Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Tuumakatsetused, Euroopa kriisikindlus, Trump Jaapanis, Sahel, Ukraina õppetunnid Mustal merel

Tuumahiiglased ja eetilised imikud

Tony Lawrence, RKK kaitseprogrammi juht

Donald Trump on andnud Pentagonile korralduse „alustada meie tuumarelvade testimist võrdsetel alustel [teiste riikidega]“. Energeetikaminister Chris Wright küll täpsustas hiljem, et USA ei hakka läbi viima täiemahulisi tuumaplahvatusi, vaid teeb „mittekriitilisi plahvatusi“ – sisuliselt korrates USA kauaaegset seisukohta. Trump ei ole selles aga päris kindel.

Kõigile tuttavat tuumaseent, mis tekib siis, kui hiiglasliku plahvatuse tõttu üles paisatud rusud tõusevad atmosfääri ülemise piirini ja seejärel laiali vajuvad, ei ole nähtud juba 45 aastat. Varased tuumakatsetused toimusid küll atmosfääris, aga mure radioaktiivse saaste pärast, mida süvendasid juhtumid nagu Jaapani kalalaeva Daigo Fukuryū Maru saatuslik kiiritamine, sundisid tuumariigid alternatiive otsima. USA oli juba varem maa-aluseid katseid teinud, et uurida tuumaplahvatuste mõju näiteks punkritele. 1957. aastaks olid nad välja arendanud tehnoloogia esimese suletud maa-aluse tuumaplahvatuse läbiviimiseks.

Kuna maa-aluseid katseid on raskem tuvastada ja need on teaduslikult väärtuslikumad, olid tuumariigid peagi valmis täielikult atmosfäärikatsetustest loobuma ning allkirjastama 1963. aasta osalise tuumakatsetuste keelustamise lepingu, mis keelas katsetused atmosfääris, kosmoses ja vee all. Ühendkuningriik viis oma viimased atmosfäärikatsetused läbi 1958. aastal, USA ja NSVL 1962. aastal; Prantsusmaa jätkas katsetamist kuni 1974. aastani ja Hiina kuni 1980. aastani. Piiranguid tugevdati veelgi 1976. aastal, kui USA ja NSVL sõlmisid lepingu (Threshold Test Ban Treaty), mis piiras maa-aluste katsetuste lõhkejõu 150 kilotonniga.

Edusammud tuumafüüsikas, relvasüsteemide kriitiliste komponentide testimises ja arvutisimulatsioonides võimaldasid hiljem tuumariikidel peatada isegi maa-alused katsetused. Wrighti viited „mittekriitilistele plahvatustele“ ja „kõigi teiste tuumarelva osade testimisele, et tagada nende sobiv geomeetria ja võime algatada tuumaplahvatus“, kirjeldavadki tänapäeval kasutatavaid testimismeetodeid, mis annavad tuumariikidele piisava kindluse oma tuumalõhkepeade tõhususe ja ohutuse kohta. Sellest kõrgtehnoloogilisest lähenemisest – milles USA on maailma tipus – toore jõu rakendamise ehk tegelike tuumaplahvatuste juurde minek oleks paljuski samm tagasi.

NSVL viis oma viimase täieliku tuumakatsetuse läbi 1990. aastal, USA 1992. aastal, Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Hiina 1996. aastal ning India ja Pakistan 1998. aastal. Kuid tuumakatsetused on peatatud vabatahtlikult – kuigi osa tuumariike on ratifitseerinud (Venemaa, Ühendkuningriik, Prantsusmaa) või allkirjastanud (USA, Hiina) kõikehõlmava tuumakatsetuste keelustamise lepingu (Comprehensive Test Ban Treaty), pole see veel jõustunud.

Rahvusvaheline üksmeel tuumakatsetuste vastu on seega tugev. Kuid samas ka habras: näiteks Venemaa on korduvalt hoiatanud, et loobub oma katsetusmoratooriumist, kui USA taas testima hakkab. USA ühepoolne otsus katsetusi uuesti alustada oleks seega väga mõjukas ja peaks põhinema selgete faktide põhjalikul analüüsil. Kuid välja arvatud Põhja-Korea – mis viis aastatel 2006–2017 läbi kuus maa-alust katset – ei vii „teised riigid“ läbi täismahulisi tuumakatsetusi, nagu väidab Trump.

