Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Ukraina, Iisrael, SCO, Armeenia-Aserbaidžaan, külma sõja õppetunnid NATOle
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2025. aasta 36. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Ukraina rinne: patiseis jätkub
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse programmi juht
Venemaa ei ole suutnud 2025. aasta suvega oluliselt Ukraina alasid hõivata, mistõttu üritab Vene kaitseministeerium nüüd valeinfoga pilti ilustada. Kuna Vene vägede kaotused on olnud väga suured, siis peaks võimendatud territoriaalsed võidud seda tasakaalustama, kuid isegi Vene sõjablogijate hulgast kostub kriitilisi hääli.
Venemaa on viinud osa oma üksustest Sumõ ja Hersoni piirkonnast Donetski oblasti suunale. See ennustab tõenäoliselt Venemaa sügiseseid eesmärke. Irooniline on see, et ka mullu sügisel keskendusid Vene üksused Pokrovski suunale, mis näitab väga selgelt Vene armee praegust suutmatust rindel oluliselt edasi liikuda. Rindel kasutatakse ühe-kahe-kolme-meheliste läbimurdekatsete taktikat, mida Ukraina üritab tõrjuda. Vene üksused pole üksikuid infiltreerimisi suutnud suuremaks läbimurdeks kallutada. Samas jätkab Venemaa õhurünnakuid Ukraina tsiviilelanike pihta.
Ukraina jätkab väga edukaid lööke Venemaa territooriumil. Võrreldes 2024. aasta lõpu ja 2025. aasta algusega on süvalöögid muutunud oluliselt täpsemaks ja kahjud Venemaale suuremaks. Vene naftatöötlemistehaste kahjude likvideerimine on keeruline ja võtab kaua aega, hävinud varustuse taastamiseks aga puudub Venemaal tehnoloogia. Kui Ukraina suudab sama survet Venemaale jätkata, siis hakkab see varsti oluliselt mõjutama Venemaa varustuskindlust ja ka eksporti, mis omakorda kärbib Vene sõjamasinat käigus hoidvaid naftatulusid. Väidetavalt on Ukraina andnud Krimmile ka esimese löögi omamaise tiibraketi Flamingoga. Sellelt kuni 3000 km kaugusele lendavast ja üle 1000 kg lõhkepead kandvalt raketist oodatakse palju, kuid seeriatootmiseni läheb veel aega.
Gaza lõks
Merili Arjakas, RKK teadur ja Diplomaatia peatoimetaja
Täna-homme mobiliseerib Iisraeli kaitsevägi (IDF) oma ridadesse 60 000 lisareservisti, kes vahetavad välja IDFi sõdurid juhtimiskeskuses, piiridel ja Läänekaldal. Sealt vabastatud lahinguvägi saadetakse Gaza sektorisse, kus Iisrael planeerib uut kampaaniat, millega võtta enda sõjalise kontrolli alla Gaza linn ja selle lähiümbrus. Ettevalmistusi selleks juba tehakse: Gaza linnas on mitu nädalat antud intensiivselt õhulööke ning armee on liikunud äärelinna, kus tundub, et Hamas proovib Al-Zaytouni linnaosas üles seada vastupanu keskust.
Suuremahulist lahingutegevust võiks aga oodata alles septembri keskpaigast, sest senimaani teeb IDF ettevalmistusi ja liigutab üksusi rindele. Samal ajal süvenevad pinged Iisraeli valitsuse ja IDFi juhtkonna vahel: alles märtsis ametisse astunud peastaabi ülem Eyal Zamir (sisuliselt armee juht) on korduvalt ärgitanud valitsust leppima Hamasiga kokku pantvangide vabastamises ja Iisraeli ajakirjanduse andmetel ei kiitnud ta heaks Gaza linna hõivamise plaani.
Liiga märgiliseks Zamiri vastasseisu pidada ei saa: esiteks tolereerib Iisraeli kultuur oma arvamuse esitamist ja väidete kahtluse alla panemist rohkem kui muu maailm, teiseks võimendab sellist kajastust Iisraeli elav ajakirjandus, kolmandaks on Iisraeli kõrged ohvritserid Netanyahu ja tema koalitsioonipartneritega varasemaltki põrkunud (see oli osaliselt ka eelmise ülema lahkumise põhjuseks) ning neljandaks ei ole oodata, et IDF hakkaks valitsuse otse antud käsku eirama.
