Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Ungari, Hiina, Iraan
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 15. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Pinged Ungari valimiste ümber on tõusmas keemistemperatuurini
Merili Arjakas, RKK teadur
Iga üldvalimist kipuvad nii võimulolijad kui sellele pretendeerivad poliitikuid näitama kui erakordselt olulist nii riigi kui selle partnerite tuleviku jaoks, aga Ungaris sellel pühapäeval toimuv hääletus seda ongi. Sisuliselt on tegemist referendumiga senise, 16 aastat peaministritoolil istunud Viktor Orbani üle, sest vastaskandidaadi Peter Magyari peamiseks tunnuseks nii tema pooldajate kui vastaste silmis on, et ta ei ole Orban.
Magyar tõstab kampaanias esile teemasid, mis on lähedased ungarlaste südamele ja rahakotile – korruptsioon, majanduslik stagnatsioon ja Fideszi pikaajalise valitsemise negatiivne mõju elukallidusele –, lubades võidu korral hakata kiiresti Euroopa Liiduga suhteid normaliseerima ja demokraatlikke reforme tegema, et vabastada Ungarile määratud toetused, mille Komisjon 2022. aastal külmutas õigusriigi reeglite rikkumise pärast.
Valitsus aga kaitseb end süüdistuste eest, et on Kremli käpiknukuks Euroopas: eelmisel nädalal avalikustati audio Ungari välisministrist Peter Szijjartost, kes kõneluses Venemaa välisministri Sergei Lavroviga 2024. aastal koordineeris tegevusi ja lubas omalt poolt aidata sanktsioone leevendada. Nädalavahetusel aga väitis Orban, et Serbia-Ungari gaasitoru juurest leiti lõhkeainet, vihjates võimalikule Ukraina tegevusele. Selle lükkas ümber aga Serbia sõjaluure.
Lühidalt: nii Orbani, Magyari, Euroopa, Ukraina kui ka Venemaa jaoks on kaalul erakordselt palju. Pole aga sugugi kindel, et 12.–13. aprilli öö toob selge tulemuse. Võib karta, et Magyari partei Tisza saavutab valimistel võiduka tulemuse, aga Fidesz hakkab esitama süüdistusi rikkumistes ning keeldub võimust loobumast. Valimisi on vaatlemas mitmed organisatsioonid – lisaks tavapärasele OSCE-le ka Fideszi kokku pandud Vabaduskoalitsioon –, nii et kõik, kes tahavad, võivad välja tulla oma narratiiviga ja sellele tõendeid leida. Veel halvema stsenaariumi korral võiks Orban leida varastatud valimiste sõnumile sooja vastuvõtu Valgest Majast, mis lisaks veel ühe kivi niigi hapral jääl olevatesse transatlantilistesse suhetesse.
Orbani võidu korral võib sarnaseid süüdistusi oodata Tiszalt, sest Ungari valimissüsteem ongi Fideszi poole kallutatud ringkondade määramisega, naaberriikides elavatele etnilistele ungarlastele kodakondsuse jagamisega kui riigimeedia allutamisega valitsuse propagandakanaliks. EL aga peaks leidma veelgi enam võimalusi, kuidas mööda saada Orbani vetost, et toetada Ukrainat – olukorras, kus tahe Ungarile järeleandmisi teha on kahanenud paljudes pealinnades imeväikseks. Nii pole oodata mingit suhete soojenemist.
Hiina kalkulatsioonid Iraani sõja kontekstis
Tauno Tõhk, RKK teadur
Erinevalt Venemaast, keda on nähtud Iraani sõjast selgelt kasu saavat, on Hiina jaoks pilt keerukam ning majanduslikud ja geopoliitilised kaalutlused võivad kiskuda eri suundades. Parim tulemus: maksimaalne kahju Ameerika Ühendriikide mainele minimaalse kahjuga Hiina majanduslikule stabiilsusele.
Viimastel aastatel on Iraanist ja Hiinast tihti räägitud eelkõige Hiina-Venemaa-Iraan-Põhja Korea dünaamikas. Iraanil ja Hiinal on samas olnud pikaajalised suhted. 2021. aastal sõlmiti kahe riigi vahel strateegiline partnerlus. Hiina toel on Iraan liitunud julgeolekukoostööle keskendunud Shanghai Koostööorganisatsiooni ning BRICSiga.