Loe täisteksti (inglise keeles): Nuclear Giants and Ethical Infants

---

Euroopa sõda

David Cattler, RKK koosseisuväline teadur

Rinne on nihkunud. Sõda on juba Euroopas ning pelgalt rahaliste ja poliitiliste otsustega juhtimisest enam ei piisa. Et agressioonile vastu seista ja sõda võita, vajab Euroopa kultuurilisi ja psühholoogilisi muutusi.

Michael Kimmage kirjutas hiljuti ajakirjas Foreign Policy, et Venemaa rünnak Ukrainale ja hübriidtegevused üle Euroopa on osa tervikkonfliktist. Moskva ei tee vahet Ukraina ja ülejäänud mandri vahel; nende droonid, sabotaaž ja propaganda sihivad Euroopa ühtsust ja enesekindlust. Selle tõe tunnistamine on esimene samm tõelise kriisikindluse suunas – ning mitte kusagil Euroopas ei mõisteta seda õppetundi paremini kui Eestis ja teistes Balti riikides.

Balti riigid ei ühinenud NATO-ga mitte ainult kollektiivkaitse pärast, vaid ka selleks, et juurutada valvsuse kultuuri: mõtet, et riigikaitse on kodanikuharjumus, mitte üksnes sõjaline eriala.

Euroopa tegelik väljakutse on kultuuriline, mitte rahaline. Euroopal on olemas ressursid, et Venemaast kauem vastu pidada; probleem on enesetajus. Liiga sageli käsitletakse ühiskondlikku vastupidavust vaid kriisi kontekstis, mitte püsiva hoiakuna.

Euroopa ärkamise pöördepunkt saabus 2023. aasta alguses, kui Berliin nõustus lõpuks saatma Leopard 2 tanke Ukrainasse. The Economist märkis toona, et Saksamaa oli lõpetanud konflikti käsitlemise ääreala kriisina ja hakanud seda nägema tõelise sõjana sõjana, mis määrab Euroopa tuleviku. Töötasin sel ajal NATO juures ja nägin, kuidas arutelu reaalajas muutus. See otsus oli enam kui poliitika – see oli psühholoogiline pööre. Saksamaa äratundmine peegeldas seda, mida näiteks Eesti ammu teadis: sõda on juba kohal ning selle niisama haldamisest enam lihtsalt ei piisanud.

Eesti kogemus näitab, et demokraatiad suudavad kohaneda kiiremini, kui nad arvavad – kui nad vaatavad vastupidavust loomuliku osana ühiskonnast. Tõeline proovikivi on nüüd see, kas Euroopa suudab omaenda ühiskondades piisavalt kaua rahu säilitada, et jääda peale laiemas vastupidavuse võitluses.

Loe täisteksti (inglise keeles): Europe’s War and the Baltic Lesson: Building Resilience When the Front Is Everywhere

---

Trumpi visiit Jaapanisse – kirsipuud (sakura) kui uute alguste sümbol?

Prannavan Surendran, RKK praktikant

Jaapanis tähistavad kirsiõied kevade saabumist ning sümboliseerivad taassündi ja uuenemist. Donald Trumpi visiidi ajal teatas Jaapani peaminister Takaichi Sanae, et Jaapan kingib Ameerika Ühendriikidele Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni 250. aastapäeva puhul kirsipuid. Kas see žest tähendas ka uut algust kahe riigi suhetes

Takaichi jaoks oli Donald Trumpi võõrustamine varajane proovikivi tema diplomaatilistele ja poliitilistele oskustele. Astudes ametisse alles hiljuti ja Jaapani sisepoliitiliselt tormilisel ajal, kujutas ühe maailma ettearvamatuma liidri vastuvõtmine endast juba iseenesest märkimisväärset väljakutset.

Loe täisteksti (inglise keeles): Trump’s Visit to Japan—Sakura Trees as a Symbol for New Beginnings?

---

Euroopa tulevane Saheli strateegia: piiratud võimalused multipolaarses piirkonnas

Eric Hall, RKK praktikant

Euroopa varasem Saheli piirkonna julgeolekustrateegia, mis põhines Prantsusmaa juhitud operatsioonidel ja ELi võimekuse suurendamise missioonidel, ei suutnud avaldada püsivat mõju.

Euroopa eesmärgid olid piirkonna ulatuslike vajadustega arvestades saavutamatud ja tehtud pingutused ei ühtinud kohaliku eliidi arusaamaga, sest režiimi püsimajäämist peeti reformidest tähtsamaks. Pärast riigipöördeid oli Euroopal vähe mõjuvõimu ja huntad otsustasid leida alternatiivsed partnerid.

