Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Ukraina abivajadus, Netanyahu Washingtonis ja relvarahu väljavaated Gazas, laulupidu kui rahva koostöövõime näitaja
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2025. aasta 28. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Ukraina vajab Euroopalt rohkem relvi
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse programmi juht
Ukrainaga seoses räägitakse palju Patrioti rakettide vajadusest, aga tegelikult pole ka Euroopa andnud neile piisavalt õhutõrjevahendeid. Euroopa tootjatel on olemas efektiivseid süsteeme: NASAMS (Norra/USA), SAMP/T (Prantsusmaa/Itaalia) ja IRIS-T (Saksamaa). Eriti viimane on osutunud üliefektiivseks Shahed-tüüpi droonide vastu, mis tekitavad Ukrainas praegu suurimat kahju.
Euroopa riigid pole teinud piisavalt suuri investeeringuid ja esitanud tellimusi, et tootmist kiirendada. Praegused investeeringud on väikesed, võrreldes vajaduse ja Venemaa kulutustega. Tootmise kiirendamine oleks võinud alata juba kaks aastat tagasi, kui eksperdid ennustasid sõja pikaajalist iseloomu. Poliitiliste otsuste ja rahasüsti abil on võimalik seda kiiresti kasvatada.
Lisaks on Euroopal ohtlik sõltuda Trumpi meeleoludest. Tuleb meenutada, et Trumpi administratsioon pole Ukrainale sisuliselt midagi juurde andnud, vastupidi, on ainult peatanud ja venitanud juba eelmise administratsiooni kinnitatud ja lubatud abi. Trumpi tüdimus Ukrainast on ilmne. Eurooplased otsivad samal ajal meeleheitlikult Trumpi sõnavõttudes positiivset, tekitades petlikku lootust.
See aga suigutab ja venitab nii Ukraina aitamist kui ka Euroopa enda kaitsetööstuse käivitamist. Tegelikult lasub vastutus Ukraina võimaliku kaotuse ees nüüd Euroopal. Kaitsekulude ja ka Ukraina abi osas arvestavad mõned Euroopa poliitikud oma reitinguga, kuid see toimub tsiviilelanike elude hinnaga – nende laste, naiste ja meeste hinnaga, kes igapäevaselt Ukrainas hukkuvad või sandistuvad.
Ei maksa unustada, et Putinil on võimalik veel sisse lülitada täiendav käik, kuulutada välja osaline mobilisatsioon. Kuigi tihti argumenteeritakse, et Putin tahab seda sisepoliitiliselt vältida, on tõsi ka see, et vaevalt midagi režiimi kukutavat ka selle sammu astumise järel juhtuda lastaks. Paradoksaalselt võimaldavad Ukraina süvalöögid Venemaa territooriumile kinnistada Putini narratiivi uuest isamaasõjast ja seega lihtsustavad juba represseerimist.
Samal ajal kui Putinil on käik või paar varuks, ei suuda Euroopa otsustada, kas panna sisse teine või kolmas käik. On aeg tegutseda kiiresti ja otsustavalt. On hädavajalik panna sisse kolmas käik, anda gaasi, siis neljas käik, jälle gaasi ja siis viies käik.
Ukraina “kuum” suvi
Tetiana Fedosiuk, Diplomaatia toimetaja
Sel suvel on Ukrainas sagenenud Venemaa rünnakud suurte elanikkonnakeskuste, sealhulgas pealinna Kiievi vastu. Kohati enneolematu ulatusega rünnakud langesid kokku teadetega USA sõjalise abi peatamisest Ukrainale. Otsus tühistati paar päeva hiljem. Siiski on juba näha, kui palju kahju ja kannatusi agressor võib tekitada, kui Ukraina ja tema välispartnerid ei suuda Venemaa rünnakuvõimekusega kriitiliste õhutõrjerakettide tarnimisega sammu pidada. Suurimas pommirünnakus kasutas Venemaa Kiievi vastu droonide ja rakettide kombinatsiooni; ka teised suured linnad, nagu Odessa, Harkiv, Zaporižžja ja Mõkolaiv, ei jäänud puutumata. Kuigi rünnakud on nüüd vähem surmavad, on need jätkunud – ja jätkuvad kindlasti.