Küll aga on see osaks aina suurenevast siseriiklikust ja rahvusvahelisest survest Netanyahu valitsusele oma kurssi muuta. Samas näevad ka Hamasi Qassami brigaadid Gazas, et IDFi surve valitsusele on neile kasulik. Nad leiavad, et ainult pidevad rünnakud IDFi vastu võiks panna Netanyahut relvarahuga nõustuma. Pole näha, et Hamas oleks valmis Gazas relvi maha panema, mis on üks Iisraeli nõuetest sõja lõpetamiseks.
Haaretzi andmetel võttis eelmisel nädalal Iisraeli opositsioonijuhi Yair Lapidiga ühendust Egiptuse vahendaja, kes soovis selgust, mis on ikkagi Netanyahu tahtmine: kui varasemalt nõudis ta pantvangide vabastamiseks osalist diili, et saaks faaside kaupa edasi liikuda (et Iisrael ei peaks järele andma Hamasi survele sõda üldse lõpetada), siis nüüd, kui Hamas on loobunud täieliku leppe nõudmisest, on seda hakanud tegema Netanyahu.
Seega sõda Gazas jätkub. Lahendamata on mure, mis saab sealsetest tsiviilelanikest, kelle elu on varsti juba kaks aastat kestnud sõjategevus maapealseks põrguks teinud. Nädalavahetusel avaldas Washington Post, et Valges Majas ringleb plaan Gaza elanike “vabatahtlikuks” ümberasustamiseks. Tegemist on mõttega, mis aega-ajalt ikka esile kerkib ning Gaza palestiinlastest tühjendamine (eriti kellegi teise kätega) oleks Iisraeli suureks unistuseks. Samas ei taha ükski teine maailma riik selle plaaniga kaasa minna, et mitte saada süüdistatud etnilises puhastamises. Nagu ikka, on Gaza elanikud lõksus Iisraeli ja mere vahel.
Tollimaksud muutsid India suhtumist
Toomas Hanso, RKK nooremteadur
Augusti viimasel ja septembri esimesel päeval kohtusid Kirde-Hiina sadamalinnas Tianjinis Shanghai koostöörganisatsiooni (SCO, 上海合作组织, Шанхайская организация сотрудничества) 24 riigipead. See oli SCO 25. tippkohtumine, kus arutati muutuvat maailma ja oma tulevikuplaane, s.h. SCO rolli multipolaarses maailmas ja rahvusvahelises õigussüsteemis. Tänaseks on SCO-s kümme täisliiget ja 16 riiki, kes osalevad kas dialoogipartnerite või vaatlejatena. Liikmesriikide hulka on viimase kahe aasta jooksul lisandunud Iraan ja Valgevene.
Silmatorkav oli india peaministri Narenda Modi osalus, kes jättis möödunud aasta tippkohtumise Astanas vahele, aga on USA tollimaksude surve all alustanud uut geopoliitilist lähenemist Hiinale. Tianjini minek oli Modi esimene visiit Hiinasse seitsme aasta jooksul.
Kuigi India entusiastlik osavõtt on tänavu SCO-le uut hoogu andnud, saab veel näha kas New Delhi teeb pikaajalisi muutusi oma Hiina-strateegias või osaleb India 2026. aasta Bishkekis toimuval tippkohtumisel madalamal tasemel nagu mullu Astanas.
Külma sõja õpitunnid – NATO kaitsehoiak
Felix Gasper, RKK nooremteadur
Lukas Mugele, Potsdami ülikooli magistrant
Kuigi NATO ise seda terminit oma Balti regiooni kaitsehoiaku kohta ametlikult ei kasuta, on termin „lävekaitse“ (forward defence) levinud analüütikute ja poliitiliste juhtide seas. Lävekaitse, mis pakkus esimest korda kõneainet rohkem külma sõja ajal, tähendab üldiselt piisavalt tugeva sõjalise kohaloleku loomist, et tagada heidutus rünnaku tõkestamise, mitte vaid vägede tugevdamise ja karistamise teel.