Järjestikused riigipöörded Kesk-Sahelis (Malis, Burkina Fasos ja Nigeris) nurjasid Euroopa enam kui kümne aasta pikkused pingutused. Need riigid saatsid eurooplased välja ja kutsusid asemele Vene väed, esmalt Wagneri grupi, nüüd Aafrika korpuse, süvendades samal ajal sidemeid Iraani ja Põhja-Koreaga.

Edaspidi peaks Euroopa realistlikke eesmärke silmas pidades oma strateegia ümber hindama. Lähemas tulevikus tähendab see piiratud kohalolekut julgeoleku ja poliitiliste suundumuste jälgimiseks. Euroopa peab arvestama, et Saheli piirkond on multipolaarne, kus Venemaal on julgeolekuvaldkonnas püsiv roll ning kus Euroopa mõju on piiratum ning puudutab eelkõige kattuvaid huvisid.

Eelkõige tuleks Euroopal:

• * säilitada regioonis piiratud kohalolek (saatkonnad ja EUCAP Mali), et jälgida julgeoleku, poliitilisi ja humanitaarseid suundumusi;

• * tõhustada džihadistide mõju ja ebaseaduslike mere- ning relvavõrgustike jälgimist;

• * tihendada koostööd naaberriikidega;

• * jätkata apoliitilist koostööd teatud valdkondades (kliimamuutustega kohanemine, põllumajandus, veemajandus, haridus, tervishoid);

• * kujundada vastava nõusoleku andnud liikmete (Hispaania, Saksamaa, Itaalia) juhtimisel ümber ELi koordineerimine;

• * investeerida kohalikku meediasse, teadustöösse ja dokumentatsiooni, et võidelda propagandaga ja tagada tulevikus vastutusvõime; laiendada strateegilist kommunikatsiooni kohalikes keeltes;

• * säilitada sanktsioonid Wagneri või Aafrika korpuse partneritele;

• * kasutada sõjalist jõudu ainult ajaliselt piiratud erandjuhtudel (nt kui mõnda riiki ähvardab kokkuvarisemine või avaneb võimalus oluliseks terrorismivastaseks rünnakuks).

Loe edasi (inglise keeles): Europe’s Forthcoming Sahel Strategy: A Limited Role in a Multipolar Region

---

Sel nädalal Diplomaatias:

ANALÜÜS | Ott Laanemets: Vene-Ukraina sõja õppetunnid Mustal merel

Täiemahuline sõda Ukrainas kestab juba neljandat aastat ja kuigi Lääne ühiskondades on täheldada teatavat “sõja(teadete) väsimust“, püüab vähemalt Eesti avalikkus truult sündmustega kursis olla. Eesti riigikaitse paradigma on aga kontinentaalne ja nii on enamus teateid sõjategevusest rindeuudised – Venemaa võttis ära X küla, Ukraina vallutas tagasi Y ruutmeetrit territooriumi, droonid tabasid Z linna jne. Kajastamist leiavad ka uudsed sõjapidamise vahendid ning diplomaatilised ja poliitilised katsed sõda lõpetada või vastuoksa, pikendada, kirjutab kaptenleitnant Ott Laaneots.

Kui sõja alguses ja esimestel aastatel leidsid kajastamist ka efektsed sündmused merel, nagu ristleja Moskva uputamine, Maosaare käest-kätte käik ning peamiselt Ukraina pealveedroonide rünnakud, siis viimasel ajal pole mererindelt uudiseid kuulda. Erinevalt maismaast, kus ametlikku infot on avalikkusel kuigivõrd võimalik kontrollida, tuleb meresõjalistest sündmustest teave pea eranditult ametlikest kanalitest, mis on aga osa mõlema poole mõjutustegevusest. Seetõttu saab lisaks uputatud ja kahjustatud Vene laevadele loendada ka soovuputatud laevu – wishful sinking inglise keeles – mis kuskil mujal siiski välja ilmunud.

Hinnanguliselt sõltub täna umbes pool Ukraina majandusest transiidikoridorist üle Musta mere, mille lahti hoidmine on Ukraina merejõudude peamine ülesanne. Seda võib pidada strateegiliselt olulisemaks kui mõne küla kaotust või tagasivallutamist. Sestap püüan järgnevas analüüsis vaadelda Vene-Ukraina sõda Mustal merel läbi mereväestrateegia ning leida õppetunde, mida meil sageli kutsutakse üles Vene-Ukraina sõjast õppima.

Loe: Vene-Ukraina sõja õppetunnid Mustal merel