Relvadega ei ole Hiina Iraani varustanud peale Iraani tuumalepet toetavat 2015. aasta ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni vastuvõtmist. Küll aga, nagu Venemaalegi, on Hiina Iraanile müünud kahesuguse kasutusega kaupu, mis on leidnud tee Iraani drooni- ja raketiprogrammidesse. Hiina ettevõtteid on süüdistatud Iraani abistamises sanktsioonidest kõrvalehiilimisel ning äsja ka selles, et Hiina ettevõtte satelliitpildid aitavad Iraanil regioonis paiknevaid USA baase rünnata.
Loe artiklit Diplomaatias.
USA-Iraani sõda ja sõnasõda
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse programmi juht
USA president on võimalikke läbirääkimisi ja nende edu mitu korda maininud, kuid Iraani pool on selle korduvalt tagasi lükanud. Samuti pole edu olnud rahuvahendajatel Pakistanis, Türgis või Egiptuses – levib erinevaid versioone sellest, millised on ühe või teise poole tingimused ja kui palju neid on.
Üks variant edasiliikumiseks on teha nii, nagu Donald Trump on ähvardanud – USA lahkuks sellest piirkonnast ja ütleb, et Hormuzi väin ei ole USA probleem. USA käsitleb Iraani nõrgenenud osapoolena, samas kui Iraan usub, et tal on strateegiline eelis. Nende positsioonide vahe on nii suur, et ühisosa ei ole võimalik kiiresti leida. Praegustes tingimustes on kokkuleppe saavutamine ebatõenäoline, sest Iraani juhtkond ei ole valmis kapituleeruma ega tegema ulatuslikke järeleandmisi.
Sügavam probleem on selles, et Ameerika Ühendriikidel puudub usutav sõjaline variant, mis sunniks Iraani alistuma. Isegi ulatuslikud löögid Iraani taristu vastu ei tooks kaasa kapituleerumist. Need kutsuksid esile vastulööke, tugevdaksid režiimi otsusekindlust ja tõenäoliselt eskaleeriksid konflikti kogu piirkonnas. Eeldus, et ainult sõjaline surve murrab Teherani, ei ole strateegia – see on soovmõtlemine.
USA lisaväed on samal ajal piirkonda viimasel ajal juurde liikunud ja seda kindlasti eesmärgipäraselt. Eskaleerimine tähendaks igal juhul veel suuremat ebastabiilsust ja hinnatõuse. Saame näha, kuidas viimased ähvardused täna ja homme tegelikkuses peegelduvad. USAs on sõda ebapopulaarne nii rahva kui ka sõjaväelaste seas, kuid lahkumine ja kiire konflikti lõpp on samuti äärmiselt keeruline.
USA lahkumist regioonist on ka väga keeruline näha, sest USA-l on seal regioonis 20 sõjaväebaasi, mida Iraan praktiliselt iga päev pommitab. Trump on ka lubanud tagada julgeoleku Saudi Araabiale, Araabia Ühendemiraatidele ja Katarile.
Marek Kohv ka Äripäeva raadios.
Tomas Jermalavičius: praegu oleks targem NATO tippkohtumine ära jätta
Trump ei saa NATOst lahkuda kongressi heakskiiduta. Selles osas astus eelmine USA administratsioon mõningaid ennetavaid samme, võttes 2023. aastal vastu seaduse, mille kohaselt saab NATOst lahkuda vaid juhul, kui selle poolt hääletab kaks kolmandikku senaatoritest.
Samal ajal peame meeles pidama, et tema pühendumus kollektiivkaitsele ei pruugi olla automaatne, vaid tehinguline, sõltudes olukorrast ja sellest, keda rünnatakse. Kui rünnatakse liitlast, kes on tema silmis heas kirjas – kas ideoloogilistel põhjustel, nagu Ungari, või seetõttu, et nad teevad kõike, mida ta tahab, suurendades näiteks kaitsekulusid viiele protsendile – on võimalus, et ta käitub olukorra vääriliselt ja kaitseb neid.
See pole esimene kord, kui NATO sellisesse kriisi on sattunud. Varem on allianss neist alati üle saanud. On kindlasti ka viise Trumpi rahustamiseks. Aga probleem on selles, et lähiaastail, kuni USA saab uue administratsiooni, on vähem automaatselt kindlust artikli 5 kollektiivkaitse suhtes. See pole päris kindel olnud juba alates külma sõja lõpust, ent nüüd on selle automaatsus veel kahtlasem.
Loe intervjuud Postimehele.