Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: surve Ukrainas, mobilisatsioon, Rosgvardija
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2024. aasta 14. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Ukraina: surve jätkub
Marek Kohv, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) uurimisprogrammi “Julgeolek ja kerksus” juht
Venemaa jätkas eelmisel nädalal Ukraina energiataristu ründamist. Õhukaitse jagamine tsiviil- ja sõjaliste objektide vahel tekitab Lääne sõjaliste tarnete vähenemisel Ukrainale lisadilemma. Võib eeldada, et Venemaa kasutab seda ära ja jätkab energiataristu ohustamist, kuna see toetab nende operatiiveesmärki häirida Ukraina vägede ettevalmistusi kevadeks ja strateegilist eesmärki Ukraina ühiskonda kurnata.
Rindejoonel jätkub endine patiseis, Venemaa on jätkuvalt pealetungil ja Ukraina aktiivses kaitses. Venemaa saavutas eelmisel nädalal mõningast edu Luhanskis. Hoolimata Ukraina üksuste vasturünnakutest edenesid Vene üksused ka Donetskis Bahmutist ja Avdijivkast läänes. Käesoleval nädalal suudavad venelased tõenäoliselt jätkuvalt edeneda Luhanski ja Donestki oblastis, kirde ja lõuna suunal tõenäoliselt rindejoonemuutust ei toimu. Ukraina üksused ei suuda ilmselt territooriumi tagasi võtta.
Venemaa alustas kevadist ajateenistusse kutsumist. Kutsutute hulk oli tavalisest veidi suurem, sest ajateenistuskohustuse vanusepiiir tõsteti sellest aastast 27-lt 30-le. Ajateenijaid tõenäoliselt lahingtegevuses siiski ei kasutata, kuna see on Vene rahva hulgas väga ebapopulaarne. Samal ajal annab suur ajateenijate hulk siiski võimalusi varjatud mobilisatsiooni läbiviimiseks, näiteks sundides inimesi ajateenistuse lõpus lepingulisse teenistusse jääma.
Ukraina: mobilisatsioon sõjatingimustes
Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas kestab juba kolmandat aastat ja RKK alustab uut lühiülevaadete sarja konflikti erinevastest aspektidest. Sarja esimeses artiklis annab Andrei Stavitski ülevaate ukrainlaste mobilisatsioonivajadusest sõja ajal. Järgmisel aastal peaks rindelt vabanema pool miljonit meest, kes on seal võidelnud sõja algusest saadik. See ei ole väljakutse ainult kaitseväele, vaid ka majandusele. Loe (inglise keeles).
Putini käsilased: Vene Rahvuskaart sissetungil Ukrainasse
Kui Vene Rahvuskaart (Rosgvardija) 2022. aasta 24. veebruaril koos Moskva regulaarvägedega Ukrainasse tungis, sai selgeks, mida president Vladimir Putin sõjast ootas: „sõjaline erioperatsioon“ pidi lõppema Kiievi kiire alistumisega. Vene Rahvuskaart pidi täitma okupatsiooni võtmeülesandeid ja suruma maha ukrainlaste vastuhaku uuele võimule. Kuna see plaan ebaõnnestus, sattusid rahvuskaardi üksused ootamatult konventsionaalsesse sõtta, milleks neil polnud väljaõpet ega varustust.
RKK uus analüüs toob välja rahvuskaardi rolli Venemaa täiemahulises sissetungis Ukrainasse ja sõja mõju sellele organisatsioonile. Rahvuskaart on valmis saama peamiseks instrumendiks Putini prioriteetsete eesmärkide täitmisel eelkõige siseriikliku stabiilsuse valdkonnas ja Ukraina-vastases sõjas, ning vähemalt hetkel on nad Venemaal oma positsiooni tugevdanud. Selles mõttes illustreerib rahvuskaardi juhtum Vene julgeolekuteenistuste üldist dünaamikat: nad võitlevad pidevalt ressursside, mõjuvõimu või ka pelgalt ellujäämise pärast.
Rahvuskaart mängib võtmerolli nii invasiooniväena Ukrainas kui ka režiimi võimu tagajana kodurindel, neil on Putini Venemaal head väljavaated silmapaistva julgeolekuagentuurina veelgi kasvada. Rahvuskaardi kui lahingujõu tähtsus ja mõju suureneb veelgi, kuna teenistus saab peagi juurde uusi võimeid, muu hulgas tanke ja raskekahurväge.
Samal ajal on viimased kaks sõja-aastat esile toonud takistused, mis ei lase rahvuskaardil juhtivamale kohale tõusta. Kuna teenistuse otsene ligipääs Kremlile on piiratud, ei saa nad nautida samasugust staatust kui FSB. Arvestades, et surve riigieelarvele peaks lähiaastatel veelgi suurenema, võib rahvuskaart sattuda ebakindlasse olukorda, eriti kui nad on sunnitud relvajõududega ressursside pärast otsesemalt võistlema. Rahvuskaart on kandnud suuri kaotusi ja näib maadlevat liiga paljude ülesannetega. Võimuvõitluses mitme täitmatu ja mõjuvõimsa organisatsiooniga võib teenistuse õlgadele langeda suur vastutus, mis võib osutuda väga ebamugavaks ja isegi saatuslikuks.
Üha enam militariseeritud ja tugevdatud rahvuskaart võib peegeldada Putini praegust vajadust väeüksuse järele, mis suudaks reageerida lääne rünnakule Venemaa vastu, nagu Putin seda ette kujutab, oleks valmis võitlema riigisiseste rahutustega ja jätkama missiooni välismaal. Vähe sellest, et Kreml ei pruugi mõista, et režiimi ebastabiilsuse tähtsaimad allikad peituvad Venemaa sees: see võib ka tähendada, et uue juhi ja teistsuguse arusaamaga julgeolekust võib rahvuskaart kui Putini mõtteviisi kehastus sootuks kaduda.