ja Venemaaga ühe laua taha. Samal ajal on välja käidud mitu sõja lõpetamise plaani. Kui neist kavanditest otsida ühisosa, on võimalik seda leida, aga enamjaolt kujutavad need endast ülestähendusi osapoolte sügavatest erimeelsustest eesmärkide suhtes. Pärast viieteistkümne kuu möödumist Trumpi antud lubadusest lõpetada sõda „24 tunniga” on raske eitada järeldust, et oleme sisuliselt sealsamas kohas, kust alustasime.
Loe edasi: Läbirääkimiste kustumatu miraaž
Loe ka | Kristi Raik: 2022. aastal ei olnud eurooplastel võimalik läbirääkimisi alustada (Delfi, 28.04)
Kuula ka | Välistund. Euroopa ja kriisid (ERR, 27.04)
Dzeržinski tagasitulek: mis ühendab FSB akadeemia ümbernimetamist ja nõukogude repressiooniohvrite memoriaalide lammutamist
Sanshiro Hosaka, RKK teadur
22. aprillil 2026 kirjutas Vladimir Putin alla dekreedile, millega omistati Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) akadeemiale Feliks Dzeržinski nimi, viidates tema „silmapaistvale panusele riigi julgeoleku tagamisel”. Feliks Dzeržinski asutas Tšekaa – nõukogude salateenistuse eelkäija, millest kasvas välja Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) ja tänased Venemaa julgeolekuteenistused. Putin ise lõpetas KGB Kõrgema Kooli – FSB akadeemia eelkäija – 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses, kui see kandis veel Dzeržinski nime.
Kolm päeva enne Putini dekreeti ärkas Siberi linn Tomsk uudise peale, et nõukogude repressiooniohvrite mälestussammas “Leinakivi” oli üleöö kadunud. Eemaldati ka represseeritud poolakaid, eestlasi, lätlasi, leedukaid ja kalmõkke meenutavad kivid. Kohalikud võimud lammutasid poliitiliste repressioonide ohvrite mälestusväljaku, mis oli rajatud 1989. aastal endise nõukogude salateenistuse vangla siseõue asukohale.
Need kaks sündmust ei ole juhuslikud. Need peegeldavad sügavamat ja pikaaegset patoloogiat postnõukogude Venemaal: tšekismi likvideerimise läbikukkumist – seda varjati suures osas sümboolse de-staliniseerimise taha –, mis areneb edasi totalitaarsete repressiivsete praktikate taas omaksvõtmiseks.
Loe edasi (inglise keeles) | Dzerzhinsky Returned: What Connects the FSB Academy Renaming and the Demolition of Soviet Repression Memorials
Läbirääkimised Iisraeli ja Liibanoni vahel ilma Prantsusmaata
Théa Delval, RKK praktikant
Kuigi otsesed kõnelused toimuvad Washingtonis, on Prantsusmaa – hoolimata oma pikaajalisest seotusest Liibanoniga – protsessist tahtlikult kõrvale jäetud, seda diplomaatiliste pingete taustal Iisraeli ja Ameerika Ühendriikidega. Kõrvalejätmist nõudis sõnaselgelt Iisrael, kes nimetas Pariisi avalikult relvarahule suunatud protsessi seisukohast „ebaoluliseks”, pidades Prantsusmaad Liibanoni suhtes liiga erapoolikuks.
Iisraeli otsuse taustal on kasvav rahulolematus Prantsusmaa käitumisega viimastel kuudel, eriti pärast Iisraeli-Ameerika ühisrünnakut Iraani vastu. Kuid hetkepingete taga peitub peamine kriitikaallikas: Prantsusmaa tunnustas 2025. aasta septembris Palestiina riiki. „Prantsusmaa maksab Palestiina riigi tunnustamise eest,” väidab Lähis- ja Lähis-Ida piirkonnale spetsialiseerunud sotsioloog Erminia Chiara Calabrese. See poliitiline otsus on tõsiselt pingestanud suhteid Iisraeli valitsusega, mida juba varem iseloomustasid erimeelsused.
Seega ei piirdu see lahknevus ühekordsete erimeelsustega, vaid peegeldab laiemat erinevust Lähis-Ida konflikti lahendamiseles. Kui Prantsusmaa ja mitmed teised Euroopa riigid eelistavad diplomaatilisi läbirääkimisi, siis Iisrael eelistab oma julgeoleku tagamiseks jõu kasutamist.