Analüüs uurib, mida tähendas lävekaitse külma sõja ajal, kui NATO heidutus- ja kaitsetegevus koondus Saksamaa sisepiiri ümber. Vaatleme liitlaste Lääne-Saksamaa kaitseks kasutatud ressursse ja anname ülevaate NATO kõrgetasemelistest tava- ja tuumakaitse strateegiatest.
Külma sõja ajal järgis NATO Lääne-Saksamaa lävekaitse strateegiat, mille eesmärk oli aeglustada Varssavi pakti vägede edasiliikumist ja anda teistele NATO vägedele aega piirkonna tugevdamiseks. See äärmiselt ressursimahukas ettevõtmine oli vajalik suuresti NATO piiride lähedal paiknevate tohutute Nõukogude ja Varssavi pakti vägede ähvardava kohaloleku tõttu.
NATO olud on tänapäeval mõnevõrra teistsugused: enamik Varssavi pakti liikmesriike on nüüd liitlased ning nende, Balti riikide, mitme Kagu-Euroopa riigi ning hiljuti ka Soome ja Rootsi astumine NATOsse on Euroopa geostrateegilist maastikku oluliselt muutnud. Sellest hoolimata ohustab NATOt endiselt regressiivne Venemaa ning allianss peab rakendama asjakohast heidutus- ja kaitsepoliitikat. Lävekaitse tugevdamisel seisab NATO tänapäeval silmitsi sarnaste muredega kui külma sõja ajal: liitlaste valmisolek ja usaldusväärsus, laiendatud tuumaheidutuse usutavus ning võimekuse puudujäägid.
Loe edasi (inglise keeles): Forward Defence in the Cold War
Prantsusmaa kaitse- ja julgeolekustrateegia uuendamine: Euroopa ja Prantsusmaa peavad rohkem pingutama
Marianne Paire, RKK külalisteadur
Nagu teisedki Euroopa riigid, muudab ka Prantsusmaa oma kaitse- ja julgeolekustrateegiat, et vastata geopoliitilistele arengutele. Sel suvel ajakohastatud strateegiline ülevaade (Revue Nationale Stratégique, RNS) kirjeldab Prantsusmaad ähvardavaid ohte, paneb paika ambitsioone ja pakub välja ressursse, eelkõige kaitsekulutuste suurendamiseks.
14. juulil avaldatud RNS määratleb lähiaastate peamise ohuna Venemaa, mis kujutab endast aastaks 2030 avalikku sõjaohtu Euroopa tuumiku vastu. Strateegia kohaselt on Venemaa peamine prioriteet relvajõudude tugevdamine, mis kinnitab konfrontatsioonikurssi Prantsusmaa ja Euroopa partneritega ning nimetab Venemaa destabiliseerivaid (hübriid)aktsioone „üha ohjeldamatumateks“. Neid punkte rõhutas pressikonverentsil kaitseväe juhataja kindral Thierry Burkhard, kui ta kirjeldas Venemaa ohtu kui „kõige olulisemat, lähimat ja kestvamat“. Venemaad pole (selles dokumendis) kunagi varem nii selgelt ohuna mainitud.
Loe edasi (inglise keeles): French National Strategic Review: Europe and France Must Step Up
Sel nädalal Diplomaatias
ANALÜÜS | Uus peatükk piirkondlikus ühenduvuses: Armeeniast Aserbaidžaani läbi Washingtoni
Koen Claessen, Lõuna-Kaukaasia vaatleja
Donald Trump oma hiljutises kinnisidees võita Nobeli rahupreemia on pööranud pilgu Lõuna-Kaukaasiasse. Ameerika presidendi, Armeenia peaministri Nikol Pašinjani ja Aserbaidžaani presidendi Ilham Älijevi kolmepoolsel kohtumisel Valges Majas allkirjastati 10. augustil leping, mille eesmärk on lahendada üks peamisi lahendamata küsimusi kahe vastase vahel: Aserbaidžaani põhiosa ja Nahhitševani enklaavi ühendatus Armeenia territooriumi kaudu.
Loe Diplomaatias: Uus peatükk piirkondlikus ühenduvuses: Armeeniast Aserbaidžaani läbi Washingtoni