President Trump ei soovi, et poliitilised vastased süüdistaksid teda tsiviilelanike hukkumises. Samas ei ole ta ka väga innukalt toetanud Ukraina sõjalisi jõupingutusi. Süü nihutamine käsuliini mööda allapoole Pentagoni ametnikele annab USA presidendile piisava retoorilise kaitsekilbi. Samal ajal Ukraina kaitsevõime kannatab ja Venemaa on otsustanud olukorrast maksimumi võtta, kuni järgmine relvasaadetis kohale jõuab (kui jõuab).
Iisraeli ja Hamasi relvarahu ootel
Merili Arjakas, Diplomaatia peatoimetaja
Benyamin Netanyahu kohtus eile Donald Trumpiga Valges Majas oma kolmandal külaskäigul Washingtoni viimase poole aasta jooksul. Visiidiga on uuesti kerkinud üles Iisraeli ja Hamasi vahel relvarahus kokku leppimine. Võimaliku leppe detailides on erinevusi, aga siiani on läbirääkimised jooksnud ummuksisse ühel ja samal põhjusel: Hamasil pole mingit huvi vabastada kõiki pantvange, saamata selle eest kindlat lubadust, et Iisrael relvarahu aegumise järel sõda uuesti ei alusta, Netanyahu valitsusel aga pole vähimatki soovi oma käsi niimoodi siduda.
Taaskord ringlevad ajakirjanduses sõnumid leppe lähedusest, räägitakse ka võimalikest kuupäevadest (optimistlikult juba selle nädala neljapäev), aga tegelik läbimurre võiks tulla ainult USA survel. Iisrael loodab USA toetust plaanidele, mis soodustaksid palestiinlaste lahkumist humanitaarkriisis sektorist, kujutades seda kui vabatahtlikku väljarännet. Samal ajal jätkab Iisrael sõjalist operatsiooni Gazas kontrolli enda kätte haaramiseks, olles praegu tõrjunud Hamasi välja 80 protsendilt territooriumilt.
Laulupidu kui rahva koostöövõime näitaja
Kai Kaarelson, RKK teadur
Kui laulukaare all seisjatele oleks peale kahte Tuljakut ja kahte Mesipuud öeldud, et nüüd minge liigutage see Munamägi natuke mere poole, oleks rahvas rõõmuga teele ja tööle asunud ning asja kiirelt ära teinud. Kui seda koosolemise ja -tegemise emotsiooni saaks kilovattidesse ümber arvestada, siis sellest energiast võinuks ilmselt ära kütta talvisel päeval terve linnaosa. Ajateenistuse ja kaitseliidu baasõppe programmi osaks võiks olla ühislaulmised – laulda oskajaid leidub ilmselt piisavalt igas kollektiivis ja vajalikku ühistunnet süvendaks see ilmselt paremini kui miski muu. David Vseviovi mõttel, et ka valitsus võiks enne istungeid koos laulda, on kindlasti jumet. Laulmine ja tantsimine on iseenesest siiski vaid ühistegemise protsess, mis eeldab samas suurt koordineeritust, teistega arvestamist, koostegemist rõõmu. See on vabatahtlik. Sama hästi võiks need inimesed seal laulukaare all ja tantsuväljakul aga teha aga ka midagi, millel on „produkt“. Nad on selleks valmis.