RKK PUBLIKATSIOONID
RAPORT | Sidemed, mis ühendavad: Euroopa energiasüsteemide ühildamine geopoliitilise turbulentsi ajastul
Tomas Jermalavičius, RKK teadusjuht
Javad Keypour, Energiaõiguse ja kestlikkuse lektor Tallinna Tehnikaülikoolis
François-Xavier Chevallerau, Ekspertkonsultant ja avaliku poliitika spetsialist
Koen Claessen, Kliimapoliitika analüütik
Kristel Potsepp, Endine RKK nooremteadur
Henrik Praks, RKK teadur
Emil Sondaj Hansen, Analüütik Taani mõttekojas Think Tank Europa
Nolan Theisen, Energia- ja kliimapoliitika valdkonna teadur Slovakkia Välispoliitika Assotsiatsioonis
Izabela Surwillo, Vanemteadur Taani Rahvusvaheliste Uuringute Instituudis
Tomas Janeliūnas, Professor Vilniuse Ülikooli rahvusvaheliste suhete ja poliitikateaduse instituudis
Euroopa energiasüsteem elab praegu muutuste ajal, mida kujundavad geopoliitika, julgeolekukaalutlused ja kliimaeesmärgid. RKK uus aruanne analüüsib strateegilisi murdejooni ja kirjeldab, kuidas Balti- ja Põhjamaad uues reaalsuses toime tulevad ning mida peaksid tegema poliitikakujundajad, et püsida alati sammu võrra ees, saavutamaks tõelist kriisikindlust. Energiataristu käitajad ja poliitikakujundajad peavad lakkama eeldamast, et süsteem on iseenesest usaldusväärne, ning mitmekesistamise, dubleerimise, põhjalikumate õigusaktide ja ühise kaitse abil aktiivselt riske maandama.
EL on võtnud kasutusele kahetise strateegia: tugevdada liidusisest ühenduvust, vähendades samal ajal teadlikult sõltuvust suure riskiga välistest partneritest, eeskätt Venemaast. See struktuurne eelmaldumine 2022. aasta eelsest turudünaamikast kujundab nüüd ümber kogu mandri energiapoliitikat. Elektri- ja gaasiturud ei hakka tõenäoliselt enam kunagi toimima nii nagu varem. Ühenduvuses võetakse üha rohkem arvesse geopoliitilist olukorda ja suhteid eri piirkondade vahel, jälgitakse nõrku kohti ja strateegilisi prioriteete.
Taastuvenergia on nüüd tööstusstrateegia ja geopoliitilise kerksuse alustala, kuid Euroopa elektrivõrgud on endiselt tehniliselt mahajäänud ega ole piisavalt tulevikukindlad. See taristulõhe ohustab ELi usaldusväärsust nii kliima-, konkurentsi- kui ka julgeolekuvaldkonnas. Peale selle on ebaühtlaselt edenenud ELi püüdlused saavutada puhtale energiale ülemineku plaani REPowerEU abil energiasõltumatus ehk lõpetada Venemaa fossiilkütuste import aastatel 2027–2028. EL on ikka veel suurim Venemaa veeldatud maagaasi (LNG) ja torugaasi ostja ning poliitiline tahe midagi muuta on sisemiste erimeelsuste, energiahindadega seotud murede ja Moskva-meelsete huvigruppide lobitöö tõttu raugenud. Pelgalt ühe tarnija asendamine teisega ei taga tegelikku energiajulgeolekut. Selle saavutamiseks on vaja täielikult lõpetada fossiilkütuste import.
Viimasel ajal piirkonnas toimuv näitab, kuidas energiasõltumatus ja ühenduvus võivad põhjustada pingeid. Põhjamaad ja Balti riigid on suuresti kaotanud sõltuvuse Venemaa energiast, mistõttu naasmine varasema korralduse juurde ei ole tõenäoline.
Ungari ja Slovakkia seevastu illustreerivad seda, mida aruanne nimetab pahaloomuliseks ühenduvuseks – olukorda, kus taristu tekitab kerksuse asemel strateegilist nõrkust.
Nii Saksamaa, Poola kui ka Leedu ilmestavad selle probleemi eri tahke: energiapoliitika põimumist tööstushuvidega, suveräänsuse ja turgude lõimimise vahelist pinget ning strateegilist valikut konsolideerimise ja regionaalsete eesmärkide vahel.