Yuval Harari kirjutab, et inimesed on edukaim loomaliik, kuna oleme ainus selline, mis teeb süsteemset koostööd. Ja seda suuresti tänu ühisele identiteedile, ühistele lugudele, mis ühendavad. Ometi on suur vahe, kas kasutada seda ühisenergiat millegi loomiseks või purustamiseks. Osad rahvused ja riigid suudavad oma ühistegemisi hallata paremini, osad halvemini. On riike ja rahvaid, kes lisaväärtuse tootmiseks koos tegutseda paraku ei suudagi. Puudub vastav juhtimine, puudub vastav tava ja kultuur. Need ühiskonnad toimivad pigem pere, klanni, lähima sõpruskonna toel. See väike ring inimesi on „meie“, sealt edasi juba võõrad – piiratud ressursside tõttu pigem konkurendid. Ka külaline võib olla hetkeks „meie“, kuid see on eraldi lugu.
Need rahvused on etnos, kuid puudub demos. Selliste rahvaste identiteet põhineb pigem olemisele, mitte tegemisele. “Oleme suured ja meil on ajalugu, seepärast peab meid austama.“ Kas ikka peab, kui sellise ühiskonna koostegutsemise võime on nullilähedane ning maavaradeta puuduks sel majandus. Rahvusena väärtustatakse ju siiski kollektiivset inimfaktorit, mitte maavarasid. Samas noored demokraatiad, kes pürgivad oma koostegutsemise võimet parandama, peavad selle eest maksma vere hinnaga, sest naabrimehe jaoks on kasulikum kaos ja hirm. Orjuseta poleks tal seda võimu, mida tema hindab. Juhtida kaost ja hävingut on kordades lihtsam kui ehitada.
Ei ütle, et laulu- ja tantsupidu on üritused, mille tõttu peaksime end kellestki paremaks pidama. See lihtsalt näitab meile endile, et meil on potentsiaali enamaks. Ja ega pidu pole ainus. Siilisarnastel eestlastel, kes muidu kipuvad olema introverdid ning kellegi lähenedes okkad pisut turri ajama, on kombeks vajadusel siiski kokku tulla ja asi ära teha. Ja teha väga hästi. Olgu see siis nt Euroopa Liidu eesistumine, ÜRO Julgeolekunõukogu liikmesus või meie IT-firmad ja nende koostöö avaliku sektoriga, mis on meist teinud selle riigi, kellena meid maailmas tuntakse. Tõhusat ettevõtlust poleks toimiva õigusruumita. Teiste inimestega paremini arvestama õpetab muuhulgas haridus. Laiem silmaring vähendab mõtlemises egofaktorit ning võimaldab paremini näha, et koos jõuab kaugemale.
Laulu- ja tantsupidu ei ole põhjus ega tagajärg, see on meie koostegutsemise võime üks ilming, mis näitab, et oleme palju tugevamad, kui isegi arvame.
Vaenlane väravate ees: muudame Euroopa kindluseks
Balti kaitsekonverents 23.-24. septembril
Tänavune Balti kaitsekonverents (Annual Baltic Conference on Defence, ABCD) keskendub Euroopa kaitsevõime tugevdamisele ebakindlas julgeolekukeskkonnas. Aruteludes käsitletakse erinevaid samme, mida NATO liitlased ja ELi liikmesriigid peavad sõjalise valmisoleku suurendamiseks ja NATO kollektiivkaitse tugevdamiseks astuma, Euroopa kaitsekoostöö väljavaateid ja rahastusküsimusi, hübriidohte ja palju muud. ABCD toimub 2006. aastast ja selle eesmärk on tuua kõrgetasemelisteks aruteludeks kokku poliitikakujundajad, sõjaväelased, akadeemikud, analüütikud ja meedia. Tänavu toimub ABCD esmakordselt Eesti kaitsenädala raames Kultuurikatlas.
Kaitsetööstuse nädal: https://onlineexpo.com/en/estonian-defence-week/.
Konverentsi programm ja lisainfo: https://abcd.icds.ee/
Head suvepuhkust! Järgmine RKK uudiskiri ilmub augustis.