Eriti haavatav on merealune taristu, sest füüsiliselt avatud, raskesti jälgitavad, aeglaselt parandatavad ja rahvusvahelise õiguse alusel ebapiisavalt kaitstud merekaablid ja torujuhtmed on häiretele vastuvõtlikud, nagu on näidanud juhtumid Läänemeres.
Euroopa energiatulevik sõltub sellest, kui edukalt suudetakse tasakaalustada sõltumatus ja vastastikune sõltuvus, julgeolek ja ühilduvus ning kliimaeesmärgid ja geopoliitiline ning majanduslik olukord. Ühenduvus, eriti ELi-sisene ja regionaalne, jääb selles tasakaalumängus nii keskseks teguriks kui ka kahe teraga mõõgaks, sest elame maailmas, mida iseloomustavad kiired muutused ja äkilised murrangud.
Loe raportit (inglise keeles) | The Ties That Bind: Energy Connectivity in the Age of Geopolitical Turbulence
SEL NÄDALAL DIPLOMAATIAS
ANALÜÜS | Gröönimaa – moodsaks ühiskonnaks karmi kliima kiuste
Maarja Siiner, teadlane
Kui Haagi rahvusvaheline kohus ei oleks 1933. aastal otsustanud, et terve Gröönimaa on Taani koloonia, oleks saar suure tõenäosusega läinud mõne teise riigi, ilmselt USA, alluvusse (lähtudes Monroe doktriinist) ning inuittide saatus rahvana oleks olnud teine.
Kõige süngem periood inuittide ajaloos oli Gröönimaa dekoloniseerimine 1950.–70. aastatel ehk nn moderniseerimise periood, mil Taani üritas kiirendatud korras muuta Gröönimaad tavaliseks Taani maakonnaks. Nii Gröönimaa dekoloniseerimisel kui ka moderniseerimisel mängisid olulist rolli teiste riikide huvi saare vastu ja rahvusvaheliste organisatsioonide surve.
Moderniseerumine oli paratamatu, kuid selle hilisem jõudmine Gröönimaale võimaldas grööni keelel tõusta territooriumil ainsana ametliku keele staatusesse ning välja arendada omakeelse parlamendi, riigiaparaadi, hariduse ja meedia.
Tänavu aprillis asus USA Senat arutama armee soovi rajada Gröönimaale kolm uut sõjabaasi, mis lisanduksid praegu ainsale Pituffiki baasile (varasem Thule). Plaan kaitsetegevuse laiendamiseks on osa käimasolevatest USA–Taani–Gröönimaa läbirääkimistest. 1951. aasta kokkulepe Taaniga lubab USA-l rajada saarele vaid kaitserajatisi, kuid Gröönimaa jäised tühje välju ihaldavad ka USA tehnoloogiagigandid, muu hulgas oma serveriparkide paigutamiseks.
Loe edasi: Gröönimaa – moodsaks ühiskonnaks karmi kliima kiuste
KOMMENTAAR | Eesti ja Donbassi stsenaarium: eksitav analoogia
Igor Gretski, RKK teadur
Donbassi stsenaarium oleks kõige tõenäolisem siis, kui ühte koonduvad segadusse viidud ühiskond, demoraliseeritud sõjavägi, kompromiteeritud eliit ja usaldusväärsete liitlaste puudumine. Kõigi nelja kriteeriumi järgi erinevad Ukraina 2014. aasta kevadel ja tänane Eesti põhimõtteliselt.
See ei tähenda aga, et Kreml oma õõnestustegevust vähendaks – vastupidi. Venemaa jätkab hübriidsõda Euroopa vastu. Keset USA välispoliitika muutusi pärast Donald Trumpi naasmist Valgesse Majja peab Moskva Euroopa toetuse vähendamist Ukrainale üha enam oma parimaks võiduvõimaluseks. Provokatsioonilise teabe ja muude vahendite abil püüab Kreml Euroopa tähelepanu Ukrainalt kõrvale juhtida. Narva kohta käivad ärevust tekitavad spekulatsioonid ja meelevaldsed analoogiad Donbassi stsenaariumiga ei tule selles kontekstis Ukrainale ega ka Euroopa julgeoleku tugevdamisele laiema eesmärgina tõenäoliselt sugugi kasuks.